Eestimaa kubermangu korrakaitse

Eestimaa kubermangu korrakaitse on ülevaade korrakaitsekorraldusest Eestimaa kubermangus selle loomise algusest kuni Eesti Vabariigi kehtestamiseni.

Venemaa keisririigi valitsusaeg

18. sajandi teises pooles oli Venemaa keisririigis linnaelu juhtimine vastavalt Venemaa kubermanguseadusele ja 1782. aasta Ülevenemaalise Politseikorralduse alusel usaldatud linna politseiülema – gorodnitši (Stadtvogt, Городничий) kätte. Politseiülema nimetas ametisse kindralkuberner ja politseiülem ehk gorodnitši oli kõrgemaks haldusvõimu teostajaks (linnapea funktsioonides), ta pidi valvama heaolu ja korra üle ning viima ellu kõrgemalseisvate asutuste antud korraldused.

Linnapolitsei

Tänapäeva Eestimaa (Eestimaa ja Liivimaa kubermang) aladel loodi kolm korravalitsust – Tallinnas (24. oktoobril 1803), Tartus (13. juunil 1805) ja Viljandis (10. juulil 1805). 1862. aastal võeti Venemaal vastu Venemaa sisekubermangude politsei ümberkorraldamise seadus, mis koos kõigi linnade politseivalitsuste, -kohtute ja -ametite töökorralduse muudatustega aga kehtestati Venemaa keisririigi Läänemereprovintsides alles 1888. aastal.

Tema Keiserliku Majesteedi Isikliku Kantselei Kolmas Osakonna allüksused olid keisririigi poliitiliselt rahutumates ja suuremat tähtsust omavates piirkondades nagu Peterburi, Moskva, Poola kuningriik. Eestimaa ja Liivimaa kubermangud revolutsioonilise või riigivastase tegevusega nende hulka ei kuulunud ning kolmanda osakonna alalist esindust neis ei olnud.

Maapolitsei

1816. aasta Eestimaa talurahvaseadusega moodustati talurahva jaoks senise maapolitsei kõrvale uued politseiorganid kolmes astmes: kogukonnapolitsei, mõisapolitsei ja kihelkonnapolitsei, kuna 1802. a. ja 1804. aasta talurahvaseadustega läksid mõningad politseifunktsioonid ära mõisniku käest.

Kogukonnapolitsei ülesandeid täitis kogukonnatalitaja, kes allus mõisapolitseile, kes ta pidi esitama iga nädal (vajaduse korral ka sagedamini) mõisapolitseile aruande olukorra üle kogukonnas. Kogukonnapolitsei nõudis sisse riigimaksud; maksuvõlgade puhul teatas sellest pärast mõisapolitsei informeerimist maapolitseile. Kogukonnapolitsei valvas, et kogukonna kohustused kiriku ja koolide vastu oleksid täidetud, et magasivili oleks õigel ajal laekunud, samuti võlad likvideeritud. Ta hoolitses, et maanteed, kiriku- ja kihelkonnateed oleksid õigel ajal korda seatud. Kui levisid taudid, tuli sellest mõisapolitseile teatada. Kogukonnapolitseil tuli hoolitseda, et kogukonna põllud ja heinamaad oleksid loomade eest kaitstud, et aiad oleksid korras. Ta ei tohtinud lubada passita inimeste, kerjuste, hulkurite ja põgenike kogukonnas ümberhulkumist. Neist tuli kohe teatada mõisapolitseile ja kahtlased isikud vangistada. Alaealistele, kellele vaja, seadis ta eestkostjad, ikkagi teatades sellest mõisapolitseile. Kogukonnapolitsei ametisse kinnitas kogukonnatalitaja aga kihelkonnapolitsei. Kogukonnapolitseil oli õigus karistada 1—40 kepihoobiga või siis määrata vangistusena teatud hulk päevi.

