Vikipeedia

Jalgpall

pallimäng
 See artikkel räägib mängust, mida tuntakse ka "Euroopa jalgpalli" nime all. Teiste jalgpallimängude kohta vaata artikleid Ameerika jalgpall, Austraalia jalgpall, Gaeli jalgpall, Kanada jalgpall, Ragbi; palli kohta vaata artiklit Jalgpall (spordivahend)

Jalgpall on sportlik pallimäng, milles kahe 11-liikmelise võistkonna eesmärk on toimetada jalgpalliks nimetatav kerakujuline mänguvahend ristkülikukujulisel muru- või kunstkattega väljakul (jalgpalliväljakul) vastase väravasse.

Ründaja (nr 10) üritab palli väravasse lüüa, väravavaht ja kaitsjad (valges riietuses) püüavad teda takistada

Üldjuhul on keelatud mängida palli käega, kuid erandina on see lubatud väravavahile. Võidab kõige rohkem väravaid löönud võistkond. Olenevalt võistluse formaadist võib kohtumine lõppeda ka viigiga.

Kuigi jalgpall mänguna sai alguse 2.–3. sajandil eKr Hiinas, siis kaasaegne jalgpall kujunes välja 19. sajandi teisel poolel Briti saartel. Hiljem korduvalt uuendatud mängureeglitele pani 1863. aastal aluse Inglismaa jalgpalliliit. Jalgpall on tänaseks üks harrastatumaid spordialasid maailmas, sellega tegeles 2006. aasta uuringu kohaselt umbkaudu 270 miljonit inimest.[1] Ülemaailmne katusorganisatsioon on rahvusvaheline jalgpalliliit FIFA. Mainekaim turniir on iga nelja aasta tagant toimuvad jalgpalli maailmameistrivõistlused.

Eestisse jõudis mäng 20. sajandi esimestel aastatel.

Ajalugu muuda

 
Calcio fiorentino. Firenze jalgpall 1688. aastal

Jalgpallilaadset mängu mainivad vanimad kirjalikud allikad on Hiina sõjaväe käsiraamatud 2. ja 3. sajandist eKr.[2] Euroopas on selliseid mänge harrastatud keskajast.

Kaasaegne jalgpall sai alguse katsetest ühtlustada 1840. aastail Inglismaa koolides kehtinud mängureegleid. Nende püüdluste tulemusena asutasid 12 klubi ja kooli 1863. aastal Inglismaa jalgpalliliidu (The Football Association ehk FA).[3] Osa neist ei olnud nõus jõuvõtete keelustamisega ja lõid lahku, moodustades 1871. aastal Inglismaa ragbiliidu. Vaidlustele tegi lõpu 1886. aastal Inglismaa, Šotimaa, Walesi ja Iirimaa jalgpalliliidu asutatud Rahvusvahelise Jalgpalli Nõukogu (IFAB).

Jalgpalli esitine areng leidis aset Briti saartel. Maailma vanim jalgpallivõistlus on 1871. aastal käivitunud FA karikas. Esimese ametliku maavõistluse pidasid 1872. aastal Inglismaa ja Šotimaa. Vanim liiga on 1888. aastal asutatud The Football League, mis oli Inglismaa kõrgliigaks 1992. aastani.

Rahvusvahelise jalgpalliliidu FIFA moodustasid 1904. aastal Pariisis seitsme riigi esindused.[4] Prantsusmaa algatusel loodud ühendus lubas kinni pidada Briti saartel väljakujunenud mängureeglitest. Esimesed maailmameistrivõistlused peeti 1930. aastal.

Eestisse tõid mänguoskused ja -vahendid 20. sajandi esimestel aastatel inglise madrused.[5] Eesti jalgpalli sünnipäevaks loetakse 6. juuni 1909, kui mõõtu võtsid esimeste meeskondadena loodud Meteor ja Merkuur. Kohalik jalgpallielu hakkas kihama pärast Vabadussõda: 20. oktoobril 1920 pidas koondis esimese maavõistluse (Helsingis 0:6 kaotus Soomele ning 14. detsembril 1921 asutati Eesti Jalgpalli Liit, mis 1923. aastal astus FIFA-sse. Eesti meeskond osales 1924. aasta suveolümpiamängudel, mis on jäänud seni koondise ainsaks suurturniiriks.

