Nõukogude Liit

Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit
(Ümber suunatud leheküljelt Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit)
Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit
1922–1991
Flag of the Soviet Union.svg Coat of arms of the Soviet Union 1.svg
NSV Liidu lipp Viimane NSV Liidu vapp
LocationSovietUnion.png
Pealinn Moskva
Deviis Kõigi maade proletaarlased, ühinege!
Hümn Nõukogude Liidu hümn

Nõukogude Liit (Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit ehk NSV Liit ehk NSVL; vene keeles Союз Советских Социалистических Республик ehk Советский Союз ehk СССР) oli aastatel 1922–1991 Venemaal ja selle naabermaadel eksisteerinud sotsialistlik riik.

Nõukogude Liidu pealinn oli Moskva. Tähtsaim püha oli 7. november – 1917. aastal toimunud Oktoobrirevolutsiooni aastapäev.

NSV Liidu moodustamineRedigeeri

Uute alade liitmine Teises maailmasõjasRedigeeri

23. augustil 1939 sõlmitud Molotovi-Ribbentropi pakti salajases lisaprotokollis jagasid NSV Liit ja Saksamaa ära oma mõjupiirkonnad Euroopas. Selle tulemusel sundis NSV Liit Balti riikidele 1939. aasta sügisel peale baaside lepingud ning 1940. aasta suvel okupeeris nad, korraldas riigipöörded ja pani Eestis, Lätis ja Leedus võimule oma nukuvalitsused. Leedu NSV annekteeriti 3. augustil 1940, Läti NSV 5. augustil 1940 ja Eesti NSV 6. augustil 1940.

1939. aasta hilissügisel alanud Talvesõjas vallutas Nõukogude Liit Soomelt mitmeid alasid. 1. detsembril 1939 kuulutati välja marionetlik Soome Demokraatlik Vabariik, mis ühendati 12. märtsil 1940 NSV Liiduga. 31. märtsil 1940 muudeti Karjala ANSV Karjala-Soome NSV-ks, mille koosseisu liideti ka Soomelt äravõetud alad Karjala kannasel ja Laadoga ääres.

Saksamaa ja NSV Liidu vahel sõlmitud Molotovi-Ribbentropi pakti tulemusel nõudis NSV Liit (Saksamaa diplomaatilisel toel) 1940. aastal Bessaraabia piirkonda Rumeenialt Nõukogude Liidule, ähvardades nõudmiste mittetäitmisel Rumeeniat sõjalise invasiooniga. 28. juunil 1940 tungisid Punaarmee väed Bessaaraabiasse ja Põhja-Bukoviinasse ning okupeerisid ja annekteerisid alad. Bessaraabia põhiosas moodustati Moldaavia NSV, mille koosseisu liideti ka enne Ukraina NSV-sse Moldaavia ANSV-na kuulunud Transnistria. Bessaraabia äärmine põhjaosa ning lõunapoolne, mereäärne osa anti Ukraina NSV-le.

Teise maailmasõja käigus liideti NSV liiduga 11. septembril 1944 ka Tuva Rahvavabariik.

NSV Liidu lagunemineRedigeeri

  Pikemalt artiklis Nõukogude Liidu lagunemine

Tulenevalt plaanimajandusest oli riigi majandus pidevalt hädas elanike varustamise toidu ja tarbekaupadega. Hoolimata NLKP KK algatatud uutmisest 1985. aastast hakkasid Nõukogude Liidu koosseisus olevad liiduvabariigid formaalseid riiklikke struktuure ära kasutades võtma endale järjest rohkem võimu,[viide?] mis viis lõpuks Nõukogude Liidu lagunemisele iseseisvateks riikideks.[viide?]

1991. aasta 8. detsembril Venemaa, Ukraina ja Valgevene presidendi sõlmitud Belovežje lepinguga otsustati Nõukogude Liit laiali saata.

Nõukogude Liidu lagunemine jõustus NSV Liidu Ülemnõukogu ülemkoja, NSV Liidu Ülemnõukogu Vabariikide Nõukogu deklaratsiooniga nr 142-H 26. detsembril 1991.[1] 

Deklaratsioon tunnustas endiste Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide iseseisvumist ja lõi Sõltumatute Riikide Ühenduse (SRÜ), mis ühendab osa endisi liiduvabariike.

