Siseministeerium

(Ümber suunatud leheküljelt Eesti siseministeerium)
Disambig gray.svg  See artikkel räägib Eesti siseministeeriumist; üldmõiste ning teiste riikide ministeeriumide kohta vaata artiklit Siseministeerium (üldmõiste).

Siseministeerium on Eesti valitsusasutus, mille töö on tagada, et Eestis oleks turvaline elada. Ministeerium ja tema valitsemisala asutused tagavad selleks avalikku korda ja sisejulgeolekut; vastutavad kriisireguleerimise ja päästetööde eest; korraldavad piirivalvet ja haldavad piiriületamist; korraldavad kodakondsuse, rände ja identiteedihalduse küsimusi; korraldavad rahvastikuhaldust, isikunimede ja perekonnaseisu küsimusi ning toetavad kodanikuühiskonna arengut.[1]

Siseministeerium
Siseministeeriumi logo.png
Siseministeeriumi valgustatud hoone.jpg
Siseministeeriumi hoone
Asutatud 1918
Peakorter Pikk 61, Tallinn
Minister Kristian Jaani
Kantsler Lauri Lugna
Allorganisatsioonid Politsei- ja Piirivalveamet, Häirekeskus, Päästeamet, Kaitsepolitseiamet, Sisekaitseakadeemia, Siseministeeriumi infotehnoloogia- ja arenduskeskus
Eelarve maht 446 mln eurot (2021)
Töötajaid 200 (2021)

Siseministeerium moodustab koos oma valitsemisalaga Eesti suurima avaliku sektori asutuse, kus töötab kokku pea 8000 inimest.[2] Ministeeriumi halduse alla kuuluvad Politsei- ja Piirivalveamet, Päästeamet, Häirekeskus, Kaitsepolitseiamet, Sisekaitseakadeemia, Siseministeeriumi infotehnoloogia- ja arenduskeskus ning SA Kodanikuühiskonna Sihtkapital.[3]

JuhtimineRedigeeri

Siseministeeriumi juhivad siseminister, kantsler ja neli asekantslerit.

SiseministerRedigeeri

  Pikemalt artiklis Eesti siseminister

Siseminister on valitsuse liige, kes juhib riigi siseturvalisuse valdkonda. Ta korraldab siseministeeriumi tööd ja otsustab ministeeriumi valitsemisalasse kuuluvaid küsimusi. Lisaks annab minister siseministeeriumi tegevusest aru valitsusele ja teeb ettepanekuid ministeeriumi valitsemisala puudutavate küsimuste otsustamiseks.

Siseminister esitab valitsusele ettepanekuid ministeeriumi eelarve ning vajaduse korral lisaeelarve kohta. Ühtlasi otsustab ta eelarvevahendite kasutamise üle ning jälgib eelarve täitmist. Minister kinnitab riigieelarvest lähtudes ka ministeeriumi valitsemisala riigiasutuste eelarved.

Siseminister otsustab ministeeriumi hallatavate riigiasutuste moodustamise ning kinnitab nende põhimääruse, struktuuri ja töökorralduse.

Alates 2021. aasta jaanuarist on Eesti siseminister Kristian Jaani.

KantslerRedigeeri

Kantsler juhib ministeeriumi struktuuriüksuste tööd ning koordineerib ministeeriumi valitsemisalas olevate riigiasutuste tegevust ja ministeeriumi asjaajamist. Alates 2015. aasta augustist on siseministeeriumi kantsler Lauri Lugna.

AsekantsleridRedigeeri

Siseministeeriumis on neli asekantslerit:

  • sisejulgeoleku-, korrakaitse- ja migratsioonipoliitika asekantsler, kelleks on alates 2020. aastast Veiko Kommusaar;
  • Rahvastiku-, kodanikuühiskonna- ja perepoliitika asekantsler, kelleks on alates 2020. aastast Raivo Küüt;
  • pääste, hädaabi ja kriisireguleerimise asekantsler, kelleks on alates 2019. aastast Viola Murd;
  • varade, planeerimise ja tehnoloogia asekantsler, kelleks on alates 2018. aastast Piret Lilleväli.

