Eesti taasiseseisvumine

Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamine

Eesti taasiseseisvumine ehk Eesti iseseisvuse taastamine oli Eesti Vabariigi de facto taastamine 20. augustil 1991 Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsusega Eesti riiklikust iseseisvusest.

Otsuse vastuvõtmise ajend oli isehakanud Riikliku Erakorralise Seisukorra Komitee korraldatud riigipöördekatse Nõukogude Liidus.[viide?]


EelluguRedigeeri

Sündmusi kuni 1987 aastaniRedigeeri

1974. aastal jõudis Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Eesti Demokraatliku Liikumise ja Eesti Rahvusrinde märgukiri ÜRO Peaassambleele ja ÜRO peasekretärile, milles paluti abi Eesti omariikluse taastamiseks. Eesti Demokraatliku Liikumise ja Eesti Rahvusrinde programmiliste dokumentide arutelu käigus oli kujunenud välja suund taasiseseisvumisele.[viide?]

1979. aastal saatsid nelikümmend viis Eesti, Läti ja Leedu kodanikku märgukirja ÜRO peasekretärile ning NSV Liidu, Saksamaa LV, Saksa DV ja Atlandi hartale alla kirjutanud riikide valitsustele. Märgukiri sisaldas nõuet avalikustada Molotovi-Ribbentropi pakt koos selle salaprotokollidega, kuulutada need allakirjutamise hetkest alates õigustühisteks ning taastada Balti riikide iseseisvus.[viide?]

28. oktoobril 1980 valmis "Avalik kiri Eesti NSV-st" ("40 kiri") mis pandi teele nädal hiljem. Kirja esimese versiooni koostas Jaan Kaplinski[1]. 40 allakirjutanud haritlast püüdsid kaitsta venestamise taustal eesti keelt ja mõni nädal varem meeleavaldustega välja astunud koolinoori Nõukogude okupatsioonivõimude omavoli eest. See oli katse astuda avalikku poliitilisse dialoogi Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei territoriaalse allüksuse Eestimaa Kommunistliku Parteiga.[viide?]

Sündmusi 1987 - 1991Redigeeri

23. augustil 1987 toimus Tallinnas Hirvepargis esimene rahva omaalgatuslik poliitiline meeleavaldus okupeeritud Eestis, mille eesmärgiks oli nõuda avalikult Molotovi-Ribbentropi pakti ja selle salaprotokollide avalikustamist ning pakti tagajärgede likvideerimist.[viide?]

26. septembril 1987 ilmus Tartu ajalehes Edasi "Ettepanek: kogu Eesti NSV täielikule isemajandamisele" ehk IME ettepanek. Kirjutise autoriteks olid märgitud Siim Kallas, Tiit Made, Edgar Savisaar ja Mikk Titma (ka "nelja mehe ettepanek"). Pakuti välja majandusprogrammi idee, kuidas Eesti NSV peaks saavutama majandusliku iseseisvuse Nõukogude Liidu koosseisus.[viide?]

1. ja 2. aprillil 1988 toimus toimus Toompea lossis 1988. Eesti NSV loominguliste liitude juhatuste ühispleenum, mille ametlik eesmärk oli loovliitude osa arutamine NLKP XXVII kongressi otsuste täitmisel ja XIX üleliiduliseks parteikonverentsiks valmistumisel.[2] Kritiseeriti aga Eestis “ülal” valitsevat perestroikat ning glasnostit tõrjuvat hoiakut ja demokratiseerimisprotsessi aeglust. Nõuti vabariigi üleviimist isemajandamisele, oma kodakondsuse sisseseadmist, ENSV suveräänsust. Resolutsiooni 19. punkt sisaldas rahulolematust Karl Vaino ja Bruno Sauli tegevusega.”[viide?]

13. aprillil 1988 tegi Edgar Savisaar ETV otse-eetris ettepaneku luua Rahvarinne.

1988. aasta juunis toimusid 4. juunil alanut Tallinna Vanalinnapäevade raames Tallinna Lauluväljakul Öölaulupidu, kus lehvitati just äsja "lubatuks" muutunud sinimustvalgeid lippe. Öölaulupeod läksid ajalukku rahvusliku meeleavaldusena ning neist ajendatult sündis ka mõiste "Laulev revolutsioon".

