Vikipeedia

Kalaranna fort

merekindlus Tallinnas

Kalaranna fort on Tallinnas mere ääres asuv ehitisekompleks, mis algselt ehitati kindlusehitiseks (fort) ja mida hiljem kasutati vanglana. Kompleks asub Tallinnas Kalamaja asumis aadressil Kalaranna 28 / Vesilennuki 2 ja 4.

Kalaranna fort. Makett kujutab hilisema vanglaaja vanglat koos lisaehitistega
Patarei vangla Tallinna reidilt 1988. aastal

Pärast Tallinna vallutamist 1710. aastal ehitasid venelased mõne aasta pärast Kalaranda puitmuldfordi. Fordi nimena on esinenud Eestimaa patarei ja Läänepatarei, sellest pärineb ka Väike- ja Suur-Patarei tänava nimi.[1]

Aastail 1819–1820 koostati Tallinna jaoks uus kaitsekava, mis nägi ette vana puitmuldfordi asemel uue kivifordi rajamise. Selle kava kinnitas mais 1820 keiser Aleksander I. Vana fort lammutati 1829. aastal, uus kivifort rajati põhiosas aastatel 1830–1837. Fordi põhiosa ruumid toimisid kaitsekasarmuna, seetõttu on forti ametlikus vene keeles nimetatud kaitsekasarmuks (Оборонительная казарма).

Alates 1869. aastast on forti kasutatud hariliku kasarmuna. Seetõttu juurdus tasapisi rahvasuus nimi "brigaadikasarmud" või "patareikasarmud" sealpaiknevate jala- ja suurtükiväeuksuste järgi.

Aastatel 1919–2005 tegutses fordis vangla peamiselt nimega Keskvangla, ametlikult on olnud kasutusel eri aegadel muid nimetusi. Seetõttu tuntakse alates 1920. aastate lõpust kompleksi üldiselt rahvapärase nimega Patarei (vangla). Tänapäeval on eriti rahvapäraselt kasutusel mitmed kombineeritud (üldiselt vigased) nimed (nt Patarei merekindlus vms).

Kompleksi põhiosa on alates 13. maist 1997 Eesti Vabariigi kultuurimälestis nr 8485.[2]

EelluguRedigeeri

Tallinna linnamüürist eemale ehitati sadama kaitseks juba keskajal mingeid kindlustusi. Esimesi linnast eemale viidud linna kaitsvaid kindlusi kavandati alles Rootsi ajal, 17. sajandi I poole lõpul. Mitmesugused kavad käsitlesid Tallinna rannikut, aga võisid hõlmata ka Tallinna lahte ning lahe-äärseid saari ja poolsaari. Üht-teist jõuti ka valmis teha, enne kui Põhjasõda vahetas Eesti aladel Rootsi võimu välja Vene oma vastu.

Pärast Tallinna alistamist 1710. aastal võtsid venelased linna ning eriti sadama ja laevasõidutee kindlustamise tõsiselt käsile – sõda kestis veel ju edasi. Kalaranda ehitati fort, mida edaspidi tunti Eestimaa patareina. Pärast Tallinna lahe idakaldale sarnase fordi ehitamist anti neile uued nimed – Kalarannal paiknes nüüd Läänepatarei ja Maarjamäe all Idapatarei. Forte korrastati oluliselt pärast Läänemerel 1726. aastal tekkinud pinevat olukorda.

Järgmise saja aasta jooksul ei võetud seal enam midagi suuremat ette. Isegi Vene teenistuses olnud madalmaalase Jacob Eduard de Witte 1791. aastal koostatud kõige hiiglaslikum Tallinna kaitsekava nägi ette Läänepatarei fordi pea samasugusena säilitamist, hoolimata oma muudest tohututest ümberehitusmahtudest.