Levik muuda

 
Rohelisega on tähistatud riigid, kus jalgpall on populaarseim spordiala. Mida tumedam värvitoon, seda enam on riigis harrastajaid tuhande elaniku kohta
 
Jalgpallis on fännide põhieesmärk oma meeskonna ergutamine mängu ajal

FIFA 2006. aastal korraldatud uuringu[1] kohaselt tegeleb jalgpalliga üle maailma umbes 270 miljonit inimest. Neist 265 miljonit on mängijad ning ülejäänud kohtunikud või ametnikud. Registreeritud jalgpallureid oli 38 miljonit ehk 2000. aastaga võrreldes 23 protsenti rohkem. Suhteliselt kõige enam on juurde tulnud jalgpalliga tegelevaid naisi (2006. aastal 4,1; 2000. aastal 2,7 miljonit). Elukutselisi (mees)jalgpallureid oli 207 FIFA liikme andmete põhjal koostatud uuringu järgi 110 000 ja klubisid 301 000.

Paljudes riikides on jalgpall põimunud argikultuuriga. Maailmameistrivõistluste kumulatiivne teleauditoorium on 1998. aastast saadik ulatunud üle 26 miljardi vaataja.[6] Ilmuvad jalgpalliteemalised ajalehed ja ajakirjad. Tippjalgpalluritest on saanud avaliku elu tegelased. Enamikus riikides on parimad jalgpallurid elukutselised sportlased, kelle aastapalk võib ulatuda üle mitme miljoni euro.

Mängureeglid muuda

Mängureeglid koosnevad 17 peatükist. Kooskõlastatult vastava rahvusliku jalgpalliliiduga võib reegleid kohendada sobivaks noortele, naistele, veteranidele või puudega mängijatele.[7] Mängureeglid otsustab Rahvusvahelise Jalgpalli Nõukogu (IFAB) ja need avaldab FIFA.[8]

Mängijad, varustus ja kohtunikud muuda

 
Jalgpallipall

Ühes võistkonnas mängib väljakul korraga kuni 11 mängijat, kellest üks peab olema väravavaht. Väravavaht tohib ainsana palli käega puutuda, kuid seda vaid oma karistusalal.

Mängija kohustuslikku põhivarustusse kuuluvad pikkade või lühikeste käistega jalgpallisärk, lühikesed püksid, põlvikud, jalanõud, säärekaitsed ja väravavahil kindad. Mängijad peavad kandma sellist riietust, mis eristab neid vastasvõistkonna mängijast ja väljakukohtunikust. Väravavahid peavad olema selgelt äratuntavad.

Kerakujuline mänguvahend on kaetud naha või mõne muu IFAB-i heaks kiidetud materjaliga. Palli ümbermõõt peab olema 68–70 cm (27–28 tolli) ja mängu alguses kaaluma 410–450 g (14–16 untsi). Palli rõhk peab jääma vahemiku 0,6–1,1 atmosfääri. Tänapäeva jalgpallid on vettpidava pealispinnaga, mistõttu jääb palli kaal isegi märjal ja porisel väljakul enam-vähem samaks. Palli võib mängu ajal vahetada ainult väljakukohtuniku loal.

Mängu juhib väljakukohtunik ja teda abistavad kaks abikohtunikku ning neljas kohtunik, kes näitab mängu ajal annab mängijatele, numbritablood kasutades, vahetus(t)est teada. Tal on veel teisigi kohustusi, sealhulgas peakohtuniku asendamine, kui viimane ei suuda mängu lõpuni jätkata.

Viienda kohtuniku kohustuseks on abikohtuniku (piirikohtuniku või neljanda kohtuniku) väljavahetamine. Tema reeglina peakohtuniku tööd üle ei võta.

Kuuendat ja seitsmendat kohtunikku UEFA-s seni katsetatakse. Nimelt pannakse need kohtunikud mõlema värava taha, et paremini värava ees toimuvat näha ja kontrollida. Samas äärmisel juhul (nt FIFA MM 2010 Finaalis) on kuues ja isegi seitsmes kohtunik asekohtunik.