15. juunil 1988 saabus Tallinnasse NLKP Keskkomitee sekretär Nikolai Sljunkov ja Vaino Väljas, järgmisel päeval sai NLKP Keskkomitee Poliitbüroo otsusega temast EKP Keskkomitee uus esimene sekretär. 16. juunil vormistas EKP Keskkomitee pleenum Karl Vaino tagandamise ja valis Väljase EKP Keskkomitee esimeseks sekretäriks[3]3. Karl Vaino läks tööle Moskvasse.

17. juunil 1988 toimus Rahvarinde Tallinna lauluväljakule kokku kutsunud suurmiiting, NLKP 19. kongressi delegaatide teelesaatmiseks Moskvasse. Lauluväljakule kogunes ca 75 000–100 000 inimest.

11. septembril 1988 toimus Tallinna lauluväljakul rahvaüritus (nö laulva revolutsiooni põhisündmus) "Eestimaa Laul" enam, kui 100 000 osavõtjaga. [4] Esitati avalikult poliitilisi nõudmisi ja kuulati ning lauldi isamaalisi laule. Ühes kõnes nõudis Trivimi Velliste esimest korda avalikult Eesti iseseisvuse taastamist.[5]

16. novembril 1988 võttis Eesti NSV Ülemnõukogu otsusega vastu "Deklaratsiooni Eesti NSV suveräänsusest", millega deklareeris oma seaduste ülimuslikkust Eesti NSV territooriumil. Ühtlasi võttis Ülemnõukogu vastu sellekohase põhiseaduse muudatuse Eesti NSV õigusaktide ülimuslikkusest NSV Liidu seaduste suhtes.[6][7] Samal päeval võttis Eesti NSV Ülemnõukogu vastu ka Resolutsiooni liidulepingust.[viide?]

23. augustil 1989 korraldati Eestis, Lätis ja Leedus ühine poliitiline massimeeleavaldus Balti kett (läti Baltijas ceļš, leedu Baltijos kelias), mille eesmärk oli demonstreerida maailmale Baltimaade vabadustahet ja juhtida tähelepanu NSV Liidu ja Saksamaa vahel poole sajandi eest sõlmitud Molotovi-Ribbentropi paktile.[viide?]

24. veebruaril 1990 toimusid Eestis rahvaalgatuse tulemusel Eesti Kongressi valimised. Algkoosseisu kuulus 499 hääleõiguslikku liiget ja 43 Eesti Vabariigi kodakondsuse taotlejate seast valitud sõnaõiguslikku liiget. Kongressi esimene istungjärk toimus 11.–12. märtsil 1990 Estonia kontserdisaalis. Eesti Kongressi liikmed valisid enda hulgast täidesaatva organi Eesti Komitee. Selle esimeheks valiti Tunne Kelam. Eesti Kongressi peamine eesmärk oli Eesti Vabariigi taastamine selle seadusliku kodanikkonna poolt õigusliku järjepidevuse alusel.[viide?]

30. märtsil 1990 otsusega Eesti NSV Ülemnõukogu kinnitas, et Eesti Vabariigi okupeerimine NSV Liidu poolt 17. juunil 1940. aastal ei katkestanud Eesti Vabariigi olemasolu de jure, tunnistas Ülemnõukogu Eestis NSV Liidu riigivõimu ebaseaduslikkust selle kehtestamise momendist alates ja kuulutas välja Eesti Vabariigi taastamise.

8. mai 1990 otsustas Eesti Ülemnõukogu lõpetada ENSV lipu, vapi ja hümni kasutamine, taastati ametliku nimetusena Eesti Vabariik.

11. mail 1990 leidsid Moskvas aset EV valitsusjuhi Edgar Savisaare kohtumised Boriss Jeltsini, NSV Liidu siseministri Vadim Bakatini ja NSV Liidu kaitseministri Dmitri Jazoviga. 14. mail 1990 kirjutas NSV Liidu president Mihhail Gorbatšov alla seadlusele, mis tunnistas kehtetuks ENSV Ülemnõukogu poolt 30. märtsil 1990 vastuvõetud otsuse Eesti riiklikust staatusest.

