Patarei vangla

Patarei vangla ehk Patarei on Tallinna lahe ääres asuv ehitisekompleks, mida kasutati aastatel 1919–2005 vanglana (Keskvangla) ning kus on olnud ka vanglate keskhaigla. Kompleks asub Tallinnas Kalamaja asumis praegusel aadressil Kalaranna 28.

Vangla peasissepääs

Keskvangla makett

Vangikong

Kompleksi põhiosa oli algselt kindlusehitis (Kalaranna fort).

Ajalugu

Keskvangla asutamine

Esimene maailmasõda möödus fordist erilisi jälgi jätmata, fordi põhihooned olid Vabadussõja ajal kasutusel muuhulgas ka sõjaväehaiglana.

Tallinnas oli tekkinud suur vanglapuudus. Toompea linnuse konvendihoones (selle kohal on praegu Riigikogu hoone) asunud vangla ning Paksu Margareeta tornis ja selle kõrvale 1885. aastal ehitatud hoones (praegu on seal Meremuuseumi ametiruumid) asunud vangla oli põletatud 1917. aastal maha. Lasnamäe serval paiknev vangla oli samuti saanud kannatada.

Vanglapuudus oli nii terav, et võeti kasutusele isegi Vene tänava halvas seisukorras vana eeluurimisvangla. Ja siis leiti 1919. aastal, et Kalarannal on terved kasarmuhooned, mida Eesti sõjavägi eriti ei kasuta ning kavandati hoonete kasutuselevõtt vanglana. 30. juulil 1919 otsustas valitsus teha sinna keskvangla.

See muutumine pidi toimuma järk-järgult, sest sõjavägi oli veel sees ning polnud vahendeid korraga kogu kompleksi ümberehitamiseks. Seni läbikäidavates lahingukambrites hakati maapoolset anfilaadi eraldama koridorina ja sellest mere poole jäävasse osasse ehitama kahte kambrit. Goržihoone esimesele korrusele ehitati hiljem töökodasid, flešihoonesse ambulantsi- ja kontoriruume.

Sõjavägi tahtis hiljem ruumide üleandmist peatada või vähendada, sest ka neil oli 1920. aastate algul tegelikult terav ruumipuudus. Kuid juba oli hilja, ehkki ka vangla jaoks ei olnud ruumid samuti sobivad. Kõiki hooneid ja maa-alasid sõjavägi ei andnudki üle (näiteks leivakoda jäigi sõjaväe kätte).

Keskvangla allus Kohtuministeeriumi Vangimajade Peavalitsusele, 1929. aastast Vangimajade valitsusele ja 1938. aastast Vangimajade talitusele.

Pärast raskemate süütegude eest süüdimõistvat kohtuotsust saadeti süüdimõistetu Tallinna karistusvanglast Tartu maanteel, Vene tänava eeluurimisvanglast (aastani 1928) või maakondlikes vangimajadest Keskvanglasse.

Üksikkambrihoone

1931. aastal projekteeriti (insener Arnold Ahman) ning 1932. aastal valmis kaguküljel juurdeehitisena hoone, kus oli 48 üksikkambrit ning 7 kartseriruumi.

Seal hoiti kinni eluaegse vabaduskaotusega süüdimõistetuid ja 1936. aastal väidetavalt riigipööret ette valmistanud vapside juhid.

Hiljem oli vanglakorralduses selle hoone nimi 3. korpus.

Sidehoone

1933. aastal projekteeriti (insener Arnold Ahman) ning 1934. aastal valmis flešitiibade vahel juurdeehitisena hoone, mis võeti kasutusele 1935. aasta jaanuaris.

Hoones oli kolm korrust ning kahel ülemisel korrusel kokku 56 vangikambrit: kuni 6-inimeselistes kambrites oli kokku 240 vangikohta ning kuni 8-inimeselistes kambrites kokku 128 vangikohta. Esimesel korrusel oli trükikoda, rätsepatöökoda jms.

Hiljem oli vanglakorralduses selle hoone nimi 2. korpus.

