Eesti politsei (1918–1940)

Siin on ülevaade Eesti Vabariigi loomisel 1918. aastal moodustatud ja 1940. aastal Eesti okupeerimisega NSV Liidu poolt tegevuse lõpetanud Eesti korrakaitseorganisatsiooni arengust ja tegevusest.

Eesti riiklik iseseisvus kuulutati välja Tallinnas 24. veebruaril 1918. Järgmisel päeval algas kaheksa ja pool kuud kestnud Saksa okupatsioon ning Eestis kehtestati Saksa okupatsioonivõim. Saksa keisririik ei tunnistanud Eesti Vabariiki ja Eesti Ajutine Valitsus oli sunnitud minema põranda alla.

11. novembril 1918 Esimese maailmasõja lõpetanud Compiegne'i vaherahu järel andis Saksa volinik Baltimaades August Winnig võimu üle Eesti Ajutisele Valitsusele. Ööl vastu 12. novembrit 1918 võeti Tallinnas asunud politseijaoskonnad sakslastelt üle. Seda päeva, 12. novembrit 1918, loetaksegi Eesti politsei asutamise päevaks.

„Protokoll nr 1

11. nov 1918

Osavõtjad:
Peaministri asetäitja Jaan Poska.
Ministrid: Jüri Jaakson, Jaan Raamot, Juhan Kukk, August Hanko, Ferdinand Peterson, Peeter Põld.
Protokollis Th. Käärik.
Otsustatakse:

1) Kohustada omavalitsusi politseiasjandust oma kätte võtma.

2) Omakaitse laiali saata.

3) Maa kaitsmine Eesti Kaitseliidu kätte anda, mis allub sõjaministrile.

4) Mõnede Valitsuse liikmete sooviavalduse puhul ametist lahkuda: kõik Valitsuse liikmed jäävad oma kohtadele, kuni uue valitsuse moodustamiseni Vanematekogu ja Maapäeva poolt.

5) Avaldada rahvale üleskutse kolmes kohalikus keeles: "Eesti Ajutine Valitsus Eestimaa rahvale" ja volitada J. Poskat seda alla kirjutama.“

AjaluguRedigeeri

Aastail 1918–1919 tegutses korrakaitse Venemaa Ajutise Valitsuse miilitsaseaduse alusel, allus kohalikule omavalitsusele ning kandis miilitsa nimetust. Korra tagamiseks ja kuritegevusega võitlemiseks hakkas pärast Saksa okupatsiooni lõppu tegutsema kohaliku omavalitsuse poolt ülalpeetav miilits, mis oli moodustatud vastavalt 17. aprillil 1917 kehtestatud Ajutisele miilitsa seadusele. 2. märtsil 1917. aastal kogunes mõnisada inimest Tallinna börsisaali, kus otsustati linna kaitset korraldada, et panna piiri lõhkumistele ja röövimistele. Linna kaitsjad, valged lindid käe ümber, käisid salkades mööda linna julgeoleku kindlustamiseks. Seda võiks nimetada esimeseks katseks kaitseorgani loomisel julgeoleku kindlustamiseks pärast tsaarivõimude langemist. Seejärel Tallinna asus kaitse korraldamisele revolutsiooniline Tallinna Tööliste ja sõjaväe saadikute nõukogu täidesaatev komitee, kus töötati välja juhis, mille põhjal asutati Rahva miilitsavägi. Nimetatud miilits komplekteeriti vabatahtlikest ja nende teenistustunnusmärgiks oleks käevarrel kantav Tallinna linna vapiga ja M tähega varustatud valge lint. 9. märtsil samal aastal võttis Tallinnas Tallinna linnavalitsus miilitsa korraldamise enda peale. 14. märtsil Eestimaa kubermangukomissar määras maakondadesse aga ajutised miilitsakomissarid: Harju maakonda J. Reinthal, Järva maakonda A. Veiler, Viru maakonda T. Kalbus, Lääne maakonda A. Eldring. Tallinna miilitsa ülemaks valiti 29. märtsil linnavolikogu poolt K. Päts, kes aga tegelikult miilitsa korraldamisele ei saanud asuda, sest TTSSN täidesaatev komitee, olid tema vastu. Selle asemel valiti 25. aprillil soldatite ja tööliste nõukogu miilitsaülemaks Tallinnasse A. Hellat. Hellat võttis miilitsas ette puhastustöö ja rookis 2000 inimesest välja ligemale 1800 kui kahtlase elemendi ja see miilits püsis Tallinnas kuni enamlaste riigipöördeni, kes 15. jaanuaril võtsid miilitsa üle ja tagandasid A. Hellati.