15. mail 1990 toimus Tallinnas Toompeal Interrinde toetajate meeleavaldus, millega kaasnes EV Valitsuse juhi Edgar Savisaare raadioläkitus Toompead rünnatakse! Kordan, Toompead rünnatakse!. Valges saalis andsid sõjatehaste juhid Ülemnõukogu juhatajale Ülo Nugisele üle ultimaatumi, milles nõuti ENSV sümboolika kohest taastamist.

 
Interrinde lahkumine Toompealt

1. augustil 1990 kirjutasid Eesti NSV valitsusjuht Edgar Savisaar ja NSV Liidu siseminister Vadim Bakatin alla kokkuleppele, mille alusel allutati Siseministeerium Eestis, Eesti valitsusele. 6. augustil 1990 tunnistas Eesti Ülemnõukogu NSV Liidu relvajõudude viibimise Eesti territooriumil rahvusvahelise õigusega vastuolus olevaks. 7. augustil 1990 võttis EV Ülemnõukogu vastu seaduse, mille alusel võeti Eesti Vabariigis riigilipuna ja riigivapina kasutusele kuni 1940. aasta augustini Eestis kehtinud riigilipp ja riigivapp. Ühtaegu tühistati ENSV seadusandlikud aktid ENSV riigilipu ja riigivapi kohta ja Eesti Ülemnõukogu tunnistas kehtetuks 16. novembril 1988 vastu võetud resolutsiooni liidulepingu kohta ning otsustas korraldada Eesti Vabariigi ja NSV Liidu suhted Tartu rahulepingu alusel.

22. oktoobril 1990 kehtestas Eesti Vabariigi Ülemnõukogu seadusega Eesti Vabariigi majanduspiiri süsteemi ja majanduspiiri kontrolli. Eesti Vabariigi majanduspiiri seaduse kohaselt kontrolliti ja reguleeriti Eesti Vabariigi majanduspiiril sõidukite ja nendega veetavate kaupade liikumist üle piiri, teostati tollikontrolli kaupade, esemete, raha, väärtpaberite ja väärismetallide sisse- ja väljaveo üle, teostati karantiinikontrolli ning rakendati kuritegevuse vastase võitluse abinõusid[8].

18. detsembril 1990 kõneles NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressil Eesti Vabariigi Ülemnõukogu esimees Arnold Rüütel, kes tegi teatavaks, et Eesti ei kirjuta alla NSV Liidu liidulepingule. 12. jaanuaril 1991 kirjutasid Vene NFSV Ülemnõukogu esimees Boriss Jeltsin ja Arnold Rüütel Moskvas alla Vene NFSV ja Eesti Vabariigi riikidevaheliste suhete aluste lepingule, mille EV Ülemnõukogu ratifitseeris juba 15. jaanuaril 1991. Lepingus tunnustasid Eesti ja Venemaa teineteise suveräänsust.

13. jaanuaril 1991 võttis Ülemnõukogu Presiidium vastu otsuse Eesti Vabariigi Erakorralise Kaitsenõukogu moodustamise kohta. Nõukogusse kuulus kolm liiget: Arnold Rüütel, Edgar Savisaar ja Ülo Nugis. Erakorralise Kaitsenõukogu moodustamine oli ajendatud samal päeval ehk 13. jaanuaril Leedu pealinnas Vilniuses asetleidnud sündmustest, kus NSV Liidu sõjaväelased ja julgeoleku eriüksus Alfa ründasid Vilniuse teletorni kaitsjaid.

