Ungru mõis
Ungru mõis (saksa keeles Linden) oli rüütlimõis Ridala kihelkonnas Läänemaal. Tänapäevase haldusjaotuse järgi asub endine rüütlimõis Kiltsi külas Haapsalu linnas Lääne maakonnas. Nüüdisajal on mõisa peahoone varemetes[1].
Praeguseks varemetes härrastemaja ehitati aastatel 1893–1896 Ungern-Sternbergide ajal[1]. Arhitektuuriliselt on see uusbarokkstiilis[1]. Härrastemaja eeskujuks on Saksamaal Halle lähedal asuv Merseburgi loss[1] ning on selle peaaegu täpne koopia. Ehitamist alustas 1893. aastal Ungru mõisnik Ewald von Ungern-Sternberg, ehitis sai peaaegu valmis, kuid sisetööd jäid kurva armastusloo tõttu tegemata ning loss jäi tühjaks. II maailmasõjas sai ehitis kannatada ja hakkas lagunema.
AjaluguRedigeeri
Eraldi Ungru mõisast saab rääkima hakata aastast 1523, mil see eraldati Kiltsi mõisast[2]. 1620. aastatest kuni aastani 1919 oli mõis von Ungern-Sternbergide omanduses, viimane omanik oli Klaus von Ungern-Sternberg. Lossi kinkis Otto von Ungern-Sternbergile 1629. aastal Rootsi kuningas Gustav II Adolf.[3] Hoonet ümbritses mõisa park, mis oli väidetavalt üks ilusamaid terves Eestis ning mille kõrval kahvatus ka loss ise.
1830. aastal ostis mõisa Rootsi väejuht ja riigitegelane Magnus de la Gardie ning pärast tema surma müüdi mõis edasi Ewald Ungern-Sternbergile. Krahv Ewaldi poeg Ewald, kes oli legendi kohaselt Saksamaal käinud, haigestus 1908. aastal reisil Peterburi, kus ta ka suri. Tema tahtmise kohaselt toodi tema põrm Haapsallu ning kanti Ungru lossi. Lossis veetis ta küll juba surnuna ainsa öö ning hiljem maeti ta perekonna matmispaika Hiiumaale Kõrgessaarde.[3] Pärast seda jäi loss ilma tõelise peremeheta ning hakkas lagunema juba Esimese maailmasõja ajal rüüstamiste tagajärjel.
LegendRedigeeri
Legend räägib, et Evald Ungern-Sternbergi poeg Ewald Adam Gustav Paul Constantin von Ungern-Sternberg olevat külastanud 19. sajandi lõpul Saksamaal asuvat Merseburgi aadlilossi ning olevat armunud sealse lossihärra tütresse. Lossihärra tütar aga oli lubanud kogu oma elu veeta oma isa lossis ning oli nõustunud krahv Ungern-Sternbergiga abielluma vaid juhul, kui ta ehitab samasuguse lossi. Selle peale kiirustas krahv koju ning alustas 1893. aastal ehitustöid. Mõne aastaga olid lossil püsti seinad ning ka katus peal. Sisetööd võtsid rohkem aega, kuid ka nendega jõuti enam-vähem lõpusirgele. Ehitustööd aga seiskusid kui krahvini jõudis uudis, et tema armastatud lossipreili oli haigestunud ja surnud.[viide?]
EhitusRedigeeri
Ehitatud loss on puhta vuugiga paekiviehitis, mida iseloomustavad keerukas põhiplaan ning baroksed voluutviilud. Viile oli lossil kokku 11 ning neid kaunistasid lisaks veel paedetailid. Lossi keskosa kaunistas omal ajal neljakorruseline kivitorn. Torni kiiver aga ei olnud koopia Merseburgi lossist, vaid vähendatud koopia Tallinna Niguliste kirikutornist. 1899. aastaks oli lossil katus peal ning ka torn oli saanud oma esindusliku kiivri, rahapuudusel tuli töö aga katkestada. Tegemata olid jäänud aknad ja uksed, barokkportaal ning kõik sisetööd. [4]
Loss hakkas hoogsalt lagunema 1940. aastatel, pärast aastaid tühjana seismist. Teise maailmasõja tulemusena kaotas loss ka oma tornikiivri ülaosa. 1960. aastail jäi loss Nõukogude sõjaväe valdusse. Kui hakati rajama Haapsalu sõjalennuvälja, hakkas loss kiiresti lagunema ning muutus varemeiks. 1968. aastal otsustas tollane lennuvälja ülem vedada kasutult vedelenud lossivaremed lennuvälja stardiraja täiteks. Kohalikul võimuladvikul aga õnnestus lammutustööd siiski seisma panna, kuid selleks ajaks oli juba kolmandik lossi müüre jõutud ära lammutada.[4] See, mis alles jäi, on nähtav tänaseni.
Lossi sissepääs oli edelatornis. Sealt viis trepp esinduskorrusele, kus kõrvuti mänguruumidega asusid ka suur tantsusaal, söögisaal, garderoobid ja salongid.[3]
TänapäevRedigeeri
Tänapäeval on säilinud osa mõisa pargist. Ühte mõisapargi põlispuudest säilinud puud tuntakse Peetri tammena. See jääb vahetul maantee äärde. Ühe versiooni kohaselt olevat selle istutanud Peeter I, teise versiooni kohaselt olevat ta selle all einestanud. Samuti on säilinud ka mõisast Haapsalu poole viiva tee vana paekivist kaarsild, milleni ulatus tollane pargiala.[3]
Tänased omanikud on otsustanud hoone säilitada vaatamisväärsusena ja hoiavad korras ka varemete ümbrust.
Vaata kaRedigeeri
ViitedRedigeeri
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Kultuurimälestiste riiklik register (vaadatud 18.03.2013)
- ↑ Eesti entsüklopeedia. 12. köide: Eesti A–Ü. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2003, lk 624.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 "Ungru mõis". Vaadatud 08.12.2021.
- ↑ 4,0 4,1 "Ungru mõis (loss)". Vaadatud 08.12.2021.
VälislingidRedigeeri
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Ungru mõis |