StruktuurRedigeeri

StruktuuriüksusedRedigeeri

Siseministeerium on jaotatud järgmisteks allüksusteks: Euroopa Liidu ja välissuhete osakond, infohaldusosakond, kommunikatsiooniosakond, korrakaitse- ja kriminaalpoliitika osakond, kodakondsus- ja rändepoliitika osakond, personalipoliitika osakond, piirivalvepoliitika osakond, pääste- ja kriisireguleerimispoliitika osakond, rahandusosakond, rahvastiku toimingute osakond, siseauditi osakond, sisejulgeolekupoliitika osakond, strateegiaosakond, teabeseireosakond, usuasjade osakond, varahaldusosakond, välisvahendite osakond ja õigusosakond.

ValitsemisalaRedigeeri

Siseministeeriumi valitsemisalasse kuuluvad:

AjaluguRedigeeri

Siseministeeriumi esimesed kirjalikud aktid on dateeritud 13. novembriga 1918. Sama aasta detsembriks valmis ministeeriumi esialgne struktuur. 1. juulil 1929 liideti siseministeerium kohtuministeeriumiga (kohtu- ja siseministeerium) ja loodi ühine ministri kantselei. 1. aprillil 1934 lahutati kohtu- ja siseministeerium taas kaheks.[4]

Siseministeerium aastatel 1918–1940Redigeeri

1918. aastal oli siseministeeriumi koosseisus (osakonnad nimetati 1919. aastal hiljem peavalitsusteks):

Siseministeeriumi juures tegutsesid ka ajutised komisjonid: hobuste sõjaväkke võtmise peakomisjon (esimees Nikolai Maim, Gustav Linquist), rahvaväe peakomisjon, hangeldamise ja liiakasu vastu võitlemise komisjon, rekvireerimise ja kahjude hindamise peakomisjon (esimehe kohuste täitja Eduard Alver). Siseministeerium asus aastal 1918 Toompuiestee 3, Tolli majas[5] ja hiljem Toompea lossis. 1919. aastal SM Administratiivasjade Peavalitsusega liideti statistika osakond ja usuasjade osakond.

1920. aastal toodi Kohtuministeeriumi alluvusest Siseministeeriumi alluvusse Kaitsepolitsei Peavalitsus, kuid Kohtuministeeriumi alluvusse jäi aga Kriminaalpolitsei Peavalitsus. 1922. aastal viidi SM Ehituse Peavalitsus Teedeministeeriumi alluvusse ja Tervishoiu Peavalitsus Töö- ja Hoolekandeministeeriumi alluvusse, uue üksusena lisandus Siseministeeriumi alluvusse Piirivalve Valitsus, mis seni oli piirivalve sõjaväeline ametkond. Siseministeeriumi juures tegutses Rekvireerimise ja Sõjakahjude Hindamise Peavalitsus. 1926. aastal moodustati Politseitalitus ja Piirivalve Talitus. 1926. aastal ühendati Siseministeeriumi kantselei, Omavalitsusasjade Peavalitsus[6] ja Administratiivasjade Peavalitsus, Siseministeeriumi Administratiivosakonnaks.

1. juulist 1929. aastal ühendati Siseministeerium ja Kohtuministeeriumiks, mis koosnes Kohtu- ja Siseministeerium järgmistest allüksustest:

  1. Ministeeriumi kantselei
  2. Administratiivosakond (senine Siseministeeriumi osakond)
  3. Kodifikatsiooni osakond (senine Kohtuministeeriumi osakond)
  4. Piirivalve Valitsus
  5. Politseivalitsus
  6. Vangimajade Valitsus (senine Kohtuministeeriumi Vangimajade Peavalitsus)

Sise- ja Kohtuministeeriumide lahutamise[7] (1934) järel koosnes siseministeerium:

23. novembril 1934. aastal jagati SM administratiivosakond kaheks – üldosakonnaks ja omavalitsuste osakonnaks. Põhjuseks oli riigi osa märgatav suurendamine omavalitsuste järelevalvel. 21. aprillist 1938 nimetati valitsused talitusteks (Politseitalitus, Piirivalve Talitus).

