Konstantin Kirsimägi

Konstantin Kirsimägi (kuni 1935. aastani Konstantin Kirschberg) (14. jaanuar 1902 Põlgaste vald Võrumaa12. juuli 1941 Moskva) oli Eesti politseinik, Politseitalituse abidirektor 1940. aastal.

Elulugu muuda

Konstantin Kirschberg sündis Võrumaal Põlgaste vallas, õppis Põlva kihelkonnakoolis ja Tartu Kommertsgümnaasiumis ning Tallinna Poeglaste Reaalgümnaasiumis, mille ta lõpetas 1924. aastal.

K. Kirsimägi võttis osa Eesti Vabadussõjast, liitudes 1919. aastal Kaitseliidu Põlva malevaga[küsitav][viide?], pärast sõja lõppu jätkas ta teenistust sõjaväes üleajateenijana.

Aastatel 1924–1928 õppis ta Tartu Ülikooli Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas ja läbis 1928. aasta kevadel Politseikooli kõrgema klassi stuudiumi. Konstantin Kirsimägi oli Korporatsioon Ugala vilistlane.

1928. aasta suvel pärast Politseikooli lõpetamist asus K. Kirsimägi tööle kriminaalpolitsei assistendina Viljandis, alates 1929 määrati ta abikomissariks Tartus, alates 1932. aastast aga kriminaalkomissariks Valgasse.

25. juunil 1933 nimetati ta poliitilise politsei komissariks Pärnus ja 1935. aasta aprillist kuni novembrini oli ta poliitilise politsei komissar Tartus, sama aasta 16. novembril nimetati Politsei Peavalitsuse poliitilise politsei inspektoriks[1], 1938. aasta 19. maist[2] sai ta Siseministeeriumi Politseitalituse abidirektoriks.

Tema omaste mälestuste järgi Konstantin Kirsimägi vahistati tema talus Laheda vallas endiste kolleegide poolt, kes tulid tema poole, kutsudes teda tutvuma uue ülemusega ja siis 2. juulil 1940 vahistasid ta. K. saadeti peagi Moskvasse, kus NSV Liidu Ülemkohtu Sõjakolleegiumi otsusega 23. juunil 1941 mõisteti K. Kirsimägi süüdi "relvastatud võitluse eest Eesti revolutsioonilise liikumisega ja Punaarmee vastu suunatud spionaaži juhtimises" ning hukati mahalaskmise teel 12. juulil 1941.

Konstantin Kirsimägi rehabiliteeriti 7. aprillil 1992.

Tunnustus muuda

Viited muuda

  1. Poliitilise politsei uueks inspektoriks, Uus Eesti, nr. 58, 14 november 1935
  2. Vabariigi Presidendi käskkiri nr. 20., Riigi Teataja, nr. 51, 24 mai 1938