Territoorium ja koosseisRedigeeri

 
NSV Liidu territoorium 1937. aastal

Nõukogude Liidu moodustanud riigid ja nende koosseisu kuulunud rahvusautonoomiad olid järgmised:

NSV Liidule kuulus faktiliselt Vene SFNV-ga lepingulistes suhtes olnud nõukogude rahvavabariikide (NRV) ala: Buhhaara NRV ja Horezmi NRV (viimased võeti formaalselt NSV Liitu 1924. aastal).

Nõukogude Liidu haldusjaotust muudeti vastavalt uute territooriumide hõlvamisele ja vallutamistele korduvalt.

  Pikemalt artiklis NSV Liidu haldusjaotus

Riik ja riigihaldusRedigeeri

Pärast 1917. aasta oktoobrirevolutsiooni oli Nõukogude Venemaa esimene põhiseadus 1918. aastal vastu võetud Venemaa SFNV Konstitutsioon, mida muudeti 1924. aastal, mille alusel moodustati NSV Liit ja muudeti 1936. aastal nn stalinlik II NSV Liidu Konstitutsioon ning viimane versioon oli 1977. aasta NSV Liidu Konstitutsioon.

  Pikemalt artiklis NSV Liidu Konstitutsioon

„§6. Nõukogude ühiskonna juhtiv ja suunav jõud, tema poliitilise süsteemi, riiklike ja ühiskondlike organisatsioonide tuumik on Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei. NLKP eksisteerib rahva jaoks ja teenib rahvast. Olles relvastatud marksismi-leninismi õpetusega, määrab Kommunistlik Partei kindlaks ühiskonna arenemise perspektiivi ning NSV Liidu sise- ja välispoliitika suuna, juhib nõukogude rahva suurt loovat tegevust ning annab plaanipärase, teaduslikult põhjendatud iseloomu tema võitlusele kommunismi võidu eest. Kõik parteiorganisatsioonid tegutsevad NSV Liidu konstitutsiooni raames.“

– NSV Liidu Konstitutsioon 1977 §6.

  Pikemalt artiklis NLKP, Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee, Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee Poliitbüroo, NLKP KK peasekretär

NSV Liidu esindusasutusedRedigeeri

  Pikemalt artiklis NSVL Ülemnõukogu ja Ülemnõukogu Presiidium, NSV Liidu Föderatsiooninõukogu,

NSV Liidu haldusasutusedRedigeeri

  Pikemalt artiklis Töö- ja Kaitse Nõukogu (Совет Труда и Обороны), NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu, NSVL Ministrite Nõukogu, NSV Liidu ministeeriumite loend

NSV Liidu sõjandusRedigeeri

  Pikemalt artiklis NSV Liidu Kaitsenõukogu', NSV Liidu Relvajõudude Kindralstaap, NSV Liidu Kaitseministeerium, Punaarmee, NSV Liidu relvajõud, Nõukogude armee, NSV Liidu merevägi, Varssavi Lepingu Organisatsioon

NSV Liidu sisejulgeolekRedigeeri

  Pikemalt artiklis NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu juures asuv Ühendatud Riiklik Poliitvalitsus', NSV Liidu SARK, NSV Liidu RJRK, NSV Liidu RJM, NSV Liidu Siseministeerium, NSV Liidu Ministrite Nõukogu juures asuv Riikliku Julgeoleku Komitee, NSV Liidu Ministrite Nõukogu juures asuv Riikliku Julgeoleku Komitee, NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee

MajandusRedigeeri

NSV Liidu majanduslikuks aluseks oli sotsialistlik majandussüsteem, mis põhines "tootmisvahendite üldrahvalikul ehk riiklikul omandil". Riikliku (üldrahvaliku) omandi kõrval esines ka kooperatiivset ja kollektiivset põllumajanduslikku omandit. Majandustegevus põhines üldriiklikul planeerimisel.

 
Näljahädapiirkond aastatel 1932–1933

Uus majanduspoliitikaRedigeeri

Uus majanduspoliitika (NEP) võeti sõjakommunismi asemel kasutusele Venemaa Kommunistliku (bolševike) Partei 10. kongressil, 1921. aastal. NEP oli suunatud rahvamajanduse taastamisele ja järgnevale üleminekule sotsialismile. Maal seati sisse põllumajandusmaks (varasema põllumajandussaaduste sundriigistamise asemel), soodustati turu kujunemist ning erinevate omandivormide arengut. Riiki meelitati väliskapitali (kontsessioonid), viidi läbi rahareform (1922–1924), mille tulemusena Nõukogude valuuta muutus konverteeritavaks.

