Vikipeedia

Eesti jalgpallikoondis

Eesti esindusmeeskond jalgpallis

 See artikkel räägib meeste jalgpallikoondisest; naiste koondise kohta vaata artiklit Eesti naiste jalgpallikoondis

Eesti jalgpallikoondis on Eesti esindusmeeskond jalgpallis. Koondise liikmed valib välja peatreener ning seda haldab Eesti Jalgpalli Liit (EJL). Peamine kodustaadion on A. Le Coq Arena Tallinnas.

Eesti jalgpallikoondis
Hüüdnimi sinisärgid, Kalevipojad
Jalgpalliliit Eesti Jalgpalli Liit
(asutatud 1921)
Konföderatsioon UEFA (Euroopa)
Peatreener Jürgen Henn
Kapten Karol Mets
Rekord­internatsionaal Konstantin Vassiljev (158 mängu)
Parim väravakütt Andres Oper (38 väravat)
Noorim koondislane Patrik Kristal (16 aastat, 9 kuud, 27 päeva)
Kodustaadion A. Le Coq Arena
FIFA edetabeli koht 123. (september 2024)
Kõrgeim 47. (märts 2012)
Madalaim 137. (oktoober 2008)
Esimesed värvid
Teised värvid
Esimene kohtumine Soome Soome – Eesti 6:0
(Helsingi, 17. oktoober 1920)
Suurim võit Eesti – Leedu Leedu 6:0
(Tallinn, 26. juuli 1928)
Gibraltar Gibraltar – Eesti 0:6
(Faro, 7. oktoober 2017)
Suurim kaotus Soome Soome – Eesti 10:2
(Helsingi, 11. august 1922)
Saksamaa Saksamaa – Eesti 8:0
(Mainz, 11. juuni 2019)
Olümpiamängud
Olümpiasaavutused eelring (1924)

Eesti koondis pidas oma esimese kohtumise 1920. aasta oktoobris. Meeskond osales 1924. aasta suveolümpiamängude eelringis, mis on jäänud ainsaks esituseks suurturniiril. Eesti pole kordagi pääsenud ei maailmameistrivõistluste ega Euroopa meistrivõistluste finaalturniirile, kuid jõudis 2012. aasta EM-i otsustavasse valikringi, kus tuli tunnistada Iirimaa paremust.

Aastail 1940–1991 oli Eesti Teise maailmasõja sündmuste ja Nõukogude Liitu kuulumise tõttu rahvusvahelisest jalgpallielust ära lõigatud. Eesti esimene FIFA ametliku tunnustuse pälvinud taasiseseisvumisjärgne kohtumine toimus 3. juunil 1992.

Kõige rohkem koondisemänge (158) on pidanud Konstantin Vassiljev. Martin Reim oli selles arvestuses 157 mänguga Euroopa rekordimees 2009. aasta novembrini.[1][2] Enim väravaid (38) on löönud Andres Oper. Koondise peatreener on alates 2024 aasta juunist Jürgen Henn.

Ajalugu

muuda

Eesti Vabariik (1918–1940)

muuda

Eestisse tõid jalgpallioskused ja mänguvahendid inglise madrused 20. sajandi esimestel aastatel,[3] kui maa oli veel Vene Keisririigi koosseisus. Kohalik jalgpallielu hakkas kihama pärast Vabadussõda (1918–1920) ja omariikluse kindlustamist. Koondis pidas oma esimese kohtumise 17. oktoobril 1920 Helsingis, kus jäi 0:6 alla Soomele. Mäng toimus murukattega maapinnal, mis oli eestlaste jaoks esmakordne.[4] Eesti Jalgpalli Liit asutati 14. detsembril 1921 ja võeti 1923. aastal koos Brasiilia, Egiptuse, Jugoslaavia, Läti, Poola, Tšehhoslovakkia, Türgi ja Uruguayga maailmaorganisatsiooni FIFA liikmeks.[5]