Tallinnas peeti 18. septembril ka seltskondlike organisatsioonide esindajate vaheline koosolek, kus otsustati asutada organisatsioonide esindajaist Omakaitse Nõukоgu", kes valib täidesaatva Komitee" Omakaitse" asutamiseks.

Otsus miilits taastada võeti vastu 12. novembril 1918, taastamise aluseks sai 1917. aasta ajutine miilitsaseadus. Saksa okupatsiooni sümboliks oleva politsei asendamine miilitsaga toimus kõikjal võimalikult pea pärast kohaliku võimu üle võtmist. Tallinnas võttis miilits juba 15. novembriks politsei funktsioonid üle, Tartus kaotati politsei ning taastati miilitsa tegevus alles 22. novembril. Militsionääride väliseks tunnusmärgiks olid tavaliselt ühist värvi käepaelad, Tartus sinised, Tallinnas aga punased ja linna vapigaTallinna miilitsaülem oli Aleksander Hellat ja Tartu miilitsaülem Karl Einbund.

Siseministeeriumi Politsei Peavalitsus alustas tööd 2. detsembril 1918. Detsembrist 1918 hakkas miilits töötama küll Politsei Peavalitsuse juhtimise all, kuid majanduslikult kuulus ka omavalitsuse haldusalasse. Tallinnas ja Tartus loodi lisaks veel kriminaaljaoskonnad. 1920. aastast oli Eesti korrakaitseorganisatsiooni nimetuseks politsei.

Korrakaitseorganisatsiooni ülesehitamise aeg kattus Eesti Vabadussõjaga, mistõttu tuli see moodustada erakordselt rasketes oludes. Kesise relvastusega, aga mõnikord isegi ilma relvadeta politseinikud abistasid sõjaväevõime, hoidsid tagalas vaos kuritegevust ning korraldasid koos Kaitseliiduga ühisoperatsioone, et tabada väejooksikuid, salaviinatootjaid ja spekulante.

Asutav Kogu võttis alles 17. detsembril 1919 vastu politsei korralduse.[1] Loodi riiklik välispolitsei, kelle ülesanne oli hoida ühiskondlikku julgeolekut ja korda, kaitsta kõiki ja igaüht tooruse, vägivalla ning omavoli eest. Politsei ülalpidamise kulud kandis sestpeale riik. Maakondade ja linnade politseivalitsuste baasil moodustati politseiringkonnad, mis jagunesid jaoskondadeks, need omakorda rajoonideks, mida juhtisid vastavad ülemad. Tallinna, Tartu ja Narva, samuti ka vabariigi raudteed olid eraldatud ise politseiringkondadeks. Maakonna politseiülem asus maakonnalinnas, linna politseiülemad vastavates linnades ja raudtee politseiülem — Tallinnas. Esialgu oli kohalikke välispolitsei valitsusi 15, 4. novembril 1925 koondati need üheksaks prefektuuriks[2] vastavalt kehtinud Eesti haldusjaotusele: Harju, Järva, Lääne, Pärnu, Saare, Tartu, Viljandi, Viru ja Võru maakond.

1918. aasta novembris, peale saksa okupatsioonivõimude lahkumist Eestist alustasid tegevust omavalitsusele allunud miilitsavalitsused ja nende juures üksikud kriminaalpolitsei ametnikud, kes määrati ametisse maakondade miilitsaülemate poolt. 5. jaanuaril 1920. aastal valitsuse poolt vastu võetud Kriminaalpolitsei korralduse alusel asutati omavalitsustest sõltumatu Riiklik Kriminaalpolitsei, mille tegevust juhtis Kohtuministeeriumi koosseisu kuulunud Kriminaalpolitsei Peavalitsus.

Eesti kriminaalpolitsei asutamise kuupäev on 5. jaanuar[3] 1920, kaitsepolitsei (aastast 1925Poliitiline Politsei) asutati 12. aprillil 1920.

