Eduard Neps

Eduard-Jakob Neps VR I/3, VR II/2, VR II/3 (25. märts 1894 Tartu, Liivimaa – 28. mai 1942 Sevurallagi vangilaager, Sverdlovski oblast, Nõukogude Liit) oli Eesti sõjaväelane (kapten). Soomusrongi Kapten Irv ülem Vabadussõjas.

Eduard Neps
Soomusrongi "Kapten Irv" komandant alamkapten Eduard Neps.
Sünniaeg	25. märts 1894 Tartu, Liivimaa
Surmaaeg	28. mai 1942 Sevurallagi vangilaager, Sverdlovski oblast, Venemaa
Teenistus	Eesti Rahvavägi
Auaste	kapten
Juhtinud	Soomusrong "Kapten Irv"
Sõjad/lahingud	Esimene maailmasõda Eesti Vabadussõda
Autasud	Georgi risti I, II, III, IV järk Vabadusrist I/3 Vabadusrist II/2 Vabadusrist II/3 Karutapja ordeni III klass (1921) Kotkaristi V klass (1935) Valgeristi III klass Eesti Vabadussõja mälestusmärk haavatulindiga

Elulugu

Eduard-Jakob Neps (sünnijärgne perekonnanimi Nöps, hiljem kasutatud ka nimekuju Nõps) sündis 1894. aastal Tartus, kuid kasvas üles Tallinnas, kus lõpetas Tallinna linnakooli.

Ta oli nooruses edukas sportlane, mängis jalgpalli ja sai medaleid kergejõustikus.

Esimeses maailmasõjas

Neps astus Esimese maailmasõja puhkedes vabatahtlikult sõjaväkke ja määrati 1914. aasta detsembris Ida-Preisimaal (rindel) olevasse 269. Novorževi jalaväepolku. (Samas väeosas teenisid ka Karl Parts ja Anton Irv). Ta paistis lahingutes silma vaprusega, mille eest autasustati nelja Georgi ristiga (Georgi sõduriristide täiskomplekt), mis oli keiserlikus Vene armees kõrgeim sõdurile antav tunnustus.

Neps tõusis reamehest allohvitseriks ja seejärel alamlipnikuks ning suunati 1915. aasta novembris Gruusias asuvasse Gori lipnikekooli, mille lõpetas 1916 juulis. Pärast lipnikekooli lõpetamist teenis 1916 augustist nooremohvitserina Tartus asuvas läti küttide tagavarapolgu 2. roodus.

1917. aasta veebruarist saadeti Neps Riia alla, Daugava jõesuudme juures asuvasse 1. Ust-Dvinski läti kütipolku, kus teenis 1. marsiroodu nooremohvitserina. 1917. aasta augustist määrati sama polgu luurekomando ülema kohusetäitjaks. Ta osales Riia rindel lahingutes sakslaste vastu ja 1917 augustis ülendati alamleitnandiks.

1917 septembris viidi Neps üle teenima eesti rahvusväeossa, Tallinnas asuvasse 3. eesti jalaväepolgu 4. roodu nooremohvitserina ja 1917 detsembrist sama polgu luurekomando ülemana. 1918 märtsis ülendati ta leitnandiks.

Isiklikku

Saksa okupatsioonivõimud saatsid eesti rahvusväeosad 1918 aprillis laiali. Kasutades seda teenistusest vaba hetke, abiellus 10. augustil 1918 Tallinna Kaarli kirikus Hilda-Johanna Reinansiga (1896–1944). Abielust sündisid pojad Ülo (1919–2007) ja Heino (1929–2002) ning tütar Eha (1922–26). Esimese poja ristiisaks sai Nepsi sõber ja võitluskaaslane kapten Anton Irv.

Eesti Vabadussõjas

Laiarööpmelise soomusrongi nr 1 ohvitserid Vabadussõja alguses rongi kuulipildujavaguni ees. Tagareas keskel (papaaha, kasuka ja püstoliga) leitnant Eduard Neps (detsember 1918)

Laiarööpmelise soomusrongi nr 1 suurtükiplatvorm (vasakult): soomusrongi ülem kapten Anton Irv, soomusrongi ülema abi leitnant Eduard Neps ja soomusrongi suurtükipatarei ülem leitnant Reinhold Sabolotnõi (jaanuar 1919)

Soomusrong Kapten Irv suurtükiplatvorm Pisuhänd koos meeskonnaga Petseri jaamas. Suurtükiplatvormi katusel teiste keskel kiiver peas istumas rongi ülem leitnant Eduard Neps (22. mai 1919).

Eesti Vabadussõja alguspäevil otsisid vanad polgukaaslased kapten Karl Parts, kapten Anton Irv ja leitnant Eduard Neps teineteist jälle üles. Neps asus koos teistega 1918. aasta novembris laiarööpmelisele soomusrongile nr 1 (hilisem soomusrong Kapten Irv) ja võttis osa kõigist selle soomusrongi lahingutest.

2. jaanuaril 1919 määrati ta rongiülema vanemaks abiks. 24. jaanuaril 1919 sai ta rongi ülema kohusetäitjaks, kellena teenis kuni Vabadussõja lõpuni.

