Nikolai Judenitš

Nikolai Nikolajevitš Judenitš (Юденич, Николай Николаевич) (30. juuli (18. juuli vana kalendri järgi) 1862 Moskva, Vene keisririik – 5. oktoober 1933 Cannes, Prantsusmaa) oli Vene jalaväekindral (1915) ja Venemaa valgekaardi juhataja Baltimaades Vene kodusõja ajal 1918–1920.

Nikolai Judenitš
Nikolai Judenitš
Sünniaeg	30. juuli 1862 Moskva, Vene keisririik
Surmaaeg	5. oktoober 1933 (71-aastaselt) Cannes, Prantsusmaa
Teenistus	Kaukaasia sõjaväeringkonna staabiülem
Auaste	jalaväekindral
Juhtinud	Kaukaasia rinne Loodearmee
Sõjad/lahingud	Esimene maailmasõda Vene kodusõda
Autasud	Georgi orden (1916)

Elulugu

Noorus ja õpingud

Judenitši vanemad olid tüüpilised Moskva intelligentsi esindajad. Ta isa oli kutsekooli direktor ja ema kodune. Märkimisväärne on, et Judenitši lähemate sugulaste hulgas polnud sõjaväelasi. Judenitš aga astus pärast keskkooli lõpetamist sõjakooli, mille lõpetas 1881. Järgnevalt teenis Leedu kaardiväe polgus Varssavis.

1884. aastal sooritas ta hiilgavalt sisseastumiseksamid kindralstaabi akadeemiasse, mis oli kõrgeim sõjaväeline õppeasutus Venemaal. Selle kooli lõpetas 1887. aastal staabikapteni aukraadiga ja asus tööle sinnasamasse kindralstaabi akadeemiasse.

1892. aastal ülendati Judenitš alampolkovnikuks.

1894. aastal juhtis Vene sõjaväe ekspeditsiooni Pamiiri mäestikus. Ekspeditsiooni eesmärgiks oli liita see ala Venemaaga. Selle eduka operatsiooni eest sai Judenitš Püha Stanislavi teise järgu ordeni. See oli tema esimene orden.

1896. aastal ülendati Judenitš polkovnikuks ja määrati ametisse Turkestani sõjaväeringkonda.

Vene-Jaapani sõja ajal määrati Judenitš valvekindrali sõjalisele postile tagalas. Kusjuures Judenitši auaste – polkovnik – oli madalam kui tema amet – kindral.

Judenitš aga kirjutas kõrgemale ülemjuhatusele ja palus viia ennast rindele. Tema palve rahuldati ja Judenitš viidi rindele rügemendi juhatajaks. 4. veebruaril 1905 sai ta haavata vasakusse kätte, kuid palus jätta ennast rivvi. Paarkümmend päeva hiljem viis oma väeosa uuesti rünnakule ja sai uuesti haavata kaela piirkonda. Tema vaprus ei jäänud märkamata ning Judenitšile anti mitu autasu, sealhulgas kuldse relva pealdisega "Vapruse eest".

19. juunil 1905 sai Judenitš kindralmajoriks.

Pärast Vene-Jaapani sõda määrati Kaukaasia sõjaväeringkonda. 1912. aasta lõpus sai kindralleitnandiks ja ühtlasi hakkas juhtima Kaukaasia sõjaväeringkonna staapi.

Esimene maailmasõda

Kindral Nikolai Judenitš (1916)

Esimese maailmasõja puhkedes viis Vene keisririigi sõjavägede ülemjuhatus Kaukaasiast Euroopa rinnetele suure hulga vägesid, kuna Otomani impeerium ei olnud veel sõtta astunud ning Kaukaasia sõjaväeringkond seisis vastu Otomani impeeriumi piiri. Judenitš jäi endiselt Kaukaasia sõjaväeringkonna staabiülemaks. Kui Türgi alustas oktoobris 1914 sõjategevust, oli Otomani impeeriumi vägedel võrreldes Venemaa sõjavägedega arvuline ülekaal.