Mänguväljak muuda

 
Jalgpalliväljak

Mänguväljak peab olema muru- või kunstkattega ristkülik, kusjuures väljaku külgjoon peab olema pikem kui väravajoon. Ettenähtud pikkus on 90–120 ja laius 45–90 meetrit[9], rahvusvahelistes mängudes vastavalt 100–110 ja 64–75 meetrit.[10]

Väljak on tähistatud joontega, mis piiravad väljaku alasid. Kaks pikemat joont on küljejooned, otsmisi jooni nimetatakse värava- ehk otsajoonteks.[11] Kui pall ületab täielikult külgjoone, loetakse ta mängust väljas olevaks ning see pannakse uuesti mängu küljesisseviskega. Kui pall ületab täielikult otsajoone (väljaarvatud väravapostide vahelt), on pall samuti mängust väljas ja mäng jätkub väravaesise lahtilöögiga (kui palli puudutas viimasena ründava võistkonna mängija) või nurgalöögiga (kui palli puudutas viimasena kaitsva võistkonna mängija).

Mängijate eesmärk on toimetada pall vastasvõistkonna väravasse, mis asub otsajoonte keskel. Need koosnevad kahest vertikaalsest postist, mis on omavahel ühendatud horisontaalse põikpuuga. Postide vahe on 7,32 meetrit ja põikpuu kõrgus alumise servani on 2,44 meetrit.[11] Väravajoon peab olema sama lai kui on väravapost ja põikpuu.

Väravaid ümbritseb ristkülikukujuline karistusala. Seda tähistavad kummagi väravaposti siseküljest 16,5 meetri kauguselt otsajoone suhtes täisnurga all tõmmatud jooned, mida ühendab otsajoone suhtes rööpselt 16,5 meetri kaugusele tõmmatud joon.[11] Karistusalal on kaks peamist funktsiooni: see on ainus mänguväljaku osa, kus väravavaht tohib mängida käega; kui mängija rikub oma karistusalal reegleid, määratakse vastasvõistkonnale penalti, mille löömise koht asub kummagi väravaposti suhtes võrdselt 11 meetri kaugusel otsajoonest.

Keskjoon jagab väljaku kaheks võrdseks pooleks.

Mänguaeg ja võitja selgitamine muuda

Mängus on kaks poolaega, kumbki pikkusega 45 minutit ja nende vahel 15-minutiline vaheaeg. Mängu lõpetab kohtuniku vile, seetõttu on poolajad tihti mõne minuti võrra ettenähtud ajast pikemad. Rohkem väravaid löönud võistkond on võitja. Kui juhtub, et väravaid ei lööda ja mängu võitja peab kindlasti selguma, võidakse määrata lisaaeg. Kui ka siis ei ole tulemust, määratakse 11 meetri karistuslöögid ehk penaltid.

Muud reeglid muuda

 
Kollane kaart tähendab hoiatust, punane kaart eemaldamist

Sihilikult vastasvõistkonna mängijat vigastanud või muul viisil vea teinud mängijat võib kohtunik hoiatada (kollane kaart) või väljakult eemaldada (punane kaart) asendamise õiguseta. Kahe piirikohtuniku peamine ülesanne seisneb suluseisu määramises. Suluseis on selline mängijate asetus, kus ilma pallita mängijast on temale söötmise ajal eespool (rünnaku suunas) vaid üks mängija.

Organisatsioonid muuda

 
Jalgpallimaailm on jaotatud kuueks piirkonnaks

Rahvusvahelist jalgpalli (sh saali- ja rannajalgpalli) juhib Fédération Internationale de Football Association ehk FIFA, mille peakorter asub Zürichis. 1904. aastal asutatud FIFA-ga on seotud kuus piirkondlikku jalgpalliliitu:

Riiklikud jalgpalliliidud kuuluvad nii FIFA-sse kui ka reeglina oma maailmajao alaliitu.

Koondised ja rahvusvahelised suurvõistlused muuda

 
Väravavaht nurjab ründaja läbimurde

Jalgpallikoondised on iga riigi esindusvõistkonnad, kus reeglina mängivad selle maa parimad mängijad. Koondistel on võimalus pääseda valikmängude kaudu maailmameistrivõistlustele või oma maailmajao meistrivõistlustele.

Esimesed maailmameistrivõistlused toimusid 1930. aastal. Finaalturniir peetakse iga nelja aasta tagant. Sinna pääsevad alates 1998. aastast 32 riigi koondised. Igal piirkondlik alaliit saab kindel arv kvalifikatsioonikohti.