Juhid ja organisatsioonRedigeeri

Politsei Peavalitsus, 1918–1926
Politseivalitsus, 1926–1938
Politseitalitus, 1938–1940
Asutatud 1918
Tegevuse lõpetanud 1940
Peakorter Tallinn, Toompea loss
Asukoht Lossi plats 1, Tallinn
Tegevuspiirkond Eesti Vabariik
Emaorganisatsioon Siseministeerium
Kohtuministeeriumi Kriminaalpolitsei Peavalitsus
Asutatud 5. jaanuaril 192013. juunil 1924
Peakorter Tallinn
Asukoht Rahukohtu tänav 3, Tallinn
Tegevuspiirkond Eesti Vabariik
Juht Jakob Kuus kt. (1919),
Emaorganisatsioon Kohtuministeerium
Aastatel 19191926 tegutses Eesti politsei keskasutusena Siseministeeriumi Politsei Peavalitsus;
Aastatel 19261938 Kohtu- ja Siseministeeriumi (1929–1934) ja Siseministeeriumi Politseivalitsus
Aastatel 19381940 Siseministeeriumi Politseitalitus
Kriminaalpolitsei Tallinna jaoskond
Peakorter Tallinn
Asukoht Pikk tänav 63, Tallinn
Tegevuspiirkond Tallinna linn
Juht August Karsna, Eduard Sernov
Emaorganisatsioon Kriminaalpolitsei Peavalitsus
Kriminaalpolitsei Peavalitsus
Asutatud 19241926
Peakorter Tallinn
Asukoht Rahukohtu tänav 3, Tallinn
Tegevuspiirkond Eesti Vabariik
Juht Jakob Kuus (−1926)
Emaorganisatsioon Siseministeeriumi Politsei Peavalitsus

Politseiorganisatsiooni loomisel 1918. aastal (mida algselt nimetati miilitsaks), loodi välispolitsei kohalike omavalitsuse alluvuses, kuid 2. detsembrist 1918 koordineeris kogu politsei tööd Siseministeeriumi Politsei Peavalitsus, 17. detsembril 1919 kommunaalpolitsei kaotati ja loodi riiklik politsei Politsei Peavalitsuse alluvuses.

Politsei koosnes kolmest harust: välis-, kriminaal-ja poliitilisest politseist. Esimestel aastatel oli igaühel neist oma peavalitsus, 20. mail 1924 võttis Riigikogu vastu Välis-, kriminaal- ja kaitsepolitsei ühendamise ajutise seaduse,[5] mille alusel loodi Siseministeeriumi alluvuses Politsei Peavalitsus, mis ühendas kõik kolm ametkonda. 16. juunist likvideeriti politsei-, kriminaal- ja kaitsepolitsei peavalitsused kui iseseisvad asutused. Siseministeeriumi Politsei Peavalitsuse juhiks oli peavalitsuse ülem (aastast 1925 politseidirektor). Politsei Peavalitsuse (Politseitalituse) ruumid asusid Toompea lossis. Politseivalitsused (alates 1926. aastast prefektuurid) paiknesid üldjuhul suurtes kivihoonetes, mida olid juba varem kasutanud tsaaripolitsei ja Vene Ajutise Valitsuse miilits.

1920. aastal asutati Eestis politseireserv, mille üksused asusid Tallinnas ja Petseris. Politseireservis teenis nii jala- kui ka ratsapolitseinikke. Ratsapolitsei üksused olid kõige mobiilsemad ja distsiplineeritumad politseiüksused. Politsei ratsareserv andis 1924. aasta 1. detsembri riigipöördekatse ajal enamlastele otsustava vastulöögi.

1925. aasta kevadel asutati Tallinnas, Lai tänav 46 Politseikool. Politseikooli kõrgema klassi lõpetas 598 politseiohvitseri, alamast klassist tuli reakoosseisule täiendust 717 isikut.

Aastail 19181925 moodustasid maakonnad koos maakonnalinnaga politseiringkonna. Politseiasutuste kujundamise määrusega[6] 1. jaanuaril 1926 loodi prefektuurid: Tallinna-Harju, Tartu-Valga, Pärnu Prefektuur (1926–1927), Viljandi Prefektuur (1926–1927), Võru-Petseri prefektuur, Lääne-Saare Prefektuur, Viru-Järva, Narva, Raudteede prefektuur.

1927. aastal ühendati[7] Viru-Järva prefektuuriga Narva prefektuur, liideti Pärnu ja Viljandi prefektuurid Viljandi-Pärnu prefektuuriks. Tallinna-Harju ja Võru-Petseri prefektuuri koosseisu kuulus politsei ratsareserv.

1932. aastal muudeti taas iseseisvaks Narva prefektuur ja nimetati Võru-Petseri prefektuur ümber Petseri-Võru prefektuuriks.

