Glasnost (vene keeles гласность 'avalikkus', 'üldteatavus'; varem on eestikeelse vastena kasutatud sõna avalikustamine) oli Mihhail Gorbatšovi ellu kutsutud avalikustamispoliitika NSV Liidus.

Iseloomustus

muuda

Glasnost tähendas salastatuse vähendamist Nõukogude ühiskonnas ja ajakirjanduse üle seatud kommunistliku partei kontrolli mõningast kärpimist. Keelamis- ja kärpimispoliitika kõrval, mida rakendas tsensuur oma avalikkusele teadmatuks jäänud tegevuses, hakati rohkem kasutama parteilist järelevalvet, mis vahel avaldus ka avaliku parteilise kriitikana või diskussioonina.

Hakati kajastama negatiivseid nähtusi, näiteks katastroofe ja sotsiaalseid konflikte, kuritegevuse tõelist ulatust. Avaldati näotuid tõsiasju NSV Liidu ajaloost, samuti näidati, kuidas inimesed välismaal tegelikult elavad. Massimeedia tähendus muutus: see polnud enam ainuüksi propaganda-, vaid ka teabevahend.

Poliitilise surve mõningane lõdvenemine nähtus eeskätt üleliidulises trükiajakirjanduses ja televisioonis, ajakirjanduse liberaliseerumine provintsides toimus aeglasemalt.

Avalikustamisega kaasnes perestroikapoliitika, üha vähem kasutati ühiskonna juhtimiseks administratiivmeetodeid ja laienes demokraatia. Vähenes ühiskonna ja riigi suletus, laienesid kontaktid muu maailmaga, 1988. aastal lõppes välisringhäälingu jaamade segamine.

Algul ei tähendanud glasnost veel täielikku sõnavabadust. Näiteks püüti maha vaikida Tšornobõli katastroofi ja sellest põhjustatud radioaktiivse reostuse ulatus. Ent järk-järgult avalikustamine süvenes, kuni 1990. aastal likvideeriti NSV Liidu tsensuuriorgan Glavlit. Suurima mõju saavutas glasnost vahetult enne Nõukogude Liidu lagunemist. Hiljem kaotas glasnost tähenduse ning selle asendas universaalsem ja kõigile mõistetav sõnavabadus, mis on tänapäeval enamikus riikides iseenesestmõistetav.

Vaata ka

muuda

Kirjandus

muuda
  • Mati Graf. "Kalevipoja kojutulek. 1978. aasta poliitilisest pööripäevast 1988. aasta suveräänsusdeklaratsioonini." Tallinn, Argo 2008. ISBN 978-9949-438-53-2

Välislingid

muuda