Euroopa meistrivõistlusi peetakse 1960. aastast. Finaalturniir toimub iga nelja aasta tagant. Sinna pääsevad alates 2016. aastast 24 riigi koondised.

Meistrivõistlused leiavad aset ka Lõuna-Ameerikas, Aafrikas, Aasias, Kesk-Ameerikas ja Okeaanias.

FIFA korraldab samuti naiste, noorte ja juunioride maailmameistrivõistlusi.

Klubid, liigad ja karikavõistlused muuda

 
Võitlus palli pärast

Jalgpalliklubid saavad osaleda oma maa liiga- ja eri karikavõistlustel.

Ühte liigasse kuuluvad võistkonnad kohtuvad reeglina hooaja jooksul üksteisega vähemalt kaks korda. Paremusjärjestus nähtub punktitabelist. Võit annab kolm ja viik ühe punkti. Liigasüsteem on organiseeritud hierarhiliselt: tugevamad pääsevad lõpptabeli selgudes hooaja lõppedes astme võrra kõrgemale ja nõrgimad langevad astme võrra madalamale. Süsteemi tipus asuva kõrgliiga võitja tuleb maa meistriks ning parimad saavad õiguse osaleda rahvusvahelistes sarjades.

Peale liigamängude peetakse ka üleriiklikke, piirkondlikke ja liigasiseseid karikavõistlusi, kus igast voorust pääsevad edasi ainult võitjad. Olenevalt riigist võivad karikavõitjad saada õiguse osaleda rahvusvahelistes sarjades.

Euroopa viis parimat kõrgliigat on Premier League (Inglismaa), Primera División (Hispaania), Serie A (Itaalia), Bundesliga (Saksamaa) ja Ligue 1 (Prantsusmaa).[12][13] Parimad klubid pääsevad rahvusvahelistesse sarjadesse, näiteks UEFA Meistrite Liiga ja UEFA Euroopa Liiga Euroopas või Copa Libertadores Lõuna-Ameerikas. Meistrite Liiga ja Euroopa Liiga meistrid selgitavad omavahel Euroopa Superkarika võitja.

Naised jalgpallis muuda

 
Suurbritannia naiste jalgpalliklubi 1895. aastal
 
Jaapani Marugame keskkooli naiskond jalgpalli mängimas 1920. aastal

Naised on organiseeritud jalgpalli mänginud vähemalt sama kaua kui mehed, nii on ülestähendusi iga-aastastest võistlustest Šotimaal 1790. aastatel.[14] On ka kirjeldusi naisi jalgpalli mängimas näiteks 16. sajandil, mil Philip Sidney kirjutas ühes oma luuletuses "igal asjal oma aeg, ütleb mu ema sageli, kui ta, seelikud tihkelt mässitud, tüdrukutega jalgpalli mängis"[15] Üks esimesi naiste jalgpalliklubisid loodi 1895. aastal Inglismaal.[16] Naiste jalgpalli populaarsuse kasvule vaatamata on 2020. aastatel jalgpallis endiselt suur sooline palgalõhe ja rahastamise nappus ning käivad ka vaidlused mängijate kohtlemise üle.[17][18]

Mängukeelud muuda

Pärast Esimese maailmasõja puhkemist ja sellele järgnenud naiste massilist ühistööle rakendamist suurenes kiiresti huvi naiste jalgpalli vastu ning asutati palju naiskondi ja turniire. Huvi spordi vastu kasvas jätkuvalt pärast sõja lõppu ja 1920. aastateni. Sellel perioodil, mida on nimetatud naiste jalgpalli esimeseks kuldajastuks, paelusid matšid märkimisväärset hulka publikut, kuid sõja lõpp tõi endaga kaasa ka tagasilöögi naiste saavutatud edule, sealhulgas naiste tööhõive seaduste tagasipööramised, nagu 1919. aasta sõjaeelsete tavade taastamise seadus, ja moraalipaanikat. Paljudes riikides on naiste jalgpall ajalooliselt olnud rangelt piiratud, sealhulgas otseselt keelatud valdava osa 20. sajandist.[19]

