Kodanikuühiskond

Kodanikuühiskonna aluseks on vabadust nautivad kodanikud, kes on haritud ja laia silmaringiga, vaimselt ja materiaalselt sõltumatud, isiksusliku arengutaseme saavutanud inimesed, kes mõistavad põhjuse-tagajärje seost ning oskavad hinnata langetatava otsuse hilisemaid mõjusid, tahavad osaleda oma elukeskkonna (avaliku ruumi) kujundamisel ning on valmis kandma vastutust.

Kodanikuühiskond muutub toimivaks alles siis, kui selle liikmed on algatusvõimelised ja vastastikku(!)

  • sallivad üksteise suhtes sõltumata nende soost, rassist, keelest, maailmavaatest või poliitilisest veendumusest,
  • suutelised üksteist ära kuulama,
  • valmis mõistma protsessis osalejate isiklikke vajadusi, huve ja eesmärke,
  • vastastikku piirama oma taotlusi nii, et kõik kaotavad, kuid nii vähe, et see ei ole valus
  • ning langetama otsuseid, rakendades selleks demokraatlikku hääletusprotsessi.

Kodanikuühiskond toimib kui nii inimeste endi kui ka valitsusvõimu teostavate institutsioonide suhtes valitseb usaldus. Kuid usaldus tekib ja see püsib vaid siis, kui inimeste toimetulekut ja avalikku ruumi kujundavate otsuste langetamise protsess ning tulude/varade liikumine on täiesti läbipaistvad.

Kodanikuühiskonna institutsioonid on:

  • kodanikualgatusel põhinevad valitsusvälised organisatsioonid, mis taotlevad ühiskondlikke muutusi (ingl. Non-Governmental Organisations, NGO);
  • maailmavaatel põhinevad erakonnad ja parteid;
  • ühistud ja partnerluse põhimõttel tegutsevad äriühingud;
  • isetegevuslikud kultuuri- ja harrastusühendused (seltsid);
  • mittetulunduslikud organisatsioonid (MTÜ), korteriühistud, haridusseltsid jne.

Kodanikuühiskonna tunnuseks on inimeste aktiivne osalemine poliitilikas, kusjuures see võib toimuda nii rahumeelsetes aruteludes (seadusandlik initsiatiiv rahvaalgatuse vormis, arvamusfestival jms) kui ka rahulolematust väljendavates massiüritustes (petitsioon, streik ja meeleavaldus).[1]

Mõiste definitsioonRedigeeri

EL Valges raamatus on kodanikuühiskond defineeritud järgmiselt:

Kodanikuühiskond hõlmab eelkõige ametiühinguid ja tööandjate organisatsioone (sotsiaalpartnerid), valitsusväliseid organisatsioone, kutseühinguid, heategevuslikke organisatsioone, „rohujuure tasandist“ lähtuvaid organisatsioone ning organisatsioone, mis kaasavad kodanikke kohaliku elukorralduse edendamisse, samuti kiriklikud ja religioossed organisatsioonid.[2]

Ühinenud Rahvaste Organisatsioon on määratlenud kodanikuühiskonna järgmiselt:

Kodanikuühiskond on valitsuse ja äriringkondade kõrval ühiskonna kolmas sektor, mille huvisid väljendavad valitsusvälised organisatsioonid. ÜRO tunnustab koostöö tähtsust kodanikuühiskonnaga, kuna see toetab organisatsiooni ideaale ja aitab kaasa selle eesmärkid saavutamisele.[3]

Maailmapank on määratlenud kodanikuühiskonna järgmiselt:

Mõiste kodanikuühiskond märgib laias valikus valitsusväliseid- ja mittetulundusühinguid, mis elavdadavad avalikku elukorraldust, kaitsevad oma liikmete ning teiste isikute huve ja väärtusi, lähtudes eetilistest, kultuurilistest, poliitilistest, teaduslikest, usulistest või heategevuslikest kaalutlustest. Mõiste kodanikuühiskonna organisatsioon märgib mitmesuguseid organisatsioone: kogukondade rühmi, valitsusväliseid organisatsioonde, ametiühinguid, põlisrahvaste organisatsioone, heategevuslikke ja religioosseid organisatsioone, kutseühinguid jms eraalagtuslikke organisatsioone.[4]