1. oktoobril 1934. aastal loodi siseministeeriumi juurde valitsuse informatsiooni ja propaganda talitus, mida juhtis siseministri abi. Kuna meediatöö oli toona riiklikult äärmiselt tähtis, viidi talitus juba 20. septembril 1935 peaministri otsealluvusse.[4] Siseministeeriumi allasutused asusid Toompeal, Toompea lossi hoonetes.

1938. aasta Valitsemise korraldamise seaduse järgi koosnes[9] Siseministeerium:

  • Üldosakonnast. Üldosakonna ülesandeks oli: ministeeriumi kirjavahetuse toimetamine ja korraldamine; arvepidamine ja varade arvestamine; ministeeriumi majapidamise korraldamine; eelarve-ettepanekute ja eelarve täitmise aruande ettepanekute ettevalmistamine ning eelarvega ühenduses olevate muude asjade toimetamine ja korraldamine; ministeeriumi koosseisu kuuluvate riigiteenijate teenistuskirjade pidamine; ministeeriumi arhiivi korraldamine; ministri korraldusel ministeeriumi üldiseloomuga asjade toimetamine; kodakondsuse asjade lahendamine, nimede muutmise ja andmise ala ning perekonnaseisu registreerimise korraldamine; kirikute ja usuühingute järelevalve; ühingute ja sihtasutiste registreerimine[10].
  • Politseitalitusest
  • Omavalitsuste Talitusest, Omavalitsuste Talituse ülesandeks oli: omavalitsuste, Siseministeeriumile alluvate kutsekodade ja vähemusrahvuste kultuuromavalitsuste korraldamine, juhtimine ja järelevalve[11].
  • Siseministeeriumi juures, Siseministrile alluvast ja vastava seaduse alusel tegutsevast Piirivalvest, Piirivalvetalituse keskasutusega.

13. augustist 1940 siseministri, Presidendi ülesannetes Maksim Unti poolt välja antud Valitsemise korraldamise seaduse muutmise seadusega[12] sedastati § 73. kohaselt oli Siseministeeriumi ülesandeks: riigi sisemise julgeoleku ja avaliku korra eest hoolitsemine; perekonnaseisu-ala juhtimine ja korraldamine; vangistusasutute valitsemine; kirikute ja usuühingute järelevalve; omavalitsuste järelevalve ja korraldamine. Määratleti ka Siseministeeriumi struktuur, mille koosseisu kuulusid:

Siseministeerium tegutses 1940. aasta 25. augustini, kui Riigivolikogu poolt Eesti NSV konstitutsiooni vastu võtmisega moodustati Eesti NSV ja rahvakomissariaadid, sh Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaat.

Siseministeerium aastatel 1991–...Redigeeri

6. juunil 1991 Eesti Vabariigi Valitsus määras, Vabariigi Valitsuse määrusega Nr. 101 "Tunnistada kehtetuks Eesti NSV Ministrite Nõukogu 12. veebruari 1973. a. määruse nr. 71 [13] ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu 12. detsembri 1985. a. määrus nr. 627 [14]" ja kinnitada 1. juulist 1991. aastast «Eesti Vabariigi Siseministeeriumi põhimääruse»[15].