Nõukogude Liit muuda

Venemaal on ülestähendusi naiste jalgpallist näiteks 1911. aastast.[20] 1972. aastal kostis pärast Dnipropetrovskis peetud naisteturniiri kaebusi,[21] mille järel tegi Nõukogude Spordimeditsiini Föderatsioon avalduse, milles hoiatas naisi jalgpalli mängimise eest, öeldes, et see kujutab endast ohtu tervisele. Riiklik kehakultuuri- ja spordikomitee teatas seejärel naiste jalgpalli keelustamisest. Keeld kehtis kuni Gorbatšovi ajani, Nõukogude Liidu naiste jalgpallikoondis pidas oma esimese mängu 1990. aasta alguses.[22]

 
Läti jalgpallikoondise liige Anastasija Poļuhoviča

Eesti muuda

Eesti Naiste Meistriliiga loodi 1994. aastal, esimene maavõistlus toimus samal aastal Leedu vastu.[23]

Muu maailm muuda

20. sajandi alguses, pärast I maailmasõda, oli Suurbritannias naiste jalgpall aina populaarsem, kuid 1921. aastal keelas kohalik jalgpalliliit naiste mängimise oma liidu väljakutel. Keeld kehtis 51. aastat, sellest loobuti 1970. aastal.[24]

Belgias keelati naiste jalgpall meditsiinilistel põhjustel aastatel 1920–1970.[25]

Brasiilias oli naiste jalgpall keelatud aastatel 1940–1979, kuid kohati vägivaldse vastuhaku tõttu ei saanud ka keelujärgselt naised jalgpalli mängida ning 2001. aastaks olid kõik naiste võistlussarjad tegevuse lõpetanud. 2013. aastal loodi uus naiste liiga.[26][27]

Taanis lõppes keeld UEFA survel 1972. aastal, kuid kohalik jalgpalliorganisatsioon püüdis veel mõnda aega naiste mängu takistada.[28]

Prantsusmaa jalgpalliliit teatas 1919. aastal, et ei luba naisi väljakule, kuid ei keelanud seda spordiala ametlikult. Vastuseks hakkas 1917. aastal asutatud naiste jalgpalliliit (FSFSF) korraldama naiste jalgpallivõistlusi. 1933. aastal keelustas Prantsusmaa jalgpalliliit ametlikult naiste jalgpalli. Mõned mitteametlikud võistlused jätkusid kuni 1941. aastani, mil fašistlik Vichy valitsus muutis naiste jalgpalli ebaseaduslikuks. Prantsusmaa jalgpalliliit tühistas keelu 1970. aastal.[29][30]

Lääne-Saksamaal kehtestas Saksa Jalgpalliliit (DFB) naiste jalgpallile keelu 1955. aastal meditsiinilistel põhjendustel. Keeld tühistati 1970. aastal. Pärast keelu lõppemist kehtestas DFB naiste matšidele mitmeid piiranguid, sealhulgas piiras mänguaega kahe 30-minutilise poolajaga, lubas matše korraldada ainult sooja ilmaga, keelas mängujalatsitel naastude kasutamise, ja jalgpallisärkidel sponsorluse näitamise. Esimene naiste jalgpallikoondis loodi 1982. aastal. Ida-Saksamaal Deutscher Fußball-Verband der DDR naiste jalgpallile keeldu ei kehtestanud, kuid riiklikult takistati koondiste moodustamist. 1969. aastal otsustas Saksamaa Sotsialistlik Ühtsuspartei, et tippspordina võib rahastada ainult meeste jalgpalli. Ida-Saksamaa naiste jalgpallikoondis mängis vaid ühe mängu 1990. aasta mais.[31]

