Erich Tarkpea

eesti kommunist

Erich Tarkpea (6. november 1904 Audru vald, Pärnumaa17. mai 1978 Tallinn) oli Eesti kommunist ja Eesti NSV poliitik ning kultuuritegelane.

Erich Tarkpea
Erich Tarkpea (1941)
Sündinud 6. november 1904
Audru vald, Pärnumaa
Surnud 17. mai 1978 (73-aastaselt)
Tallinn, Eesti
Rahvus eestlane
Kodakondsus Eesti,
Nõukogude Liit
Organisatsioonid Eestimaa Kommunistlik Partei

Elulugu muuda

Erich Tarkpea sündis 1904. aasta 6. novembril Pärnumaal Audru köstri Karl Tarkpea peres.[1][2]

1916. aastal astus Tarkpea Pärnu Ühisgümnaasiumi, kus puutus kokku revolutsioonilisse noorsooliikumisega ja asus 1917. aastast ka ise marksistliku ideoloogia eest võitlema.

Õppetöö kõrvalt sai Tarkpeast üks Üle-eestimaalise Noorproletaarlaste Ühingu Pärnu osakonna asutajaid. Pärast ühingu sulgemist Eesti Vabariigi võimude poolt korraldas Tarkpea illegaalse Eestimaa Kommunistliku Noorsooühingut tegevust Pärnus. Eestimaa Kommunistliku Noorsooühingu I kongressist võttis ta osa Läänemaa kommunistlike noorte delegaadina. 1922. aastal astus Tarkpea ametlikult EKP liikmeks.[3][4]

Enamliku tegevuse pärast heideti Tarkpea gümnaasiumist välja ja ta asus tööle Sindi saeveskis. Sinna ei jäänud ta küll kauaks ning juba sama aasta sügisest õppis Tarkpea Läänemaa õpetajate seminaris ja töötas selle kõrvalt raamatuköitjana. Revolutsioonilise tegevuse tõttu sattus Tarkpea pahandustesse ka seminaris, kuid ta suutis siiski 1924. aastal kooli lõpetada. Sama aasta juulis asus Tarkpea tööle Voltveti algkooli, kuid liikus sealt edasi õpetama Maidlasse Virumaale.[3][5][4]

Uus töö ei muutnud Tarkpea sihte. 1924. aasta suvest valmistas Tarkpea ette detsembrimässu Pärnus. Pärast riigipöörde ebaõnnestumist vahistati Tarkpea 1925. aasta jaanuaris ja mõisteti kaheksaks aastaks vangi (kuigi vangistust lühendati Tarkpea nooruse tõttu viiele aastale).[6] Siiski otsustas kohus Tarkpea vangistust pikendada 1928. aastal ning Tarkpea istus vanglas 1931. aasta sügiseni.[4]

Pärast vabanemist tegi Tarkpea Pärnus juhutöid, kuni 1933. aastal sai tööd lossijana Pärnu sadamas. Samal ajal korraldas ta uusi töölisstreike ja meeleavaldusi, kuni 1934. aastal arreteeriti Tarkpea uuesti ning saadeti pooleteiseks aastaks vanglasse.[7] Ta vabanes vanglast 1936. aasta sügisel ning töötas Tallinnas ehitustöölisena, kuni riigivõimud keelasid tal Tallinnas elamise. Seepeale asus Tarkpea Türile, kus jätkas ehitajana töötamist. 1939. aastal läbis Tarkpea telegrafistide kursuse, misjärel siirdus mullatööle Pärnusse. 1940. aasta aprillis abiellus Tarkpea Riiast pärit juudi rahvusest lätlanna Dveira Rōssinsiga[8] (s.21.juulil 1918), kellega sai 11. mail 1946 poja Endeli.[viide?] Sama aasta juunis suunati Tarkpea ametiühingutööle ja juulis 1940 valiti ta Eesti Töötava Rahva Liidu kandidaadina Türi valimisringkonnas Nõukogude Liidule kuuleka Riigivolikogu teise koosseisu.[3][4]