Tallinna 1820. aasta kaitsekavaRedigeeri

Suurte muldkindlustiste aeg hakkas otsa saama. Uute, Preisimaalt lähtunud ideede alusel hakati Venemaal 19. sajandi alguses kavandama kindlusi kui suurtükkidega varustatud suurte kiviehitiste võrku, kus iga "võrgusõlm" suudab toetada oma naabreid.

Ühe sellise 1820. aastal kinnitatud suure kava alusel pidi Tallinna lähistele ehitatama või põhjalikult uuendatama umbes 20 kindlustist (sõjasadama muule võib arvestada nii eraldi kindlustistena kui ka kõiki tervikuna üheskoos). Kalaranna vana puitmuldfordi kohale kavandatud uus kivist fort kaitses nii ranniku- kui ka maarinnet ning oli seega ühendehitis. Rannikule kavandati vähemalt 8 kiviehitise ja maarindele kokku 10 fordi püstitamist või uuendamist.

Ümber Tallinna oleks tekkinud fortidest vöö. Vanalinnas hakati kindlustisi andma tsiviilkasutusse, neile tekkisid esimesed avalikud pargid. Hiiglaslikku ja rahaliselt kulukasse kavasse hakkas tekkima kärpimisi ja täiendusi. Uus keiser Nikolai I kinnitas 1829. aastal muudetud ehituskava, kus varem kavandatust jäi palju välja ning vanalinna loodeossa taheti vana kaponiiri kohale rajada veel üks võimas uus suurtükikompleks. Sadamast ida poole ja Kadriranda hakati kavandama rannikupatareisid

Mererindel ehitati kavandatu enamik välja. Valmis väike fort Väikesel Paljassaarel, põhjalikult ehitati ümber Topeltpatarei fort, Väikese Paljassaare vana tähtfort ja sõjasadama muulid. Kalaranna vana fordi kohale rajati uus fort. Maarindel jäi aga enamik kavandatust üldse ehitamata, rajati ainult Kalaranna fordi maapoolsed kindlustised.

Kalaranna fortRedigeeri

Kõige tähtsam ja suurem fort oli põhjapoolseim, Läänepatarei kohale Kalaranda kavandatud ehitisekompleks (teistest umbes kolm korda suurema pindalaga). Selle keskmes olnuks kivist mitmekordne suurtükihoone ning see pidi kaitsma nii maa-, ranniku- kui ka mererinnet. Kompleks koosnes kahest suurest kivihoonest, muldvallidest, vallikraavidest ja mitmest muust ehitisest. Suurima hoone – goržihoone – ruumide ühendatud kaitse- ja majutusfunktsiooni järgi on kogu kompleksi nimetatud ka Kaitsekasarmuks.

Selliseid komplekse ehitati ka mujale Vene Läänemere-rannikule. Peterburi esisel Retusaarel ehitati nii saarel paiknevasse Kroonlinna kui ka mujale saarele ja ümbritsevasse merre, neist Paul I fort omas sarnaseid jooni Kalaranna fordiga.

Venemaa läänepiiril paiknevatele Ahvenamaa saartele rajati 1830. aastatel võimas Bomarsundi kindlus, mille peafort sarnanes Kalaranna fordiga. Või kui öelda teisiti – Tallinna taheti ehitada Bomarsundiga sarnanev kindlus, kuid valmis jõuti ehitada ainult üks fort (Kalaranna fort), mida osaliselt täiendasid varasemad kindlusehitised – Valge torn, meres paiknev Topeltpatarei jt.

Uue Kalaranna fordi ehitamine algas 1830. aastal. Suurim hoone ehk goržihoone (selline kindlustise süda on prantsuse keeles réduit) kavatseti ehitada kahe, fordi ülejäänud osad veel ühe aastaga. Sisetööd kavandati neljandaks aastaks. Algul ei hoitud kokku ei raha ega ka tööjõudu. Tööd kippusid aga venima ning kulutused plaanitust suuremaks kasvama. Väga palju nõudis raha erakruntide riigile väljaostmine.