1920. aastate keskpaigast alates on jälgitavad püüded NEP-i lõpetada: likvideeriti tööstussündikaadid, mis viis erakapitali väljatõrjumisele; majanduse juhtimiseks loodi tugevalt tsentraliseeritud rahvakomissariaatide süsteem.

NEP-i sisuliseks lõpuks 1920.–30. aastate vahetusel sai kollektiviseerimine.

NäljahädadRedigeeri

Nõukogude Liidus oli esimene suur nälg aastatel 1921–1923. Teise suure näljahäda aastatel 1932–1933 põhjustas sundkollektiviseerimine, mil Ukrainas ja Lõuna-Venemaal suri nälga 5–10 miljonit inimest.

  Pikemalt artiklis Venemaa näljahädad, Golodomor

Sõjatööstus ja kulutused relvastuseleRedigeeri

1980. aastate keskel, Gorbatšovi valitsemisaja algusaastatel kulutas Nõukogude Liitu juhtinud NLKP sõjatööstusele ligikaudu ~40% ühiskondlikust kogutoodangust.[2]

AjaluguRedigeeri

  Pikemalt artiklis NSV Liidu ajalugu

1917. aasta revolutsioonide järel alanud Venemaa kodusõja tulemusel kindlustus Venemaal Venemaa Kommunistliku (bolševike) Partei võim. Venemaa kodusõjaga kaasnes ja sellele järgnesid Venemaa Nõukogude Vabariigi peetud sõjad varem Venemaa keisririigi koosseisu kuulunud ja Esimese maailmasõja järel iseseisvunud maade ja rahvastega (Ukraina, Soome, Eesti, Läti, Poola jt). Lisaks avalikule sõjategevusele toetas VK(b)P Kominterni kaudu töölisliikumist Euroopas, eesmärgiga läbi viia kommunistide võimu kehtestamine, milles põhitähelepanu oli pööratud Saksamaale. Maailmarevolutsiooni vallapäästmise läbikukkumise järel keskendus NSV Liit sisepoliitikale ning riigi majanduse arendamisele, milleks viidi läbi põllumajanduse kollektiviseerimine ja majanduse industrialiseerimine.

1930. aastatel hakkas NSV Liit taas aktiivselt tegutsema rahvusvahelises poliitikas, mõjutades poliitilisi protsesse Hispaania kodusõjas. Saksamaa agressiivse välispoliitika ajal Euroopas (Sudeedimaa kriis ja Müncheni kokkulepe) seisis NSV Liit äraootaval positsioonil. Seejärel aga, laveerides Suurbritannia-Prantsusmaa ning Saksamaa kavandatavates liitudes, sõlmis 23. augustil 1939 Saksamaaga Molotovi-Ribbentropi pakti ehk Mittekallaletungilepingu. Pakti lisalepinguga jagati Euroopa iseseisvad ning sõltumatud riigid Saksamaa ja NSV Liidu vahel mõjusfääridesse.

Teise maailmasõja alguses 17. septembril 1939 tungisid Nõukogude väed Poolasse ning liitsid Poola idapoolsed alad NSV Liiduga (Ukraina NSV ja Valgevene NSV-ga). Poola kampaania järel alanud Saksamaa sõjategevuse ajal Euroopas Prantsusmaal ja Suurbritanniaga alustas NSV Liit sõjategevust Soomes ning okupeeris Eesti, Läti ja Leedu ning annekteeris need. Teise maailmasõja Nõukogude Liidu-Saksamaa sõja (Nõukogude ja Venemaa ajalookirjanduses Suure Isamaasõja) alguse järel 1941. aasta suvel, ühines NSV Liit Saksamaa-vastase lääneriikide liiduga ning oli 1945. aastal sõja lõppemisel võitjariikide koalitsioonis.

NSV Liidu relvajõudude pealetungi käigus Teise maailmasõja lõpul hõivatud Ida- ja Kesk-Euroopa riikides kukutati seal vahepeal moodustatud koalitsiooni- ja rahvademokraatiavalitsused ning kehtestati NSV Liidust sõltuvad valitsused – Poola Rahvavabariik, Ungari Rahvavabariik, Tšehhoslovakkia Vabariik, Rumeenia Rahvavabariik, Bulgaaria Rahvavabariik, Albaania Rahvavabariik, Jugoslaavia Föderatiivne Rahvavabariik.