 Pikemalt artiklis Keskvangla sidehoone

Üldvangla nr 1

 Pikemalt artiklis Nõukogude okupatsioon Eestis (1940–1941)

1940. aasta juunipöörde ajal nõudsid meeleavaldajad Punaarmee soomusautode toel Keskvanglas asuvate poliitvangide vabastamist. Pärast kohtuministriga konsulteerimist vabastas vanglaülem 30 kinnipeetavat.

Vanglast vabastati Artemi Antonov, Viktor Andrejev, Aleksei Dimitrijev, Aleksander Eilender, Peeter Jakovlev, Aleksei Jemeljanov, Boris Krupenin, Kristjan Kukk, Richard Kuurits, Vladimir Lepik, Rudolf Liivoja, Nikolai Luts, Leho Maisel, Andrei Minin, Ivan Minin, Alfred Sein, Kristjan Seaver, Julius Sarv, Gustav Pilve, Aleksander Mui, Nikolai Vojennõi, Nikolai Trankmann, Mihhail Skvorov, Mihhail Rogov, Aleksander Petrikov, Adolf Polisinski ja Ferdinand Narusberg. Endised vangid paigutati Kuld Lõvi võõrastemajja.

Pärast Eesti okupeerimise järgset Eesti sisejulgeoleku ja kinnipidamiskohtade süsteemi reorganiseerimist ning NSV Liidu SARKi eeskujul korraldamist allutati Keskvangla Eesti NSV SARKi vanglate osakonnale ning keskvangla nimetati üldvangimajaks nr 1. Vanglaülemaks määrati Viktor Feigin.

Maakondlikest vanglatest said vastavalt vangla nr 2 (Lasnamäe vangla, Tartu maanteel); vangla nr 3 (Tartu vangla); vangla nr 4 (Paide vangla); vangla nr 5 (Rakvere vangla); vangla nr 6 (Pärnu vangla); vangla nr 7 (Viljandi vangla); vangla nr 8 (Kuressaare vangla); vangla nr 9 (Valga vangla); vangla nr 10 (Võru vangla); vangla nr 11 (Narva vangla) ja vangla nr 12 (Haapsalu vangla). Senine Harku vangla nimetati Parandusliku Töö Kolooniaks nr 1.

Lisaks ametlikele vanglatele kasutati ajutiste kinnipidamiskohtadena Tallinnas Pärnu maanteel asunud Tallinna Miilitsavalitsuse arestimaja, Pagari tänava keldris asunud Pagari tänava Riikliku Julgeoleku valitsuse/rahvakomissariaadi sisevanglat jm ametkondlikke kinnipidamisasutusi.

Vanglas peeti vahistatud eeluurimisaluseid ja süüdimõistetuid isoleeritult. Pärast Nõukogude sõjatribunalide poolt süüdimõistmist (üldjuhul Vene SFNV KrK § 58 alusel) ja vabaduskaotusega karistamist saadeti süüdimõistetud NSV Liitu: üle kolme aasta karistatud saadeti NSV Liidus asuvaisse vangilaagreisse.

Tribunali otsusega surmamõistetuid hukati erinevates kinnipidamiskohtades.

 Pikemalt artiklis Inimsusvastased kuriteod ja Nõukogude okupatsioon Eestis 1940–1941#Repressiivasutused Tallinnas ja Eestis

Tallinna Keskvangla ja Tallinna TKL nr 1

Mälestustahvel "Patarei vangla keldris mõrvatud juutidele". Tegelikult hukati nad kusagil mujal

Saksa okupatsiooni ajal aastatel 1941–1944 asus Keskvanglas Eesti Omavalitsuse Sisedirektooriumi Vanglate Valitsuse Tallinna Keskvangla ja Julgeolekupolitsei ja SD Tallinna Töö- ja Kasvatuslaager nr 1.

Keskvanglat hakkas Saksa okupatsioonivõim kasutama kinnipidamiskohana kohe pärast Tallinna hõivamist 28. septembril 1941. aastal.

