Ava peamenüü
Eesti merejõudude looja ja esimene juhataja Johan Pitka
Allveelaev Kalev
Hävitaja Lennuk
Eesti hävitajad visiidil Helsingis (1923)
Merekindluste Aegna 305 mm patarei nr 1 suurtükitorn (1934)
Eesti mereväelaste madrusemütsilinte

Eesti merejõud oli Eesti mereväe ainsa väekoondise nimetus 1918–1940 ja tänapäevase Eesti mereväe eelkäija.

Sisukord

LoomineRedigeeri

Esimesed mereväe üksused, Eesti Sõjavägede Staabi Mereväe Jaoskond ja Mereväe Pataljon, moodustati 28. veebruaril 1918. Need lõpetasid tegevuse Saksa okupatsiooni ajal.

Novembris 1918 hakkas Kaitseliit korraldama merekaitset. 13. novembril võeti lahkuvatelt sakslastelt üle mootorpaat Brigitten, sadamapuksiir Zorki ning heas seisukorras Sputnik-klassi vahilaev Lauterbach (endine veneaegne Sputnik). Laeval oli 57 mm töökorras kahur ning olemas oli ka arvestatav laskemoonavaru. Laevale pandi nimeks Laine (algne nimekuju ka Laene). Järgmisel päeval kinnitati laeva komandöriks kaugsõidukapten Eduard Loomus, kes asus laevameeskonda komplekteerima kaitseliitlaste ja meremeestega. Esialgu määrati Laine Tallinna sadama komandandi käsutusse, kuid peatselt viidi üle Kaitseliidu alluvusse, et patrullida Tallinna ümbruses merel. Laine oli esimene Eesti oma sõjalaev.

16. novembril saadi sakslastelt pärast pikka asjaajamist ja vaidlusi kätte Giljak-klassi suurtükilaev Biber (endine veneaegne Bobr). Laev saadi kätte tänu sellele, et levitati kuuldusi Briti sõjalaevastiku peatse saabumise kohta Tallinna reidile. Sama päeva õhtul rüüstasid lahkuvad sakslased aga laeva põhjalikult: suurtükkide lukud võeti ära, lukupesad taoti mõlki, kompassid viidi ära, lõhuti elektriseadmeid, aknaid ja kajutimööblit. Laev oli väga halvas seisukorras ja sõidukõlbmatu. 18. novembril heisati laeval siiski Eesti lipp ja see sai nimeks Lembit. See oli Eesti esimene lahinguostarbeline sõjalaev.

Mereväe Valitsuse asutas sõjaminister Andres Larka 21. novembril 1918. Selle ülemaks määras ta Rudolf Schilleri. Nimetatud valitsus asuski Eesti merekaitset formeerima. Esialgu ei kujutanud Mereväe Valitsus endast mitte mingit sõjalist potentsiaali. Endise kaadriohvitserina asus uus mereväe ülem korraldama väeliigi struktuuri. Mereväe Valitsus jagunes kaheks osakonnaks: Rea(rivi)osakond, ülem mereväe nooremleitnant Aleksander Warma ja Tehnikaosakond, ülem mereväeleitnant Gerhard Lukk. Kokku teenis Mereväe Valitsuses detsembri alguseks 15 ohvitseri. Riiklik merendus oli selleks ajaks juba jagunenud Kaitseliidu (Tallinna Rannakindluse piirkonna ülem), Mereväe Valitsuse ning Kaubandus- ja Tööstusministeeriumi (mereasjanduse osakond) vahel. Asjaajamine keerulises struktuuris ei töötanud korrapäraselt, sest endiselt puudus ühtne juhtimissüsteem ja ka laevastik oli laiali hajutatud. Mereväe Valitsus sai põhimõtteliselt tegeleda ainult tagala kindlustamisega, kogudes kokku sakslastest maha jäänud meresõjavarustust (laevu, miine, traale, suurtükke ja laskemoona, laevade tarbematerjali jne), ning organiseerida olemasolevate vahenditega Tallinna merelist kaitset. Esimese objektina võeti sakslastelt üle Miinisadama laod, kus oli hoiul u 3000 meremiini.

