Saksa okupatsiooni aegsed kinnipidamisasutused Eestis

Saksa okupatsiooni aegsed kinnipidamisasutused Eestis on ülevaade Saksa okupatsiooni ajal aastatel 1941–1944 Eestis tegutsenud kinnipidamisasutustest.

Aastatel 1941–1944 tegutsesid Eesti territooriumil erineva alluvuse ja eesmärgiga kinnipidamisasutused:

Kinnipidamisasutuste moodustamine

muuda

Pärast Punaarmee ja Nõukogude asutuste taganemist Venemaale moodustasid 1941. aasta suvel-sügisel Saksa sõjaväevõimud ja taastatud Eesti kohalikud võimuorganid Eestisse jäänud Punaarmee sõjavangide, Nõukogude paramilitaarsete hävituspataljonide liikmete ja aastatel 1940–1941 Nõukogude võimuga koostööd teinud isikute kinnipidamiseks ajutised kinnipidamislaagrid. Näiteks Narva piirkonnas langes vangi umbes 6000 punaarmeelast, Tallinna ja Paldiski piirkonnas umbes 11 500 Nõukogude sõjaväelast.

Kuna võimu- ja sisejulgeolekusüsteem moodustus kodanikualgatuse korras ilma keskse juhtimiseta ja regulatsioonita, siis toimus Nõukogude võimu kaastööliste ning kommunistlike aktivistide kinnipidamine ja ajutistesse kinnipidamiskohtadesse paigutamine Lõuna-Eestis improviseeritud korras ja selleks kasutati kohandatud ruume. Alles 20. detsembril 1941 kuulutati välja amnestia poliitvangidele ning vabastati veresüüd mitte omavad Nõukogude võimuga aktiivset kaastööd teinud isikud.

Kinnipidamiskohad 1941. aastal

muuda

1941. aasta sügisel lõid Saksa sõjaväevõimud vangistatute kinnipidamiseks Eestis vangilaagrite võrgustiku.

Muudatused 1942. aastal

muuda

1942. aasta kevadel alustati Eestis tegutsevate sisejulgeolekuasutuste reorganiseerimist. Martin Sandbergeri juhitud Saksa Julgeolekupolitsei ja SD operatiivgrupi Einsatzgruppe A ja Eesti Omavalitsuse Sisedirektooriumi Politsei ja Omakaitse Valitsusle allunud poliitilise politsei ja kriminaalpolitsei allüksustest moodustati Julgeolekupolitsei ja SD Eestis, millele allutati ka poliitilistes süütegudes süüdistatavate kinnipidamisasutused.

3. märtsil 1942 viidi seni SSi otsealluvuses tegutsenud koonduslaagrite inspektorite ametikohad SSi Majanduse- ja Halduse Peaameti D osakonna alluvusse. Julgeolekupolitsei ja SD Eestis kohandas seni omaalgatuslikult moodustatud laagrid üldkehtivasse raamistikku. Ostlandi Kõrgema SS- ja politseijuhi juurde määrati SSi majandusametnik (SS-Wirtschafter), kellele allutati ka koonduslaagrid. AELid jäid endiselt, Suursaksa Riigi Julgeoleku Peaameti riigisisese poliitilise politsei Gestapo vastutusalasse. Järgnevalt kandsid koonduslaagri nimetust ainult sellised laagrid, mis koonduslaagritena asutati ja on oma nimetuse säilitanud. Eestis seni koonduslaagriteks nimetatud kinnipidamisasutusi ja laagreid koonduslaagriteks ei nimetud ja senised kinnipidamiskohti, mis asuvad vanglahoonetes, tuleb nimeti politseilisteks kinnipidamiskohtadeks (Polizeiliche Haftanstalt), eesti keeles vangimajadeks. Neid, mis ei asunud vanglahooneis nimeti aga töö- ja kasvatuslaagriteks (AEL), nende hulgas ka Tallinna lähedal asutatud laagreid. Kõik politseilised kinnipidamiskohad ja laagrid, mis kandsid Eestis seni nimetust koonduslaager, nimetati ümber AELdeks (töö- ja kasvatuslaagrite (Arbeits- und Erziehungslager, AEL). AELd ja vangimajad jäid Jupo ja SD eesti (B) grupi vahetu juhtimise alla ning selle kaudu allusid formaalselt ka Eesti Omavalitsusele. Korraldused laagrite juhtimiseks andis Julgeolekupolitsei ja SD Eestis Saksa grupi I osakond (A-I).

Kinnipidamiskohad 1942. aastal

muuda

1942. aasta suvel moodustati Eesti Julgeolekupolitsei ja SD ning selle alluvuses kolm suurt töö- ja kasvatuslaagrit (Tallinn, Murru, Tartu) ning 1942. aasta septembris ka Jägala TKL, mis toimisid kõrvuti 14 vangimajaga maakonnakeskustes.

Piirkondlikud vangimajad

muuda

Eesti Omavalitsuse Kohtudirektooriumi Vanglate Valitsusele allunud:

Muudatused 1943. aastal

muuda

1943. aastal formeeriti SS-i Majanduse ja Halduse Peaameti alluvuses ja Allgemeine SS-i valvatav Vaivara koonduslaager (ülem Hans Aumeier), millele allus tegevusaja jooksul üle 20 laagripunkti – Kloogalt Pankjavitsani. Vaivara koonduslaager oli esmajoones vastuvõtu- ja jaotuslaager, kuhu saabunud kinnipeetud "sorteeriti" ja jaotati edasi all-laagritesse ja Vaivara koonduslaagrivõrgustikust toimus pidevalt kinnipeetavate transportimine teistesse koonduslaagritesseStutthofi Danzigi lähedal, Buchenwaldi, Ravensbrücki, Sachsenhausenisse.

Koonduslaagrid aastatel 1943–1944

muuda

Sõjavangilaagrid

muuda
  Pikemalt artiklis Saksa sõjavangilaagrid Eestis

Viited

muuda
  1. Haakristi haardes. Tallinn 1979, lk 108
  2. BETI LINAAIT, VANA-SAUGA TN 2, PÄRNU, EKSPERDIHINNANG MÄLESTISE TUNNUSTELE VASTAVUSE KOHTA, Pärnu 2011
  3. "OMAKAITSE OMAKOHUS". Originaali arhiivikoopia seisuga 4. märts 2006. Vaadatud 24. septembril 2011.
  4. CIA jättis Karl Linnase KGB sõjasaagiks[alaline kõdulink]
  5. "Teise maailmasõja aegse juudivastase poliitika rakendamine Eestis". Magistritöö, Tartu 2007, lk 35