Siseministeeriumi hoonedRedigeeri

Eesti Ajutise Valitsuse siseminister Konstantin Päts tegutses Tallinnas ohvitseride kasiinos (tänane Tallinna Õpetajate Maja Raekoja platsil). Hiljem asuti Toompuiestee 3 hoones,[16] kust 1919. aasta jaanuaris koliti üle Toompea lossi.[17]

Tänapäeval asub siseministeerium Pagari tänava hoonetes, kuhu koliti pärast Eesti Vabariigi taastamist. Varem tegutsesid nendes hoonetes Eesti NSV Siseministeerium koos Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Komitee, transpordimiilitsa ja teiste Eesti NSV Siseministeeriumi asutustega.[18]

SkandaalidRedigeeri

Lagle Parek astus tagasi 27. novembril 1993 nn Pullapää kriisi tõttu. Kuni 14. detsembrini täitis siseministri ülesandeid peaminister Mart Laar. Uue ministri Heiki Arikese perioodil püüdis opositsioon siseministrile relvaäri pärast umbusaldust avaldada, kuid Isamaa ja ERSP vastuseis nurjas selle.

1995. aastal puhkes Eestis nn lindiskandaal: siseministrit Savisaart süüdistati vestluste lindistamises peaminister Tiit Vähi ja Reformierakonna esimehe Siim Kallasega. 11. oktoobril vabastas president Lennart Meri siseminister Edgar Savisaare ametist. 12. oktoobril 1995 astus valitsus lindiskandaali tõttu tagasi ja valitsuskoalitsioon lagunes.

Mart Siimanni valitsuse ajal (17. märts 199725. märts 1999) vahetus kõige enam siseministreid. 29. aprillil 1997 vabastati siseministri ametikohalt Riivo Sinijärv ja uueks ministriks sai vähem kui pool aastat Tallinna linnapea ametis olnud Koonderakonna aseesimees Robert Lepikson. Ootamatu vahetuse taga võis olla Koonderakonna sisemine võimuvõitlus, mida seostatakse Siimanni püüdega end Tiit Vähi juhitavas erakonnas rohkem maksma panna.[19][20] 1998. aastal vahetus Mart Siimanni valitsuses jälle siseminister. Robert Lepiksoni asemele tuli Hoiupanga endine juht parteitu Olari Taal.

1999. aastal, pärast mõningast sisseelamist ministriametisse, hakkas Jüri Mõisalt tulema ühiskonda vapustavaid avaldusi. Kõigepealt esitas ta julgeid mõtteid haldusreformist. Seejärel teatas Jüri Mõis ulatuslikust politseinike koondamisest, mis tekitas kolmikliidus pahameelt.[21] Mõte Mõis linnapeaks panna oli küpsenud siiski juba pärast tema otsekoheseid avaldusi haldusreformi teemal.[22][23][24] Peaminister Laari uus valik Tarmo Loodus[25] pidi jätkama Mõisa algatatud reforme siseministeeriumis. Uus siseminister valmistas ette haldusreformi, mis hiljem Reformierakonna ja opositsiooni vastuseisu tõttu lõpetamata jäi, olles üks valitsuskriisi tekkimise põhjuseid.[26][27]

2003. aastal astus siseminister Ain Seppik tagasi, kui ilmnes seik tema nõukogude minevikust: 1985. aastal mõistis Ain Seppik ühena kolmest Eesti NSV Ülemkohtu kriminaalkolleegiumi liikmest vangi nõukogude võimu solvanud koolipoisid ning sulges vaimuhaiglasse Eesti rahvast ülistanud teisitimõtleja. Pärast avalikku arutelu ja opositsiooni umbusaldusavaldusi astus Seppik ise tagasi. Teda asendas Toomas Varek.[28][29]