Judenitš mõistis, et kitsastel mägiteedel taganemiseks tuleks maha jätta kogu raskerelvastus, ning seetõttu, vaatamata kõrgema ülemjuhatuse (suurvürst Nikolai Nikolajevitš) käsule, ta keeldus oma väiksearvuliste vägedega taganemisest. Vaatamata kõrgema ülemjuhatuse vastuseisule asusid Vene väed detsembri lõpus 1914 vastupealetungile, mis oli üllatuslikult edukas. Ta saavutas türklaste üle mitmeid võite sealhulgas Sarikamisi lahingus. Hiljem on arvatud, et Judenitši edu pant oli noorte väljapaistvate ohvitseride igakülgne soosimine ja toetamine. Esimese maailmasõja kuulsaimaks Judenitši operatsiooniks oli Erzurumi vallutamine 1916. aasta jaanuaris. Seetõttu on teda kutsutud ka Erzurumi kangelaseks.

Nädal pärast Erzurumi vallutamist külastas pidulikult linna tsaar Nikolai II onu ja sõjavägede kõrgem ülemjuhataja suurvürst Nikolai Nikolajevitš. Selle võidu auks sai Judenitš nii Venemaa Georgi ordeni kui ka Prantsusmaa ja Inglismaa kõrged riiklikud ordenid.

Pärast Erzurumi vallutamist arvas Judenitš, et targem on jääda nüüd kaitsele. Kuid pärast 1917. aasta Veebruarirevolutsiooni, kui võimule tuli Venemaa Ajutine Valitsus, anti Judenitšile käsk hakata ette valmistama uut pealetungi. Judenitš polnud sellega nõus ja Ajutise Valitsuse sõjaminister Aleksandr Kerenski andis käsu Judenitš tagandada. Seepeale siirdus Judenitš Peterburi. Üldpealetung viidi Türgi rindel 1917. aasta suvel siiski läbi, kuid see lõppes katastroofiga.

Pärast oktoobripööret

1917. aasta kommunistliku riigipöörde ajal oli ta Moskvas. Sealt sõitis Petrogradi, kus mõningatel andmetel kompas maad ohvitseride põrandaaluse organisatsiooni loomiseks. Kui linnas aktiviseerus punane terror ja tekkis oht saada mobiliseerituks Punaarmeesse, otsustas Judenitš linnast lahkuda. Kasutades valedokumente, lahkus ta novembris 1917 Petrogradist ja suundus esialgu Saksamaa poolt okupeeritud Pihkvasse. Kui Punaarmee vallutas 1918. aasta novembris Pihkva, siis siirdus Judenitš Helsingisse. Helsingis hakkas Judenitš plaanima rünnakut Petrogradile läbi Soome. Kokku sai ta aga arvestada vaid umbes 3000 Soomes paikneva endise tsaariarmee sõjaväelasega, kes nüüd koondusid Judenitši ümber. Nendest pooled olid ohvitserid. Judenitšil seega oli üsna vähe sõjajõude ning seetõttu lootis ta Soome sõjaväe abile. Samal ajal pidid teiste võitjate riikide väed vallutama bolševikele kuuluvad Läänemere sadamad, et niimoodi aidata kaasa bolševike võimu kukutamisele. Kuid samas puudusid Helsingis võitjate riikide esindused ning et saada toetust oma plaanidele teiste sõja võitnud liitlaste poolt, läks Judenitš Stockholmi. Ta kohtus seal näiteks Inglise saatkonna esindajatega ja tegi ettepaneku, et Arhangelskis paiknevad Inglise väed ja Eestis asuv põhjakorpus tuua Soome, et rünnata nende vägedega Petrogradi. Inglastelt sai ta aga vastuse, et inglased ei soovi rikkuda Soome neutraliteeti. Eitavalt vastasid talle ka teiste riikide esindused. Tagasi Soome jõudis Judenitš 3. jaanuaril 1919 ja 5. jaanuaril 1919 kohtus endise tsaariarmee kindrali Emil Mannerheimiga. Mannerheim polnud põhimõtteliselt vastu Judenitši plaanile koos Soome vägedega rünnata Petrogradi, kuid nõudis vastutasuks Soome iseseisvuse tunnustamist ning territoriaalseid järeleandmisi Karjalas ja Koola poolsaarel. Judenitš oli Mannerheimi nõudmistega nõus, kuid hiljem selgus, et vastu olid Vene emigrantlikud organisatsioonid ja Valgete vägede üldjuht Aleksandr Koltšak. Sellises olukorras polnud Mannerheim nõus Judenitši pealetungi toetama.