Arnold Hinnom, Soomusrongide divisjoni ülema abi Vabadussõjas, iseloomustab Nepsi oma 1955. aastal Välis-Eestis ilmunud mälestusteraamatus järgmiselt:

„"Soomusrongi nr. 1 (pärastise nimega Soomusrong "Kapten Irv") ülem kapten Eduard Neps – hüüdnimega Ets – oli [soomusronglastest] võib-olla kõige osavam haardelahingu juhataja [Vabadussõjas]. Ta oli kogenud võitleja, sest Vene sõjaväes oli ta mõnda aega teeninud kapten Irve juhatuse all jalaluurajate komandos. Näiliselt hoolimatult tungis ta punastele peale, kuid sealjuures kasutas ta kõiki ettevaatusabinõusid ja haarangutaktikat – ja sellega oli ta alati punastest üle."

"Sirgjooneline ja kindla iseloomuga. Tal jätkus julgust isegi Tallinna korraldusi mitte täita, kui leidis, et need pole tema ülesanne. Kõnes ja olekus oli tal sageli midagi nähvakat või järsku tooni, esialgu näis võõrale see toon ja käitumine kuidagi ebamugavana. Kui aga teda lähemalt tundma õpiti, siis selgus, et selle karuse koore all on päris kuldne süda. Arvan, et see toon oli Nepsile külge kasvanud ta nooruses. Ta kuulus ka nn. "Düüna poiste" generatsiooni ja oli "Sikupillist" pärit – sealt ka see nähvakas toon. Paljudele on väljendused "Düüna" ja "Sikupilli" vist arusaamatud. Olgu siis seletuseks juurde lisatud, et "Düüna poisteks" kutsuti eesti esimesi sportlasi, kes käisid Tallinnas spordiplatside puudumise tõttu Ülemiste järve kaldal liivadüünides harjutamas ja neid kutsuti seetõttu "Düüna poisteks". Tallinna agulid aga kandsid huvitavaid nimetusi, nagu: Kassisaba, Pelgulinn, Sikupilli, Kalamaja jne.“

–

Neps osales lahingutes Punaarmee, Landesveeri ja Bermondt-Avalovi vägede vastu Lõuna-Eestis, Pihkva rindel, Lätis ja Riias.

Neps sai Vabadussõja ajal kolm korda haavata: kergelt 14. jaanuaril 1919 Tartu vabastamisel (juba paari päeva pärast oli rongil tagasi) ja 16. veebruaril 1919 Irboska all ning raskelt 18. oktoobril 1919 Bermondt-Avalovi avantüüri ajal Riias, kui otse rongi kõrval plahvatas vaenlase raskekaliibrilise suurtüki mürsk.

Teda autasustati Eesti Vabadussõjas osutatud teenete ja ülesnäidatud vapruse eest kolme Vabadusristiga – sõjaliste teenete kolmanda järgu (I/3.) ja isikliku vapruse teise ja kolmanda järguga (II/2. ja II/3.). Lisaks sai veel 125 000 marka, 42,36 ha tasuta maad Harjumaal ja Läti Karutapja III järgu ordeni.

Eesti Vabariigis

Neps jätkas pärast Vabadussõda teenistust Eesti kaitseväes laiarööpmelise soomusrongi "Kapten Irv" ülemana kuni 1921 augustini, mil siirdus alamkaptenina erru. (1924. aastal nimetati alamkapteni auaste seoses sõjaväeliste auastmete muutmisega Eestis ümber kapteni auastmeks.)

Neps tegutses pärast sõjaväeteenistusest lahkumist põllumehena, pidades Harjumaal Kohila vallas Lohu mõisast saadud Tammi talu. Ühtlasi tegutses ta ka Kaitseliidu Harju maleva Rapla malevkonna ja 1932. aastast Hageri-Kohila malevkonna pealikuna, mille eest autasustati Kotkaristi V klassi ja Valgeristi III klassi ordenitega.

Lisaks sellele oli Neps ühiskondlikult tegev ka kui Eesti Vigastatud Sõjameeste Ühingu keskjuhatuse abiesimees ning Eesti Vabadussõjalaste Liidu, Isamaaliidu ja Vabaduse Risti Vendade Ühenduse Tallinna osakonna liige.

Arreteerimine ja surm

Neps müüs 1940. aastal oma talu maha ja ostis Tallinna Nõmmele Vabaduse puiesteele maja. Pärast Nõukogude okupatsiooni algust juunis 1940 asus Neps tööle maalrina Eesti raudteel.

Neps arreteeriti Nõukogude Liidu repressiivorganite poolt 14. juunil 1941 Nõmmel oma kodus ning viidi Nõukogude Venemaale Sverdlovski oblastisse Sevurallagi vangilaagrisse. Ta mõisteti SARK-i erinõupidamise otsusega 4. märtsil 1942 surma ja lasti 28. mail 1942 Sverdlovskis maha. Tema matmispaik on teadmata.

Kirjandus

• "Eesti Vabadusristi kavalerid". Stockholm: Välis-Eesti & EMP, 1984.
• Mati Õun, "Eesti ohvitserid ja sõjandustegelased". III kogumik. Tallinn: Sentinel, 2003.
• Arnold Hinnom, "Suur heitlus. Mälestusi rahvusväeosade ajast ja Vabadussõjast". Eesti Päevalehe AS, 2010.
• Jaak Pihlak, "Karutapjad ja Vabaduse Risti vennad". Jaak Pihlak ja Viljandi Muuseum, 2010.
• Jaak Pihlak, Mati Strauss, Ain Krillo, "Eesti Vabaduse Risti kavalerid". Viljandi: Vabadussõja Ajaloo Selts: Viljandi Muuseum, 2016.

Välislingid

• Ohvitseride andmekogu
• SÕJAJUTT: Eesti soomusrongid Riiga! (Maaleht 2009)