1942. aasta kevadel reorganiseeris Saksa okupatsioonivõim Eestis tegutsevad sisejulgeolekuasutused. Martin Sandbergeri juhitud Saksa Julgeolekupolitsei, SD operatiivgrupi Einsatzgruppe A ja Eesti Omavalitsuse Sisedirektooriumi Politsei ja Omakaitse Valitsusele allunud poliitilise politsei ja kriminaalpolitsei allüksustest moodustati Julgeolekupolitsei ja SD Eestis, kellele allutati ka poliitilistes süütegudes süüdistatavate kinnipidamisasutused, sh Keskvangla.

29. juulil 1942. aastal nimetati Keskvangla Tallinna Töö- ja Kasvatuslaagriks nr 1 (Tallinna TKL nr 1), mis allus Eesti Julgeolekupolitseile ja SD-le, hiljem otse Julgeolekupolitsei ja SD ülemale Bernhard Baatzile.

1944. aastal puhkes Keskvanglas nakkusepideemia, milles süüdistati kommunistliku tegevuse pärast töölaagrisse paigutatud kinnipeetavaid (Johannes Allessar (sündinud 1902), Vassili Lepij (1906), Eduard Meister (1902) ja Arvo Otssalu (1894)), kes hukati süüdistuse alusel Julgeolekupolitsei ja SD komandöri otsusega Tallinna töö- ja kasvatuslaagris 17. juulil poomise läbi. "Need kommunistid soodustasid roimarlikul viisil laagris, mis oli tähnilise soojatõve tõttu karantiini all, taudi levimist seega, et nad haigestunud karistusaluseilt korjasid täisid ja neid teistele karistusalustele ja valvemeeskonnale heitsid või pabertorukeste abil teistesse kambritesse puhusid. See takistas võimude poolt taudi vastu tarvitusele võetud abinõude mõju ja soodustas haigusjuhtumite arvu suurenemist."

1944. aastal viidi Keskvanglasse umbes pooled, 878 juudist meest, kes 1944. aasta mais Prantsusmaalt küüditati ja lõpuks Ida-Euroopasse jõudsid. Osa neist hukati Leedus ning osa Keskvanglasse paigutatud prantsuse juute hukati Tallinna lähistel.

 Pikemalt artiklis Vastupanuliikumine okupeeritud Eestis 1941–1944

 Pikemalt artiklis Saksa okupatsiooni aegsed kinnipidamisasutused Eestis

 Pikemalt artiklis Inimsusvastased kuriteod ja Saksa okupatsioon Eestis (1941–1944)

 Pikemalt artiklis Saksa sõjavangilaagrid Eestis

Eeluurimisvangla nr 1

Keskvangla ruum, kus 11. septembril 1991 viidi täide viimane surmanuhtlus Eestis

Patarei vangla 1988. aastal

 Pikemalt artiklis Nõukogude okupatsioon Eestis (1944–1991)

 Pikemalt artiklis Vastupanutegevus Eesti NSVs

 Pikemalt artiklis Nõukogude sõjavangilaagrid Eestis

 Pikemalt artiklis Eesti NSV Siseministeerium

Eesti NSV perioodil (aastatel 1946–1968) oli vangla nimi Eesti NSV Siseministeeriumi Vangla nr 1 ja aastatel 1968–1988 ENSV SM Paranduslike Tööde Valitsuse Eeluurimisisolaator nr 1 (vene СИЗО, Sledstvennõi izoljator). Eesti NSV perioodi lõpu poole, alates 1. juulist 1988. aastal kandis vangla nime Asutus IZ-1 (vene Учреждение ИЗ-1).

Vanglas oli 1990. aastal ametlikult kohti 1010 kinnipeetavale.)

Pärast Eesti iseseisvuse taastamist 1991. aastal

Kompleksi põhiosa on alates 1997. aasta 13. maist Eesti Vabariigi kultuurimälestis nr 8485.