Mortiiripatarei reduutRedigeeri

Üldiselt oli põhihooned 1837. aastaks valmis. Hiljem rajati veel ümbritsevaid väiksemaid kindlustisi (patareisid) ning 1838. aastal ehitati maapoolsesse otsa veel üks kindlustis – reduut, mille keskmes pidi olema kivist suurtükihoone – kaponiir. Tõenäoliselt oli see reduut kavandatud mortiiridest laskmiseks. 1854–1855 ehitati selle kaponiirile peale teine korrus.

Tänapäeval on maa peal säilinud ainult hoone, mida tuntaksegi Mortiiripatareina. Reduudi muid osasid – muldkindlustisi, vallikraavi, kontreskarpmüüri jm – on säilinud maa all. Mortiiripatarei reduudi kasutatav nimi ja kavandatud otstarve ning teostatud kuju ja sellest tulenev otstarve on omavahel vastuolus ning sellele pole tänaseni ammendavat seletust.

Ümber- ja lisaehitisiRedigeeri

Ümberehitused algasid juba 1830. aastate lõpul. Kiiljasse flešihoonesse hakati ehitama ohvitseride kortereid, seejärel rajati veel esialgne laatsaret. Muid ruume ehitati ümber kas sõduritele (poissmehed) või allohvitseridele (perekonnainimesed). Goržihoone alumisele korrusele paigutati leivaküpsetus- ja köögiruumid. Kokku oli hoonetesse ette nähtud pea 2000 elanikku.

Uutes hoonetes tulid välja tõsised ehitusvead. Hooned olid rajatud allikarikkasse paika, seinad hakkasid niiskust koguma ja tilkuma. Elamistingimuste halvenemise pärast kaaluti isegi Kaitsekasarmu mahajätmist, lammutamist ja uue ehitamist.

Tallinnas oli kord juba selline viga tehtud. Lasnamäele rajati 18. sajandi lõpul hiiglaslik sõjaväe majutuskompleks – Uuslinn, mille süda oli kuni 6000 mehele mõeldud kaarjas kasarmukompleks. Liigniiskus sundis umbes pool sajandit pärast kasutuselevõttu sealseid hooneid jätma lagunenute ja elamiskõlbmatutena maha. Kalaranna forti ei jäetud maha, kuid olukord lahenes rahuldavalt alles pärast 1869. aastat, kui enamik laskeavasid tehti akendeks ümber ja sellega tuulutati põhiline niiskus välja.

Teine häda oli joogiveenappus. Algsed kaevud ei andnud piisavalt vett ning mitu aastat nähti kaevupuurimisega vaeva. Vesi saadi 1847. aastal lõpuks kätte, kaevule ehitati ümber rinnatis ja kaevuhoone. Kolmanda hädana tekitasid esimese korruse toiduvalmistamise aurud lahingukambrite relvadele suurt kahju, mille vastu kavandati ka erinevaid tõkkeid. Lahendus saabus alles 1899. aastal, kui kasarmu kõrvale ehitati uus leivatehas ja toiduvalmistamisseadmed lõhuti esimese korruse kasemattidest välja.

Krimmi sõda 1853–1856Redigeeri

 
Vaade Lennusadama poolt

1853. aastal Euroopas ja Aasias puhkenud Krimmi sõda ulatus ka Läänemerre. Forti tuli hakata kohandama uue sõja vajadustele. Esimesel sõja-aastal korrastasid venelased veel kõiki Tallinna rannikukindlustisi.

Asjaolu, et kõik Soome lahe äärsed Vene kindlustised olid pääsmatult vananenud, jõudis Vene väejuhatusele kohale alles pärast 1854. aasta augustit. Ahvenamaale olid venelased suurest Bomarsundi kindlusest jõudnud valmis ehitada alla poole, kuid Kaitsekasarmu-laadne, ent sellest noorem tsitadell oli valmis saanud. Augustis 1854 sõitis Briti-Prantsuse ühendlaevastik Vene kindluse alla, saatis peamiselt prantslastest koosneva dessandi maale ning vallutas kindluse kõik osad kiiresti ja väikeste jõududega. Venelastele oli see suur šokk. Venelased jätsid maha kõik eraldiasetsevad väiksemad kindlustised, mida ei saanud jalaväega toetada ja mida pidi meritsi varustama. Maatoetusega kindlustisi rajati aga juurde.