1948. aastal kuulutasid juudid Palestiinas välja Iisraeli riigi. Esimese välisriigina tunnistas Iisraeli riiklikku iseseisvust NSV Liit, kes toetas järgnenud Araabia-Iisraeli sõjas 1948–1949 Iisraeli riiki ka relvastusega. NSV Liidu poliitilise toetuse eesmärk oli saavutada Lähis-Idas NSV Liidule lojaalne riik, kuna teised, Lähis-Ida araabia riigid olid traditsioonilislt orienteeritud Suurbritanniale. Euroopast ja NSV Liidust emigreerunud vene juurtega väljarändajad olid pärast Natsi-Saksamaa üle saavutatud võitu Teises maailmasõjas lojaalsed NSV Liidule ja Jossif Stalinile. Kuid Nõukogude välispoliitilised ootused Iisraeli suhtes ei realiseerunud, mistõttu NSV Liit katkestas 1949. aastal suhted Iisraeliga ja hakkas juute NSV Liidus represseerima.

Teise maailmasõja lõpufaasis alistasid liitlasväed Jaapani ning Nõukogude väed vabastasid ka Mandžuuria kriisi (1931–1932) järel Jaapani poolt vallutatud Hiina. Järgnenud Hiina kodusõjas toetas NSV Liit Hiina Kommunistliku Partei Rahvavabastusarmeed, mida juhtis Mao Zedong, Guomindangi ja Jiang Jieshi (Chiang Kai-sheki) vastu. Kodusõja Hiina Rahvavabariigile kaotanud Jiang Jieshi evakueerus Taiwani saarele, kus säilitas Hiina Vabariigi.

Jaapani poolt okupeeritud maa-alade vabastamisel tungis Nõukogude armee üle Hiina-Korea piiri ning hõivas Korea territooriumi kuni 38. paralleelini. 1946. aastal toimus neil aladel maareform ja rajati kolhoosid, suurtehased riigistati. Veebruaris 1946 rajati Põhja-Korea Ajutine Rahvakomitee, mida hakkas juhtima endine NKVD ohvitser Kim Ir Sen. Nõukogude armee lahkus Korea põhjaosast 1948. aastal. Ameerika väed hõivasid Korea lõunaosa, 1948. aasta mais toimusid Lõuna-Koreas parlamendivalimised ja loodi Korea Vabariik. Augustis 1948 USA armee lahkus. Sõjalis-poliitilised vastuolud Korea Vabariigi ja Korea Rahvademokraatliku Vabariigi vahel mitmesugustes sotsiaal-poliitilistes küsimustes viisid 1950. aastal Korea sõjani.

Nõukogude Liidu lagunemineRedigeeri

  Pikemalt artiklis Nõukogude Liidu lagunemine

IdablokkRedigeeri

  Pikemalt artiklis Idablokk, Varssavi Lepingu Organisatsioon, Vastastikuse Majandusabi Nõukogu

NSV Liit kontrollis sõjaliset ja poliitiliselt idabloki riike, kuhu Nõukogude armee jäi kogu külma sõja ajaks ning mille siseasju NSV Liit küll otseselt ei kontrollinud, ent suuresti mõjutas: Bulgaaria, Ungari, Tšehhoslovakkia, Poola ja Saksa Demokraatlik Vabariik. Nende riikide üle kontrolli tagamiseks olid nad liidetud idabloki riikide sõjalisse Varssavi Lepingu Organisatsiooni. Kahel korral sekkus NSV Liit neis riikides ka sõjaliselt, et säilitada poliitilist kontrolli: surudes 1956. aastal maha Ungari ülestõusu ning 1968. aastal Tšehhoslovakkias nn Praha kevade.

  Pikemalt artiklis Berliini müür, Solidaarsus, Sametrevolutsioon

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. ↑ NSV Liidu Ülemnõukogu Vabariikide Nõukogu Deklaratsioon nr 142-Н (vene keeles), mis jõustas vormiliselt Nõukogude Liidu lagunemise riigina ja rahvusvahelise õiguse subjektina.
  2. ↑ Titaanide duell: Reagan versus Gorbatšov (Prantsuse 2016) andmekogus IMDb (inglise)

VälislingidRedigeeri

Eelnev:
Venemaa Sotsialistlik Föderatiivne Nõukogude Vabariik 		Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit
1922–1991 		Järgnev:
Venemaa
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Nõukogude_Liit&oldid=5794756"