Fjodor Raskolnikov

Fjodor Fjodorovitš Raskolnikov (vene Фёдор Фёдорович Раскольников, tegelikult Fjodor Fjodorovitš Iljin (Фёдор Фёдорович Ильин); 28. jaanuar 1892 Peterburi12. september 1939 Nice, Prantsusmaa) oli Nõukogude Liidu riigitegelane, diplomaat, sõjaväelane, kirjanik ja ajakirjanik.

Fjodor Raskolnikov
Sünniaeg 28. jaanuar 1892
Sünnikoht Peterburi
Surmaaeg 12. september 1939
Erakond ÜK(b)P
Amet Vene SFNV Merejõudude rahvakomissari asetäitja
Balti laevastiku sõjanõukogu liige

Elukäik

muuda

Avalikud kirjad

muuda

Kui teda 1938. aasta aprillis Moskvasse tagasi kutsuti, aimas ta ette vahistamist ja põgenes Prantsusmaale, kus järgmisel aastal kirjutas kaks suurt tähelepanu äratanud avalikku kirja.

Pärast Raskolnikovi kuulutamist rahvavaenlaseks (NSV Liidu Ülemkohtu otsusega 17. juulist 1939) kirjutas ta protestikirja "Kuidas minust tehti "rahvavaenlane"", mis esmakordselt ilmus Pariisi vene päevalehes Poslednije Novosti 26. juulil 1939 (esmatrükk NSV Liidus nädalalehes Nedelja, 1988, nr 49).

Vähem kui kuu aja pärast, 17. augustil 1939 kirjutas Raskolnikov "Avaliku kirja J. V. Stalinile", mis ilmus pärast autori surma Pariisi vene ajalehes Novaja Rossija 1. oktoobril 1939 (esmatrükk NSV Liidus Moskva ajakirjas Smena, 1988, nr 105).

Surm ja rehabiliteerimine

muuda

Raskolnikov sai surma aknast allakukkumise tagajärjel (oletatavasti tapeti NKVD agendi poolt).

Ta rehabiliteeriti 1963. aastal (avalikke kirju mainimata), kuid langes mõne aasta pärast uuesti põlu alla ning alles aastal 1987 hakati temast uuesti rääkima ning stalinismi terava kriitikuna muutus ta üheks perestroika märgiks.

Raskolnikov esineb esimese numbrina Asutava Kogu valimiste puhul Eestis 1919. aastal levitatud enamlikus propagandatekstis "Ristilöödud töörahva nimekiri", mis sisaldab väidetavaid "valge terrori" ohvreid. Selle nimekirja järgi ta "võeti Tallinna all "Spartaki" peal vangi ja hukati salamahti ära", mis ei vasta tõele. Eesti NSV-s nimekirja originaalkujul täies pikkuses ei avaldatud, Raskolnikov puudub ka registrist, kus toodi ära "kodanluse valge terrori 119 ohvri nimed". Tegelikult oli nimekirjas 120 nime, nagu ka Asutava Kogu liikmeid. Raskolnikov ongi tõenäoliselt põhjus, miks parteiajaloolased nimekirja ei avaldanud ega põhjalikult ei käsitlenud.[1]

Kirjandus

muuda

Viited

muuda
  1. Mari-Leen Tammela. Ristilöödud töörahva nimekiri nr 11 Eesti Asutava Kogu valimistel. Vabadussõja mitu palet. Rahvusarhiivi toimetised 3 (34). Rahvusrahiiv, Tartu 2019.

Välislingid

muuda