Mõisapolitsei võimu, oma mõisakogukondade üle teostas mõisnik. Kogukonnapolitsei allus mõisapolitseile, võttis vastu kaebusi kogukonnapolitsei peale ja uuris neid. Juhtudel, kui ta ise ei suutnud otsustada, andis ta asja üle maapolitseile. Tema kaudu läksid kõrgemalt poolt tulnud käsud kogukonnapolitseile ja tema kaudu läksid kogukonna nimekirjad haagikohtunikule; mõisapolitsei andis välja ka passid, kellele vaja. Mõisapolitsei pidi teatama haagikohtunikule kõigist erakordsetest juhtumitest mõisa piirides, kes siis olukorrast signaliseeris juba kubermanguvalitsusele. Mõisapolitsei võis karistada 1—80 kepihoobiga kaetud ihule ja määrata ka vastava rahalise karistuse. Ta võis anda ka vitsahirmu 1 —10 kimpu 10 korda iga kimbuga paljale ihule või siis määrata vangistust teatud päevade ulatuses.

Kihelkonnapolitsei koosnes distrikti haagikohtunikust ja 2 assistendist mõisnike hulgast, kes valiti vastaval konvendil 3 aastaks. Kihelkonnapolitsei allus kubernerile, kellelt sai käsud ja täitis neid. Kaebused tema üle läksid samuti kubernerile. Kihelkonnapolitsei uuris kaebusi, mis olid tulnud mõisapolitsei ja mõnikord ka kogukonnapolitsei peale. Küsimustest, mida ta ise ei suutnud otsustada, teatas kubernerile. Kogu talurahvapolitsei allus kubernerile. Käsud kubernerilt tulid haagikohtunike ja mõisapolitsei kaudu. Mõnikord tulid need ka otsekohe mõisapolitseile.

Eestimaa kubermangu politseivalitsused

• Tallinna Linna Politseivalitsus (saksa Revalsche Polizeiverwaltung, vene Ревельская Управа Благочиния)

Keiser Aleksander III korraldusega kehtestati venestuspoliitika raames vastukaaluks senikehtinud Balti erikorrale 9. juulil 1888 Balti kubermangudes uus politseikorraldus ja 9. juulil 1889 Venemaa sisekubermangudes juba 20. novembril 1864 vastuvõetud kohtukorralduse põhimõtted. Üheks põhiliseks erinevuseks eelnevast korraldusest oli kohtupidamine riigi(vene)keeles ja avalikul kohtuistungil.

 Pikemalt artiklites Harjumaa politseivalitsus, Järvamaa politseivalitsus, Läänemaa politseivalitsus ja Virumaa politseivalitsus

Venemaa Keisririigi Eestimaa kubermangus oli 4 maakonda: Tallinna maakond, Haapsalu maakond, Paide maakond, Rakvere maakond, mille korrakaitsejuhiks oli maakonna politseiülem ehk maakonnaülem. Maakondade politseivalitsused (уездное полицейское управление) loodi 9. juuni 1888 seaduse „Politsei ümberkorraldamisest Balti kubermangudes” alusel adra- ja sillakohtute asemele.

Maakondade politseivalitsuse juhile, ühtlasi kõrgeimale riigivõimu esindajale maakonnas kohapeal, allusid otseselt maakonnaülema vanemabi ja jaoskondade ülemad – maakonnaülema nooremabid ning maapristavid ja maakondlike jaoskondade urjadnikud valdades. Maakonna politseivalitsust juhtis maakonnaülem, politseivalitsuse koosseisu kuulusid maakonnaülema vanemabi ning kuni 3 laudkonnaülemat. Maakonna politseivalitsuse tööpiirkond jagunes politseijaoskondadeks, mida juhtisid maakonnaülema nooremabid. Maakonnaülemad nimetas ametisse nimetas Eestimaa kuberner. 1888. aasta politseireformiga loodi senise seisusliku politsei asemele Venemaa sisekubermangude eeskujul vallapolitsei ametiasutused eesotsas politseiülematega, mis kuulusid Venemaa Keisririigi Siseministeeriumi süsteemi. Omades seaduse kohaselt „kohtulik-politseilist, korraldavat, täidesaatvat ja sundivat võimu“, teostas Eestimaa kubermangu kubermanguvalitsus kõrgema administratiiv-politsei ametiasutusena kubermangus kontrolli politsei tegevuse üle.

Maakonna politseiülemate ülesanneteks olid:

• ühiskondliku julgeoleku säilitamine;
• iga tõsisema avaliku korra rikkumise kohta ettekannete tegemine kubernerile;
• järelevalve juhendamine abide ja nende alluvate tegevuse üle ja kõrgemalt poolt tulnud ettekirjutuste edastamine alluvatele;
• järelevalve vallaametnike tegevuse seaduslikkuse üle;
• vaesustõendite väljastamine;
• alluvate kohta esitatud kaebustes juurdluse teostamine ning tekitatud ülekohtu heastamine;
• maakonna väeteenistuskomisjoni töös osalemine;
• aruandlus põllukultuuride saagikuse üle;
• õigusaktide avalikustamine;
• erametsade kaitse korraldamine.