13. jaanuaril sõitis Tallinna Boriss Jeltsin, et kohtuda Balti riikide juhtidega. Tallinnas võtsid Läti (Läti Vabariigi Ülemnõukogu esimees Anatolijs Gorbunovs), Leedu (Leedu Vabariigi Ülemnõukogu esimees Vytautas Landsbergise volitatud esindaja), Venemaa (Vene NFSV Ülemnõukogu esimees Boriss Jeltsin) ja Eesti juhid vastu ühisavalduse, milles tunnustati vastastikku Läti, Leedu, Venemaa ja Eesti riiklikku suveräänsust, kutsudes samas kõiki maailma riike otsustavalt hukka mõistma Nõukogude Liidu relvastatud vägivalla akte Balti riikide iseseisvuse ja nende rahumeelse elanikkonna vastu. See aitas takistada Nõukogude Liidu juhtkonnal kukutada Eesti, Läti ja Leedu valitsust.

14. jaanuaril 1991 toimus Toompeal meeleavaldus, nõuti Eesti valitsuse tagasiastumist ja Eesti Ülemnõukogu laialisaatmist, mida toetasid oma streikidega Tallinnas ja Narvas asunud üleliidulise alluvusega ettevõtete impeeriumimeelsed töötajad.

25. jaanuaril 1991 võttis USA Kongress vastu resolutsiooni Balti riikide iseseisvustaotluste toetuseks. 11. veebruaril 1991 võttis Islandi parlament (Althingi ehk Althing) vastu resolutsiooni, milles avaldati toetust Eesti, Läti ja Leedu iseseisvumisele ning rõhutati selle saavutamist rahumeelsete läbirääkimistega.

1. märtsil 1991 asus senise miilitsa asemel tööle Eesti politsei. 3. märtsil 1991 toimus referendum Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise küsimuses.[viide?] Referendumile pandi küsimus "Kas Teie tahate Eesti Vabariigi riikliku iseseisvuse ja sõltumise taastamist?", vastusevariantidega - : „jah“ või „ei“. Referendumist võttis osa 82,86 % hääleõiguslikest elanikest. Poolt hääletas 737 964 osalenut (77,83%), vastu oli 203 199 (21,43%) ja kehtetuks tunnistati 6967 hääletussedelit.

23. juulil 1991 esitasid Narva, Kohtla-Järve ja Sillamäe linnavõimud nõudmise kehtestada Kirde-Eestile eristaatus.

Eelnenud sündmusi 1991. aasta augustisRedigeeri

19. augustil 1991 algas Nõukogude Liidus riigipöördekatse. Selle põhjus oli Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei reaktsioonilise tiiva rahulolematus perestroika ja NSV Liidu nõrgenemise suhtes.[viide?]

1991. aasta 20. augusti pealelõunal saabusid Pihkva dessantdiviisi dessantväelased Tallinna ja üritasid hõivata Tallinna teletorni. Vabatahtlikud asusid julgestama Toompead, raadio- ja telemaja. Rahvarinne korraldas Vabaduse väljakul miitingu, kus nõuti Eestile iseseisvust.[viide?]

Otsuse vastu võtmine 20. augustil 1991Redigeeri

Esmalt olid iseseisvumishääletuse vastu kuus kristlikku demokraati, eesotsas Mart Laari ja Illar Hallastega, ning alalhoidliku nn EKP (Eestimaa Kommunistlik Partei) tiiva 14 sõltumatut demokraati, teiste seas Jaak Allik, Indrek Toome ja Mikk Titma.[9] Hiljem otsustasid mõned neist poolt hääletada.[10] Vastuolijad põhjendasid oma seisukohti erinevalt. Illar Hallaste küsis: "Iseseisvus? Mis see meile annab? Kas tahate end teist korda okupeerida lasta?", Jaak Allik aga ütles: "Mis mõtet sellel on, kui rinnaga kuulipildujapesa ette viskume?"[9]

20 augustil kell 23:03 oli 105-liikmelisest Eesti Vabariigi Ülemnõukogust kohal 70 rahvasaadikut.[viide?]