Eesti NSV-s muuda

1940. aasta juulis valiti Tarkpea Eestimaa Kommunistliku Noorsooühingu Keskkomitee esimeseks sekretäriks. Kuni suvesõjani oli Tarkpea üks Eesti NSV juhtivatest isikutest. Ta oli nii Eesti Kommunistliku Partei Keskkomitee Büroo liige, Riigivolikogust ümber korraldatud ENSV Ajutise Ülemnõukogu saadik kui ka Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi liige. Lisaks valiti Tarkpea 1941. aasta jaanuaris NSV Liidu Ülemnõukogu ülemkambrisse – Rahvuste Nõukogusse.[4][9][10] Teise maailmasõja aastatel tegi Tarkpea poliittööd Nõukogude armee Eesti rahvusväeosades, esindades Eesti väeosi. Sõja lõpuks oli Tarkpea saanud majori auastme.[3]

Sõjajärgsetel aastatel töötas Tarkpea mitmel vastutaval ametikohal: 1952. aastast aasta Pärnu oblasti täitevkomitee sekretärina, siis Eesti NSV Ministrite Nõukogus, Eesti NSV Poliitiliste ja Teadusalaste Teadmiste Levitamise Ühingus ning Eesti NSV Kultuuriministeeriumis osakonna ülemana.[3][11][12]

Elu viimased aastad oli Erich Tarkpea nimetatud liidulise tähtsusega personaalpensionäriks. Ta suri 74. eluaastal 17. mail 1978 Tallinnas ja maeti 23. mail 1978 Metsakalmistule. Postuumselt ilmus ka tema autobiograafia.[13][3]

Autasud muuda

Erich Tarkpea tööd tunnustati Punalipu ordeniga, kahe ordeniga «Austuse märk», mitme medali ja Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi aukirjadega.[3]

Kirjandus muuda

  • Erich Tarkpea. "Mälestused", Eesti Raamat, Tallinn 1983.

Viited muuda

  1. "Surmad Eestis". Võitleja: ülemaailmne Eesti sõjameeste ja vabadusvõitlejate häälekandja. 01.05.1978.
  2. "Teated maakondadest: Karl Tarkpea". Tallinna Teataja. 08.05.1921.
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 "Erich Tarkpea". Sirp ja vasar. 26.05.1978.
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 "Valime NSVL Ülemnõukogu saadikuteks karastatud bolševikke!". Tartu Kommunist: Eestimaa Kommunistliku (bolševikkude) Partei Tartumaa Komitee häälekandja. 07.01.1941.
  5. "Lühikesed teated". Pärnumaa Teataja. 30.07.1924.
  6. "Pärnu kommunistide süüteo asi". Postimees: Pärnu väljaanne. 21.07.1925.
  7. "Rkl. M. Unt süüpingil". Kaja. 04.05.1935.
  8. "Perekonnaseisu teateid". Postimees. 30.04.1940.
  9. "Üksmeelselt anname kõik oma hääled sms Erich Tarkpeale". Tartu Kommunist : Eestimaa Kommunistliku (bolševikkude) Partei Tartumaa Komitee häälekandja. 10.12.1940.
  10. "Teadaanne NSVL Ülemnõukogu valimiste tulemustest". Tartu Kommunist: Eestimaa Kommunistliku (bolševikkude) Partei Tartumaa Komitee häälekandja. 17.01.1941.
  11. "Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumis". Harju Elu: Harjumaa ajaleht. 19.06.1952.
  12. "Aukirjadega autasustatud". Sirp ja Vasar. 29.07.1960.
  13. "NSVL ÜN RN Kultuurilooline haud Tallinna Metsakalmistu, V, Kuulsuste küngas, 30, kirstuplats". Haudi. Vaadatud 15.07.2022.