Omakaitse (1917–1918)

Disambig gray.svg  See artikkel on vabatahtlikust relvastatud organisatsioonist, mis tegutses Eestis 1917–1918; samanimelise organisatsiooni kohta 1941–1944 vaata artiklit Omakaitse.

Omakaitse (lühend OK) oli vabatahtlik relvastatud organisatsioon, mis tegutses Eestis 19171918.

Omakaitse
Asutatud 1917
Tegevuse lõpetanud 1918
Peakorter Tallinn
Tegevuspiirkond Eestimaa
Juhtkond Eduard Saarepera
Eugen Wilde (Tallinn, 1918)
Johan Pitka (Tallinn, 1918)

Kui aastal 1917 pärast Venemaa Veebruarirevolutsiooni riiklikud korrakaitsestruktuurid lakkasid toimimast, moodustati kohalike omavalitsuste alluvuses toimiv Omakaitse (mõnes kohas nimetati seda ka reservmiilitsaks). 1917. aasta märtsi esimestel päevadel oli Sõjatööstuse Komitee moodustanud Tallinnas rahvamiilitsa, kelle etteotsa sai Konstantin Päts, kuid Tallinna Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu pani Tallinnas ametisse Aleksander Hellati.

Omakaitsel oli 1917. aasta lõpus umbes 10 000 liiget (neist 3200 Tallinnas ja 1400 Tartus). Tallinna 3200 liikme hulgas oli umbes 1500 töölist, 300 kaupmeest, 600 majaperemeest ja 800 äriteenijat. Miilitsa kõrval oli Omakaitse kaalukaks jõuks korra tagamisel linnas.

Omakaitse TallinnasRedigeeri

1917. aasta augusti lõpus toimus Tallinnas advokaat Leonhard Saar-Keerdi korteris koosolek, kus moodustati "Tallinna elanikkude Omakaitse asutav komitee" ja juba 1917. aasta 2. septembril peeti Brookusmäel Eesti Sõjaväelaste Kodu ruumides Eesti tähtsamate asutuste esindajate koosolek, millel toetati kodanikualgatuse korras loodavat korrakaitsestruktuuri.

1917. aasta 18. septembril toimus samas hoones Brookusmäel ka Omakaitse asutamiskoosolek, kus oli esindatud 76 organisatsiooni ja asutust. Koosolekul tunnistati Tallinna Elanike Omakaitse organiseerimise vajalikkust ning võeti vastu Johan Pitka ja Eduard Saarepera koostatud põhikiri. Organisatsiooni nimeks sai „Omakaitse” (Bürgerschutzwehr). Omakaitse Nõukogusse kuulusid kõigi Tallinnas elavate rahvaste esindajad, täidesaatvasse komiteesse valiti linna rahvastiku koosseisule vastavalt 4 eestlast (J. Pitka, E. Saarepera, Kraut ja Rоssmann), 2 sakslast (E. v. Lilienfeldt ja Georg Brockhausen), 2 venelast (Ivanov ja Vinogradov)ja 1 juut (Gudovsky). Tallinna elanike Omakaitse seltsi ruumid asusid Brokusmäel (Olevimägi) maja nr.10, täidesaatva komitee esimeheks oli Eduard Saarepera ja sekretäriks Leonhard Saar-Keerd.

Omakaitse oli jaotatud politsei jaoskondade järgi 6 jaoskonnaks ja kandsid valveteenistust ühes militsionääridega ja allusid ka teenistuses olles neile. Eriti intensiivseks läks omakaitse korraldamine pärast Saaremaa dessanti sakslaste poolt, mis põhjustas evakueerimise kiirust, ja Tallinnas asuvad Vene sõjaväeosad kaotasid igasuguse distsipliini.

Tallinna sõjarevolutsiooni komitee otsustas 2. novembril omakaitse laiali saata kui kodanlikest elementidest koosneva asutuse ja 11. novembril 1917 aeti Tallinna elanike Omakaitse ja Punakaart Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee korraldusel laiali.[1] ning tehti ettepanek Tallinna Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogule moodustada Omakaitsest ja Punakaardist, vastavalt Venemaa Ajutise Valitsuse poolt välja antud seadusele töölismiilits[2]. Omakaitses oli 3200 liiget, kellest 1500 töölist, 300 kaupmeest, 600 majaperemeest ja 800 äriteenijat. Omakaitse tegevus ei vaibunud, vaid tegutses edasi põranda all.

1918. aasta veebruaris niipea kui enamlased hakkasid Toompealt kaduma, tuli ka omakaitse põranda alt välja ja võttis linna kaitse enda kätte. Linn võeti rajoonide ja teatavate asutuste järgi jälle valve alla, sest lahkuvad enamlised madrused ähvardasid linna julgeolekut. Anton Õunapuu võttis oma Õppiva Noorsoo Roodu (ÕN) koolipoistega Tallinna elektrijaama enda kaitse alla. Omakaitse tõrjus suurema rüüstamise tagasi: laod jäid puutumata, linn õhku laskmata. Aga omakaitse meestest sai surma Johann Muischneek ja E. Seemen sellest samast kuulist raskesti haavata.

Omakaitse Saksa okupatsiooni ajalRedigeeri

Saksa okupatsiooni ajal Omakaitse tegevus maakondades keelustati. Okupatsiooniaegne Tallinna omakaitse asutati 21. mail, Tallinna Omakaitse korraldati ümber uue põhikirja järgi ja nimetati Bürgerwehriks ja Bürgerwehr allutati linnapealikule. Põhikiri kinnitati kindral Adolf von Seckendorffi poolt 8. augustil, Bürgerwehri presidendiks valiti saksa kooli õpetaja, sakslane Eugen Wilde, abiesimeheks Johan Pitka, liikmeiks J. Naaris, A. Pachel, A. Lints ja G. Luther.

Narvas tegutses 200-liikmeline põrandaalune omakaitse J. Treufeldti ja Loorentsi juhatusel Tartus asutati üli- ja kooliõpilasist ning sõjaväelasist 21. veebruaril miilits, kelle eesotsa linnavalitsus kutsus K. Einbundi.

Okupatsiooni lõpupäevil oktoobris ja novembris tehti saksa võimude poolt koos kohalike sakslastega katseid asutada niinimetatud maakaitset" ( Landeswehr") maal ja linnades. Juhtiv osa landeswehris oleks pidanud jääma okupatsiooni sõjavõimudele ja kohalikele sakslasile.

Saksa okupatsiooni ajal moodustati Omakaitsest põranda all tegutsev Eesti Kaitseliit. 11. novembril 1918. aastal tuli Eesti Kaitse Liit põranda alt välja ning Tallinna Omakaitse ühines sellega. Omakaitsest sai Kaitseliit Tallinnas 11. novembril 1918 olid koos nii Eesti põrandaaluste Omakaitseüksuste esindajad kui ka Saksa legaalse omakaitse juhid. Koosolekut juhatas Johan Pitka, koosolek tunnistas Saksa omakaitse lõpetatuks ja Pitka tänas sakslasi koostöö eest ja palus samas sakslastel isiklikud relvad ära anda ja ruumist lahkuda. Samal koosolekul teatas Johan Pitka Eesti Kaitse Liidu asutamisest. Omakaitseüksustest sai Kaitseliidu tuumik.

ViitedRedigeeri

  1. "Protest. (11. novembril 1917 korraldatud revolutsioonikomitee sissetungist Omakaitse ruumidesse)" Teataja, nr 255, 14. november 1917, lk 3
  2. Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee istungi protokoll, 2. november 1917