Venemaa näljahädad

Nälga on Venemaa ajaloos esinenud sageli. Nälga põhjustasid klimaatilised olud, eriti põud ja selle põhjustatud ikaldus, aga ka sõjad ja majanduslikud ümberkorraldused. Keskmiselt tekkis nälg iga 10–13 aasta järel ja ikaldus iga 5–7 aasta järel.

Postmark "Abiks Volgamaa nälgijatele" (1923)

11.–16. sajandil olid suuremad näljahädad aastatel 1024, 1070, 1092, 1128, 1215, 1230–1231, 1279, 1309, 1332, 1422, 1442, 1512, 1553, 1557 ja 1570. 17. sajand algas suure näljaga 1601. ja 1602. aastal. Järgnesid näljahädad aastatel 1608, 1630 ja 1636. 1650. aastal põhjustas ikaldus mässu Pihkvas.

18. ja 19. sajandil näljahädade arv kasvas. 19. sajandi algusest 1854. aastani oli 35 ikalduseaastat. Ikalduste põhjustatud näljahädad tekkisid ka 1873, 1880 ja 1883. aastal. 1891–1892 oli näljahäda 16 kubermangus Venemaa Euroopa-osas. Samal ajal oli läänepoolsetes kubermangudes (Baltikumis, Ukrainas) ja Kaukaasias väga hea viljasaak. Nälja põhjustas võimude logistiline suutmatus viljavarudega ümber käia.

Näljahädapiirkond aastatel 1921–1923

Näljahädapiirkond aastatel 1932–1933

Gennadi Golubev ja Nikolai Dronin eristavad kolme tüüpi põuda: keskmine tüüp (mustmulla regioonis, Volga basseinis ja Põhja-Kaukaasias), lõuna tüüp (Volga ja Vjatka basseinis ning Uuralites) ja ida tüüp (stepi- ja metsastepi alad Lääne- ja Ida-Siberis). Nende järgi on 20. sajandi põua-aastad Venemaal olnud järgmised:

• Keskmine : 1920, 1924, 1936, 1946, 1972, 1979, 1981, 1984.
• Lõuna: 1901, 1906, 1921, 1939, 1948, 1951, 1957, 1975, 1995.
• Ida: 1911, 1931, 1963, 1965, 1991.

Nõukogude Liidus oli esimene suur nälg aastatel 1921–1923.

Teise suure näljahäda aastatel 1932–1933 (holodomor) põhjustas sundkollektiviseerimine, mil Ukrainas ja Lõuna-Venemaal suri nälga 5 kuni 10 miljonit inimest.

Viimane suurem näljahäda tekkis 1947. aastal pärast 1946. aasta põuda, mil nälga suri üle miljoni inimese.

Nälg pole Venemaalt kadunud ka tänapäeval. FAO andmetel nälgis aastatel 2000–2002 Venemaa elanikest 4% ehk 5,2 miljonit inimest.