Mereväe Valitsusega paralleelselt moodustati uus institutsioon – Merejõudude juhataja ametikoht (esialgne nimetus Merejõudude ülemjuhataja). Oma initsiatiivil pretendeeris ametile kaugsõidukapten Johan Pitka. Sõjaministrile adresseeritud telegrammiga rõhutas ta 8. detsembril vajadust suurtükilaev Lembit kiiremas korras sõjategevuseks ette valmistada. Juhul kui seda ei tehta, lubas ta asja isiklikult käsile võtta. Pitka avaldas rahulolematust ka Peastaabi ametnikele, seletades Eesti ainukese sõjalaeva kohese lahinguvalmidusse viimise vajadust, viidates merelise kaitse kehvale olukorrale ja tehes kriitikat Mereväe Valitsuse aadressil. Sõjaministri otsusega määratigi Pitka 21. detsembrist 1918 sõjalaevade Lembit ja Laine ülemjuhatajaks. Talle anti ka õigus määrata sõjalaevadele ükskõik milliselt teiselt laevalt meremehi, kaasata sõjalistesse operatsioonidesse tsiviillaevu kõikidest Eesti Vabariigi asutustest ja nõuda ladudest allkirja vastu sõjalaevade jaoks välja varustust. Et struktuur oleks selgem, määrati 28. detsembril ka Mereväe Valitsus merejõudude juhataja Pitka alluvusse.

Vabadussõda 1918–1920Redigeeri

Mereväe esimene dessant viidi läbi Kundas 23. detsembril 1918. Maaväe toetuseks korraldati edaspidi dessante põhjarannikul, Ingerimaal, Riia lahes ja jõuti välja Väina jõele. Samuti mineeris merevägi Kroonlinna laevateid. Eesti merevägi osales paljudes tähtsates lahingutes, sealhulgas Utria dessant, Laagna lahing, Narva lahing ja Riia lahing. Sõja lõpuks oli mereväega liidetud kümneid uusi laevu, sealhulgas 2 miiniristlejat ja 2 suurtükilaeva. Kokku osales merejõudude koosseisus Vabadussõjas üle 150 aluse.

Merejõud 1920–1927Redigeeri

Pärast Vabadussõda alanud demobilisatsioon haaras merejõude tõsiselt. Suureks paisunud merejõududest lahutati Tuletornide valitsus, Veeteede talitus, sadamad, sadamatehased ja muud asutused, mille tegevus oli osaliselt seotud ka mittesõjaliste ülesannetega. Sellega koos lahkus mereväest ka hulk vilunud ja asjatundlikke mereväeohvitsere. Merejõududest likvideeriti aga ka traalerite divisjon ning merealade miiniväljadest puhastamine tehti pärast sõja lõppu hoopis Veeteede talituse ülesandeks. Seetõttu jäid merejõud ilma miinitraaleritest ja traalimisvarustisest. Lisaks hävitati seejärel suur hulk traalimisel tervena kätte saadud miine, mida oleks väikese korrastamise järel olnud mereväelaste arvates mõistlik alles hoida. Pärast sõda vähenes oluliselt ka merejõududele eraldatava raha hulk, mis sundis osa laevu praktiliselt üldse seisma.

Admiral Pitkale järgnenud uue merejõudude juhataja kapten Hermi energia toel saadi siiski peagi jagu üldisest loidusest ja hakati merejõude uuesti arendama. Esmalt tuli mõelda isikkoosseisule. Pärast demobilisatsiooni jäid mereväe teenistusse peamiselt nooremad ohvitserid, kes olid esimese maailmasõja ajal vene mereväes lõpetanud ainult lühiajalised kursused. Tuli tegeleda ohvitseride meresõjalise hariduse täiendamisega, mis ka teostati mereväeohvitseride täienduskursuste abil. Samal ajal jätkati ka juba Vabadussõja ajal alanud I Eesti mereväeohvitseride lennu ettevalmistamist. Ohvitseridele lisaks tuli välja koolitada uus allohvitserkoosseis. Vabadussõjaaegsed mereväe allohvitserid, kes vene laevastikus olid saanud võrdlemisi hea erialalise ettevalmistuse, lahkusid demobilisatsiooniga teenistusest headele tsiviiltöökohtadele. Seega jäi merevägi allohvitserkonnast pea täiesti ilma.

Alates 1921. aastast kuulus merejõudude koosseisu merejõudude staap, millele allusid rannavalve-, tehnika-, majandus- ja sideosakond. Merejõududele allus mereside, mis tegeles vaatlus- ja sidepostide organiseerimise ja varustamisega rannikul ning saartel. Kuna merejõududele kuulus ainuke kaablipanemiseks sobiv alus Kompass, kuulus merejõudude ülesannete hulka ka veealuste sidekaablite paigaldamine ja korrashoid.

