Eesti piirivalve ajalugu

See artikkel räägib Eesti piirivalve ajaloost. Praegu täidab Eestis piirivalve ülesandeid Politsei- ja Piirivalveameti piirivalveosakond.

---

Eesti piirivalve ajalugu lühiülevaade Eesti piirivalve arengust, selle loomisest 1918. aastast.

1918–1940

Eesti piiri valvamise vajadus tekkis seoses omariikluse saavutamisega. Esimese töökoosoleku Eesti piiride valvamise küsimustes kutsus kokku admiral Johan Pitka 14. novembril 1918. Kapten Leopold Tõnson hakkas juhtima 18. novembril 1918 tööd alustanud Piirivalve Peavalitsust, mis allus 1. jaanuarini 1919 Kaitseliidu Vanematekogule, seejärel lühikest aega (jaanuari lõpuni 1919) Rahandusministeeriumile.

kapten Leopold Tõnson, Piirivalve Peavalitsuse ülem

Vabadussõda

Alates 1. veebruarist 1919. aastal kuni Vabadussõja lõpuni ja esimestel rahuaastatel valvasid Eesti piiri sõjaväeosad. Veebruaris 1919 asutati ka Rannavalve-, Side- ja Päästejaamade Valitsus, kes valvas veepiiri, maapiiri valvas sõjavägi.

Piirikontroll

15. veebruarist 1919–1921 maini kontrollis riigipiiri ületamist Vabariigi Piirikontrolli Valitsus. Sõjaministri 20.06.1919 päevakäsuga kinnitati Ajutise Piirikontrolli koosseis alluvusega sõjaministrile. Piirikontrolli ülemale allus 18 piirikontrollipunkti. Piiri valvet teostasid Piirivalve Valitsuse juhitavad piirikütipataljonid. Piirivalve Valitsus likvideeriti aprillis 1920. aastal. Piirivalve Peavalitsus asus Tallinnas Pagari tänav 1 ja hiljem Narva maanteel maja nr 63 ruumides.

alamkapten Artur Uus (15.02.1919–), Piirivalve Valitsuse ülem

leitnant Wilhelm Wäeden (1919), Piirivalve Valitsuse ülem

polkovnik Siegfried Pinding (1.12.1919–1921), Piirivalve Valitsuse ülem

Rahuaeg

Siseminister, Eesti piirivalve asutaja Karl Einbund (Eenpalu) toonitas vabariigi viienda aastapäeva kõnes, et rahuajal sõjavägi õpib, aga ei valitse. "Vanast valitsemise tõest peab kinni pidama: sõjavägi ei või täita tsiviilvalitsemise ülesandeid rahuajal. Kui see piiriolukorras ometigi sõjaväelise organisatsiooni kätte antakse, siis peab selleks moodustatama alaline erilise ettevalmistusega väeosa ja ta peab antama tsiviilvõimu käsutusse." Viimane asjaolu on Karl Einbundi sõnade kohaselt õigusliku korra pärast eriti tähtis, sest "sõjaväelised valitsemise maksiimid ja garantiid on oma iseloomult mitte rahuaja jaoks".

23.03.1920 anti Sõjavägede Ülemjuhataja kindralmajor Johan Laidoneri päevakäsuga diviisidele idapiiri valvamiseks järgmised suunised:

• Piiriks 1. ja 3. diviiside vahel Narva paremal kaldal lugeda Pjata jõge, Schtschutschka jõesuust kuni Pljussa jõeni ja Plüssa jõgi Pjata jõesuust kuni Narva jõeni,
  • 1. diviisi piirkonnas jätta piirikaitseks ja piirivalveks Ivangorodi rajooni jätta üks pataljon, mitte enam kui 500 meest.
  • 3. diviisi piirkonnas võtta oma kaitse alla meie riigi piir Narva paremal kaldal Schtschutschka jõesuust kuni Peipsi järveni. Piirivalveks ja piirikaitseks pidada Narva paremal kaldal jätta mitte üle 3000 mehe.
  • 2. diviisi piirkonnas tõmmata vägi Borok-Smolin-Belkovo-Kudepi liini taha, piirikaitseks ja piirivalveks pidada mitte rohkem kui 2000 meest. Isborski raudteejaama piirkonda üks pataljon, mitte rohkem kui 500 meest.

Maa- ja merepiiri valvasid 1. diviisi (1. ja 6.), 2. diviisi (2. ja 5.), 3. diviisi (3.), soomusrongide diviisi (4.) ja Eesti Merejõudude (7. ja 8.) koosseisu arvatud endise Piirivalve Valitsuse piirikütipataljonid.