Eesti tänini ainus osavõtt suurturniirist pärineb 1924. aastast, kui kaotati Pariisi suveolümpia eelringis 0:1 USA-le. Reis Prantsusmaale oli ainulaadne, sest 1920. ja 1930. aastatel olid Eesti valdavateks mängupartneriteks lähinaabrid. Aastail 1920–1940 pidas koondis 107 ametlikku kohtumist, neist 32 Läti, 27 Leedu, 21 Soome ja 12 Rootsiga. Kokku oli eestlastel sel perioodil 13 eri vastast, kaugeimad mängupaigad olid peale Pariisi veel Oslo, Stettin ja Varssavi.

Eesti koondise hooaeg kestis reeglina mai lõpust septembrini. Kõigis kolmes Balti riigis kujunes spordiaasta suursündmuseks 1928. aastal esimest korda peetud Balti turniir.[6] Nõukogude Liidu okupatsioonini toimus võistlus üheksa korda, neist neli võitis Läti, kolm Eesti ja kaks Leedu. Korraldusõigus vaheldus kolme riigi vahel. Eestile kujunes eriti meeldejäävaks kümnenditeks viimaseks jäänud koduse turniiri võit 1938. aastal, kui otsustavaks kohtumiseks väljakuperemeeste ja Läti vahel kogunes Kadrioru staadionile 12 000 pealtvaatajat, neist 2000 lätlased. Samuti üritas Eesti koos Soome ja Ungariga panna aluse soome-ugri hõimurahvaste vahelisele Turaani turniirile, kuid kolme koondise 1934. aastal Tallinnas peetud mõõduvõtt jäi ühtlasi viimaseks.

Rahvusvahelise tähtsusega olid see-eest 1930. aastal esimest korda peetud maailmameistrivõistlused. Esimene MM-turniir, kuhu Eesti meeskond püüdles, oli 1934. aasta MM. Valikgrupis sattusid vastasteks Leedu ja Rootsi. Oma esimese MM-valikmängu pidasid eestlased 11. juunil 1933 Stockholmis, kus kaotasid 2:6 väljakuperemeestele. Eesti esimese MM-valikmängude värava lõi Leonhard Kass (47. minutil vaheseisuks 1:4).[7] Hiljem finaalturniiril veerandfinaali jõudnud skandinaavlased alistasid ka Leedu ja baltlaste omavahelist mängu selles valikgrupis enam ei peetud.

Eesti osales ka järjekorras kolmanda ehk 1938. aasta MM-i valikturniiril. Eestlased läksid kõigis kolmes 1937. aasta suvel toimunud matšis juhtima, kuid vandusid lõpuks alla mõlemale finaalvõistlusele jõudnud meeskonnale. Stockholmis kaotati taas Rootsile (2:7) ning Königsbergis alagrupi võitnud Saksamaale (1:4). Viimases kohtumises sai Eesti aga läbi aegade esimese valikmängu võidu, kui 19. augustil alistati Turus 1:0 Soome.

Sõjaeelsest ajast on püsinud tänini suurim võit (6:0 26. juulil 1928 Tallinnas Leedu vastu) ja kaotus (2:10 11. augustil 1922 Helsingis Soome vastu). Väärtusliku saavutuseni jõudsid eestlased veel 1937. aastal, mil sõprusmängus alistati nii 1930., 1934. kui ka 1938. aasta MM-finaalturniiril osalenud Rumeenia.[8]

Eestil oli enne Teist maailmasõda seitse peatreenerit, kellest ungarlane Antal Mally oli ametis kahel korra. Välistreenereid oli neli (kolm ungarlast, üks austerlane). Koondise esimene eestlasest juhendaja oli 1932. aastal ametisse astunud Albert Vollrat. Mitmel hooajal mängiti ka treenerita,[9] siis määras koosseisu jalgpalliliit.[10]