Maakonna politseivalitsuse peamised ülesanded olid:

• avaliku korra ja julgeoleku tagamine maakonnas;
• eeluurimise läbiviimine kriminaalasjades;
• järelevalve teede ning sildade korrashoiu üle;
• mõisapolitsei ametisse kinnitamine.

Liivimaa kubermangu Eesti aladel asusid: Tartumaa, Pärnumaa, Viljandimaa, Valgamaa, Võrumaa politseivalitsus ja Saaremaa politseivalitsus

Eestimaa kubermangu Sandarmivalitsus

Venemaa Keisririigi korrakaitse oli vastavalt 9. septembri 1867 Üksik sandarmikorpuse põhimäärusele korraldatud piirkondade ja valitsustena, Eestimaa kubermangu sandarmivalitsus allus Venemaa Keisririigi Siseministeeriumi Politseidepartemangu 1. Sankt-Peterburi Piirkonna Valitsusele Eestimaa kubermangu Sandarmivalitsusena (Эстляндское Губернское Жандармское Управление, Gendarmerieverwaltung des Estländischen Gouvernements).

• Appollonius Gresser (1789–1873; Грессер, Аполлон Карлович);
• 1871–1887, Antonius Laks (Антоний Иванович Лакс) (−1888),Eestimaa kubermangu Sandarmivalitsuse ülem
• Konstantin Samoilov (начальник Эстляндского губернского жандармского управления) (1840–1893 Tallinn), maetud Tallinna Siselinna kalmistule
• August Wilhelm von Mercklin (Август-Вильгельм фон Мерклин).
• 1900–1905, polkovnik Oskar Nitz (Оскар Густавович Нитц) (1847–1907), Eestimaa kubermangu Sandarmivalitsuse ülem
• 1905 polkovnik parun N. E. Nolde
• ajutine kohusetäitja alampolkovnik Pavel Tihhonovitš (Тихонович Павел Андреевич)
• –1910–, Jevgeni Belinski (Белински Евгений Еркуланович).

Venemaa Keisririigi piirikaitse Eestimaa kubermangus

Venemaa Keisririigi piirivalve (Отдельный корпус пограничный стражи) ja selle keskasutuse Piirikaitse Üksikkorpuse juht oli vastavalt keiser Aleksander III poolt (15.vkj) 27. oktoobri 1893 ukaasiga.

Piirikaitse Üksikkorpuse komandör, teostas talle alluvate piirivalveringkondade ja piirivalveüksuste tegevuse juhtimist kasutades selleks komandöri abi, käsundusohvitsere, Piirikaitse üksikkorpus staapi ning mere-, sõjalevade-, meditsiini ja veterinaarüksuseid.

Piirikaitse Üksikkorpuse komandör esitas Piirikaitse šeffile aruandeid piirivalvevägede sisukorrast ja tegevusest ning tegi ettepanekuid piirijärelvalvealase tegevuse täiendamiseks, võitluseks salakaubaveoga ning illegaalse emigratsiooniga.

Eesti kubermangu territooriumil tagas piirivalveülesannete täitmise – Piirikaitse Üksikkorpuse 1. Sankt-Peterburi Ringkonna Tallinna brigaad:

• brigaadiülem Carl Friedrich Sivers (Карл Федорович Сиверс), brigaadis 2 osakonda:

Laagna salk (Лагинский отряд; Mahu salk (Магольмский отряд); Toolse salk (Тольсбургскаго отряд); Käsmu salk (Каспервикский отряд); Hara salk (Гарраский отряд);

Jõesuu salk (Эзовский отряд); Pirita salk (Бригиттенский отряд). Suurupi salk (Суропский отряд); Paldiski ehk Balti sadama salk (Балт.-порт. отряд);

Spithami salk (Шпитгамский отряд); Haapsalu salk (Гапсальский отряд); Puise salk (Пуйский отряд); Virtsu salk (Вердерский отряд),

