Ava peamenüü

4. Üksik Jalaväepataljon oli Eesti Rahvaväe, Kaitseväe ja sõjaväe kaadriväeosa.

4. Jalaväepolk
4. Üksik Jalaväepataljon
Tegev 21. november 1918 – 1940
Riik Flag of Estonia.svg Eesti Vabariik
Liik jalavägi
Suurus rügement
Tähtpäevad 21. november 1918
Lahingud Eesti Vabadussõda:
Narva lahing (1918)
Joala lahing
Narva lahing (1919)
Valkla lahing
Ülemad
Märkimisväärsed ülemad Aleksander Seiman

Sisukord

Jalaväepolgu, hilisema üksiku pataljoni asutamise päevaks loeti 21. november 1918, kui Eesti Ajutine Valitsus võttis vastu otsuse Eesti rahvaväe 1. Diviisi ja selle koosseisu kuuluvate väeosade, sh 4. Jalaväepolgu moodustamiseks.

Väeosa nimetati 4. Üksikuks jalaväepataljoniks alates 1. oktoobrist 1928.

Juhtkond ja koosseisRedigeeri

  • 06.12.1917–05.04.1918 kolonel Hendrik Vahtramäe 4. Eesti Rahvaväe polgu ülem
  • 01.11.1918–01.12.1919 polkovnik Aleksander Seimann 4. Jalaväepolgu ülem
  • 01.12.1919–01.10.1928 kolonel Jakob Vende 4. Rügemendi ülem
  • 01.10.28–01.04.1934 kolonelleitnant Voldemar Koch 4. Üksik jalaväepataljoni ülem
  • 01.04.1934–1940 kolonelleitnant August Tomander 4. Üksik jalaväepataljoni ülem

4. Eesti Jalaväepolk 1917/1918Redigeeri

4. Jalaväepolk VabadussõjasRedigeeri

1918. aastal taasformeeritud Jalaväepolgu asukohaks määrati novembris 1918 Narva linn ning polguülemaks polkovnik Aleksander Seiman.

 
4. polgu osade laevale laadimine Narva sadamas oktoobris 1919

Polgu koosseisus oli loomisel ja Eesti Vabadussõja esimestes lahingutes Narva all 595 võitlejat 2 pataljonis.

  • 4. polgu 1. pataljoni ülem, Viktor Liivak (novembrist 1918 – )

28. novembril 1918 võttis 4. polk koos selle ülemale allutatud mõnesaja Narva ja Virumaa kaitseliitlasega vastu punaväe 6. diviisi rünnaku Narvale, kuid oli sunnitud taganema ebavõrdsete jõudude vahekorra tõttu.

  Pikemalt artiklis Narva lahing (1918)
  Pikemalt artiklis Joala lahing

Polgu väeosad taganesid kuni 4. jaanuarini 1919, mil 4. polgu allüksused olid edukalt tõrjunud Punaarmee kallaletungi Valkla lahingus[1] Harjumaal, Valkla juures ning läksid seejärel vastupealetungile ja eduka vastupealetungi tulemusena vabastati 19. jaanuaril 1919 Narva.

1920–1940Redigeeri

12. juulil 1921 liideti pataljon 1. Jalaväepolguga, selle IV pataljoniks, mille asukohaks sai Narva-Jõesuu.

1. aprillist 1924 liideti pataljon IV pataljonina 5. Jalaväerügemendi koosseisu.

Eesti Rahvaväes 1928. aasta sõjaväereformi käigus teostatud reorganiseerimise käigus moodustati seniste isikkoosseisuga komplekteeritud rügementide asemel üksikud jalaväepataljonid, mis sõja alguse korral oleksid täiendatud mobiliseeritavatega ning moodustatud samade numbritega jalaväerügementideks. 1. oktoobril 1928 taastati väeosa iseseisva 4. Üksik Jalaväepataljonina (vt Üksikud jalaväepataljonid) asukohaks Jõhvi mõis ja välibaas Kurtnal, katteüksused (laskurrühm ja kuulipildujarühm) paiknesid aga Vasknarvas.

TaasasutamineRedigeeri

Pärast Eesti taasiseseisvumist otsustas Eesti Vabariigi Valitsus oma määrusega nr 155, 22. maist 1992 formeerida Kaitsejõudude jalaväepataljon (Viru jalaväepataljon).

ViitedRedigeeri

KirjandusRedigeeri

  • E. Paurmann, 4. jalaväerügement Vabadusesõjas. Lühikene ülevaade. Sõdur 1932, nr 48/49, lk. 1251–1259
  • 4. jalaväepolgu Vabadussõjas langenud. Sõdur 1932, nr 48/49, lk. 1260–1262
  • V. Lents, 4. polgu algpäevilt Vabadusesõjas. Sõdur 1932, nr 48/49, lk. 1263–1265
  • F. Kivimägi, 5. / 4. Polgu poolroodu vastulöök 25. 02. 19. Riigiküla rajoonis. Sõdur 1937 nr 14/15, lk. 373–376
  • E. Paurmann. 4. Jalaväepolk Vabadussõjas. Sõdur 1937 nr 50, lk. 1260–1265
  • J. Saidlo, Valkla lahing 3. jaan. 1919. a. Sõdur 1937 nr 50, lk. 1267–1270

VälislingidRedigeeri