1920. aasta 17. detsembril vastu võetud valitsuse juhtnööridegatolli, piiri- ja rannavalve vahekordade selgitamiseks sedastati, et:

• Tolliasutused teostasid kaupade ja reisijate üle riigipiiri laskmist ainult kohtades, kus oli olemas tolliasutuste selleks määratud läbilaskepunktid;
• Piirikontrolli ülesandeks oli tollirajoonis on reisijate ja laevakomando kontrollimine, mis otstarbeks ta ka iga tollivalitsuse poolt toimepandava läbivaatamise juures võis olla;
• Piirivalve kohuseks oli on väljaspool tollirajooni selle järele valvata, et kaubad üle riigipiiri ei valguks ja ka reisijad seal läbi ei pääseks.

1921. aasta kevadel, anti töö piiripunktides üle Politsei Peavalitsusele ja asutati piiripolitsei.

Riigikogu võttis 30. mail 1922 vastu seaduse, millega piirivalve määrati Siseministeeriumi koosseisu. Piirivalve Valitsus moodustati siseminister Karl Einbundi ettepanekul 20. septembril 1922. Piirivalve juhiks määrati Vabadussõja tuntud väejuht kolonelleitnant Ants Kurvits, kes astus ametisse 1. novembril 1922. Seda päeva loetakse Eesti piirivalve sünnipäevaks.

kolonelleitnant Ants Kurvits (1922–1939), Siseministeeriumi Piirivalve Valitsuse ülem

kindralmajor Johann Paul (1939–1940), Siseministeeriumi Piirivalve Talituse ülem

Piirivalve Valitsuse ülema abiks asetäitja ülesannetes määrati endine 6. jalaväepolgu ülem kolonelleitnant Arved Engman. 1. detsembril kinnitas Eesti Vabariigi Valitsus piirivalve organisatsiooni järgmiselt: juhtrollis oli keskamet ehk staap, millele allusid kohtadel tegutsevad jaoskonnad, rajoonid ja kordonid. 1923. aasta jaanuaris moodustatud staap alustas tegutsemist Toompea lossi Valges saalis. Isikkoosseisu komplekteerimist alustati reservist tegevteenistusse võetud ja väeosadest üle toodud ohvitseridega ning üheaastase lepingu alusel piirivalvesse teenima tulnud üleajateenijatega. 20. maiks 1923 oli kogu piir kaitseväelt üle võetud. Piirivalve tegevusala kogu riigipiiri ulatuses jaotati piirivalvejaoskondade tegevuspiirkondadeks, need omakorda rajoonide ja viimased kordonite ja postide valvepiirkondadeks.

Igapäevased tööülesanded Eesti piiril jaotati kaheksa jaoskonna vahel. Nendeks olid:

• Tallinna jaoskond: (6 rajooni – Baltiski, Tallinna (Jägala-Jõesuu, Loksa, Kunda, Purtse); jaoskonna ülem kapten Ferdinand-Voldemar Tõnso,
• Läänemaa jaoskond: (4 rajooni – Haapsalu, Kuressaare, Kihelkonna, Hiiumaa); jaoskonna ülem kapten Aleksander Rosalk,
• Petseri jaoskond: (4 rajooni – Saputje, Ljadištše, Babino, Kudepi); jaoskonna ülem kapten Artur Viilip,
• Peipsi jaoskond: (3 rajooni – Vasknarva, Mustvee, Alatskivi); jaoskonna ülem kapten Jakob Munner,
• Narva jaoskond: (5 rajooni – Narva-Jõesuu, Ilkino, Komarovka, Mariinski, Kuritšeki); jaoskonna ülem kolonelleitnant Aleksander Scherwel,
  • Tartu jaoskond: u (4 rajooni – Mehikoorma, Võõpsu, Budovitši, Boroki) (liideti 1. juulil 1924 liideti Petseri jaoskonnaga); jaoskonna ülem kapten Oskar Särev,
  • Pärnu jaoskond: (2 rajooni – Pärnu, Mõisaküla) (liideti 1. juulil 1924 liideti Läänemaa jsk-ga Lääne jaoskonnaks); jaoskonna ülem kapten Artur Laats,
  • Valga jaoskond: (Valga rajoon) (liideti 1. detsembril 1923 liideti Petseri jaoskonnaga); jaoskonna ülem kolonelleitnant Arnold Hinnom.

