Vikipeedia

Maavalitsus

 See artikkel räägib maakonna haldusorganist; Eestimaa kubermangu valitsuse kohta vaata artiklit Eesti Maavalitsus

Maavalitsus on maakonna haldusorgan.

Eestis olid aastatel 1989–1993 maakonnad omavalitsusüksused ning igal maakonnal oli maakonnavolikogu ja maakonnavalitsus.

Aastatel 1993–2017 oli Eestis maavalitsus Vabariigi Valitsuse poolt ametisse nimetatav maavanemat teenindav riigiasutus. 1993. aasta kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse kohaselt olid omavalitsusüksuse, valla või linna omavalitsusorganid:

  1. linna- või vallavolikogu – kohaliku omavalitsusüksuse esinduskogu, mis valiti valla või linna hääleõiguslike elanike poolt kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse alusel,
  2. linna- või vallavalitsus – volikogu poolt moodustatav täitevorgan.[1]

Vallavanemal ja linnapeal oli õigus moodustada valitsus.

Maavalitsuste ja maavanemate tegevus lõpetati Eestis 1. jaanuarist 2018.[2][3]

Maavalitsuse ülesanded Redigeeri

Maavalitsuse ülesanded olid järgmised:

  1. riikliku haldamise korraldamine ja koordineerimine maakonnas oma pädevuse piires seadusega ettenähtud korras ja ulatuses;
  2. riigi omandisse kuuluva vara käsutamine vastavalt Vabariigi Valitsuse poolt antud korraldustele ja määrustele;
  3. maakonnas rahanduse, hariduse, kultuuri, spordi, muinsuskaitse, tervishoiu, sanitaarteenistuse, tööhõive, sotsiaalhoolduse, migratsiooni, ettevõtluse, statistika, riiklike registrite, side, riikliku transpordi, riiklike teede, keskkonnakaitse, maakorralduse, metsamajanduse, ehitusjärelevalve ja planeeringu, kapitaalehituse ning regionaalpoliitika valdkonda kuuluvate küsimuste korraldamine vastavalt Vabariigi Valitsuse määrustele, kui seadusega ei ole korraldatud teisiti.[4]

Ajalugu Redigeeri

1917. aastal Eestis loodud uue omavalitsussüsteemi rajamise aluseks sai Venemaa Ajutise Valitsuse 30. märtsi 1917. aasta otsus "Eesti kubermangu administratiivse valitsuse ja kohaliku omavalitsuse ajutise korra kohta". Selle kohaselt liideti Eestimaa kubermanguga ka senised Liivimaa kubermangu eestikeelsed alad: Tartu, Võru, Viljandi, Pärnu ja Saaremaa kreis. Eestimaa kubermangu tasandil pidi seadusandlikuks organiks saama maanõukogu (nimetatud ka maapäevaks). Uue teise astme omavalitsusena loodi maakonnaomavalitsus, maakondades tuli valida 7–15-liikmelised ajutised maakonnanõukogud, mis olid algselt maakonnakomissarile nõuandjaks organiks. Maakonnanõukogud valiti valdade ja linnade valijameeste poolt, kelle arvuks kehtestati üks iga 1000 elaniku kohta. 15. juunil kehtestas Venemaa Ajutine Valitsus maakonnanõukogude valimise ajutise korra, mille kohaselt tuli valimised kõikjal läbi viia 24. ja 25. juunil 1917. Samadele päevadele määrati ka maanõukogu saadikute valimine maakondades. Maakonnanõukogude avamine oli üleriigiliselt määratud 1. juulile.

Maakonna omavalitsustes oli kaks organit: volikogu ja maavalitsus. Maakonnavalitsus oli Maakonnanõukogu täidesaatev organ, mis koosnes vähemalt kolmest liikmest ja sekretärist. Maakonnavalitsuse asjaajamine jagati osakondade vahel, mis moodustati vastavalt vajadusele. Maakonnanõukogude kodukord soovitas moodustada administratiiv-, majandus-, haridus-, tervishoiu- ja veterinaaria-, teede- ja side-, töö- ja hoolekande- ning põllumajandus- ja toitlusosakonna. Maakonnanõukogude ülesandeks oli kõikide maakonna omavalitsusse puutuvate asjade otsustamine, täidesaatvate organite valimine ja järelevalve nende tegevuse üle, maakonnavalitsuse esitatud eelarve läbivaatamine.[5]

1927. aastal muudeti maakonnavalitsused, maavalitsusteks ja maakonnanõukogud, maavolikogudeks.