Loodearmee juhina Soomes

1919. aasta juuni algul sai Judenitš teada, et Siberis asuv ning Antandi poolt tunnistatav Venemaa ülemvalitseja, sõjaminister ja relvajõudude kõrgem ülemjuhataja Aleksandr Koltšak on määranud ta kõikide nende Venemaa sõjajõudude ülemjuhatajaks, mis tegutsesid bolševike vastu looderindel. Kui enne tegutses Judenitš omapäi, siis alates sellest momendist oli tal tegutsemiseks ka juriidiline alus. Selle teate kättesaamise järel liikus ta Prantsuse sõjalaeval Tallinna tutvuma Eestis asuva Põhjakorpusega. Ta tahtis näha, millist sõjalist jõudu põhjakorpus endast kujutab. Tallinnas võeti Judenitšit auvahtkonnaga vastu. Pärast tseremooniat sõitis ta põhjakorpuse staapi, kus tutvus olukorraga. Koos põhjakorpuse juhi Aleksandr Rodzijankoga sõideti rindele, kus parasjagu oli käimas Punaarmee pealetung. Judenitšil jäi põhjakorpusest masendav mulje. See oli kehvalt riietatud, varustatud trofeerelvadega ja vaevles laskemoona puuduses.

Ta läks tagasi Helsingisse, kus 6. juulil ja 12. juulil 1919 toimus Judenitši, Mannerheimi ja liitlasriikide esindajate kohtumine. Viimasel kohtumisel kirjutas Mannerheim alla sõjalis-poliitilisele lepingule, kus olid üksikasjalikult kirjas, millistel tingimustel on Soome valmis toetama oma jõududega pealetungi Petrogradile. Leppe poolt olid nüüd ka Koltšak ja Vene emigrantlikud organisatsioonid. Ka liitlaste juhi toetasid Soome vägede osavõttu võitlusest bolševike vastu. Vastavalt lepingule pidi ühisväge juhtima kindral Mannerheim, mis on seletatav ka sellega, et soomlaste sõjalised jõud olid tunduvalt suuremad kui Vene valgetel. Kuid vastavalt lepingule, kui Petrograd oleks hõivatud oleks linna juhtimine läinud Mannerheimilt Judenitši kätte. Rõõmusõnum Judenitšile saabus ka Venemaa ülemvalitsejalt Aleksandr Koltšakilt, kes teatas, et võtab kõik finantskulutused enda peale (Koltšaki käes oli Venemaa kullavaru, mistõttu tal oli võimalik toetada rahaliselt loodearmeed).

16. juulil 1919 sai Judenitš Mannerheimilt telegrammi, kus oli ka Soome välisministri allkiri, ja telegrammi sisuks oli, et ka Soome valitsus toetab Judenitši võitlust. Seega on kõik tingimused Petrogradi ründamiseks paika pandud, kuid sellele ilmnes oluline takistus. 25. juulil 1919 toimusid Soome presidendivalimised. Enne valimisi oli Mannerheim kindel, et tema võidab need. Kuid valimised võitis professor Kaarlo Juho Ståhlberg. Kaarlo Juho Ståhlberg oli vastu Soome vägede osalemises pealetungis Petrogradile. Sellega oli igasugune lootus rünnakuks kustunud.

Loodearmee juhina Eestis

Juba järgmisel päeval 26. juulil läks Judenitš Tallinna, et hakata ette valmistama rünnakut Petrogradile läbi Eesti. Tallinna saabudes oli tal plaanis kohe siirduda Narva, kuid veel Tallinnas olles sai ta loodearmee juhilt Aleksandr Rodzjankolt ettepaneku loobuda Petrogradi ründamisest, kuna väiksearvuline loodearmee (5000–6000 meest) pole ilmselt suuteline linna vallutama. Rodzjanko tegi ettepaneku koondada kõik väed Pihkvasse ja sealt rünnata edasi Novgorodi suunas. Judenitš pidas Rodzianko plaani hukatuslikuks, kuna rindejoon veniks sel juhul väga pikaks, mistõttu oleks Punaarmeel võimalik korraldada valusaid vasturünnakuid. Vaatamata Judenitši vastuseisule oli Rodsianko Pihkva suuna plaanist niivõrd sisse võetud, et andis käsu Jamburg maha jätta. Vaidlused Pihkva suuna üle küll lõppesid, kuid kui Punaarmee vallutas 20. augustil Pihkva, pöörasid kindralid omavahel tülli ning Rodzjanko saadeti hiljem komandeeringusse Inglismaale (sisuliselt vallandati).