Ohvitseride ja üleajateenijate organiseerimiseks asutati 16. veebruaril 1923 Piirivalve Ohvitseride Kogu ja 16. juunil 1927 piirivalve üleajateenijate kogu.

1926. aastal otsustas valitsus luua Rahaministeeriumi alluvuses tolli- ja piirivalve ametkonna ning viia Piirivalve valitsus Siseministeeriumi alluvusest üle Rahaministeeriumi alluvusesse.

Sise- ja Kohtuministeeriumide lahutamise (1934) järel koosnes Siseministeerium administratiivosakonnast ja politseivalitsusest ning Piirivalvevalitsusest.

5. juunini 1936 oli Eesti piirivalve korraldamise ja tegutsemise seaduslikuks aluseks tsaariaegne piirivalvekorpuse 1910. aasta seadus, mida paljudes lõikudes täiendati ja asendati Eesti Vabariigi õigusaktidega. 5. juunil 1936 hakkas kehtima riigivanema 27. mail dekreedina antud piirivalveseadus. Eesti piirivalvurid valvasid merepiiri põhjas ja läänes 1159 km, idas Eesti-Nõukogude Liidu piiri 276 km ja lõunas Eesti-Läti piiri 365 km ulatuses. Salakaubaveo avastamiseks tehti tõsist tööd mere- ja lõunapiiril. 5. juunil 1936 hakkas kehtima Riigivanema 27. mail 1936. a dekreedina välja antud Piirivalve seadus.

Aastatel 1923–1939 avastas piirivalve 4491 salakaubaveo juhtumit. Sellest suurema osa moodustas salapiirituse vedu 3474 juhtumiga, kus tabati 252 927 liitrit piiritust. Aastatel 1923–1939 tabati Eesti-NSVL piiril 4651 piiririkkujat. Piirivahejuhtumite reguleerimiseks sõlmiti Eesti Vabariigi ja NSVL vahel 8. augustil 1927 vastav kokkulepe, mis jõustus 20. jaanuaril 1928.

1936. aastaks oli piirivalve tegevusala jaotatud piirivalvejaoskondadeks:

• Tallinna jaoskond: (Paldiski, Tallinna, Jägala-Jõesuu, Loksa, Kunda, Purtse rajoonid);
• Narva jaoskond: (Narva-Jõesuu, Ilkino, Komarovka, Mariinski, Kuritšeki rajoonid); Narva jaoskonna ülem kolonel Aleksander Selvet, major August Kõrgma,
• Peipsi jaoskond: (Vasknarva, Mustvee, Alatskivi rajoonid); Peipsi jaoskonna ülem major Johan Labidas,
• Tartu jaoskond: (Mehikoorma, Võõpsu, Budovitši, Boroki rajoonid),
• Valga jaoskond: (Valga rajoon),
• Pärnu jaoskond: (Pärnu, Mõisaküla rajoonid),
• Läänemaa jaoskond: (Kuressaare, Kihelkonna, Hiiumaa, Haapsalu rajoonid).

Vaatamata kokkuleppele toimus 8. veebruaril 1938 Eesti-NSVL piiri lähedal Peipsi järvel traagiline intsident, kus Eesti piiri ületanud Nõukogude piirivalvurid tapsid Nina kordoni ülema veltveebel Artur Pungase, valvur kapral Voldemar Kaio ja eraisikust küüdimehe Vassili Eva. Piirivalve Valitsus hindas Eesti piirivalvurite vägivaldset üle piiri viimist ja tapmist kui Nõukogude Liidu piirivalve poolset kättemaksu kahe 19. jaanuaril 1938 Peipsi järve kirdeosas Eesti piiri ületanud ja seejärel tulevahetuses surma saanud Nõukogude piirivalvuri eest.

Piirivalve koosseis 1938:

• Piirivalve ülem kindralmajor Ants Kurvits, Piirivalve ülema abi kolonel Arved Engmaa
• Piirivalve Talitus (Toompea loss, Tallinn): üldosakonna ülem kolonelleitnant Johann Paul, majandusosakonna ülem kolonel Arved Engmaa, majandusosakonna ülema abi sõjaväeametnik Johann Arumets
• Tallinna jaoskond (Veizenbergi 12, Tallinn): ülem kolonelleitnant Aado Lüüs
• Narva jaoskond (Posti 36, Narva): ülem kolonel Aleksander Selvet
• Peipsi jaoskond (Alatskivi riigimõis): ülem major Juhan Labidas
• Petseri jaoskond (Irboska jaam): ülem kolonelleitnant Artur Viilip
• Lääne jaoskond (Kooli 3, Haapsalu): ülem kolonelleitnant Ferdinand Tõnso

Riigipiiri tehniline korrashoid nõudis suurt tööd: piiripostide uuendamist, traataedade parandamist, piirikraavide ja -ribade puhastamist, patrullteede ning vaatetornide ehitamist. Vaatetorne rajati aastail 1934–1939 kokku 21.