Maakonnaomavalitsused likvideeriti Eestis 1934. aasta põhiseadusega, 24. jaanuarist 1934. aastal. 1934. aastal kehtima halanud põhiseaduse omavalitsusüksuste loetelus puudusid maaomavalitsused. Seetõttu maakonna omavalitsused kaotati 1934. aasta maakondade ajutise valitsemise seadusega.[6] Senised maavanemad jäid ametisse ajutiste maavalitsuste esimeestena. Ajutised maavalitsused täitsid endiste maavalitsuste ülesandeid kuni viimaste üleandmiseni vastavaile asutustele. Ajutised maavalitsused allusid Kohtu- ja Siseministeeriumile. Maakonna omavalitsusorganid olid: 1) maavolikogu, 2) maavanem, 3) maavalitsus ja 4) valla- ja linnavanemate täiskogu. Maavolikogu valiti 5 kalendriaastaks ja ta koosnes vastavalt elanike arvule 11–25 maavolinikust. 1934. aasta märtsist koondati maavalitsuste koosseisud 3-liikmelisteks[7]. Valitsuse otsusega reorganiseeriti kõik ajutised maavalitsused 3-liikmelisteks, välja arwatud Tartu maavalitsus, mis jäi esialgu 4-liikmeliseks.

1. mail 1938 jõustunud Maakonnaseaduse järgi oli maavanem maakonnaomavalitsuse juht ja ühtlasi keskvalitsuse esindaja maakonnas.[8] § 1. kohaselt olid Vabariigi maakonnad: Harju, Järva, Lääne, Petseri, Pärnu, Saare, Viljandi, Tartu, Valga, Viru ja Võru maakond. 1938. aastal valiti uued maavolikogud, ja maavolikogude valijateks oli vallavanemad ja kolmanda astme linnavanemad. Valimistest võtsid osa kõik vallavanemad ja kolmanda astme linnade, välja arvatud maakonnalinnade, linnavanemad. Maavolinike arv kõigus 11 kuni 25, olenevalt maakonna suurusest, kusjuures üks maavolinik tuleb iga 5000 elaniku kohta. Maavolinike arv oli: Harjumaal 18, Järvamaal 11, Läänemaal 14, Petserimaal 11, Pärnumaal 15, Saaremaal 11, Tartumaal 21, Valgamaal 11, Viljandimaal 12, Virumaal 22, Võrumaal 15. Valimisi ei peetud ainult Petserimaal, kuna kõik 11 vallavanemat pääsesid valimata maavolikogusse.[9]

Eesti omavalitsusorganite taastamisel, 1989. aasta kohalike rahvasaadikute nõukogude valimisseaduse[10] ja ENSV kohaliku omavalitsuse aluste seaduse[11] alusel valitud maakondade ja vabariikliku alluvusega linnade volikogud asusid tegevusse 1. jaanuarist 1990, valdade, alevite ja linnade kui esmatasandi kohaliku omavalitsuse esindusorganid tegutsesid valimisjärgselt vastavate asutavate kogudena, vastavate valdade, alevite ja linnade omavalitsusliku staatuse kinnitamise hetkest aga volikogudena… 1. jaanuarist 1990 nimetati rajoonid (15 rajooni) maakondadeks.

§ 6 järgi olid kohaliku omavalitsuse organid 1) volikogu (rahvasaadikute nõukogu); 2) valla-, alevi- ja maavanem ning linnapea (küla, alevi, rajooni ja linna rahvasaadikute nõukogu täitevkomitee esimees); 3) valla-, alevi-, maakonna- ja linnavalitsuse (küla, alevi, rajooni ja linna rahvasaadikute nõukogu täitevkomitee); 4) revisjonikomisjon.

§ 12 järgi vastutasid maavanem ja vabariikliku linna linnapea ning maakonna ja vabariikliku linna valitsuse juht volikogu ees volikogu otsuste täitmise eest, organiseerisid riikliku poliitika elluviimist ja seaduste täitmise kontrolli vastavas maakonnas või vabariiklikus linnas ning vastutasid selles osas Eesti NSV Ülemnõukogu ja valitsuse ees.

Maavalitsused Eestis Redigeeri

Enne maavalitsuste tegevuse lõpetamist 2017. aastal oli Eestis 15 maavalitsust.

Vaata ka Redigeeri

Viited Redigeeri

  1. ↑ Kohaliku omavalitsuse korralduse seadus, RT I 1993, 37, 558
  2. ↑ Riigikogu kiitis heaks maavalitsuste tegevuse lõpetamise seaduse
  3. ↑ Maavanemate teenistusest vabastamine, RT III, 26.09.2017, 2
  4. ↑ Maakonna valitsemiskorralduse seadus, RT I 1993, 51, 696
  5. ↑ Ajutise Valitsuse maakonnavalitsused, Eesti Ajalooarhiiv, fond 1.1.3.5. Ajutise Valitsuse maakonnavalitsused
  6. ↑ Riigikogu poolt 19. jaanuaril 1934 vastuvõetud 40. Maakondade ajutise valitsemise seadus., Riigi Teataja, nr. 5, 23 jaanuar 1934
  7. ↑ Maawalitsuste kooseisud 3-liikmelisteks., Päewaleht, nr. 69, 11 märts 1934
  8. ↑ 405. Maakonnaseadus., Riigi Teataja, nr. 43, 27 aprill 1938
  9. ↑ Valiti uusi maavolikogusid, Päewaleht, nr. 157, 12 juuni 1938
  10. ↑ RT/89/26/ 346
  11. ↑ ÜVT/89/34/ 517
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Maavalitsus&oldid=6428632"