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. ↑ 1,0 1,1 "FIFA Big Count 2006. Viimati külastatud 28.12.2008" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 17.07.2013. Vaadatud 28.12.2008.
  2. ↑ The History of Football. FIFA (inglise keeles). Viimati külastatud 18.11.2008.
  3. ↑ History of the FA. Inglismaa jalgpalliliit (inglise keeles) Viimati külastatud 19.11.2008.
  4. ↑ The History of FIFA. FIFA (inglise keeles) Viimati külastatud 20.11.2008.
  5. ↑ Schwede, Indrek 2001. Väike jalgpallipiibel. Tallinn: K-Kirjastus, lk 8
  6. ↑ TV Data. FIFA (inglise keeles) Viimati külastatud 24.11.2008.
  7. ↑ Reeglid. Eesti Jalgpalli Liit.
  8. ↑ Laws of the Game. FIFA (inglise keeles). Viimati külastatud 18.11.2008.
  9. ↑ Reeglid (1. reegel – jalgpalliväljak)[kõdulink]. Eesti Jalgpalli Liit. Lk 1. Viimati külastatud 17.11.2008.
  10. ↑ Laws of the Game (Law 1 – The Field of Play). FIFA (inglise keeles). Viimati külastatud 17.11.2008.
  11. ↑ 11,0 11,1 11,2 Reeglid (1. reegel – jalgpalliväljak)[kõdulink]. Eesti Jalgpalli Liit. Lk 2. Viimati külastatud 17.11.2008.
  12. ↑ Coefficient ranking. UEFA (inglise keeles). Viimati külastatud 19.11.2008.
  13. ↑ UEFA European Cup Football. Bert Kassies (inglise keeles). Viimati külastatud 19.11.2008
  14. ↑ "SFA: Scottish Football Association". web.archive.org. 8. märts 2005. Originaali arhiivikoopia seisuga 8. märts 2005. Vaadatud 20. augustil 2023.{{netiviide}}: CS1 hooldus: robot: algse URL-i olek teadmata (link)
  15. ↑ "Sir Philip Sidney. A Dialogue Between Two Shepherds". www.luminarium.org. Vaadatud 20. augustil 2023.
  16. ↑ Jones, Izzie (29. juuli 2022). "The forgotten history of women's football". Evening Standard (inglise). Vaadatud 20. augustil 2023.
  17. ↑ "Naiste jalgpall võitleb tohutu lõhega rahastamises". Äripäev. Vaadatud 21. augustil 2023.
  18. ↑ "FIFA opens case against Spanish soccer president Rubiales for his conduct at Women's World Cup final". AP News (inglise). 24. august 2023. Vaadatud 24. augustil 2023.
  19. ↑ Rowbotham, Sheila (11. november 2018). "Women and the first world war: a taste of freedom". The Guardian (Briti inglise). ISSN 0261-3077. Vaadatud 20. augustil 2023.
  20. ↑ "Spordileht 6 juuli 1970 — DIGAR Eesti artiklid". dea.digar.ee. Vaadatud 20. augustil 2023.
  21. ↑ "Miks keelati NSV Liidus naistel jalgpalli mängimine? Ühe pahase tehasetöölise kirja peale!". Jalgpall. 11. juuni 2020. Vaadatud 20. augustil 2023.
  22. ↑ "Once taboo, Russian women's football eyes FIFA World Cup 2018 boost". Hindustan Times (inglise). 14. mai 2018. Vaadatud 20. augustil 2023.
  23. ↑ "Naiste jalgpall kogub visalt populaarsust". Äripäev. Vaadatud 20. augustil 2023.
  24. ↑ Wrack, Suzanne (13. juuni 2022). "How the FA banned women's football in 1921 and tried to justify it". The Guardian (Briti inglise). ISSN 0261-3077. Vaadatud 20. augustil 2023.
  25. ↑ "Femmes de foot, femmes puissante, et femmes dangereuses? - rtbf.be". RTBF (prantsuse). Vaadatud 20. augustil 2023.
  26. ↑ "The history of women's football in Brazil". sportanddev (inglise). Vaadatud 20. augustil 2023.
  27. ↑ Knijnik, Jorge (2013-02). "Visions of Gender Justice: Untested Feasibility on the Football Fields of Brazil". Journal of Sport and Social Issues (inglise). 37 (1): 8–30. DOI:10.1177/0193723512455924. ISSN 0193-7235. {{ajakirjaviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |kuupäev= (juhend)
  28. ↑ Doyle, Paul (13. juuni 2019). "Women's World Cup game-changing moments No 2: Denmark in 1971". The Guardian (Briti inglise). ISSN 0261-3077. Vaadatud 20. augustil 2023.
  29. ↑ "Fémina sport : aux sources du foot des femmes en France". Libération (prantsuse). Vaadatud 20. augustil 2023.
  30. ↑ "5 dates clefs sur l'histoire du football féminin". Cosmopolitan.fr (prantsuse). Vaadatud 20. augustil 2023.
  31. ↑ "50 years of women's football in Germany – DW – 10/30/2020". dw.com (inglise). Vaadatud 20. augustil 2023.

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Jalgpall&oldid=6513351"