Vikipeedia

7. armee (Vene SFNV)

 See artikkel räägib kodusõja-aegsest armeest; hilisema armee kohta vaata artiklit 7. armee (NSV Liit)

7. armee oli Vene SFNV relvastatud jõudude Punaarmee operatiiv-strateegiline väekoondis Venemaa kodusõjas ja Eesti Vabadussõjas.

7. Armee
Tegev november 1918 – 1920
Riik Vene SFNVVene SNFV lipp, 1918
Kuuluvus Punaarmee
Põhjarinne, Läänerinne
Suurus armee
Lahingud Eesti Vabadussõda
Ülemad
Märkimisväärsed ülemad Jevgeni Golubintsev
Nikolai Hendrikson
7. armee positsioonid 1919. aasta märtsis

Ajalugu muuda

7. armee moodustati novembris 1918 Venemaa Keisririigi hiljem Venemaa Ajutise Valitsuse Põhjarinde koosseisu kuulunud 7. armeest, mis dislotseerus Esimese maailmasõja ajal Petrogradi lähistel ning kuulus algselt Põhjarinde koosseisu.

1919. aasta veebruaris reorganiseeriti selle ajani tegutsenud Läänerinde, Nõukogude Läti armee ja likvideeritud Põhjarinde vägede baasil ühendatud väekoondiseks 7. armeeks, mille Narva ja Pihkva väegrupp osalesid Punaarmee Eesti vallutamiskatses.

1920. aastal, pärast Eesti Vabadussõja lahingute lõppu moodustati 7. armee väeosadest Petrogradi Tööarmee, mis tegeles Petrogradi linna jaoks küttematerjali varumise ja raudteetaristu taastamisega. Tööarmee esimees oli Grigori Zinovjev ja armeejuhataja Sergei Ordintsov.

7. armee juhatajad muuda

Osalus sõjategevuses muuda

15. novembril 1918 saatis Nõukogude Venemaa sõjavägede ülemjuhataja ja SRN liikmed telegrammi Jaroslavlis asunud Põhjarinde juhatajale Dmitri Parskile, Petrogradi 7. armee komandörile ning telegrammi koopia Moskvasse Vene SFNV Rahvakomissaride Nõukogu esimehele V. Leninile nr 259/Ш, milles viidates "kujunenud poliitilisele olukorrale anti korraldus kohe hõivata Pihkva ja Narva", 7. armee jõududega: 1. kolonn Jamburgist Narva suunal, 2. kolonn Dno raudteejaamast Pihkva suunal. Täiendavalt eraldati püstitatud ülesande täitmiseks 7. armee koosseisu: Jamburgi piirkonda Jurjevi polk 6. armee koosseisust Vologdast; Staraja Russa–Dno–Porhovi piirkonda 1. Läti kütipolk ja 6. Läti kütipolk Simbirskist, Moskva piirkonnast paar ratsaväeeskadroni ning Läti diviisi suurtükiväepatareid[1].

17. novembril 1918 andis Põhjarinde juhataja Dmitri Nadjožnõi ja Sõja-revolutsiooninõukogu korralduse nr 0150:

