Fjodor Raskolnikov
Fjodor Fjodorovitš Raskolnikov (vene Фёдор Фёдорович Раскольников, tegelikult Fjodor Fjodorovitš Iljin (Фёдор Фёдорович Ильин); 28. jaanuar 1892 Peterburi — 12. september 1939 Nice, Prantsusmaa) oli Nõukogude Liidu riigitegelane, diplomaat, sõjaväelane, kirjanik ja ajakirjanik.
 | |
| Sünniaeg | 28. jaanuar 1892 |
|---|---|
| Sünnikoht | Peterburi |
| Surmaaeg | 12. september 1939 |
| Erakond | ÜK(b)P |
| Amet |
Vene SFNV Merejõudude rahvakomissari asetäitja Balti laevastiku sõjanõukogu liige |
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
Elukäik
muuda- 1919. aastal juhtis F. Raskolnikov Eesti vastu tegutsenud punalaevastikku ja langes 26. detsembril 1919. aastal Tallinna reidil miiniristleja Spartak pardal vangi ning viibis pool aastat Briti vangis.
- Aastail 1920–1921 oli Balti laevastiku juht.
- 1921–1923 Nõukogude Venemaa täievoliline esindaja Afganistanis.
- 1930–1933 NSV Liidu täievoliline esindaja Eestis.
- 1933–1934 täievoliline esindaja Taanis.
- 1934–1938 täievoliline esindaja Bulgaarias.
Avalikud kirjad
muudaKui teda 1938. aasta aprillis Moskvasse tagasi kutsuti, aimas ta ette vahistamist ja põgenes Prantsusmaale, kus järgmisel aastal kirjutas kaks suurt tähelepanu äratanud avalikku kirja.
Pärast Raskolnikovi kuulutamist rahvavaenlaseks (NSV Liidu Ülemkohtu otsusega 17. juulist 1939) kirjutas ta protestikirja "Kuidas minust tehti "rahvavaenlane"", mis esmakordselt ilmus Pariisi vene päevalehes Poslednije Novosti 26. juulil 1939 (esmatrükk NSV Liidus nädalalehes Nedelja, 1988, nr 49).
Vähem kui kuu aja pärast, 17. augustil 1939 kirjutas Raskolnikov "Avaliku kirja J. V. Stalinile", mis ilmus pärast autori surma Pariisi vene ajalehes Novaja Rossija 1. oktoobril 1939 (esmatrükk NSV Liidus Moskva ajakirjas Smena, 1988, nr 105).
Surm ja rehabiliteerimine
muudaRaskolnikov sai surma aknast allakukkumise tagajärjel (oletatavasti tapeti NKVD agendi poolt).
Ta rehabiliteeriti 1963. aastal (avalikke kirju mainimata), kuid langes mõne aasta pärast uuesti põlu alla ning alles aastal 1987 hakati temast uuesti rääkima ning stalinismi terava kriitikuna muutus ta üheks perestroika märgiks.
Raskolnikov esineb esimese numbrina Asutava Kogu valimiste puhul Eestis 1919. aastal levitatud enamlikus propagandatekstis "Ristilöödud töörahva nimekiri", mis sisaldab väidetavaid "valge terrori" ohvreid. Selle nimekirja järgi ta "võeti Tallinna all "Spartaki" peal vangi ja hukati salamahti ära", mis ei vasta tõele. Eesti NSV-s nimekirja originaalkujul täies pikkuses ei avaldatud, Raskolnikov puudub ka registrist, kus toodi ära "kodanluse valge terrori 119 ohvri nimed". Tegelikult oli nimekirjas 120 nime, nagu ka Asutava Kogu liikmeid. Raskolnikov ongi tõenäoliselt põhjus, miks parteiajaloolased nimekirja ei avaldanud ega põhjalikult ei käsitlenud.[1]
Kirjandus
muuda- Vassili Polikarpov, järjelugu "Fjodor Raskolnikov" – Rahva Hääl 28. juuli – 1. august 1987
- Rein Kruus, "Fjodor Raskolnikov ja Eesti" – Edasi 27. august 1987
- Fjodor Raskolnikov, "Avalik kiri J. V. Stalinile". Tõlkinud ja saatesõna: Aivar Kull – Aja Pulss 1988, nr 21; mõned väljavõtted kirjast ka raamatus: "Üldajalugu (XX sajandi algusest kuni 1938)", koostanud Kaido Jaanson, Koolibri, Tallinn 1992, lk 251–252
- Muza Raskolnikova, "Tallinn" (katkend Raskolnikovi abikaasa mälestustest). Eessõna Rein Kruus, tõlkinud Tiiu Sang – Vikerkaar 1989, nr 8, lk 70–82
- Aleksandr Rupassov, "Fjodor Raskolnikov Eestis 1930.–1933. aastal. Lisajooni portreele". Tõlkinud Mart Orav – Akadeemia 2009, nr 7, lk 1279–1311
Välislingid
muuda- Enamlaste esimene mereväejuht. Uus Eesti, 8. detsember 1938, nr 336, lk 8, loetav vanade ajalehtede võrguaadressil
- Konstantin Päts ja NSV Liidu Tallinna saatkond, Postimees, 1999
- Avalik kiri Stalinile (vene keeles)
- ↑ Mari-Leen Tammela. Ristilöödud töörahva nimekiri nr 11 Eesti Asutava Kogu valimistel. Vabadussõja mitu palet. Rahvusarhiivi toimetised 3 (34). Rahvusrahiiv, Tartu 2019.