Endise piirivalvekordoni hoone Jeti külas, Valgamaal Tõrva vallas (2013)

Aastatel 1923–1939 ehitati piirivalvuritele 41 kordonihoonet ja kümneid kõrvalhooneid – saunu, keldreid, vankri- ja puukuure, töökodasid ning laskeradu. Kordonite juurde istutati viljapuid ja ilupõõsaid, rajati muruplatse ning puukoole. Piirivalvurid tegutsesid edukalt spordi- ja seltskondlikus elus. Peamisteks harrastusteks said ujumine, laskmine, kerge- ja raskejõustik ning suusatamine. Piirivalve ohvitseride kogu esimees, kolonelleitnant August Engman oli 1931. aastal üks Eesti Laskurliidu asutajaid. Omedu kordonis teeninud piirivalvur Eduard Seren kuulus 1935. aastal Rooma maailmameistrivõistlustel Eesti meeskonda väikepüssi harjutuses, kus ta püstitas maailmarekordi. Eesti laskurliidu ühingute ja ringkondade võistlustel võitis piirivalve meeskond aastail 1934–1937 neli korda järjest sõjaministri rändauhinna.

Eesti rahvas hindas piirivalve tööd kõrgelt. Piirivalve 10. aastapäeval annetas Eesti Maakonnavalitsuste Liit piirivalvele lipu, mille ühel pool oli riigivapp, teisel küljel maakondade vapid ja piirivalve embleem – piiritulp, mida kaitseb mõõka hoidev väljasirutatud tiibadega kotkas.

Vahetult enne Nõukogude Liidu anneksiooni juunis 1940 kaitsesid Eesti piiri Tallinna, Lääne, Petseri, Peipsi ja Narva jaoskonnad kokku 164 kordoni ja postiga 1100 piirivalvuri osavõtul, kes teadsid, et "kui kaovad piirid, kaob maa, kaob riik, kaob rahvas, kaob rahva vabadus" (major Johann Paul, 1932).

1940

Iseseisva Eesti piirivalve tegevuse katkestas 1940. aastal Nõukogude okupatsioon. Idapiiri rajatised hävitati, piiriehitused tehti maatasa. Lõunapiir vastu Nõukogude okupatsiooni alla sattunud Läti Vabariiki jäi siiski püsima Saksa okupatsioonini 1941. Läti piiril säilis senine struktuur ja koosseis. Jaanuaris 1941 oli Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadi Piirivalvetalituses tööl kaheksa ohvitseri eesotsas polkovnik Johann Pauliga.

Piirivalve osaline säilimine esimeseks nõukogude aastaks võimaldas hiljem organiseeritud relvastatud jõu liitumise vastupanuliikumisega. Suurt osa Eesti Vabariigi piirivalve ohvitsere tabas represseerimiste laine ja nad lõpetasid oma elu enamasti GULAG-i vanglates. Seal mõrvati seni selgitamata asjaoludel ka Eesti esimene piirivalve ülem Ants Kurvits, kes läks erru kindralmajorina 1939. aasta lõpul.

Eesti piirivalvurid osalesid Eesti lõunapiiril Suvesõjas (Liivamäe lahingus).

1941–1944

 Pikemalt artiklites Politsei ja Omakaitse Valitsus#1942, Politsei ja Omakaitse Valitsus ja Piiriomakaitse

1944–1990

 Pikemalt artiklis NSV Liidu piirivalve Eestis

1990–2010

Eesti piirivalve taasloomine algas ränkades tingimustes ja keerulistes riigisisestes oludes. Taassünnile andis tõuke rahvaalgatuse korras Eesti Kodukaitse loomine vastuseks interrinde rünnakule valitsuse vastu Toompeal 1990. aasta 15. mail. Piiri valvamine algas vabatahtlikkuse alusel formeeritud isikkoosseisuga ning piirivalvuri professiooni kujundamine toimus paralleelselt piirivalveteenistuse arenguga. Eesti ida- ja lõunapiiril puudus täielikult teenistuse korraldamiseks vajalik infrastruktuur – piir oli tähistamata, puudusid elementaarsed side- ja transpordivahendid, töö ja eluruumid. Lisaks viibis riigis Nõukogude Liidu ja hiljem Vene väekontingent ning piirivalve.

