Eesti Demokraatlik Erakond
 |
See artikkel räägib 1917–1918 tegutsenud erakonnast; 2001–2009 tegutses Demokraadid – Eesti Demokraatlik Partei |
Eesti Demokraatlik Erakond (lühend EDE) oli 1917. aasta kevadel Tartus Jaan Tõnissoni eestvõttel Eesti Rahvameelse Eduerakonna reorganiseerimise teel asutatud liberaalne partei[1][2]. Uue erakonna programm nõudis demokraatlikke vabadusi, Venemaa Föderatiivse Vabariigi ja Eesti autonoomia kehtestamist, suurmaaomanike maa järkjärgulist minekut rahva kätte seda «õiglase tasu eest» võõrandades ning lubas lahendada tööliste taotlused[2]. 5. novembril 1917 valiti EDE 24 liikmest koosnev keskkomitee, mille liidriks sai Jaan Tõnisson[1].
EDE osales 1917. aasta suvel Eestimaa Kubermangu Ajutise Maanõukogu valimistel (saadi 7 kohta 62-st) ja linnaomavalitsuste valimistel. Novembrikuisel Ülevenemaalise Asutava Kogu valimistel võideti Eesti Maarahva Liiduga ühises nimekirjas kandideerides Eestimaa valimisringkonnas 22,6% häältest ning 8 saadikukohast 2 (Jaan Tõnisson ja Jaan Poska). Valdava osa oma hääli sai see nimekiri Lõuna-Eestist. 1918. aasta veebruaris (ukj) alanud, kuid poolelijäänud Eesti Asutava Kogu valimistel sai sama valimisblokk, kuhu nüüd oli lisandunud ka Eesti Radikaaldemokraatlik Erakond, 23,2% loetud häältest. [2][3]
Erakonna tegevus peatus, kui Saksa väed veebruari lõpus Eesti vallutasid ja võimu teostama asunud okupatsioonivõimud igasuguse parteilise tegevuse keelustasid[3]. Pärast Saksa okupatsiooni lõppu, 30. novembril 1918, ühinesid EDE ja Eesti Radikaaldemokraatlik Erakond ühtseks Eesti Rahvaerakonnaks[1].
ViitedRedigeeri
- ↑ 1,0 1,1 1,2 EE 12. köide, 2003: 48.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 Revolutsioon, kodusõda ja välisriikide interventsioon Eestis (1917-1920). I köide, Oktoobrirevolutsiooni võit ja nõukogude võimu kindlustamine. Veebruar 1917 - veebruar 1918. EKP Keskkomitee Partei Ajaloo Instituut, NLKP Keskkomitee Marksismi-Leninismi Instituudi Filiaal, Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituut. Tallinn : Eesti Raamat, 1977
- ↑ 3,0 3,1 Küllo Arjakas, Mati Laur, Tõnis Lukas ja Ain Mäesalu. Eesti ajalugu. Õpik 11. klassile. Tallinn, Koolibri 1991