Seoses Nõukogude Liidu sõjaväebaaside asutamisega Saaremaal asutati 13. oktoobrist 1939, Saare prefektuur ning eraldati Saare ja Lääne prefektuurid.

1940. aasta suvel tegutsesid 9 prefektuuri: Tallinna-Harju, Tartu-Valga, Viljandi-Pärnu, Petseri-Võru, Saare, Lääne, Rakvere-Paide, Narva, Raudteede prefektuur.

PolitseiharudRedigeeri

Politseiteenistused jagunesid: välis-, kriminaal- ja poliitilise politseiks.

  • Välispolitsei tegeles avaliku korra ja heakorra tagamisega. Välispolitsei koosseisus oli ka Tervishoiupolitsei', mis tegeles turgude valve ja puhtuse kontrolliga ning sanitaarkontrolliga toitlustusasutustes[8];
  • Kriminaalpolitsei tegeles krimininaalkuritegude ärahoidmise ja avastamisega;
  • Kaitse(poliitiline)politsei tegeles riigivastaste ja poliitiliste kuritegude ärahoidmisega.

Kohtueelset uurimist viisid läbi kohtu-uurijad.

AmetinimetusedRedigeeri

Miilitsa-politsei algaastatel olid ametinimetused järgmised: linna miilitsaülem, maakonna miilitsaülem, miilitsaülema abi, jaoskonnaülem, jaoskonnaülema abi, kantseleiamtnik, vanemmilitsionäär, militsionäär. 1926. aastal seoses politseiasutuste reorganiseerimisega võeti kasutusele ametinimetus komissar (jaoskonnaülem).

18. oktoobril 1919 ilmus Politsei Peavalitsuse ülema käskkiri, mis kohustas kasutama ametinimetustes endiste miilitsa-ametinimetuste asemel politseiametinimetusi: militsionäärid nimetati kordnikeks, vanemmilitsionäärid – vanemkordnikeks. 1921. aastast nimetati vanemkordnikud rajooniülemateks ning kordnikud jaotati kahte järku – kordnikud ja vanemkordnikud.

1. jaanuarist 1926 võeti kasutusele euroopalikud ametinimetused: politseidirektor (peavalitsuse ülem), prefekt (linna või maakonna politseiülem), komissar (jaoskonnaülem) ja konstaabel (rajooniülem).

Politsei kõrgem juht oli politseidirektor, tema abi oli politsei abidirektor, Politsei Peavalitsuse osakonnajuhataja oli politseiinspektor. Välis-, kriminaal- ja poliitilise politsei jaoskondi juhtisid komissarid ning abikomissarid.

Alates 1933. aastast kandsid kordnikud, vanemkordnikud ja allkonstaablid kogu riigis kumminuia, mis asendas täägi.

Politseivalitsused, 1918–1926Redigeeri

Ajalooliste Venemaa keisririigi Eestimaa ala Politseivalitsuste ning 9 maakonna ja linnade politseivalitsuste baasil moodustati politseiringkonnad, mis jagunesid jaoskondadeks, need omakorda rajoonideks, mida juhtisid vastavad ülemad. Tallinna, Tartu ja Narva, samuti ka vabariigi raudteed olid eraldatud ise politseiringkondadeks.

Tallinna linna PolitseivalitsusRedigeeri

Tallinna Linna Miilitsavalitsus
Tallinna Linna Politseivalitsus
Asutatud 1918
Tegevuse lõpetanud 1926
Peakorter Tallinn
Asukoht Viru tänav 6, Tallinn (1918)
Aia tänav 12 (−1924)
Pikk tänav 63 (1924–)
Tegevuspiirkond Tallinna linn
Juht Aleksander Hellat
August Liit
Voldemar Palitser
Hans Kuben
Rudolf Saar
kt. Mihail Tang
Oskar Tolmoff
Emaorganisatsioon Siseministeeriumi Politsei Peavalitsus

Tallinna politseiülemad

Tallinna politseijaoskonnad
  Pikemalt artiklis Tallinna linnaosad#Politseijaoskonnad ja linnaosad, Tallinna-Harju prefektuur
  • 1922. aastal töötas Tallinnas 497 politseiametnikku- ja teenistujat, nendest kordnikke ja vanemkordnikke oli kokku 331.