Kui Judenitš jõudis juuli lõpus Narva, oli loodearmee taganemas. Olukord oli masendav. Puudusid korralikud relvad, jalanõud, ravimid ja laskemoona oli vähe. Judenitš sai aru, et esimese probleemina tuleb tegeleda sõjaväe varustuse parandamisega. Ta küsib abi lääneliitlastelt. Inglased saadavadki augusti algul esimesed saadetised. Muuhulgas on esimestes partiides ka 60 suurtükki ja 120 kuulipildujat. Kuid Suurbritannia sõjalise missiooni esindajad esitasid Judenitšile oma tingimused, kusjuures talle öeldakse, et nõudmiste mittevastuvõtmise korral abi rohkem ei saadeta ning alustatakse lobitööd Judenitši tagandamiseks loodearmee juhataja kohalt. Tegemist on seega sisuliselt ultimaatumiga. Sellised tingimused esitatakse 12. augustil kell pool seitse õhtul. Judenitš sai telegrammi, milles teatati, et Suurbritannia sõjalise missiooni esindajate korraldusel luuakse Tallinnas Vene demokraatlik valitsus. Valitsuse üheks põhiülesandeks oli ette nähtud Eesti Vabariigi tunnustamine. Teatati, et valitsus moodustatakse kella seitsmeks õhtul. Judenitš pidi saama valitsuse sõjaministriks ja ühtlasi jääma loodearmee juhiks. Suurbritannia sõjalise missiooni nõudmine oli Judenitšile üllatuseks, kuna juba 7. augustil oli ta Tallinnas kohtunud liitlaste sõjalise missiooniga, kus inglaste palvel kirjutas Johann Laidonerile kirja, millega tunnistas Eesti iseseisvust, tingimusel kui Eesti sõjavägi võtab osa pealetungist Petrogradile. Samas ei pidanud Judenitš valitsust eriti tõsiseltvõetavaks ega tundnud valitsuse töö vastu mingit huvi. Ta viibis vaid mõnel üksikul istungil ning palus end hiljem asendada oma mõttekaaslase, mereministri admiral Pilkiniga.

Sellega oli varustuse probleem lahendatud ning Judenitš proovis nüüd suurendada loodearmee isikkoosseisu. 24. augustil viidi loodearmeele kuuluvatel aladel läbi üldmobilisatsioon. Kuid kuna loodearmee kontrolli all olevad alad olid piiratud ning rindejoon korduvalt piirkonnast üle käinud, sai Judenitš mobilisatsiooniga kokku vaid 9000 meest. Ta lootis ka Kuramaal parajasti moodustatud vabatahtlikele sõjasalkadele vürst Anatol Liveni juhatusel ja samuti Lätis asuvatele polkovnik Bermondti ja polkovnik Vjurgolitsi üksustele. Juba 9. juulil 1919 andis ta korralduse, et kõik need üksused liiguksid Narva ja liituksid loodearmeega. Selle korralduse täitis aga vaid vürst Lieven, kes umbes 2000 mehega tuligi Narva. Polkovnik Pavel Bermondt-Avalov (5000 meest) ja polkovnik Vjurgolits (1500 meest) aga keelduvad seda käsku täitmast. Mõlemad polkovnikud peatasid ka mitu rongiešeloni endiste sõjavangidega, kes Saksamaal olid avaldanud soovi liituda Vene valgetega. Riia all Judenitšile mõeldud ešelonid peatati ja sõduritele öeldi, et nad on kohale jõudnud. Selliste trikkide tulemusel oli Bermondtil oktoobri alguseks 1919 juba umbes 10 000 meest. Judenitš saatis ka hiljem korduvalt üleskutseid, et nimetatud väed ühineksid temaga, kuid kõik need üleskutsed jäid vastuseta. Judenitš sõitis seepeale Riiga, lootes kohtuda Bermondt Avaloviga, kuid viimane ei võtnud Judenitšit isegi mitte vastu. Seepeale kuulutas Judenitš Bermondti reeturiks ja arvas ta sõjaväest välja.

