Eesti keele seletav sõnaraamat
"Eesti keele seletav sõnaraamat" on praegu suurim eesti keelt kirjeldav sõnaraamat, milles on ligi 150 000 märksõna ja mis on "Eesti kirjakeele seletussõnaraamatu" teine, täiendatud ja parandatud trükk.
Sõnaraamatu on toimetanud Margit Langemets, Mai Tiits, Tiia Valdre, Leidi Veskis, Ülle Viks ja Piret Voll ning 2009. aastal välja andnud Eesti Keele Sihtasutus. Sõnaraamatu sõnastikusüsteemi konsultant on olnud Andres Loopmann. Pärast "Eesti kirjakeele seletussõnaraamatu" koguteksti valmimist sisestasid Ülle Viks, Indrek Hein, Tiina Puolakainen ja Andres Loopmann käsikirja 2008. aastal Eesti Keele Instituudi veebipõhisesse sõnastikusüsteemi EELex.
Eesti keele seletava sõnaraamatu esimese ja teise trüki võrdlus muuda
"Eesti kirjakeele seletussõnaraamatuga" (1988–2007) võrreldes on "Eesti keele seletavat sõnaraamatut" täiendatud umbes 4000 uue märksõna ja paljude uute tähendustega. "Eesti keele seletav sõnaraamat" järgib esimese trüki põhimõtet kajastada eeskätt tänapäeva leksika põhiosa selle eri kasutusaladel. Teises trükis on muudetud ideoloogilise värvinguga märksõnu, seletusi ja näitelauseid ning sisu poolest aegunud näitelaused. Uus trükk annab ülevaate ka paljude sõnade aja jooksul lisandunud uutest tähendustest või kasutusest ning muutustest eesti keele ortograafias või grammatikas.
Sõnaraamatu koostamise ajalugu muuda
"Eesti keele seletava sõnaraamatu" esimene trükk "Eesti kirjakeele seletussõnaraamat" ilmus aastatel 1988–2007 26 vihikuna. Sõnaraamatu peatoimetajad olid Rudolf Karelson, Valve Kullus (Põlma), Erich Raiet, Mai Tiits, Tiia Valdre ja Leidi Veskis. "Eesti kirjakeele seletussõnaraamat" on koostatud peamiselt Eesti Keele Instituudis (Keele ja Kirjanduse Instituut) asuva eesti kirjakeele arhiivi põhjal. Alates 1990. aastate algusest on kasutatud ka elektroonilisi tekstikogusid. Sõnaraamatu käsikirja hakati koostama 1961. aastal, kui sõnasedeleid oli kogunenud umbes üks miljon. Kui 2000. aastal käsitsi sedeldamine lõpetati, oli keelekogu kasvanud 4,3 miljoni sõnasedelini. Tänapäevaks on eesti keele tekstikorpus kasvanud umbes 100 miljoni sõnani. Kui omaaegne sedelikogu hõlmas eeskätt näiteid ilukirjandusest, siis nüüdne elektrooniline tekstikorpus kajastab peamiselt ajakirjanduskeelt.
Sõnaraamatu eeltööna ilmus 1961. aastal "Eesti kirjakeele seletava sõnaraamatu prospekt", kus on põhjalikult selgitatud paljuski tänini kehtivaid sõnaraamatu ülesehituse üldisi põhimõtteid. Sõnaraamatut kavandati viie-kuue-köitelisena, kusjuures eeskujuks võeti samalaadsed vene ja soome keele sõnaraamatud. Sõnavaliku põhiprintsiibiks oli sõna üldkasutatavus. 1969. aastal ilmus sõnaraamatu 80-leheküljeline makett.
"Eesti kirjakeele seletussõnaraamatu" esimesel trükil oli kuus peatoimetajat: Rudolf Karelson, Erich Raiet, Valve Kullus (Põlma), Mai Tiits, Tiia Valdre ja Leidi Veskis. Eeltöid ja koostamist juhtis algul Ernst Nurm, hiljem Erich Raiet (alates 1966), seejärel Tiia Valdre (1990), Valve Põlma (1990) ja Rudolf Karelson (1991). Alates 1993. aastast on tegevtoimetaja olnud Margit Langemets.
Sõnaraamatu käsikirja on toimetanud Rudolf Karelson, Leena Kiivit, Ilse Kont, Helga Laanpere, Tiina Lias, Arno Pikamäe, Valve Põlma, Erich Raiet, Mai Tiits, Feliks Vakk, Tiia Valdre, Leidi Veskis ja Piret Voll ning koostanud Mati Erelt, Tiina Hallik, Rudolf Karelson, Aino Kiindok, Taima Kiisverk, Leena Kiivit, Ilse Kont, Maimo Kristian, Rein Kull, Katrin Kuusik, Helga Laanpere, Margit Langemets, Lilian Laur, Tiina Lias, Jana Linnart, Mai Loog, Mari-Mall Matsi, Vilma Metstak, Helga Mägi, Mare Onga, Arno Pikamäe, Valve Põlma, Erich Raiet, Ruta Rannat, Joel Sang, Jüri Sooberg, Elna Tael, Mai Tiits, Ene Vainik, Feliks Vakk, Tiia Valdre, Leidi Veskis, Helgi Vihma, Ülle Viks, Linda Vinkel, Piret Voll ja Andriela Vutt.