Kaarel Eenpalu

Eesti poliitik ja jurist

Kaarel Eenpalu (kuni 1935 Karl-August Einbund, 28. mai 1888 Palu talu, Vesneri vald, Tartumaa27. või 28. jaanuar 1942 Vjatka vangilaager, Kirovi oblast, Nõukogude Liit) oli Eesti riigitegelane, sõjaväelane ja jurist, aastatel 1918–1940 üks silmapaistvamaid Eesti poliitikuid, juulist kuni novembrini 1932 riigivanem.

Kaarel Eenpalu (Einbund)
Sünniaeg 28. mai 1888
Sünnikoht Vesneri vald, Tartumaa
Surmaaeg 27. või 28. jaanuar 1942
Surmakoht Vjatlag, Kirovi lähedal, Vene NFSV, Nõukogude Liit
Erakond Põllumeeste Kogud
Amet riigivanem (1932), peaminister 1938–1939
Haridus Tartu Ülikool, Moskva Ülikool
Teaduslik kraad õigusteaduste kandidaat (cand. jur.)

Ta oli Eesti Asutava Kogu liige ja kõigi aastatel 1920–1940 valitud Riigikogu koosseisude liige,[1][2] mitmes valitsuses siseminister (1920, 1921–1924, 1924–1926, 1934–1938), juulist novembrini 1932 riigivanem (valitsuse juht riigipea ülesannetes) ja 1938–1939 Eesti Vabariigi peaminister. Pärast Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt 1940. aasta suvel Eenpalu arreteeriti ja saadeti vahistatuna Venemaale. Ta suri Kirovi linna lähedal vangilaagris jaanuaris 1942.

Elulugu

muuda

Karl Einbund õppis Haava vallakoolis Vesneris. Lõpetas Hugo Treffneri Gümnaasiumi 1909 kevadel, õppis 19091914 Tartu Ülikoolis õigusteadust, tegi lõpueksamid Moskva Ülikooli juures 1915. aasta kevadel. Tal oli õigusteaduste kandidaadi (cand. jur.) kraad.

Esimese maailmasõja ajal astus ta 27. augustil 1915 Luuga 1. suurtükiväe tagavaradivisjoni vabatahtlike õppekomandosse, mille kursused lõpetas nooremallohvitserina. Ta lõpetas 29. veebruaril 1917 Petrogradis Pauli sõjakooli ning määrati 1. suurtükiväe tagavaradivisjoni teenistusse lipniku auastmes. Karl Einbund tegutses 1917. aasta suvel Tartu Sõjaväelaste Büroos ja formeeris 1917. aastal Tartus 1. Eesti jalaväediviisi 1. suurtükiväe brigaadi 5. patarei ja oli 1918. aastani selle ülem. Ta oli 21. veebruaril 1918 Tartus asutatud kooliõpilastest, üliõpilastest ja sõjaväelastest moodustatud miilitsa juht.

Vabadussõja alguses oli Einbund detsembrist 1918 kuni veebruarini 1919 Tartu kooliõpilaste pataljoni (Tartu vabatahtlike pataljoni, 110–120 meest) ülem. Ta juhatas lahinguid 1919 Võnnu mõisa all, Rõngu alevis, Valguta mõisas, Pikasillal, Roobe mõisa ja Hummuli mõisa all 1919. aastal formeeris ta 2. suurtükiväepolgu 7. patarei ja oli selle ülem. Ta läks reservi 1923 novembris nooremleitnandi auastmes.

 
Kaarel Eenpalu Julius Kuperjanovi matuserongi eesotsas

Einbund valiti 1919. aastal Eesti Rahvaerakonna liikmena Eesti Asutavasse Kogusse. "Teisel koosolekul kõneles karskusest K. Einbund, püüdes järele aimata Tõnissoni. Kui Tõnisson koosolekule jõudis ja veidi pealt kuulanud oli, käratas ta: "Sina, nooruke, ei oska kõnelda, tule kõnetoolist maha", ja asus ise kõnet jätkama."[3] Pärast üleolevat kohtlemist erakonna juhi Jaan Tõnissoni poolt läks Eenpalu 1923. aastal üle Põllumeestekogudesse, kuid lahkus ka sealt 21. oktoobril 1933 ja tegutses edasi parteiliselt sõltumatu poliitikuna.

Ta oli 1920–1937 I–V Riigikogu ning 1938–1940 I Riigivolikogu liige (79. valimisringkonnast).

Einbund oli 1. juulist 1919–1920 riigikontrolör, 1920, 1921–1924 ja 1924–1926 siseminister (teda peetakse Eesti politsei rajajaks), 19261932 ja 19331934 III, IV ja V Riigikogu esimees, juulist novembrini 1932 riigivanem (Kaarel Eenpalu esimene valitsus). Aastatel 1934–1938 oli Kaarel August Eenpalu siseminister[1] ja peaministri asetäitja[2], 19381939 peaminister (Kaarel Eenpalu teine valitsus).