Operatsioon Valge Mõõk

 Pikemalt artiklis Operatsioon Valge Mõõk

Enne rünnakut Petrogradile oktoobris 1919 kuulus loodearmeesse ligikaudu 20 000 meest (17 800 tääki, 700 saablit, 57 suurtükki, 6 tanki ja 2 soomusautot). Punaarmeel seisis Judenitši vastas 24 850 tääki, 800 saablit, 148 suurtükki, 2 soomusrongi ja 8 soomusautot. Judenitš mõistis, et jõud Petrogradi vallutamiseks on liiga väikesed ja pealinna vallutamine õnnestuks vaid siis, kui samal ajal puhkeks linnas mäss. Mässu pidi juhtima 7. armee staabiülem endine tsaariarmee polkovnik Ljundekvist. Mässu oli plaanis alustada rünnaku viiendal päeval, kui Judenitš on vallutanud teatud punktid Peterburi eeslinnades. Mässu pidi alustatama 600–800 mehega. Loodeti ka, et 85% Punaarmee isikkoosseisust tuleb mässajate poolele üle.

Peterburi kubermangu Peterburi maakonna kaart, 1916

Judenitš otsustas alustada pealetungi Petrogradile ööl vastu 10. oktoobrit 1919. Pealetungile asus ta vaid loodearmee jõududega. Eesti armee pealetungist osa ei võtnud. Pealetung oli edukas, kuid plaanitust aeglasem. Plaanitud tempot suutis pidada vaid Lieveni diviis. 17. oktoobril, kui Judenitši väed olid veel Petrogradist kaugel, võttis linna kaitsmise üle Lev Trotski. Samal päeval kirjutas Kamenev alla direktiivile, mille alusel hakati Petrogradi all paiknevat Punaarmeed täiendama. Plaanitud 16.–17. oktoobri asemel jõuti Petrogradi lähistele alles 22. oktoobril. Päev enne oli alanud Punaarmee vastupealetung, kuid Judenitši väed asusid linnast veel 45 kilomeetri kaugusel. Kuna kokkulepe oli, et mässu puhkemiseks peab Judenitš vallutama teatud punktid Petrogradi eeslinnades, siis mässu ei puhkenud. Ka polkovnik Ljundekvist, kes pidi mässu juhtima, suunati tööle teisele ametipostile. Judenitš üritas nüüd jälle abi saada Soomelt. 22. oktoobril saatis ta telegrammi liitlastele, paludes rünnata Petrogradi Soome jõududega. Judenitšit toetas Mannerheim, kuid Soome valitsus jäi esialgu äraootavale seisukohale. Kui aga algas loodearmee taganemine, teatati 5. novembril 1919, et Soome rünnakut ei toeta.

Punaarmeele saabus alates 17. oktoobrist vastavalt Lev Kamenevi poolt alla kirjutatud direktiivile pidevalt täiendust. 21. oktoobril alustas Punaarmee vastupealetungi. Jõudude vahekord oli selleks momendiks juba masendavalt Judenitši kahjuks. Punaarmee läänerinde väed ründasid 40 000 mehega, 453 suurtükiga, 708 kuulipildujaga, 6 soomusrongiga ja 9 soomusautoga. 3. novembril andis Judenitš käsu taganemiseks.