1922 – toimusid esimesed Vabadussõja järgsed mereväeõppused. samuti võeti teenistusse uppunust üles tõstetud ja korda tehtud suurtükilaev Mardus.

1923 – tõsteti Väinamerest üles esimese maailmasõja ajal uppunud torpeedopaat, mis remonditi ja võeti 1924. aastal kasutusele torpeedopaat Sulevina.

1924 – hukkus traalimisel Meeme, mis on Eesti merejõudude ainus lahingülesande täitmisel hukkunud laev.

1927 – lõigati vanarauaks Vabadussõja-aegne suurtükipaat Lembit.

Merejõud 1928–1939Redigeeri

1928. aastal anti Veeteede talituselt merejõududele tagasi miinitraalerid Olev ja Kalev (hiljem Keri ja Vaindlo). Lisaks anti üle Ristna ja Suurop, mis võeti kasutusele miiniveeskajate-traaleritena. Soomest 1920. aastal ostetud reisilaevad-ratasaurikud olid kohandatud miinitraaleriteks ja olid pärast traalimistöid peamiselt reservis kuni 1928. aastani.

1933. aastal müüdi Peruule hävitajad Vambola ja Lennuk. Riigil ja merejõududel oli valida, kas kulunud laevad renoveerida (kapitaalremontida) või üritada maha müüa ning saadava raha eest proovida hankida uued laevad. Otsustati müügi kasuks. Võimekatest laevadest loobumine kutsus aga ühiskonnas esile vastakaid arvamusi.

1937. aastal said merejõud omale allveelaevad Kalev ja Lembit, mis kuulusid ehituse ja varustuse poolest maailma parimate hulka. Allveelaevade ehitusse panustas olulisel määral Allveelaevastiku Sihtkapital oma kampaaniatega. Pärast allveelaevade saabumist algatati kampaania ka uute mootortorpeedopaatide (torpeedokaatrite) hankimiseks, kuid seoses Euroopas alanud sõja mõjudega ei saanud need Inglismaal valmis.

Merejõud teise maailmasõja algul 1939-1940Redigeeri

Teise maailmasõja alates septembris 1939 üritati tugevdada ka merejõudude alalist valmidust. Selle hulka kuulus näiteks ajateenijate teenistuse erakorraline pikendamine, et hoida laevastikku täiesti tegevusvalmina.

1939. aasta septembris saabus Tallinna Poola allveelaev Orzel, mis interneeriti, kuid millel õnnestus seejärel sõjasadamast põgeneda.

1940. aastal valmis moodne vahilaev Pikker.

Merejõudude koosseis 1940Redigeeri

Merejõudude juhatajadRedigeeri

  1. Kaptenleitnant Rudolf Schiller 1918
  2. Kontradmiral Johan Pitka 1918–1920
  3. Mereväekapten Johannes Herm 1920–1925
  4. Kontradmiral Hermann Salza 1925–1932
  5. Mereväekapten Valentin Grenz 1932–1938
  6. Mereväekapten Valev Mere 1938–1939
  7. Kaptenmajor Johannes Santpank 1939–1940

Merejõudude likvideerimine 1940Redigeeri

 
Eesti sõjalaevad koos Vanasadamas (1940)

Vastavalt Eesti ja Nõukogude Liidu vahelisele kokkuleppele hakkasid 11. oktoobrist 1939 baseeruma Nõukogude sõjalaevad Eesti sadamates, sealhulgas Sõjasadamas. Eesti laevadel tuli punalaevastikule ruumi teha.

14. juunil 1940 alustas Nõukogude Liit Eesti vastu mere- ja õhublokaadi. Pärast riigivõimu ülevõtmist Tallinnas anti Nõukogude vägedele üle tuletornid, merekindlused ja mereside osakonna postid. Septembris kehtestati Nõukogude määrustikud ja laevad määrati Nõukogude Balti laevastiku üksustesse.

30. septembril kirjutas merejõudude juhataja kaptenmajor Johannes Santpank alla oma viimasele päevakäsule. Üleandmisaktidele kirjutati alla 28. oktoobril 1940.

1940. aastal mereväes teeninud ohvitseridest vangistati 43.

Vaata kaRedigeeri

VälislingidRedigeeri