Aafrika Arengupank leiab et on teinud kodanikuühiskonnaga koostööd juba alates 1990-ndatest. Oma 1999. aastal väljastatud dokumendis rõhutas ta, et:

Aafrika ühiskonnad omistavad kodanikuühiskonnale üha suuremat tähtsust. See ühiskondlik kollektiiv, kuhu kuuluvad valitsusvälised organisatsioonid, ei piirdu siiski viimastega viimastega ning hõlmab ka teisi mõjukaid organisatsioone, ametiühinguid, inimõiguste ühendusi, usurühmi, kogukondlikke organisatsioone, poliitilisi kaitseühinguid ja -liite, ärimehi ja spetsialiste, kes tegutsevad piirkonnas, mida nimetatakse “kodanikuühiskonna ruumiks”. Nagu teised mitmepoolsed finantsorganisatsioonid, tunnistab Aafrika Arengupank nende organisatsioonide olulisust säästva arengu saavutamisel. Oma 1999. aasta visioonis ja muudes sellsites avaldustes rõhutas pank selgelt osaluspõhise lähenemisviisi olulisust ning oma tõhusat pühendumist kodanikuühiskonnale kui vastutustundlikule ja paljutõotavale arenguinstrumendile.[5]

Kodanikuühiskonda ei esinda need organisatsioonid mille on loonud riik, äriettevõtted või religioossed organisatsioonid, sest need ei lähtu kodanike vabast tahtest ja nende tegevust määravaid otsuseid ei langetata demokraatlikult. Selles mõttes on eriti problemaatiline EL kodanikuühiskonna määratlus, mis loeb kodanikuühiskonna esindajateks ka riiklike institutsioonide, võimsate majandus- ja usurengkondade poolt loodud ja/või manipuleeritud organisatsioone.  

AjaluguRedigeeri

Mõiste kodanikuühiskond pärineb Antiik-Kreeka filosoofi Aristotelese fraasist koinōnía politikḗ (κοινωνία πολιτική), millega ta märkis linnriigi (polise) vabu kodanikke, kellel on võrdsed õigused ja kes tunnustasid moraali põhimõtteid ühiskonnakorralduse alusena. Kodanikuühiskonna lõppu märkis sõna telos ehk eudaimoonia (τὸ εὖ ζῆν tò eu zēn) ja selle põhjustas inimeses peituv „poliitiline loom“ (ζῷον πολιτικόν zōon politikón).[6]

Kodanikuühiskonna sõna kasutasid ka mitmed vana-rooma kirjanikud (mh Cicero), kui nad kirjeldasid Rooma Vabariigi ajajärku.

Kodanikuühiskonna mõiste tuli uuesti kasutusele hiliskeskajal tänu Leonardo Brunile (1370–1440), kes tõlkis Aristotelese tööd ladina keelde. Vana-kreeka sõna koinōnía politikḗ vasteks sai societas civilis, millega märgiti tsiviilühiskonda. Ta sõnastas selle tähenduse umbes nii:

„Kuna seadus on kodanikuühiskonna aluseks ja kuna seadus tagab kõigile võrdsed õigused, siis ei saa olla olemas inimesi, kellel on rohkem õigusi. Tunnistades, et kõik ei saa olla võrdselt edukad ja vaimselt võimekad, peaksime siiski tagama kõigile vabariigi kodanikele võrdsed õigused. Mida muud veel saab (linn)riik tähendada, kui mitte võrdsete õigustega kodanike ühiskonda? [7] [8]

Kuna tollel ajaperioodil domineeris vastuolu isevalitsejast monarhi (avaliku huvi esindaja) ja lääni-isandatest feodaalide kui erahuvi esindajate vahel, siis hakkas see mõiste märkima maaomanike seisuse vastuolu oma valitsejaga.  