Läänepiirkonna vägedele viia läbi sõjatandri ees asuval territooriumil luuret Rēzekne, Polotski, Barysaŭ, Bobruiski ja Gomeli piirkonnas ning võimaluse korral hõivata need asustatud punktid.
Parempoolne lahingupiirkond: 6. Kütidiviisi juhataja kasutades 46. Kütipolku (900 tääki), 47. Kütipolku (250 tääki), 1 soomusautot kuulipildujaga, 2 mereväelaste marsiroodu (450 tääki), Viljandi Eesti kütipolku (200 tääki), 6. Ratsapolgu 1. eskadroni, kergesuurtükiväe divisjoni, ühte kergesuurtükiväe patareid, ühte raskesuurtükiväe patarei, 3. Petrogradi lennuväegrupi salka, 6. Kroonlinna lõhkimisrongi – kokku 1800 tääki, 20 suurtükki, 1 ratsaväeeskadron), ületada demarkatsiooniliin, hõivata Narva linn, viia eelväeosad joonele Korffi (Auvere) raudteejaam – Narva jõgi ning jätkata Peipsi järve ja Pihkva järve idapiiri valvet Narva jõe suudmest kuni Talaabi saarteni. Vaata Narva lahing (1918)
Keskmine lahingupiirkond: 6. Kütidiviisi brigaadikomandör kasutades 49. Kütipolku, (1500 tääki), haubitsapatarei kergrühma, 6. Ratsapolgu 2. eskardoni, ratsa-suurtükiväerühma, soomusrongi "Devi", ühte kuulipildujaga soomusautot ning täienduseks Petrogradist saadetavaid ühte kütipolku (1000 tääki), 6. Ratsapolgu 1 eskadroni, 1 raskesuurtükiväe patareid, 3. Petrogradi lennuväegrupi salka – kokku 2500 tääki, 14 suurtükki, 1 eskadron, ületada demarkatsiooniliin Toršino suunas, hõivata Pihkva, viia eelväeosad Velikaja jõe läänekaldale ning kindlustada pealetungivate vägede tiib võimaliku Talaabi saartelt tehtava dessandi eest.
Vasakpoolne lahingupiirkond: 2. Novgorodi kütidiviisi diviisiülema aj kt, kasutades 9., 10., 11. ja 12. Novgorodi polke ja 2.Novgorodi diviisi 2. suurtükiväepatareid – kokku 1200 tääki, 5 komissariroodu, Novgorodi kubermangusõjakomissariaadi patereid – 700 tääki, 1. Moskva Kommunistlikku lennusalka ning täienduseks Petrogradist saadetavaid 1. jalaväepolku (1000 tääki), ühte eskadroni – kokku 2900 tääki, 8 suurtükki, ületada demarkatsiooniliin Karamõševo suunas, hõivata Pihkva ja Ostrov, viia eelväeosad Velikaja jõe läänekaldale[2].
1918. aasta 22. novembril alustasid 7. armee 6. kütidiviisi 46. ja 47. kütipolgud ja 2. Viljandi kommunistliku kütipolgu I pataljon Narva jõe idakaldalt Narva suunas pealetungile, kuid löödi linna kaitsvate saksa vägede püoolt tagasi ning kaotasid lahingus surnutena ja haavatutena (ca 200 meest). Kulgu lahingus hukkus 80 peamiselt Viljandi kütipolgu ridades sõdinud meest. Pärast ebaõnnestunud pealetungi loobusid 46. ja 47. polgu sõdurid sõdimast ning taandusid Jamburgi poole. (Kulgu lahing)
1918. aasta 25. novembril hõivasid 7. armee 2. Novgorodi kütidiviisi väed Pihkva ja 26. novembril Ostrovi.
Parempoolne lahingupiirkond: 6. Kütidiviisi juhataja kasutades 46. Kütipolku, 47. Kütipolku, 50. kütipolgu II pataljoni, mereväelaste 2 marsiroodu, 2. Eesti Viljandi polku, Soome roodu, Jamburgi nõukogude roodu, 2 marsiroodu (Petrogradist ja 2. linnarajoonist), Tšekaa salka, Gdovi sõjakomissariaadi roodu, piirikaitse salga 2. roodu, 6. suurtükiväe kütibrigaadi 5. patareid, 1. Kommunistliku Eesti suurtükiväedivisjoni 1. ja 2. patareid, 1. Raskesuurtükiväe 2. patarei 2 rühma, 2. ja 3. auto-suurtükiväe patareid, soomusrühma (2 soomusautoga), 6. Kroonlinna õhkimissalga 3. soomusrongi, Tsarskoje Selo eskadroni, 6. Ratsaväepolgu eskadroni, 2. Petrogradi ratsapolgu 4. eskadroni, 1. miini-õhkimisjagu, 1. Petrogradi inseneripataljoni 1. tee-silla salka, 6. kütidiviisi sapööripataljoni sapööriroodu, 3. Petrogradi lennugruppi, Pihkva flotilli, kokku umbes 3500 tääki, 16 suurtükki, 190 mõõka, 4 lennukit, 1 sõjalaeva – hõivata 28. novembril koos sõjalaevadega ja dessandiga Hungerburgis, Narva linn.