Nii tehti samal aastal ka Tallinnas – näiteks lõhuti ja hüljati Valge torn ja Topeltpatarei, Kaitsekasarmu juurde ehitati aga tiibade kindlustamiseks Kahekorruseline patarei ja nimeta patarei. Kaitsekasarmu ja linnakindlustiste vahelise ala tugevdamiseks ehitati Kalamaja lünett ja Wachteni patarei.

On arvatud, et Tallinna kindlus ja eriti Kaitsekasarm olid hea kaitsevõimega ja hoidsid Krimmi sõja ajal liitlaste väed oma relvade ähvardusel linnast eemal. Tegelikult Vene kindlustised ei takistanud eriti liitlasi, vaid need kartsid peamiselt Vene jalaväe sekkumist.

Maavägede võimalikust toetusest eraldatavad Vene kindlustised olid tegelikult liitlaste mereväele kerge saak – nende ülekaal merel oli masendav ja kindlustiste võimalikud merevarustusteed olid liitlaste kontrolli all. Nii hävitati 1855. aastal peale Bomarsundi kindluse ka Soome lahe põhjakalda kindlustised Kotka kandis ning kahjustati oluliselt Helsingi külje all olevat Viapori kindlust.

Kindlustisi, mida venelastel oli võimalik jalaväega kiiresti toetada, ei julgenud liitlased Läänemerel eriti puutuda. Arvatavasti päästiski Vene jalaväe kõrge maine Kaitsekasarmu hävitamisest. Tallinna puhul on ka võimalik, et liitlased lihtsalt soovisid üht Vene laevastiku peabaasi blokeerida ja dessanti ei kavatsetudki.

PatareikasarmRedigeeri

 
Tallinna linnaplaan 1876. aastal

Krimmi sõda lõppes 1856. aastal. Tallinna kindluse kõlbmatus vormistati nüüd ka paberile ja linn kõrvaldati kindluslinnade nimekirjast (ametlikult alles 1864. aastal). Maapoolseid kindlustisi hakati linnale uuesti üle andma juba samal aastal, merepoolseid osasid kümme aasta hiljem. Kaitsekasarm muutus nüüd tavaliseks kasarmuks.

Laskeavad ehitati 1869. aastal ümber akendeks ja sellega saadi lahti suurematest niiskuseprobleemidest. Maapoolne terav flešihoone ehitati 1892. aastal kolmekorruseliseks – kasarmupinda oli lihtsalt juurde vaja. Goržihoone kolmanda korruse ühte kambrisse tehti ühe kasarmus oleva jalaväepolgu jaoks vene õigeusu kirik. Uus leivatehas ehitati kasarmu kõrvale 1899. aastal ja siis lõhuti esimese korruse kasemattidest välja toiduvalmistamisseadmed.

Kasarmust lõunas olev 1885. aastal ehitatud kivist maneežihoone sisemus oli seatud nii, et seda sai lihtsa ümberkorraldamise ja ikonostaasi (asub praegu Nõmme õigeusu kirikus) paikaseadmisega teise jalaväepolgu kirikuna tarvitada.

VanglaRedigeeri

  Pikemalt artiklis Keskvangla

Kompleksi kasutati vanglana aastatel 1919–2005.

ViitedRedigeeri

  1. ↑ Robert Treufeldt. Tallinna Kalaranna fort. Meremees nr 2, 2021
  2. ↑ Kalaranna fort kultuurimälestiste riiklikus registris

KirjandusRedigeeri

VälislingidRedigeeri

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Kalaranna_fort&oldid=6228871"