Antonio Gramsci (1891–1937), itaalia markistlik politoloog andis kodanikuühiskonnale (società civileto) mõistele tähenduse: valitsusväliste organisatsioonide kogum, millel on mõju tervele mõistusele ja avalikule arvamusele. [9]

Uuesti tuli see mõiste aktiivsesse kasutusse NSVL lagunemise järel Ida-Euroopa riikides, kus sellega märgiti totalitaarsele kommunistlikule režiimile vastanduvaid kodanikuühendusi. Nn post-modernistlikule käsitlusele panid aluse Aleksander Smolari kirjutised aastatest 1978–79 ning selle võtsid poliitilises diskussioonis kasutusele Mihhail Gorbatšov 1980-ndate lõpus ja Václav Havel 1990-ndate aastatel.[10]

Kodanikuühiskonna käsitlusedRedigeeri

Saksa kontseptsioonRedigeeri

Mõiste societas civilis võttis saksa kultuuriruumis kasutusele saksa humanist ja Martin Lutheri (1483-1546) parem käsi Philip Melanchthon (1497-1560), kes lähtus seejuures Leonardo Bruni töödest.[11]

Immanuel Kant (1724–1804), preisi filosoof pani oma töödega aluse saksa arusaamale vabadusest, mis olemuslikult jäi ratsionalistide ja empiirikute koolkondade vahele.  Tema arusaamas lähtus inimese vabadus tema võimest mõista ümbritsevat keskkonda (võimalus) ja järgida moraali põhimõtteid (sootsiumi tagasiside).  

Georg Wilhelm Friedrich Hegeli (1770–1831), saksa filosoofi mõjutasid Inglismaalt pärinevad ideed, s.h Adam Smithi (1723–1790) ja prantsuse poliit-ökonoomia esindajate tava käsitleda ühiskondlikku korraldust töö viljade vahetamise seisukohalt. Enne teda nähti riiki koospidava jõuna vaid õiguskorda.

Hegel jõudis arusaamale, et inimesed vajavad oma igapäevaste vajaduste rahuldamiseks teiste poolt toodetud kaupu ja teenuseid. Probleemide allikaks on aga see, et osa inimesi ei suuda neid soetada, kuna neil pole midagi vastu pakkuda. Maksevõime puudumise põhjuseks võivad olla nii turumanipulatsioonid ja sellest tulenev ebaõiglus või inimese enda suutmatus teenida oma tööga raha. Viimase põhjuseks võib olla nii inimese enda laiskus ja tahtejõuetus kui ka lihtsalt sünnipärast tulenev halb õnn. Nii või teisiti – tulemuseks on see, et ühiskonnast saab „kurjuse näitelava“ ning see kahjustab nii riigi kui ka rahva püsimist.[12]

Eelöeldust tulenevalt tähendas Hegelile kodanikuühiskond rohkem kogukondlikku ühtsust kui eneseteostuse vabadust. Poliitökonoomia õpetuste järgi on majanduse liikumapanevaks jõuks inimeste eneseteostuse vajadus ning ühiskondlik korraldus tekib iseenesest ja tahtmatult protsessist, milles igaüks püüab saavutada endale püstitatud eesmärki.  Hegel lähtus Kanti vabaduseõpetusest kuid leidis, et riigil on oluline roll kodanikuühiskonna rajamises ja püsimises, sest kusagil peab olema sõltumatu ja erapooletud jõud, mis piiraks ennast kehtestada tahtvate inimeste kasuahnust ja võimujanu. Seda väljendab kõige paremini Hegeli ütlus: „Ühed armastavad vabadust ja teised elu“.  Esimesed võitlevad oma eneseteostuse vabaduse eest ja saavad oma elu valitsejateks … või surevad. Teised säilitavad oma elu, kuid elavad oma valitseja või tööandja elu.