Tartu linna PolitseivalitsusRedigeeri

Tartu Linna Miilitsavalitsus
Tartu Linna Politseivalitsus
Asutatud 1918
Tegevuse lõpetanud 1926
Peakorter Tartu
Tegevuspiirkond Tartu linn
Emaorganisatsioon Siseministeeriumi Politseivalitsus

Narva linna PolitseivalitsusRedigeeri

Narva Linna Miilitsavalitsus
Narva linna Politseivalitsus
Asutatud 1918
Tegevuse lõpetanud 1926
Peakorter Narva
Tegevuspiirkond Narva linn[12]

Harju maakonna PolitseivalitsusRedigeeri

Harju maakonna Miilitsavalitsus
Harju maakonna Politseivalitsus
Asutatud 15. november 1918
Tegevuse lõpetanud 1926
Peakorter Tallinn
Asukoht Pagari tänav 1, Tallinn (1918)
Väike-Pärnu maantee 4-1 (−15.11.1921)
Suur-Roosikrantsi tänav 12 (11.1921–)
Pagari tänav 2
Lai tänav 48 (7.1.1925–)
Pikk tänav 63
Tegevuspiirkond Harju maakond

Harju maakonna Miilitsavalitsuse koosseisus oli 1919. aastal 6 miilitsajaoskonda[13] ja nendes 40 rajooni ning 2 linna:

Valga maakonna PolitseivalitsusRedigeeri

Valgamaa miilitsa- ja politseiülemad

Viljandi maakonna PolitseivalitsusRedigeeri

Lääne maakonna PolitseivalitsusRedigeeri

Võru maakonna PolitseivalitsusRedigeeri

Pärnu maakonna PolitseivalitsusRedigeeri

Saare maakonna PolitseivalitsusRedigeeri

  • 1918, Aleksei Niit, Saaremaa[21] miilitsaülem
  • 1922–4. juuni 1925, Jaan Tilling, Saare maakonna politseiülem
  • 27. mai 1925[22]–, August Kurg, Saare maakonna politseiülem

Järva maakonna PolitseivalitsusRedigeeri

  • 1917, Jaan Lintrop, Järva maakonna miilitsaülem
  • 1. juuli 1917 – 6. aprill 1918, Karl Rumvold, Järva maakonna miilitsaülem[23]
  • 15.november 1918 – 1. juuni 1919, Karl Rumvold, Järva Maakonna Politseivalitsuse ülem
  • 1. juuni 1919 – 15. detsember 1922, Mihkel Venda, Järva maakonna Politseivalitsuse ülem
  • 15. detsember 1922 – 21. mai 1925, August Kurg, Järva maakonna Politseivalitsuse ülem
  • 5. juuni 1925 – 1. jaanuar 1926, Jaan Tilling, Järva maakonna Politseivalitsuse ülem
  Pikemalt artiklis Rakvere-Paide prefektuur

Viru maakonna PolitseivalitsusRedigeeri

  • 25. veebruar 1918 – 1925 (vaheaegadega), Aleksander Aren, Viru maakonna miilitsaülem
  • ...– 1925, Aleksander Aren, Viru maakonna Politseivalitsuse ülem

Petseri maakonna PolitseivalitsusRedigeeri

Tartu maakonna PolitseivalitsusRedigeeri

vaata

Raudtee PolitseivalitsusRedigeeri

  Pikemalt artiklis Eesti politseiprefektide loend

Prefektuurid, 1926–1940Redigeeri

1926. aastal muudeti politseiasutuste ja ametnike nimetusi - kohalikud politseivalitsused nimetati prefektuurideks ja nende juhatajad prefektideks, jaoskonnaülemad politseikomisarideks, rajooniülemad konstaabliteks.

1940. aasta suvel tegutsesid 9 prefektuuri: Tallinna-Harju, Tartu-Valga, Viljandi-Pärnu, Petseri-Võru, Saare, Lääne, Rakvere-Paide, Narva ja Raudteede prefektuur.

IsikkoosseisRedigeeri

  • Tsaariajal, 1916. aastal, teenis Eesti alal politseis 2168 inimest.
  • 1919. aastal teenis politseinikke 1460, kui veel kogu Eesti territoorium ei olnud vabastatud.
  • 1920. aastal teenis politseinikke kokku 2250 – välispolitseis 1840, kriminaalpolitseis 299 ning kaitsepolitseis 111 ametnikku.
  • 1938. aastal teenis 1791 politseinikku – 1486 välispolitseinikku, 157 kriminaalpolitseinikku ja 112 poliitilise politsei ametnikku. Politseivalitsuses töötas 31 ja Politseikoolis 5 ametnikku.