Keskvangla ülesanded olid:

1. korraldada kinnipeetavate ja vahistatute kinnipidamine;
2. suunata kinnipeetavad õiguskuulekale käitumisele;
3. tagada kinnipeetavatele ja vahistatutele tervislik eluruum, toit ja riietus;
4. korraldada kinnipeetavatele sotsiaalhoolekanne ning kultuuri- ja usuüritusi;
5. suunata kinnipeetavaid hariduse omandamisele;
6. tagada kinnipeetavate tööhõive;
7. korraldada eeluurimine seaduses sätestatud juhtudel;
8. korraldada vanglas jälitustegevust;
9. koguda vangla tegevust kajastavaid statistilisi andmeid ja esitada asjakohaseid aruandeid;
10. majandada vanglale vallata antud riigivara;
11. korraldada kinnipeetavatele, vahistatutele ja väljasaadetavatele ööpäevase arstiabi andmine ning vajadusel nende ravimine vanglate keskhaiglas või üldhaiglas;
12. täita muid vanglale õigusaktidega pandud ülesandeid

Keskvangla koosseisu kuulusid:

1. arvestusosakond;
2. finantsosakond;
3. haldusosakond;
4. julgeolekuosakond;
5. personaliosakond;
6. sotsiaalosakond;
7. valve- ja järelevalveosakond;
8. vanglate keskhaigla;
9. üldosakond

27. detsembril 2002 lõpetas vangla ametlikult oma 83-aastase tegevuse Keskvanglana ning 2003. aastal tegutses vangla Magasini tänaval asunud Tallinna vangla osana. 2002. aasta lõpul valmis Tartus uus vangla ja enamik Keskvangla vange viidi sinna. Haigla, majandussalk jms üksusi asus endises Keskvanglas kuni 2005. aastani.

Vanglaülemad läbi aegade

• Aleksei Aleksejevitš Valujev (oktoober 1920 – jaanuar 1921; algul kohusetäitja; hiljem ülem)
  • Kaarel Valdsoo, ülema abi (1920–1921)
• Karl Adelbert (veebruar 1921 – november 1922)
  • Aleksei Valujev, ülema abi (veebruar 1921 – 1923)
• Emil Sperlingk (1923–1934)
• Robert Samarütel, ülema kohusetäitja (1934)
• Johannes Kõks (1934–1940)
• Viktor Feigin (1940–1941)
• Kaarel Tarendi (1941–...)
• Karl-August Vergi
• August Ilves (1942–1943)
• Aleksander Laak, Tallinna Töö- ja Kasvatuslaagri nr 1 ülem (1943–1944)
• kapten Aleksei Ivanovitš Selitrennikov (1944 − 1. juuli 1947)
• kapten (alates 5. juuni 1948 major; hiljem alampolkovnik) Aleksei Ivanovitš Selitrennikov (1. september 1947 − 26. veebruar 1949)
• kapten Turganinov (1949)
• major Aleksandr Vassiljevitš Anohhin (1950 – 17. aprill 1953)
• vanemleitnant (hiljem kapten) Ivan Mitrofanovitš Liventsev (17. aprill 1953 − 9. september 1954)
• kapten (hiljem alampolkovnik) Pjotr Nikolajevitš Vorobjov (9. september 1954 − 24. september 1969)
• alampolkovnik Ivan Mihhailovitš Ratšenkov (24. september 1969 − 1. juuli 1973)
• alampolkovnik Rudolf Laksberg (2. aprill 1975 − 23. märts 1978)
• alampolkovnik Vassili Afanasjevitš Maiboroda (23. märts 1978 − 11. august 1986)
• alampolkovnik Valeri Dmitrijevitš Retškin (1986–1991)
• Raivo Allika
• Nikolai Kask

Pärast vanglat

Vangla loodeots (2014)

Konvoi 73 mälestusmärk

25. märtsil 2003 langetas võimult lahkuv valitsus põhimõttelise otsuse, et endise Keskvangla saab enda käsutusse Eesti Kunstiakadeemia.

2005. aastal otsustas Haridus- ja Teadusministeerium, et endise Keskvangla restaureerimine ja kunstiakadeemiana ülalpidamine on liiga kulukas ning edaspidi seda ühe võimaliku variandina ei arvestata. Endistes vangalaruumides hakkas ekskursioone korraldama SA Virumaa Muuseumid. Seda tehti lühikest aega, mil ruumidest väidetavalt leitud mürgiste hallitusseente tõttu avalik tegevus lõpetati. 2006. aastal renditi hooned Meremuuseumi ja Okupatsioonide Muuseumi ühisele projektifirmale OÜ Bellhouse, kes hakkas seal uuesti ekskursioone korraldama.