20. septembril 1990 moodustati riigiminister Raivo Vare juhtimisel majanduspiiri kehtestamise komisjon, mille eesmärk oli võtta Eesti ida- ja lõunapiir majanduspiiri valvamise ettekäändel oma kontrolli alla. Kodukaitse esindajatena kuulusid komisjoni koosseisu Andrus Öövel ja Henn Karits.

Piirivalve jaoks oluline kuupäev saabus 1. oktoobril, mil Tallinnas alustati esimest piirivalvekursust "Eesti piir 1". Lõpetanutest valiti välja piiripunktide esimesed ülemad ja inspektorid. Kursused "Eesti piir 2" ja jätkukursus "Eesti piir" toimusid novembris ja detsembris.

Eesti NSV Valitsuse korraldusega loodi 15. oktoobril kodukaitse koosseisus majanduspiiri kaitseteenistus. Eesti Vabariigi majanduspiiri seaduse võttis Eesti NSV Ülemnõukogu vastu 22. oktoobril ja kolm päeva hiljem alustasid tööd majanduspiiri kontrollpunktid. Majanduspiiri kehtestamise eesmärgiks oli pidurdada riigile vajalike kaupade väljavedu ja tõkestada kuritegevust. Esialgu toimus piirivalveteenistus ainult piiripunktides, kus teostati transpordivahendite ja kaupade saatedokumentide pistelist kontrolli.

1. novembril 1990 määras Eesti NSV Valitsus määrusega nr 269 kindlaks 27 alalist kontrollpunkti ja seda päeva peetakse Eesti piirivalve taasloomise aastapäevaks.

Esimese põhilise ja produktiivseima piirivalvureid ettevalmistava koolina alustas 15. detsembril tegevust Remniku Õppekeskus Ida-Virumaal, mis sai eeskujuks piirivalve järgmiste õppeasutuste ja Piirivalvekooli loomisel. Õppekeskuse ülemaks määrati Johan Saar. Nelja tegevusaasta jooksul korraldati 12 kursust ning anti sõjaline piirivalvealane väljaõpe 2304 piirivalvurile.

Eesti Riiklik Piirikaitseamet moodustati Eesti NSV Valitsuse määrusega 8. aprillil 1991. Sama aasta kevadel pingestus olukord lõunapiiril ning kevad-suvel ründas ja rüüstas Riia OMON korduvalt Luhamaa, Murati ja Ikla piiripunkte sarnaselt Leedus ja Lätis toimunule. Rünnakud kulmineerusid 9. juuli hilisõhtul toimunud pommiplahvatusega kodukaitse, piirikaitseameti ja hinnaameti majas Toompeal.

Eesti iseseisvuse taastamise hetkest alustati üleminekut majanduspiiri kaitseteenistuselt reaalsele piirivalveteenistusele, mis järgmise aasta sügiseks omandas riigipiiri valvamise ja kaitsmise iseloomu. 15. novembril 1991 alustati piirikontrolli maanteedel asuvates piiripunktides, raudtee piirijaamades, rongides ning rahvusvaheliseks liikluseks avatud sadamates ja lennujaamades. Valitsuse määrusega reorganiseeriti 28. veebruaril 1992 Eesti Riigi- ja Piirikaitseamet Eesti Piirivalveametiks Siseministeeriumi valitsemisalas. Piiripunktides teostatav tollikontroll anti üle tolliametile, piiripunktide vahelisel alal jäi tollikontroll piirivalveameti pädevusse.

Tallinnas alustas 9. veebruaril õppetööd Tallinna Piirivalvekool, mis hiljem hakkas asuma Harku vallas Murastes. Sõjaväelises õppeasutuses valmistati ette kutselisi piirivalvureid maa- ja merepiiri valvamiseks ning passikontrolöre. Ajavahemikus 1992–2006 lõpetas kooli 1704 piirivalveametnikku. Sama aasta aprillis asus Narva-Jõesuu Piirivalve Õppekeskus piirivalvealaselt välja õpetama ajateenijaid. 23. juunil anti piirivalve juhtivkoosseisule esimesed sõjaväelised kaitsejõudude ohvitseride auastmed.