Eesti politsei likvideerimineRedigeeri

  Pikemalt artiklis Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaat

21. juulil 1940 kuulutati välja nõukogude võim ja 6. augustil liideti Eesti Nõukogude Liidu koosseisu. 28. augustil 1940 vallandati viimased 170 politseinikku[28] ning politsei asemele loodi Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadi koosseisu kuuluv tööliste-talupoegade miilits. Paljud endised politseinikud arreteeriti ja viidi Venemaale vangilaagritesse, kus paljud hukkusid. Kodumaale tagasi jõudsid vähesed, kes sageli olid invaliidistunud.[28]

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Asutawa Kogu poolt 17. dets. 1919 a. wastwõetud politsei korraldus., Riigi Teataja, nr. 4-5, 14 jaanuar 1920
  2. Heino Gustavson, Ka sajandi alguses sündis politsei miilitsast, Õhtuleht, 22. oktoober 1997
  3. Eesti wabariigi walitsemise ajutise korra § 12-a põhjal wabariigi walitsuse poolt 5. jaanuaril 1920. a. wastuwõetud kriminaal-politsei korraldus., Riigi Teataja, nr. 4-5, 14 jaanuar 1920
  4. III. Nimetused, Riigi Teataja, nr. 41, 28 juuni 1919
  5. Äratõmme Wabariigi Walitsuse protokollist nr. 60, 13. juun. 1924 a., Riigi Teataja, nr. 92-93, 18 juuli 1924
  6. Wabariigi Walitsuse poolt 4. nowembril 1925 a. wastu wõetud Politseiasutuste kujundamise määrus., Riigi Teataja, nr. 177-178, 17 november 1925
  7. Vabariigi Valitsuse poolt 25. märtsil 1927 a. vastu võetud Politseiasutuste kujundamise määruse muutmise määrus., Riigi Teataja, nr. 32, 5 aprill 1927
  8. Tartu-Valga prefekti korraldusel anti tervishoiupolitsei ülesandeid kui uue aastani välispolitseile, Postimees, 25. september 1932, lk 6
  9. Ametist wabastused., Riigi Teataja, nr. 4, 13 jaanuar 1925
  10. Ametist wabastused., Riigi Teataja, nr. 55-56, 25 aprill 1924
  11. Linna politseiülem A. Stolzen †., Postimees (1886-1944), nr. 275, 11 oktoober 1925
  12. Siseministri määrus Narwa linna politseijaoskondade arwu ja piiride muutmise kohta., Riigi Teataja, nr. 43, 18 märts 1924
  13. Wabatahtliste kutsumine rahwawäkke, Riigi Teataja, nr. 2, 28 november 1918
  14. Teadaanne, Kloostri walla Leetse ja Laoküla kogukonnad. Põllküla mõisa ja mõisamaa ning kogu Pakri wald Keila miilitsa jaoskonna küljest Baltiski linna miilitsa jaoskonna külge arwatud, Riigi Teataja, nr. 38, 17 juuni 1919
  15. Mai Krikk, Tallinna ja Harjumaa politsei 1918–1940. Kirjastaja: Olion, 2008. ISBN978-9985-66-560-2
  16. III. Nimetused., Riigi Teataja, nr. 36, 3 märts 1925
  17. ENNEMUIST, Aleksander., Eesti biograafiline andmebaas ISIK
  18. Ametist wabastused., Riigi Teataja, nr. 122-123, 21 juuli 1925
  19. Ümberpaigutused., Riigi Teataja, nr. 147-148, 11 september 1925
  20. Politsei Läänemaal, 7. DETSEMBER 2012, Originaalartikklel Lääne Elu 17.11.1928
  21. 20 aastat valvel Saaremaa heakorra eest, Meie Maa (1919-1944), 18 november 1938
  22. Ümberpaigutused., Riigi Teataja, nr. 122-123, 21 juuli 1925
  23. 19. skp. Pühitseb Järwamaa politsei ametkond oma 10-aastast juubelit., Järvamaa : põllumeeste, asunike ja väikemaapidajate häälekandja, 19 jaanuar 1929
  24. Nimetused., Riigi Teataja, nr. 117-118, 27 september 1924
  25. III. Nimetused., Riigi Teataja, nr. 36, 3 märts 1925
  26. Nimetused., Riigi Teataja, nr. 61-62, 17 aprill 1925
  27. Tartu maakonna-miilitsa koosseis., Postimees (1886-1944), nr. 126, 8 juuni 1917
  28. 28,0 28,1 KATKEND RAAMATUST | Tallinn Teises maailmasõjas. Miilitsa ja politsei ringmäng