Judenitš palus oma Eesti piiride poole taganevad väed läbi lasta, kuid Eesti valitsus keeldus ning lubas Vene valgete vägedel ületada piiri vaid loovutades relvad ja eraldusmärgid. Lõplikult jättis Judenitši sõjavägi Narva jõe vasaku kalda maha 6. detsembril 1919. Detsembri algul teatas Judenitš ka, et ta astub Loodevalitsusest välja ning 5. detsembril loeb Loodevalitsus oma tegevuse lõppenuks ja läheb laiali. 22. jaanuaril 1920 andis Judenitš käsu sõjavägi demobiliseerida. 24. jaanuaril andis ta lahkumiskäsu oma vägedele, kus põhjendas, miks oli sunnitud sõjaväe laiali saatma ja miks ise lahkub sõjaväe juurest. Ta sai väljasõiduviisa Eestist ja plaanis sõita 27. jaanuaril koos oma naise ja adjutandiga Pariisi. Kuid 26. jaanuaril kell 11 õhtul tuli Judenitši juurde kindral Stanisław Bułak-Bałachowicz ja nõudis, et Judenitš tuleks temaga kaasa arutama finantsasju. Judenitš keeldus, kindral Bułak-Bałachowicz lahkus, kuid naasis mõne aja pärast koos kolme Eesti politseinikuga. Koos Judenitšiga suunduti politseijaoskonda, kus talle teatati, et tema väljasõiduviisa on tühistatud. Seejärel viidi Judenitš rongijaama, kus teda juba ootas kaubarongi külge haagitud vagun. Rong koos Judenitšiga startis praktiliselt kohe Nõukogude Venemaa suunas. Judenitši lähikondsed võtsid kohe ühendust Prantsuse-Inglise missiooniga, kes omakorda nõudis Eesti valitsuselt kohest rongi peatamist. Judenitši rongile saadeti järele teine rong koos relvastatud salgaga. Esimene rong püüti kinni Tapa kandis ja Judenitš toodi tagasi Tallinna. Siiani pole selgunud, kelle korraldusel tühistati Judenitši väljasõiduviisa ja taheti ta saata Nõukogude Venemaale. Pärast seda vahejuhtumit tegi Inglise missioon Judenitšile ettepaneku kolida Inglise missiooni ruumidesse.

27. jaanuaril 1920 otsustas Vabariigi Valitsus: "Siseministrile kohuseks teha Välisministriga kokkukõnelemisel abinõusid tarvitusele võtta, et kindral Judenitsch Eesti riigi piiridest alles siis võiks lahkuda, kui tema on endise P.-Lääne armee senise koosseisu ja meeskonna ülespidamise tulevikus tarvilikult kindlustanud."

Eesti valitsus nõudis Judenitšilt, et viimane loovutaks kogu loodearmeele kuuluva välisvaluuta. Judenitš keeldus, põhjendades seda sellega, et suur hulk loodearmee varustust läks Eesti Vabariigi valdusse.

3. veebruaril 1920 otsustas Vabariigi Valitsus:

Selle järele, kui kindral Judenitsch on P.-L. Vene väe likvideerimise kindlustamise otstarbeks kindral Glasenapile resp. Col. Hurstel'ile ära annud 227.000 nael sterl. ja 250.000 Soome marka ja kui kindral Judenitsch on allkirja annud, et temal rohkem raha P.-Lääne Vene väe kindlustamiseks ei ole (misjuures aga kõik summad, mis kindral Judenitschi arvel peaksid P.-L Vene väe heaks leiduma, tulevad P-L. Vene väe likvideerimise peale kulutada) tuleb kindral Judenitschile luba anda Eesti Vabariigi piiridest lahkuda.

Paguluses Prantsusmaal

Judenitšil õnnestus hankida endale uus väljasõiduviisa, millega 24. veebruaril 1920 sõitis Riiga, sealt Stockholmi ja edasi Kopenhaagenisse, kus kohtus Nikolai II ema Maria Fjodorovnaga. Sama aasta mai algul asus elama Prantsusmaale, kus oli ostnud väikese farmi Nice'i lähedal. Selles farmis veetis ta peaaegu farmist lahkumata kogu oma ülejäänud elu.

22. augustil 1931 toimus Pariisis Judenitši ohvitseripagunite 50. aastapäeva puhul (22. augustil 1881 ülendati Judenitš ohvitseriks) pidu. Seal kohtus ta esimest korda oma võitluskaaslase kindral Anton Denikiniga.

Judenitš suri 5. oktoobril 1933 Nice'i lähedal Saint-Laurent-du-Varis. 1957. aastal maeti ta ümber Nice'i lähistele vene kalmistule.

Välimus

Judenitš oli lühemat kasvu, ümara näoga, kiilaspäine ja "kurbade silmadega".

Välislingid

• David Vseviovi "Müstiline Venemaa" Vikerraadios (Judenitšist on kuus saadet)