Otsuse poolt hääletas 69 rahvasaadikut: Ülle Aaskivi, Mati Ahven, Andres Ammas, Tõnu Anton, Uno Anton, Lembit Arro, Hillar Eller, Kaljo Ellik, Ignar Fjuk, Illar Hallaste, Liia Hänni, Arvo Junti, Jaak Jõerüüt, Rein Järlik, Ants Järvesaar, Villu Jürjo, Hillar Kalda, Teet Kallas, Peet Kask, Johannes Kass, Kalju Koha, Valeri Kois, Mai Kolossova, Jüri Kork, Toomas Kork, Heino Kostabi, Ahti Kõo, Tiit Käbin, Ants Käärma, Mart Laar, Marju Lauristin, Enn Leisson, Jüri Liim, Jaan Lippmaa, Alar Maarend, Tiit Made, Mart Madissoon, Tõnis Mets, Aavo Mölder, Ülo Nugis, Ants Paju, Eldur Parder, Heldur Peterson, Andrei Prii, Priidu Priks, Jüri E. Põld, Enn Põldroos, Koit Raud, Jüri Reinson, Andrus Ristkok, Jüri Rätsep, Arnold Rüütel, Tõnu Saarman, Edgar Savisaar, Hanno Schotter, Lehte Sööt, Aldo Tamm, Rein Tamme, Andres Tarand, Indrek Toome, Enn Tupp, Ain Tähiste, Uno Ugandi, Ülo Uluots, Heinrich Valk, Ants Veetõusme, Rein Veidemann, Helgi Viirelaid, Vaino Väljas.[10]

Vastu ega erapooletuid saadikuid ei olnud.

Kaido Kama oli küll kohal, kuid jättis hääletamata.[9][10]

Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsuse Eesti riiklikust iseseisvusest kinnitas haamrilöögiga Ülo Nugis.[9]

Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsus lähtus Eesti Vabariigi järjekestvusest rahvusvahelise õiguse subjektina. Otsus oli kooskõlastatud Eesti Komiteega ning võeti vastu Eesti Vabariigi Ülemnõukogu istungil 20. augustil 1991 kell 23.03.[11] Sama dokumendiga otsustati moodustada Eesti Vabariigi põhiseaduse väljatöötamiseks Põhiseaduse Assamblee ja viia läbi Eesti Vabariigi uue põhiseaduse järgi Eesti Vabariigi parlamendivalimised 1992. aasta jooksul. [12] Põhiseaduse Assamblee koosseis kujundati "delegeerimise teel Eesti Vabariigi kõrgeima seadusandliku riigivõimuorgani Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ning Eesti Vabariigi kodanikkonna esinduskogu Eesti Kongressi poolt".[12]

Tagantjärele on Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ja Eesti Kongressi ühisele otsusele jõudmist nimetatud oluliseks sündmuseks.[13][14] Paul-Eerik Rummo sõnul on nii pragmaatiliselt kui ka puht-riigiõiguslikult väga hea, et otsustati taastada 1918. aastal sündinud Eesti Vabariik ega tekitatud mingit uut, Nõukogude Liidust lahku löönud moodustist.[15]

Iseseisvuse taastamine või taasiseseisvumine?Redigeeri

Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 1991. aasta "Otsus Eesti riiklikust iseseisvusest" põhines Eesti Vabariigi õiguslikul järjepidevusel, seetõttu on peetud korrektsemaks sõnastust "Eesti iseseisvuse taastamine". "Taasiseseisvumine" ei ole nii täpne. Nimetatud otsuse sõnastuse kohaselt otsustas Ülemnõukogu "kinnitada Eesti Vabariigi riiklikku iseseisvust", mis eeldab, et õiguslik järjepidevus ei ole vahepeal lakanud. Samal põhjusel ei peeta korrektseks kõnelda Eesti kontekstis "esimesest vabariigist" ja "teisest vabariigist", mida Prantsuse analoogia põhjal on mõnikord tehtud.[viide?]

Eeltoodud seisukohaga ei nõustu sugugi kõik ajaloolased ja poliitikud. Eelkõige Edgar Savisaare ja Keskerakonna initsiatiivil on hakatud tähistama 20. augustil Eesti taasiseseisvumispäeva.[viide?]

Järgnenuid olulisi sündmusiRedigeeri

21. augustil 1991 kukkus riigipöördekatse Moskvas läbi, misjärel normaliseerus olukord ka Eestis.

