Enesemääramisõigus

(Ümber suunatud leheküljelt Rahvaste enesemääramise õigus)

Enesemääramisõigus on rahvuslikku teadvust omava grupi õigus rajada riik ja vabalt valida selle valitsemisvorm.

Rahvaste enesemääramisest räägiti algul kui poliitilisest doktriinist. I maailmasõjas tunnustasid liitlased enesemääramist kui eesmärki, mis aitab kaasa rahu saavutamisele. Woodrow Wilson nimetas oma neljateistkümnes teesis enesemääramisõigust olulise eesmärgina sõjajärgse maailma jaoks.

Pärast teist maailmasõda sai enesemääramisõigusest üks Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peamisi eesmärke. ÜRO põhikiri käsitleb enesemääratlemist kahes tähenduses. Esiteks on riikidel enesemääramisõigus kui õigus vabalt valida oma poliitiline, majanduslik, sotsiaalne ja kultuuriline kord. Teiseks on rahvastel õigus luua oma riik või mingil muul kombel määratleda oma suhe juba olemasoleva riigiga.

Vaata ka

muuda