Ava peamenüü

Valitsuse koosseisRedigeeri

Friedrich Akeli valitsus moodustati pärast 10. märtsi 1924, kui senine oli Konstantin Pätsi teine valitsus oli sunnitud lahkuma. Valitsuse kukutamise otsustavateks jõududeks olid Eesti Rahvaerakond ja Tööerakond ja nende juhid Jaan Tõnisson ja Otto Strandman. See oli oluline pöördepunkt Pätsi valitsuse poolt juhitud Eesti ummikusse jooksnud majanduspoliitika muutmisel.

Friedrich Akeli valitsus koosnes Tööerakonna ja Demokraatliku Liidu ministritest, vähemalt esialgu toetasid seda sotsiaaldemokraadid ja väiksemad parlamendirühmad.

Valitsuse majandustegevusRedigeeri

Rahaministriks Otto Strandman, kes ei toetanud seni Pätsi aetud laiaulatusliku idaäri ega uskunud selle võimalustesse. Strandmani-poolse majanduse tervendamispoliitika üks alustala, Eesti majanduspoliitika ajaloos üks olulisemaid seadusi oli valoriseerimine, samuti võeti rahandusminister Strandmani ajal kasutusele alates 11. juulist 1924 Eesti krooni väärtusühikuna Rootsi krooni väärtusega võrdne, kulla alusel püsiv niinimetatud kuldkroon. Krooni nimetuse ja Rootsi krooni kullasisalduse võtmine uue rahaüksuse – Eesti krooni aluseks tulenes eelkõige asjaolust, et Rootsi krooni väärtus oli 1924. aasta suve kursi järgi ligilähedaselt 100 Eesti marka. Seaduse algses eelnõus nimetatud taalri asemel võeti Otto Strandmani ettepanekul kasutusele kroon.

  Pikemalt artiklis Eesti kroon#Kuldkroon (1924–1927)

Valitsuse riigikaitseline tegevusRedigeeri

Valitsus vabastas kokkuhoiu eesmärgil 1. septembriks 1924 ennetähtaegselt 4500 ja 1. detsembriks 1924 veel üle 1000 ajateenija, mille tagajärjel oli Eesti kaitseväes detsembrist 1924 kuni märtsini 1925 vaid 6400 ajateenijat, mida oli tõhusa riigikaitse tagamiseks liiga vähe[1].

1. detsembri riigipöördekatseRedigeeri

Valitsuse ametiajal, 1. detsembril 1924, toimus 1. detsembri riigipöördekatse, mille tagajärjel sai surma teedeminister Karl Kark. Samal päeval kehtestas valitsus üleriigilise sõjaseaduse ja nimetas Johan Laidoneri Sõjavägede Ülemjuhatajaks, milleks tal põhiseaduse järgi õigust ei olnud.

ViitedRedigeeri

  1. Ago Pajur. Eesti riigikaitsepoliitika aastail 1918–1934. Kirjastus Eesti Ajalooarhiiv, Tartu 1999, lk. 121–122

Vaata kaRedigeeri

VälislingidRedigeeri