ViitedRedigeeri

  1. Ministeeriumi tutvustus Siseministeerium
  2. Personaliinfo Siseministeerium
  3. Valitsemisala asutused Siseministeerium
  4. 4,0 4,1 Siseministeerium 1918 – 1940. Ministeeriumi loomine ja struktuuri kujunemine. // Siseministeerium / Ajalugu
  5. Ministeriumite adressid, Riigi Teataja, nr. 4, 4 detsember 1918
  6. Külliki Kiiver, KOHALIKE OMAVALITSUSTE REFORMIKAVAD JA REFORMID (1918-1939), TARTU ÜLIKOOL ÕIGUSTEADUSKOND AVALIKU ÕIGUSE INSTITUUT, Tallinn 2010
  7. Sise- ja kohtuministeerium kaheks., Postimees (1886-1944), nr. 87, 29 märts 1934
  8. Kohtu- ja siseministeeriumi koosseisude jaotamise määrus Kohtuministeeriumi ja Siseministeeriumi vahel., Riigi Teataja, nr. 27, 28 märts 1934
  9. 332. Valitsemise korraldamise seadus. § 74, Riigi Teataja, nr. 37, 14 aprill 1938
  10. 332. Valitsemise korraldamise seadus. § 77, Riigi Teataja, nr. 37, 14 aprill 1938
  11. 332. Valitsemise korraldamise seadus. § 75, Riigi Teataja, nr. 37, 14 aprill 1938
  12. 1012. Valitsemise korraldamise seaduse muutmise seadus., Riigi Teataja, nr. 102, 14 august 1940
  13. ««Eesti NSV Siseministeeriumi põhimääruse» kinnitamise kohta» (ENSV Teataja 1973, nr. 11, art. 93) punkt 1
  14. ««ENSV Siseministeeriumi põhimääruse» osalise muutmise kohta» (ENSV Teataja 1986, nr. 3, art. 34)
  15. "Eesti Vabariigi Siseministeeriumi põhimääruse" kinnitamise kohta, RT 1991, 22, 262
  16. Ministeriumite adressid, Riigi Teataja, nr. 4, 4 detsember 1918
  17. Arjakas, Küllo. Siseministeeriumist Eesti Vabariigi algusaastatel. Kokkuvõte Küllo Arjakase ettekandest Siseministeeriumi 90. aastapäeva konverentsil 23. mai 2008
  18. https://www.siseministeerium.ee/et/ministeerium/ministeeriumi-tutvustus/siseministeeriumi-hoonete-ajalugu
  19. Tammer, Enno Lepikson tõusis siseministriks // Postimees, 02. mai 1997
  20. Made, Vahur. Lepiksoni vaja veel paariks puhastuseks. // Postimees, 30. august 1997
  21. Umbusalduse avaldamine siseminister Jüri Mõisale. Riigikogu eelnõu 11.oktoober 1999
  22. Malmberg, Kristi. Šokiminister pealinna tüürima // Äripäev Online, 04. november 1999
  23. Siseminister Jüri Mõis kohtus Schleswig- Holsteini peaministriga // Siseministeeriumi pressiteade
  24. Sildam, Toomas. Teivasjaama elu – ministrid aina tulevad. // Postimees, 28. oktoober 1999
  25. Tarmo Loodus siseministriks // SL Õhtuleht, 08. november 1999
  26. Umbusalduse avaldamine siseminister Tarmo Loodusele. Riigikogu eelnõu 04. mai 2000
  27. Siseminister Tarmo Loodus annab aru // SL Õhtuleht, 10. september 2001
  28. Seppik osales nõukogude ajal alusetus süüdimõistmises // Eesti Päevaleht, 29. jaanuar 2003
  29. Lauk, Epp.Avaliku Sõna Nõukogu avaldus Seppiku kaasuses. 07. veebruar 2003.

KirjandusRedigeeri

  • Aastaraamat. Siseministeerium. (koostas Tiit Rammo; eessõna Vahur Glaase). Tallinn : Siseministeerium, 1998
  • Siseministeerium. (eessõna Tiit Sepp). Tallinn : Siseministeerium, 1999
  • Siseministeerium 90. Eesti Vabariigi Siseministeerium ja ministrid läbi 90 aasta. Tallinn : Olion, 2008

VälislingidRedigeeri