1. detsembril 1991 alustati Eesti piiril piiriületavate isikute dokumentide kontrollimist. 1. juulil 1992 kehtestati piiril viisarežiim.

30. oktoobril ja 1. novembril 1992 tähistati paraadiga Eesti piirivalve loomise 70. aastapäeva, mille raames toimus Eesti Maavalitsuste Liidu poolt annetatud piirivalve lipu pidulik õnnistamine ja üleandmine Toompeal.

Soome piirivalve kingitusena võeti vastu kolm esimest piirivalvelaeva. 1993. aasta veebruaris moodustati piirivalve lennueskadrill ja märtsis alustati Eesti territoriaalvete ja majandusvööndi kontrollimist kahe Saksamaalt kingituseks saadud lennukiga L-410 UPV.

Juunis nimetati piirivalveameti peadirektoriks Tarmo Kõuts. Samal kuul taasloodi 1923. aastal asutatud Eesti Piirivalve Ohvitseride Kogu, mille esimeheks valiti major Johan Saar.

19. augustil 1993 kinnitas Vabariigi Valitsus piirivalvekontseptsiooni, mis sätestas riigipiiri valvamise korralduse, valvamiseks vajalike riiklike struktuuride koosseisu ja tegevuse alused ning sai vundamendiks piirivalvet käsitlevate õigusaktide koostamisel. Novembriks reorganiseeriti senised piirivalveregioonid piirivalve piirkondadeks ning regioonide juhtimiskeskused piirkondlikeks staapideks. Kokku moodustati üheksa piirivalve piirkonda.

1994. aasta suveks oli loodud piirivalve põhistruktuur, määratletud enamik ülesannetest ja kasutusele võetud peamised piiri valvamise meetodid. Välja oli kujunenud esmane kordonite süsteem, loodud valvelaevade divisjon ja lennueskadrill, saadud esimesed laevad ja lennuvahendid ning loodud piiri valvamise toimiv süsteem Peipsi järvel ja Läänemerel. Pidevalt täiendati koolitussüsteemi, avati Neeme piirivalvekoerte kool ja jätkati tihedat koostööd teiste riikide piirivalvetega. Eestis alustati piirivalvelaevade ehitust ning juulikuus pandi Tallinna Meretehases kiil esimesele kohapeal valminud valvelaevale Pikker.

30. juulil 1994 võttis parlament vastu riigipiiri seaduse ja piirivalveseaduse. Sama aasta sügiseks oli Eesti piirivalves teenistuses 133 ohvitseri, 319 allohvitseri, 588 kutselist piirivalvurit ja 675 ajateenijat.

Edasine piirivalve areng kulges stabiilselt tõusuteel. Isikkoosseisu tarbeks valmisid uued kordonid Eesti ida- ja kagupiiril, soetati kaasaegne vaatlustehnika ning moodsad side- ja transpordivahendid. Probleemideks jäid esialgu inimressursi nappus ning reapiirivalvuri keskmisest aeglasemalt tõusev töötasu.

Piirivalveameti järgmiseks peadirektoriks määrati 2000. aasta sügisel kolonel Harry Hein. Piiri valvamisel lõpetati ajateenijate kasutamine ning mindi üle üksnes kutselistel piirivalvuritel põhinevale isikkoosseisule.

Pärast Eesti astumist Euroopa Liitu ja NATO-sse sai piirivalve ülesandeks Euroopa Liidu välispiiri valvamine riigi ida- ja kagupiiril. Alustati ettevalmistusi ühinemiseks Schengeni viisaruumiga. Merepiiri valvamise ja merepääste tõhustamiseks rajati Eesti rannikualasid ja territoriaalmerd kattev ühtne integreeritud mereseire radarisüsteem. Alates 2005. aasta sügisest hakkas piirivalvet juhtima kolonelleitnant Roland Peets.

Piirivalve väljaviimine kaitseväeteenistuse seaduse alt leidis aset 1. juulil 2007. Eesti ühinemine Schengeni viisaruumiga toimus 21. detsembril 2007.

Alates 1. jaanuarist 2010 juhib piirivalve tööd Politsei- ja Piirivalveameti koosseisus moodustatud piirivalveosakond.

Välislingid

• Eesti piirivalve 1918–1940
• Piirivalve taasloomine ja areng aastatel 1990–2010
• Lembit Võime, Eesti Piirivalvest 1918–1940, Eesti Sisekaitse Akadeemia, Tallinn 2007