Karl Marx (1818-1883) tööde mõjul asendus „società civile“ väljendiga „société bourgeoise“ ning sellest sai baasmõiste, suuresti tänu tekkinud reaktsioonile. See tunnustab igaühe õigust eneseteostusele töö läbi. Riigi ülesandeks on tagade eneseteostuse vabadus kõigile riigi elanikele.

Kodanikuühiskonna (società civile) mõiste võeti uuesti kasutusele 1980-ndate lõpus ja selle põhjuseks oli  vajadus tõlkida saksa keelde Mihhail Gorbatšovi (s 1931) poolt kasutatud väljendit „гражданское общество“, kes oma töödes lähtus Antonio Gramsci määratlusest. 1988. aastal tegi filosoof Wolfgang Fritz Haug (s 1936) ettepaneku tõlkida see mõiste sõnaga „società civile“.

Jürgen Habermas (s 1929) interpreteeris 1992. aastal kodanikuühiskonna mõistet, kui „vabatahtlikud ühendused, rahumeelsed protestid ja kodanikuallumatuse liikumised, mis on sündinud ja välja arenenud kohalikest oludest lähtudes“ ning eristas seda riiklike institutsioonide või mõjukate äri- ja/või usuringkondade poolt manipuleeritud avalikest aruteludest ja professionaalse meedia mõjutustegevusest. Habermasi arvates keskenduvad kodanikuühiskonna organisatsioonid avalike probleemide lahendamisega ja ei taotle võimu saavutamist.[13]

Anglo-ameerika kontseptsioonRedigeeri

Anglo-ameerika kultuuriruumis käsitletakse riiki kui institutsiooni ja valitsejat rõhujana, kes piirab inimese eneseteostuse vabadust ja võtab ära suure osa nende töö viljadest, mistõttu sõna kodanikuühiskond on hakanud märkima mitmetahulist ja dünaamilist valitsusväliste institutsioonide kogumit, mis kindlustab ühiskonna positiivse arengu.

1215. aastal sundisid 25 parunit, 13 piiskoppi, 19 abti, paavsti ja templirüütlite esindajat, kes olid rahulolematud kuninga omavoli ja maksunõuetega, kuningas John Maata't andma allkirja dokumendile, mida hakati nimetama "Magna Carta Libertatum" ehk Suurele Vabadustekirjale. See oli esimene dokument, millega valitseja tunnustas oma alamate kodanikuõigusi.

John Locke (1632–1704), inglise vabamõtleja sõnastas 17. sajandil oma nägemuse kodanikuühiskonnast ja selle põhjuseks oli absolutistliku monarhi enesekehtestamise ambitsioon. Tema nägemuses pidi see põhinema ühiskondlikul kokkuleppel, mille aluseks on loomuõigus, eraomandus ja eneseteostuse vabadus.

Adam Ferguson (1723-1816), šoti filosoof ja ajaloolane märkis oma teoses „Essee kodanikuühiskonna ajaloost“, et kodanikuühiskonna aluseks on inimese loomulik moraal ja empaatia ning see on inimühiskonna loomuliku oleku vorm. Inimestele on omane nii heatahtlikkus, kaastunne ja vastastikune abistamine kui ka ahnus, julmus ja emotsionaalne külmus. Ta suhtus industriaalsesse revolutsiooni positiivselt, kuid kartis et süvenev tööjaotus hakkab nõrgendama kodanikuühiskonna vaimu.[14]

Järgmistel sajanditel kujunes välja arusaam, et kodanikuühiskond tähendab vaba ja kõigile võrdset sõnaõigust tagavat avalikku ruumi, milles igaühel oli õigus avaldada oma arvamust ning kritiseerida valitsusvõimu teostajate tegevust. 19. sajandi briti liberaalide turumajanduslikke vabadusi propageeriv ideoloogia lähtuski suuresti negatiivsest vabadusest ja võrdsest sõnaõigusest, mida ohustas riigis valitsusvõimu teostav bürokraatia ja selle ebaratsionaalsus.