1924. aasta 1. detsembri riigipöördekatse ajal ründasid kommunistlikud mässajad Jaan Anvelti korraldusel Einbundi korterit ja üritasid teda tappa.[4]

Oktoobris 1933 toimunud põhiseaduse muutmise rahvahääletuse eel teatas Kaarel Eenpalu, et ta on põhiseaduse muutmise poolt: "Rahulikul teel ja seaduslikus korras põhiseaduse muutmine on parem kui väevõimu abinõude varal[5]."

Ta kujundas uue, presidentaalse sisepoliitilise kursi. Tema aktiivsel osavõtul algatati nimede eestistamine, kodukaunistamise hoogtöö, Isamaaliit ja muud. Ka ta ise võttis omale uue eestistatud perekonnanime Eenpalu 22. veebruaril 1935 ja eesnime Kaarel 8. märtsil 1935.

Kaarel Eenpalu arreteeriti 24. juulil 1940 NKVD poolt oma talus. Nõukogude okupatsioonivõimud süüdistasid teda muuhulgas Viktor Kingissepa tapmises ning "võitluses töölisklassi ja revolutsioonilise liikumise vastu".

Eenpalu deporteeriti vangistatuna Nõukogude Liitu. Ta suri 27. või 28. jaanuaril 1942 eeluurimise ajal Venemaal Kirovi linna lähedal NKVD vangilaagris (Vjatlag).

Ühiskondlik tegevus

muuda

Ülikoolis õppimise ajal tegutses ta rahvaraamatukogude liikumises ja karskusliikumises. Hiljem oli ta juhtivatel kohtadel põllumeeste organisatsioonides (koos August Jürima, Jaan Hünersoni ja teistega), osales Põllumeeste Keskseltsi töös ning politsei-, spordi- ja tuletõrjeorganisatsioonides.

Einbund-Eenpalu oli Eesti Üliõpilaste Seltsi liige, esimees ja hilisem vilistlane.

Muud ametid

muuda

Aastatel 19101912 ja 1915 oli Einbund Postimehe toimetuse liige[viide?], 1918 toimetaja[viide?], 1920 Tallinna Teataja[viide?], 1924 ajalehe Kaja peatoimetaja.[viide?]

1939–1940 oli ta Maardus loodud ettevõtte Eesti Fosforiit peadirektor.

Ta pidas aastast 1925 Harjumaal Arukülas Hellema õppe- ja katsetalu, kus kasvatati kartulit ja õlleotra ning peeti piimakarja.

Tunnustus

muuda

Kaarel Eenpalu on Albert Kivikase 1936. aastal avaldatud romaani "Nimed marmortahvlil" tegelane (nimetu pataljoniülem)[7].

2018. aastal valiti Kaarel Eenpalu aktsiooni "Sajandi 100 arukülalast" raames toimunud rahvaküsitluse tulemusel saja meeldejäävama arukülalase hulka.[8]

Teosed

muuda
  • 1912 Raamatukogud ja nende asutamine (Tartu)
  • 1914 Rahvaraamatukogude sisemine korraldus (Tartu)
  • 1918 Vaba iseseisev Eesti. I (Tartu)
  • 1918 Õiguslik riik (Tartu)

Isiklikku

muuda

Kaarel Eenpalu isa oli Andres Einbund. Kaarel Eenpalu abikaasa oli Linda Eenpalu. Neil oli neli tütart: Helmi-Aino (s 1917), Virve (s 1919), Tiiu-Hilja (s 1921) ja Mai-Linda Armei (1923–2016).[9]

1941. aastal vahistasid Nõukogude okupatsioonivõimud Eenpalu abikaasa Linda ning ta saadeti koos tütarde Virve ja Maiga 15 aastaks asumisele Siberisse (Tomski oblasti Tšainski rajooni Makarjevka külla). Kaks Eestisse jäänud tütart, Tiiu ja Helmi (Teder) põgenesid 1944. aastal Saksamaale. Tütar Virve sai loa Siberist Eestisse naasmiseks märtsis 1956, abikaasa (lesk) Linda vabastati Siberis vahi alt mais 1956.

Anne Eenpalu on Kaarel Eenpalu tütretütar.

Tsitaate

muuda

Mina usun Jumalasse, maamulla pühadusse, eestlase ja tema eluruumi püsimisse.[viide?]