22. augustil tunnustas Island Eesti Vabariiki.

24. augustil tunnustas Vene NFSV Eesti iseseisvust.

6. septembril tunnustas Balti riikide iseseisvust NSV Liidu Riiginõukogu.

17. septembril võeti Eesti Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni liikmeks.[viide?]

Ebaõnnestunud riigipöördekatse järel lagunes NSV Liit osadeks. Mitu liiduvabariiki kuulutas välja iseseisvuse ning detsembris 1991 saatis president Mihhail Gorbatšov NSV Liidu laiali.[viide?]

Juunis 1992 viidi Eestis läbi rahareform, millega vahepeal tohutu inflatsiooniga väärtuse kaotanud Vene rublad vahetati Eesti kroonide vastu.[viide?]

28. juunil toimunud referendumil kiitis rahvas suure ülekaaluga heaks uue Eesti põhiseaduse.[viide?]

20. septembril 1992 toimusid esimesed Riigikogu valimised pärast Eesti taasiseseisvumist. Samal päeval toimus ka presidendivalimiste esimene voor.[viide?]

26. juulil 1994 kirjutasid Venemaa president Boriss Jeltsin ja Eesti president Lennart Meri Moskvas alla Vene vägede Eestist väljaviimise lepingule. 30. juulil 1994 allkirjastati Eesti ja Venemaa kokkulepe Paldiskis asunud Vene Paldiski mereväebaasi likvideerimiseks. NSV Liidu õigusjärglase Venemaa Föderatsiooni Relvajõud lahkusid lõplikult Eestist 31. augustil 1994.

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Meiel, Kaupo, Saluorg, Jane (28. oktoober 2020). "Möödus 40 aastat 40 kirja sünnist". ERR. Vaadatud 28.10.2020.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  2. Triin Junkur. 1988. aasta ENSV loominguliste liitude juhatuste ühispleenumi ja selle kõnede analüüs. Tartu 2011. Magistritöö.
  3. Toomas Sildam, Kommunistid pagendasid Vaino Moskvasse, www.postimees.ee, 15. juuni 200
  4. Einar Ellermaa (9.7.2019). "Einar Eellermaa: kuidas tekkis müüt „Eestimaa laulu" 300 000 külastajast". Õhtuleht. Vaadatud 7.1.2021.
  5. Urmi Reinde (10.9.2008). "EESTIMAA LAUL 11. september 1988". Kesknädal. Vaadatud 7.1.2021.[alaline kõdulink]
  6. Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi Seadus Muudatuste ja täienduste tegemise kohta Eesti NSV konstitutsioonis (põhiseaduses) – Eesti NSV Ülemnõukogu ja Valitsuse Teataja 1988, 48, 684.
  7. Iseseisvuse taastamine ja neljas põhiseadus (1992-…) www.estonica.org
  8. Eesti Vabariigi majanduspiiri seadus, Ülemnõukogu seadus 22.10.1990
  9. 9,0 9,1 9,2 9,3 Andrus Allika. 19. august 1991: kelamlaste-enamlaste uus liit iseseisvumise vastu, www.pealinn.ee, 15.08.2010 (vaadatud 20.08.2018)
  10. 10,0 10,1 10,2 Kadri Must. Taastades iseseisvust kellaosutiga võidu[alaline kõdulink] Postimees, 19. august 2006 (vaadatud 20.08.2018)
  11. "Estonica". Originaali arhiivikoopia seisuga 17. juuli 2021. Vaadatud 6. juulil 2016.
  12. 12,0 12,1 Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsus Eesti riiklikust iseseisvusest. - RT 1991, 25, 312. (vaadatud 17.02.2022)
  13. Parek: 20. august on eneseületamise päev Postimees, 20. august 2010
  14. Ilmar Raagi jaoks tähistab 20. august erimeelsuste unustamist Postimees, 20. august 2010
  15. Rummo: iseseisvuse taastamist ei saa monopoliseerida[alaline kõdulink] Postimees, 23. august 2010 (vaadatud 21.08.2018)

VälislingidRedigeeri