Päri mõis (Viljandi)

Disambig gray.svg  See artikkel on Viljandi kihelkonna mõisast; teiste samanimeliste mõisate kohta vaata artiklit Päri mõis.

Päri mõis (saksa keeles Ninigal, varem Jerwer ja Ninigalshof) oli rüütlimõis Viljandimaal Viljandi kihelkonnas. Nüüdisajal jääb mõis Viljandi maakonda Viljandi valda.

AjaluguRedigeeri

Varasem ajaluguRedigeeri

Päri oli Saksa Ordu Viljandi komtuurkonna üks vanimaid mõisaid. Seda on esmakordselt mainitud 1429. aastal (curia Jerwer), mil see kuulus Nicolaus Nynegallile.[1] Ninegalide vasallisuguvõsa käes oli mõis veel 1584. aastal (Moiza Ninigal), mil seda valdas Hans Ninigal.[2]

 
Wartmanni suguvõsa aadlivapp

Wartmannid 1631−1652Redigeeri

Pärast Rootsi-Poola sõda langes Päri Rootsi kroonile. Kuningas Gustav II Adolf läänistas mõisa Saksamaal Werbenis välilaagris viibides 1. augustil (vkj) 1631. aastal võla katteks ja truu teenistuse eest vendadele Friedrich von Wartmannile (suri 1654) ja Erich von Wartmannile (suri enne 1645). Vendadest vanem ja tema vennapoeg Tönnis Johann von Wartmann (suri 1668) müüsid valduse kuninganna Kristiina loal 1652. aasta 14. veebruaril (vkj) Bargenitele.[3]

Mõis kuni reduktsiooniniRedigeeri

Mõisa ostnud Willibald von Bargen (Bergen) (suri enne 1669) oli juba varem pidanud mõisa enda omandiks ja oli esitanud protesti 1631. aasta läänistuse vastu.[3] Talle kuulus varem ümbruskonnas mitmeid maavaldusi: 1638. aastal oli tema omandis Kuselshof[4] ja 1640. aastal Sürgavere.[5] Pärast tema surma päris mõisa tema poeg leitnant ja sillakohtunik Willibald von Bargen (suri 1698), kelle valdusõigust kinnitas kuningas Karl XI 6. juulil 1678.[3] Temalt mõis reduktseeriti 1683. aastal.[6]

Päri riigimõisanaRedigeeri

Pärast mõisa riigile tagasivõtmist anti see 1686. aastal endisele omanikule Willibald von Bargenile kümneaastasele rendile.[6] Tema valduses oli see 1688. aastal.[7] Mõis restitueeriti tema pärijatele 22. oktoobril (vkj) 1711.[8]

Mõis XVIII sajandi 1. poolelRedigeeri

1715. aastal oli mõisa valdajaks nooruke Beata Elisabeth von Bargen.[9] Major Willibald von Bargeni pärijate nimel seisis mõis nii 1724.[10] kui 1744. aastal.[11] 1731. aastal oli see disponeeritud sillakohtunikuproua Gertrud Helena von Fockile (sündinud von Bargen),[12] kes oli 1698. aastal surnud Willibald von Bargeni tütar.[13] Viimase ja Hans Ludwig von Focki abielust sündinud tütar Eva Helene von Fock (1717−1772) naitus Lahmuse mõisniku Otto Johann von Bockiga (1703−1784) ja Päri pärandus sugulusliini kaudu viimase suguvõsale.

 
Bocki suguvõsa aadlivapp

Bockid 1751−1919Redigeeri

Esimest Lahmuse Bockide suguvõsast pärit Päri mõisnikku Otto Johann von Bocki on omanikuna nimetatud 1751.[14] ja 1758. aastal.[15] Ta loovutas mõisa juba oma eluajal vanemale pojale Hans Ludwig von Bockile (1734−1782), keda on mõisnikuna nimetatud 1765. aastal. Kuna tal järeltulijaid ei olnud, langes mõis tema nooremale vennale kapten Berend Johann von Bockile (1745−1799). Pärast tema surma pärisid mõisa tema lapsed, kes sõlmisid 11. mail (vkj) 1803. aastal omavahel pärandvarajagamise lepingu, millega sai järgmiseks mõisaomanikuks porutšik Karl Otto Ludwig von Bock (1780−1810). Ta pantis mõisa juba 10. detsembril (vkj) 1805 kümneks aastaks maakohtunik Kaspar von zur Mühlenile (1763−1817). Viimane läks aga pankrotti ja enampakkumisel omandas mõisa Karl Otto Ludwigi noorem vend Berend Johann von Bock (1782−1863), kes selle 20. detsembril (vkj) 1820 välja lunastas. Ta sõlmis juba oma eluajal 12. mail (vkj) 1858 oma lastega varaloovutus- ja jagamislepingu, millega päris mõisa poeg staabikapten Ernst Wilhelm Konstantin von Bock (1820−1890), kelle nimele see kinnistati 3. veebruaril (vkj) 1860.[16] Viimase surma järel said tema lesk Emma Charlotte Helie von Bock (sündinud paruness von Maydell) (1846−1929) ning pojad Ernst Wilhelm Konstantin von Bock (1874−1947) ja Alfred Boris Konstantin von Bock (1875−1948) mõisa 24. juulil (vkj) 1891 ühisomandiks. 20. septembril 1899 sõlmisid pärijad pärandvarajagamise lepingu, millega omandas mõisa Ernst Wilhelm Konstantin von Bock. Mõis võõrandati temalt 1919. aastal.[17]

MõisaansambelRedigeeri

Mõisa nimestRedigeeri

Saksakeelne nimi Ninigal tuleneb mõisa esimeste omanike Ninegalide nimest. Eestikeelse nimekuju andsid mõisale Bargenid.[18]

ViitedRedigeeri

  1. LGU I, 246.
  2. Polnische Akten IV, 161.
  3. 3,0 3,1 3,2 Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Erster Teil. Der ehstnische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1877, lk 344.
  4. Rev. 1638, lk 107.
  5. Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Erster Teil. Der ehstnische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1877, lk 348.
  6. 6,0 6,1 SRA 55410/38, L 392.
  7. LVVA, f. 7348, n. 1, s. 55, L 15.
  8. EAA, f. 2057, n. 1, s. 110, L 134p.
  9. RGADA, f. 274, n. 1, s. 170/1, L 312.
  10. RGADA, f. 274, n. 1, s. 181/6, L 375.
  11. RGADA, f. 274, n. 1, s. 214/14, L 1277.
  12. RGADA, f. 274, n. 1, s. 192/1, L 856.
  13. Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Livland. Bd I. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1929, lk 575.
  14. RGADA, f. 274, n. 1, s. 228/3, L 1133.
  15. RGADA, f. 274, n. 1, s. 242/8, L 913.
  16. Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Erster Teil. Der ehstnische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1877, lk 344-345.
  17. Kinnistute register. Nr 56. Päri mõis.
  18. Baltisches historisches Ortslexikon. Teil I. Estland (einschließlich Nordlivland). − Quellen und Studien zur baltischen Geschichte. Köln-Wien: Böhlau Verlag, 1985, lk 386.

KirjandusRedigeeri

  • Baltisches historisches Ortslexikon. Teil I. Estland (einschließlich Nordlivland). − Quellen und Studien zur baltischen Geschichte. Köln-Wien: Böhlau Verlag, 1985. Lk 386.
  • Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Erster Teil. Der ehstnische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1877. Lk 344-345 [1].

VälislingidRedigeeri