John Keane (s 1949), austraalia politoloog on oma töödes kirjeldanud kodanikuühiskonda iseseisvate, patsifistlike ja ennast kontrollivate valitsusväliste organisatsioonide (NGO) kogumina, mis on pidevas vastuolus nii riigivõimu teostava valitsusega kui ka pingelistes suhetes üksteisega.[15]

Prantsuse kontseptsioonRedigeeri

Prantsuse kultuuriruumis on „kodanikuühiskond“ (société civile) negatiivse varjundiga juriidiline mõiste, mis viitab tsiviilõigusele ja sätestab inimeste käitumist avalikus ruumis. Seda valdkonda sätestab tsiviilkoodeks ja vaidlusi lahendab tsiviilkohus (Tribunal de grande instance).

Philip Melanchthon (1497-1560), saksa vaimuliku teos „Loci Communes teologici“  tõlgiti prantsuse keelde 1546. aastal (La Somme de Théologie) ja koos sellega tuli kasutusele ka mõiste „société civile" tema poolt sõnastatud tähenduses.

Samuel Sorbière (1615-1670) tõlkis Hobbes’i tööd ja andis need prantsuse keeles välja 1642. aastal nime all „De Cive“.[16]

Jean-Jacques Rousseau (1712-1778) luges Hobbes’i tõlgitud töid, vältis oma kõnepruugis sõnu „Sotsiaalne leping“, „riik“ ja „tsiviilühiskond“. Arutledes 1775. aastal inimestevahelise ebavõrdsuse põhjuste üle leidis ta, et mõistega "societas civilis" märgib poliitiliselt organiseerunud ühiskonda, mis vastandub „loodusliku korraga“ milles kõik võitlevad kõigiga. Ta väitis, et

Üks isik, kes kuulutas maatüki enda eraomanduseks avastas, et lihtsameelsed inimesed jäidki teda uskuma ning pani sellega aluse kodanikuühiskonnale. Inimkond oleks pääsenud paljudest kuritegudest, sõdadest, mõrvadest, kannatustest ja õudustest kui oleks leidunud inimene kes oleks hüüdnud teistele, et „ärge kuulake seda petturit, maa viljad on loodud meie kõigi jaoks ja maa ei saa olla kellegi eraomand“. Kuid nüüd on ilmunud märgid, et oleme jõudmas punkti, mille järel asjad ei saa enam jätkuda vanaviisi. Nii on ka eraomandi idee, mis on välja kasvanud paljudest varasematest arusaamadest, kinnistunud inimeste arusaamas aegamööda. Ja selle muutmiseks tuleb teha palju tööd. [17]

Alexis de Tocqueville (1805-1859), uuris põhjalikult Ameerika demokraatlikku riigikorraldust ja oli kriitline selle kodanikuühiskonna rajamise eesmärgi suhtes. Ta leidis, et ajakirjandusvabadus mõjutab liigselt inimeste arvamusi ning inimeste liigne kaasamine poliitika kujundamisse kahjustab riigi efektiivset toimimist.[18]

Karl Marx (1818-1883) oli küll saksa päritolu filosoof, kuid tema tööd mõjutasid palju enam prantsuse mõttemaailma kujunemist. Marx leidis, et majandussuhted määravad poliitilise ja ideoloogilise arengu ning riik peab tõusma kodanikuühiskonna kohale ning valitsema seda.[19]

Eelöeldust on välja arenenud prantsuse intellektuaalne arusaam, et tugev riik peab valitsema kodanikuühiskonda. Kuna kodanikuühiskond seostub turu, raha ja valitsemisega ning riiki peetakse universaalsete ja üldiste huvide esindajaks, siis peetakse Vabariiki avaliku huvi kaitsjaks.

Eesti kontseptsioonRedigeeri

Eestis märgib kodanikuühiskonna mõiste avalikust sektorist (riigist ja valitsemisest) ning erasektorist (tulundussektorist) eristuvat, kodanike vabatahtlikust algatusest lähtuvat ning kehtivate õigusnormide raames loodud vabatahtlikke organisatsioone, ühendusi ja liikumisi.