Ma julgeksin meelde tuletada ka Riigikogule, et siit samalt kateedrilt on nimetatud neid riigiametnikka, kes kommunismi hädaohu vastu võitlemas olid, seltskonna jätisteks. Ja kui siis need ametnikud tulid minu juurde ja ütlesid, et meie astume ametist ära, meie ei teeni mitte niisuguse atestatsiooni all Riigikogu poolt ja ajakirjanduse poolt, siis maksis suurt vaeva, et neid vaigistada. Mina ei kuulnud sel korral siit Riigikogu kateedrilt mitte ühtegi häält, kes oleks nende isikute, uurivate ametnikkude, kaitseks välja astunud, mitte ühtegi häält, ja kui mina ise neid kaitsma pidin, siis naerdi minu üle. Samuti ei kuulnud meie ühtegi häält nende isikute kaitseks meie Eesti ajakirjanduses, kes oleks üles astunud ja öelnud, et võitlus kommunismi vastu on riiklik võitlus, ja need, kes on kutsutud selle liikumise vastu võitlema, et need on austamise väärt, et need on patriootilised võitlejad, nagu mina sel korral ka siit kateedrilt julgesin tähendada, kuid siis kuulsin mina saalis naeru. Riigikogus, 5. veebruaril 1925.“

Mitte palga pärast ei ole Eesti politseinik väljas, vaid oma kõrge ülesande pärast. Politseikooli avamisel 8. septembril 1925“

Meie vaimuloomingus on palju irisevat, ebatervet ja eks ole see kõik linna produkt, mis infitseerib ka maad. Niisugusele haiglasele linnameeleolule peab leitama vastumürki. On jõudnud kätte aeg, mil organiseeritud maa ütleb linnale, et ta ei tunne vähimatki vaimustust seesugusest vaimuloomingust. Tahaksime näha, et ka linn asub ühes maaga loomingu positiivsesse suunda. Siis õpib ka linn tundma, et põlluharijate loomingu sisu on täis töövaimustust, tööpaatost, täis kainust, kõlblist ja usklikku olekut, koduarmastamise, looduse, inimese jõu, kätetöö, töö ja teo ülistust. 29. veebruaril 1932. Eduard Laaman. Jutustusi endisest Euroopast. Ilmamaa, Tartu, 2011, lk 79.“

Kui võim ei julge näidata, et ta on võim, siis ei vääri ta oma nime ja tema eluiga on lühike. Viimane poistelend. 2013, lk 228.“

Eenpalu on väitnud, et "vabaduse püsimise tagab kindel kord",[10] ning et eestlased on distsipliini ihkav rahvas.[viide?]

Viited

muuda
  1. 1,0 1,1 http://www.ra.ee/dgs/browser.php?tid=68&iid=110700242453&img=era0031_005_0000369_00013_t.jpg&tbn=1&pgn=1&prc=30&ctr=0&dgr=0&lst=2&hash=94f6c97f2b47fc7b4132a8e447c889e3
  2. 2,0 2,1 http://www.ra.ee/dgs/browser.php?tid=68&iid=110700242453&img=era0031_005_0000369_00014_t.jpg&tbn=1&pgn=1&prc=30&ctr=0&dgr=0&lst=2&hash=d6c686a2ec616d6937a0b6ed60473bd3
  3. Jakob Aunver. Richard Roht mälupeeglis. Tulimuld, 1956, nr 4, lk 153
  4. Ma tõstsin käe isamaa vastu... Rahvaleht, 29. november 1937, nr 141, lk 5.
  5. Poolt või vastu? Vaba Maa, 14. oktoober 1933, nr 241, lk 5.
  6. Tuletõrje aumärk K. Einbundile. Rahvaleht, 19. jaanuar 1928, nr 8, lk 1.
  7. Karl Hein. Ajaloolised isikud eesti ilukirjanduses. Estada, Tallinn, 2012. Lk 242
  8. Koppelmaa, Külli (5. september 2018). "Aruküla Kultuuriseltsi EV100 kingitus – kogumik „Sajandi 100 arukülalast"". Sõnumitooja. Vaadatud 25.04.2020.
  9. "Suri riigivanem Kaarel Eenpalu noorim tütar". Delfi. Ekspress Meedia AS. 14. juuli 2016. Vaadatud 15. juulil 2016.
  10. Pekka Erelt (26. juuli 2017). "Hitler ähvardas taevast rohelisena maalivad kunstnikud steriliseerida". Eesti Ekspress. Ekspress Meedia AS. Originaali arhiivikoopia seisuga 26. juuli 2017.

Kirjandus

muuda
  • Artur Taska. Kaarel Eenpalu / Artur Taska, Lund 1991
  • Tiiu Põld. Märgitud mees, Tallinn 2003
  • Jaan Kross. Sobimatute seikade võlu: Mälestus või novell. – Looming nr 1, 2004.
  • K. Eenpalu Rae valla aukodanikuks. Uus Eesti, 4. jaanuar 1938, nr 3, lk 1.
  • Kaarel Eenpalu Rannu valla aukodanikuks. Uus Eesti, 17. jaanuar 1939, nr 16, lk 3.
  • K. Eenpalu Eesti fosforiiditööstuse juhiks. Uus Eesti, 4. november 1939, nr 301, lk 3.

Välislingid

muuda
Eelnev
Aleksander Oinas
riigikontrolör
19191920
Järgnev
Aleksander Oinas
Eelnev
Konstantin Päts
Eesti peaminister
19381939
Järgnev
Jüri Uluots
Eelnev
Jaan Teemant
Eesti riigivanem
1932
Järgnev
Konstantin Päts