Kõvik on ümbrusega võrreldes vastupidavamaist, kõvemaist kivimeist koosnev positiivne pinnavorm.[1]

Mitmed laiud Väinameres asuvad aluspõhjalisel kõvikul (Papilaid, Papirahu ja Kesselaid).[1]

Eesti suurim paekõvik on Muhu saar.[2] Seda kõvikut vaadeldakse ka lameda paekaljuvoorena[3].

Kaljuvoortena käsitletakse ka rida teisi kõvikuid, näiteks Jaagarahu lademe biohermidest põhjustatud Lihula, Kirbla, Mihkli Salumäe kõvikuid.[2]

Paekõvikute ristprofiil võib olla nii sümmeetriline kui ka ebasümmeetriline ja lagi lainjas, kumer või korrapäratu. Pikiprofiili alusel eristuvad silmapaistvamatena põhjakaares astanguga ääristuvad nii-öelda astangkõrgendikud. Sellisteks näideteks on eespool mainitud Jaagarahu lademe kõvikud.[2]

Viited

muuda
  1. 1,0 1,1 Kõvik. Urve Sepp. EKSS
  2. 2,0 2,1 2,2 Ivar Arold. "Eesti maastikud". Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 1988, lk 74.
  3. Ivar Arold. "Eesti maastikud". Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 1988, lk 16.