Mikko Lagerspetz on kodanikuühiskonna (ehk kodanikeühiskonna) tarvis välja toonud kolm kirjeldust:[20]

  1. "Riigist ja ärielust suhteliselt sõltumatu ühiskonnasfäär, mille sees üksikindiviidid ja rühmad teevad koostööd selleks, et edendada oma huve ja väärtusi. Kodanikuühiskond tasakaalustab ärisektori ja avaliku võimu mõju ühiskonnas – seetõttu on mõnikord sünonüümina kasutusel väljend kolmas sektor. Kodanikuühiskonna tähtis osa on mittetulundussektor, aga vahel loetakse selle osadeks ka ajakirjandust, poliitilisi parteisid, kohalikke omavalitsusi, usuühendusi, ametiühinguid, väikeettevõtteid jne. – seega mitte ainult ühiskonna seda osa, mis seaduse mõttes on mittetulunduslik, ehk nn. kolmandat sektorit. Sellisel juhul on silmas peetud nende tasakaalustavat mõju ühiskonna teistele võimukeskustele."
  2. "Ühiskond, kus inimese põhiõigused ja -vabadused on kaitstud ning kus tal on võimalik poliitilisi otsuseid mõjutada. Sellise ühiskonna üks osa on riigist ja ärielust suhteliselt sõltumatu ühiskonnasfäär, sh. mittetulundussektor."
  3. Eesti kodanikuühiskonna arengu kontseptsioonist tulenevalt võib kodanikuühiskonda mõista ka kui "inimeste omaalgatuslikku koostööd oma huvide järgimiseks ning avalike asjade arutamises ja otsustamises osalemiseks, samuti seda koostööd võimaldavaid ühendusi, võrgustikke ja institutsioone".

Elver Loho on kodanikuühiskonna kohta öelnud, et "tervislik ning jätkusuutlik kodanikuühiskond koosneb organiseerunud huvigruppidest, mis suudavad nii liikmeid kui ka laiemat üldsust kaasates formuleerida sisuka sõnumi, realistlikud eesmärgid ning omavad piisavat võimekust, et need eesmärgid ellu viia".[21]

Paul Tammert (s 1956) on oma raamatus "Millist riiki" kirjeldanud kodanikuühiskonda viienda riikluse vormina (personalism), mis areneb välja modernsest riigist loomulikul teel või millele minnakse üle peale sotsiaalriigi majanduslikku kokkuvarisemist. Kodanikeriik vabaneb tema järgi bürokratismi diktaadist ja läheb üle demokraatlikule riigikorraldusele, s.t senine manipuleeritav esindus- ja enamusdemokraatia mudel asenduvad grupi- ja leppedemokraatiaga. Majanduses hakkab kahanema kapitalistliku turumajanduse ideoloogia mõju ning minnakse üle vabaturu või sotsiaalse turumajanduse mudelile. Otsustavaks momendiks kujuneb turumajanduses see, kui loobutakse fiat- ja võlaraha süsteemist ning asendatakse see mõne sellise neutraalse rahaga (digiraha, kaduraha), mis on vaid maksevahend ning ei võimalda ümber jagada teiste töö vilju ja mida ei saa kasutada võimu teostamise instrumendina. Selline kodanikeriik saab sündida vaid rohujuure tasandilt tulevast initsiatiivist ja määravaks teguriks on see, kui palju on ühiskonnas empaatilisi isiksusliku arengutaseme saavutanud inimesi.[22]

Demokraatia roll kodanikuühiskonnasRedigeeri

Kodanikuühiskonna ja demokraatia teemat on käsitlenud paljud politoloogid, s.h G.W.F. Hegel, Alexis de Tocqueville, Karl Marx ja Ferdinand Tönnies. 20. sajandil on seda teemat väga erinevatest aspektidest käsitlenud paljud uurijad ja teadlased, kuid siinkohal võiks eraldi ära märkida Gabriel Almond ja Sidney Verba tööd, kes tõid välja kultuuri rolli demokraatlikus ühiskonnakorralduses. Oma töös leidsid nad, et jätkuval osalemisel otsuste langetamise protsessis on hariv mõju, sest inimesed süvenevad probleemi põhjustesse, mõistavad otsuse langetamise vajalikkust ning hindavad erinevaid lahendeid. See omakorda sunnib valitsusvõimu esindajaid esitama selgemaid ja kompaktsemaid materjale ning paremini põhjendama oma valikuid.[23]