2008. augustis kuulutas Riigi Kinnisvara AS välja endise Keskvangla kinnistu (Kalaranna 2 ja Kalaranna 2a) võõrandamise avaliku kirjaliku enampakkumise teel ühise alghinnaga 100 miljonit krooni (6,4 miljonit eurot). Keegi ei soovinud endist vanglat sellise hinnaga osta. 2009. aastal pandi kinnistu 40 miljoni krooniga ja 2012. aastal 3 miljoni euroga uuesti müüki.

Keskvangla peasissepääsu juures avati 2. juunil 2010 Saksa okupatsioonivõimude poolt Prantsusmaalt 1944. aastal Keskvanglasse saadetud 73 Prantsusmaa juudile (Konvoi 73) mälestusmärk.

14. mail 2019 avas Eesti Mälu Instituut Eesti riigi toel vangla idatiivas näituseala, mis räägib vangide saatustest, hoone kasutamisest Nõukogude (1940–1941, 1944–1991) ja Saksa (1941–1944) okupatsiooni ajal ning tutvustab kommunismi kuritegusid ja ideoloogiat rahvusvahelises kontekstis.

2026. aastal avab Eesti Mälu Instituut Eesti riigi toel vanglas muuseumi kommunismiohvrite mälestuseks.

Patarei vangla Lennusadamast vaadatuna 2022. aasta juunis

• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 

Vaata ka

• Kalaranna fort

Kirjandus

• "Keskvangla lammutatakse. Asemele püstitatakse uus 7-kordne vanglahoone". Kaja nr 36, 11. veebruar 1935. Lk 1
• Viive Hatto. "Tallinna Keskvangimaja aastail 1920–1940". Nõukogude Õigus 6/ 1987. Lk 427–429
• Heino Gustavson. "Kindlusrajatis – kasarm – vangla". // Vana Tallinn 3 (7). Tallinn 1993. Lk 71–84
• Uno Ilm. "Eesti Vabariigi vanglad 1918...1940". Tallinn 1994
• Endisest patarei vanglast saab ajutine muuseum. Postimees, 19. august 2005
• Patarei vanglast leiti üliohtlikke seeni. Postimees, 25. oktoober 2005
• Robert Treufeldt. "Tallinn Patarei Barracks". Estonian Art 2/ 2005. Tallinn. Lk 38–41
• Patarei vangla avatakse üksikkülastajatele. Postimees, 15. juuni 2006
• "Võimas ja sünge Patarei. Mälestused Patarei vanglast 1924–1990". Eesti Kirjandusmuuseum ja Ühendus Eesti Elulood. Koostanud Rutt Hinrikus. Tänapäev. Tallinn 2007
• Juhan Maiste ja David Vseviov panid kirja Patarei ajaloo. err.ee, 21. detsember 2011
• Robert Treufeldt. "Tallinna mereäärsed pärlid". Sirp nr 30, 17. august 2012. Lk 26–27
• Robert Treufeldt. "Kalaranna fort (ka Kaitsekasarm, Patareikasarm või Patarei)". // Vesilennukite angaar. Lennukikuurist muuseumiks. Eesti Meremuuseum. Tallinn 2014. Lk 13
• Heleri All. "Loodav sihtasutus hakkab Kalaranna kindlust ja Patarei vanglat korda tegema". err.ee, 23. juuli 2016
• Patarei merekindlus suletakse oktoobrist avalikkusele. ERR, 28. september 2016
• Uwe Gnadenteich, Liis Treimann. "Kalaranna fordi viimased päevad". Postimees, 16. oktoober 2016
• Robert Treufeldt. "Kalaranna fort ehk hilisem "Patarei" vangla". MTÜ Castellum. Tallinn 2019. 64 lk. ISBN 9789949015184

Välislingid

• 360º virtuaaltuur