Venemaa Keisririigi tolliteenistus Eestimaa kubermangus

Esimene kaupade üle piiri toimetamist ja seda reguleeriv õigusakt võeti vastu keiser Peeter I eestvõtmisel 1724. aastal. Esimese eesmärk oli Venemaa siseturu kaitse ning määras kaupadele, mida toodeti ka Venemaal, kuni 75% tollimaksu, kuid kaupadele, mis ei konkureerinud Venemaa toodetega, mõõduka impordimaksu 4–10%. Kaupade ekspordil oli aga määratud ekspordimaksuks 4%, väljaarvatud Venemaa tööstuse jaoks vajalikele tööstustoorainetele ja pooltoodetele, mille väljavedu oli praktiliselt keelatud.

Tollieeskirjade järgimiseks ja salakauba veo takistamiseks moodustati 1754 Üksik Piirivalvekorpus, mis valvas Venemaa keisririigi välispiiri Liivimaa kubermangus ja Ukrainas.

Eestimaa kubermangus loodi aga tolliteenistused 27. septembril 1782, kui keisrinna Katariina II käsul loodi tollipiiri üksused ja varjatud kauba toimetamise tõkestamiseks (“Об учреждении особой таможенной пограничной цепи и стражи для отвращения потаенного провоза товаров”) kõigis läänekubermangudes Tollipiirivalve, mis koosnes liikuvatest patrullidest ja tollipunktides asuvatest järelevaatajatest. Venemaa keisririigis allusid tolliametid enne 1811. aastat Venemaa keisririigi kommerts-kolleegiumile. Keisri ukaasiga 24.06.1811 asutati 11 tolliringkonda, millest Eesti ala puudutasid 3. St. Peterburi tolliringkonnale (nr 2) allus Narva Tolliamet koos Kunda (Maageranna küla) tollitõkkega Tallinna tolliringkonnale (nr 3) allusid Tallinna ja Haapsalu tolliametid ning Paldiski tollitõke, Riia tolliringkonnale (nr 4) allusid Pärnu ja Kuressaare tolliametid. Kõik tolliringkonnad allusid tolliringkonna ülemale, kelle lähemateks abideks olid sekretär ja käsundusnõunikud. Tolliringkond lahendas kaupade maksustamise ja tollimäärade kehtestamisega seotud küsimusi. Tolliametid koosnesid juhatajast ja 1–2 tolliametnikust: 1. klassi tolliametil olid laod ja seal võis hoida kaupu maksuta mitu aastat; 2. klassi tolliameti kaudu võis sisse tuua kõiki lubatud kaupu, kuid hoida tohtis laos vaid kuni kaks kuud; 3. klassi tolliametis tohtis laos hoida 1 kuu. Tollipunkt ja tollitõke (zastava) (lubas sisse tuua ainult tollivaba kaupa ja vilja) koosnesid järelevaatajast koos vajaliku arvu tolliametnikega. Ülekäigupunkt lubas üle piiri ainult inimesi ilma kaubata. Kõik tolliringkonnad koos allasutustega kuulusid Rahandusministeeriumi väliskaubanduse departemangu koosseisu.

Tolliteenistuste tegevust reguleerisid 1819. aasta Venemaa keisririigi tollimäärustik; 1822. aasta Venemaa keisririigi tollimäärustik; 1819. aasta Venemaa keisririigi tollimäärustik, mis jaotas imporditavad kaubad nelja klassi, mis ka erinevalt maksustati; 1850. aasta Venemaa keisririigi tollimäärustik, 1857. aasta Venemaa keisririigi tollimäärustik; 1892. aasta Venemaa keisririigi tollimäärustik; 1904. aasta Venemaa keisririigi tollimäärustik ja 1910. aasta Venemaa keisririigi tollimäärustikud.

1910. aasta tollimäärustik andis tolliteenistusele loa ka 100-verstalises tollitsoonis salakaubavedamise vastu võitlemise eesmärgile teha omal initsiatiivil läbiotsimisi ja võetusi.

Venemaa keisririigi tolliteenistus lõpetas oma tegevuse Keisririigi läänepiiril peale Esimese maailmasõja algust ja 1918. aastal lõpetasid Eestis tegevuse seoses Saksa okupatsiooni algusega.

Venemaa Keisririigi Sandarmikorpuse Tallinna kindluse sandarmikomando

.

Välislingid

• Справочная книжка Эстляндской губернии