Robert Putnam (s 1941) on eraldi rõhutanud oma töödes mittepoliitiliste kodanikuühenduste rolli ja tähtsust kodanikuühiskonna arengutele. Kokkuvõtlikult öeldes peitub nende mõju ühistegevuses, mille käigus inimesed suhtleva üksteisega pikema aja jooksul, tutvuvad ja hakkavad usaldama üksteist – nii kasvab ühiskonna sotsiaalne kapital.

ViitedRedigeeri

  1. Humanity: the new insurgents who wake up civil society in Poland" [1]
  2. Livre blanc de la gouvernance de l'union européenne [archive] [2]
  3. Nations Unies, Société civile » [archive], sur Nations Unies (consulté le 1er août 2017) [3]
  4. Banque mondiale : société civile » [archive], sur Banque Mondiale (consulté le 1er août 2017) [4]
  5. Banque Africaine de développement » [archive], sur Banque Africaine de développement, 1999 (consulté le 2 août 2017) [5]
  6. Aristotle, Politics, Bk. 1 passim, esp. 1252a1–6
  7. De La République'i Ciceros (I raamat, XXXII):
  8. Bundesministerium für wirtschaftliche Zusammenarbeit und Entwicklung BMZ: Zivilgesellschaft. Abgerufen am 20. September 2019.[6]
  9. Federal Ministry for Economic Cooperation and Development BMZ: Civil Society. Retrieved September 20, 2019 . [7]
  10. Pawel Stefan Zaleski, Neoliberalizm i spoleczenstwo obywatelskie (Neoliberalism and Civil Society), Wydawnictwo UMK, Torun 2012
  11. Dominique Colas, Le Glaive et le Fléau. Généalogie du fanatisme et de la société civile,, Paris, Éditions Grasset,, 1992, pp.18-19
  12. Karl Marx: Poliittisen taloustieteen arvostelua www.marxists.org
  13. Daniel Kremers, Shunsuke Izuta: Bedeutungswandel der Zivilgesellschaft oder das Elend der Ideengeschichte: Eine kommentierte Übersetzung von Hirata Kiyoakis Aufsatz zum Begriff shimin shakai bei Antonio Gramsci (Teil 1). In: Asiatische Studien - Etudes Asiatiques. Band 71, Nr. 2. De Gruyter, Boston, Berlin 2017, S. 717
  14. Esa Konttinen: Adam Ferguson – kansalaisyhteiskunnan moraaliset perustukset. Jyväskylän yliopiston Kansalaisyhteiskunnan tutkimusportaali 8.9.2009.
  15. John Keane, Civil Society, Definitions and Approaches. [8]
  16. Hobbes De Cive » [archive] (consulté le 2 août 2017) [9]
  17. Discours sur l'origine et les fondements de l'inégalité entre les hommes » [archive] [10]
  18. Alexis de Tocqueville, Souvenirs, Paris, éd. Calmann Lévy, 1893 (lire en ligne [archive]), p. 44
  19. Marx Contribution à la Critique de l'économie politique » [archive], sur archives marxistes (consulté le 31 juillet 2017) [11]
  20. Kodanikuühiskonna lühisõnastik 2004
  21. "Loho: mõtteid kodanikuühiskonna võimalikkusest" Postimees, 22. november 2012
  22. Tammert, Paul (2019). Millist riiki. Tallinn: Aimwell. Lk 95-106. ISBN ISBN 978-9949-7312-0-6
  23. Almond, G., & Verba, S.; 'The Civic Culture: Political Attitudes And Democracy In Five Nations; 1989; Sage

VälislingidRedigeeri