Vasakpoolne lahingupiirkond: 6. kütidiviisi diviisiülem, kasutades 2. Novgorodi kütidiviisi 49. Kütipolku, 54. kütipolku, Novgorodi kütiroodu, Toršino nõukogude roodu, Roždenstvenski rajooni marsiroodu, eriotstarbelist mereväelaste salka, 1. Läti kütipolku, 53. kütipolgu pataljoni, Pihkva Erakorralise komisjoni pataljon, 1. mortiiridivisjoni patareid, 1. auto-suurtükiväe patareid, kergsuurtükiväe rühma, 6. suurtükiväebrigaadi 7. patareid, 6. suurtükiväebrigaadi patareid, 6. suurtükiväebrigaadi mortiiridivisjoni 2. patareid, Novgorodi kubermangu sõjaväekomissariaadi kergpatareid, 6. suurtükiväebrigaadi 1. inseneripataljoni, ratsasuurtükiväe rühma, 1. auto-suurtükiväe patareid, soomusrongi "Devi", soomusrongi nr. 11, raudteede kaitse soomusrongi, soomusrühma (3 soomusautoga), 1. Ratsapolgu 2. ja 3. marsieskadroni, 3. Ratsapolgu eskadroni, 2. Ratsapolgu 2. marsieskadron, Luga eskadroni, 3. Petrogradi lennugruppi, 1. Kommunistlik Moskva lennugruppi, raudtee valvet, 1. Petrogradi inseneripataljoni 2. tee-silla salka, tehnilist roodu ja sapööriroodu, 6. kütidiviisi inseneripataljoni, kokku umber 4800 tääki, 700 mõõka, 33 suurtükki, 11 lennukit – jätkata pealetungi läänesuunal.
Balti laevastiku juhatajal: osutada kaasabi vägede liikumisel paremal parempoolses lahingupiirkonnas luuretegevuse läbiviimise ja võimaluse korral dessandi väljasaatmisega.
Armee reservi määrata: Narva suunal 50. kütipolgu I pataljon (Gattšinas); Pihkva suunal 48. kütipolk (Pihkvas). Teistelt rinnetelt armee koosseisu saadetud: 10. kütidiviisi I brigaad (82. ja 83. jalaväepolgud) (Staraja Russas); II brigaad (Tšudovo-Novgorodi piirkond); III brigaad (Luga piirkond); Eesti polk (Jamburgis); 10. kütidiviisi Vjatka polk; 6. ja 4. Läti kütipolk koos 2 eskadroni ja 2 suurtükipatarei ning 6. Tukumsi polgu tagavararood (Pihkva); Soome polk, 19. kütidiviisi rood (Gattšinas); formeeritav 50. kütipolgu pataljon (Tsarskoje Selo); Torošino polk (Pihkvas).
1918. aasta 28. novembril hõivasid 7. armee 2. Novgorodi kütidiviisi väed vasakpoolses lahingupiirkonnas Irboska ja Pihkva järves Talaabi saared.
  Pikemalt artiklis Pihkva rinne
1918. aasta 28. novembril hõivasid 7. armee 6. Kütidiviisi väed parempoolses lahingupiirkonnas Narva.
  Pikemalt artiklis Narva lahing (1918) ja Joala lahing, Viru rinne

Allunud väeosad muuda

November 1918:

22. novembril 1918 asusid 7. armee väeosad pärast Narva vallutamist Eestimaa vallutama.

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. ↑ ТЕЛЕГРАММА ГЛАВНОКОМАНДУЮЩЕГО ВСЕМИ ВОРУЖЕННЫМИ СИЛАМИ РЕСПУБЛИКИ И ЧЛЕНОВ РЕВВОЕНСОВЕТА № 259′Ш. 15 ноября 1918 г., ЦАКА, ф. 190, д. 3-1, лл. 185—187
  2. ↑ ТЕЛЕГРАММА КОМАНДУЮЩЕГО И РЕВВОЕНСОВЕТА VII АРМИИ № 0150. 17 ноября 1918 г. Петроград., ЦАКА, ф. 190, д. 3-22, лл. 45—47.
  3. ↑ Veebruar 1919, Operatiivsaatabi teadaanne., Päevaleht 18. veebruar 1919
  4. ↑ "Красногвардейский рубеж". Originaali arhiivikoopia seisuga 24. november 2009. Vaadatud 27. veebruaril 2011.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=7._armee_(Vene_SFNV)&oldid=6385222"