Koondisse kuulusid enamasti Tallinna klubide TJK, Sport, Kalev ja Estonia mehed.[10] Sõjaeelsel ajal said enim koondisemänge kirja väravavaht Evald Tipner (67) ja väljakumängijad Eugen Einman (65), Eduard Ellman-Eelma (58) ja Karl-Rudolf Silberg-Sillak (52). Edukamad väravakütid olid Ellman-Eelma (21 tabamust 65 kohtumises), Richard Kuremaa (18/42), Arnold Pihlak (17/44) ja Georg Siimenson (14/42) ja Friedrich Karm (9/13), kes kuuluvad tänini selles arvestuses Eesti kõigi aegade esikümnesse. Koondislased said oma panuse eest ka väikest tasu – mängupäeval viis krooni, 1938. aasta Balti turniiri võidu eest maksti 50 krooni.

18. juulil 1940 võideti Kadrioru staadionil 2:1 Lätit, mis jäi enam kui pooleks sajandiks koondise viimaseks ametlikuks mänguks.

Okupatsiooniaastad (1940–1991)

muuda

Pärast Nõukogude Liitu inkorporeerimist 1940. aasta augustis kadus koos iseseisva Eesti riigiga ka jalgpallikoondis. Saksamaa okupatsiooni (1941–1944) ajal tuli rahvusmeeskond uuesti kokku ja pidas kaks mitteametlikku sõprusmängu (Riias 0:4 ja Tallinnas 1:8), kuid sõjaeelsest koondisest olid alles jäänud vaid üksikud.[11] Kui Nõukogude väed 1944. aastal uuesti Eestisse tungisid, sattus osa parimatest jalgpalluritest mobilisatsiooni (nt Richard Kuremaa, Elmar Tepp ja Valter Neeris), osa aga pages Läände. Geislingeni põgenikelaagris moodustatud eesti meeskondadesse kuulus mitu endist koondislast (nt Arnold Pihlak ja Arnold Laasner).[11]

1940. aastate teisel poolel nimetati Eesti jalgpalliklubid ümber ja sõjaeelsed traditsioonid hakkasid järk-järgult hääbuma. Selle põhjusteks oli hilisema koondise peatreeneri Uno Piiri hinnangul suutmatus luua liidutasemel meeskonda, sellest tulenenud publikuhuvi raugemine ja spordijuhtide otsus soosida vähem populaarseid medali- ja punktialasid.[12] Eesti NSV-l oli oma esinduskoondis, mis aga okupatsiooni tõttu rahvusvahelistel võistlustel ei osalenud. Aastail 1948–1976 korraldati 19 Balti turniiri, millest võttis osa ka Valgevene NSV ja mille Eesti võitis viis korda.[13] Klubitasandil oli Eesti aastail 1969–1982 ainus liiduvabariik, mis NSV Liidu meistrivõistlustel ei osalenud. Eestlaste seas kaotas jalgpall populaarsust ja ala muutus 1970. aastateks valdavalt kohalike venelaste pärusmaaks.[14][15]

Eestikeelse jalgpallielu uuesti käivitamist asus 1970. aastate keskel vedama Roman Ubakivi,[16] kes moodustas Tallinnas eestikeelsed treeningurühmad. Neist silmapaistvaim oli aastail 1980–1989 Ubakivi ja Olev Reimi eestvedamisel tegutsenud noortevõistkond Lõvid, kust sirgus mitu hilisemat koondislast, teiste seas Mart Poom ja Martin Reim.[17] NSV Liidu A-koondisse ei jõudnud ühtegi eestlast, kuid noortekoondisse pääsesid Ubakivi õpilastest Ott Mõtsnik ja Toomas Krõm.[18]

Laulev revolutsioon, püüdlused taastada Eesti iseseisvus ja sellest johtunud pinged leidsid oma väljundi ka jalgpallis. 18. juulil 1990 toimus Kadrioru staadionil kohtumine Eesti ja Läti jalgpallurite vahel, et meenutada 50 aasta möödumist riikide esimese iseseisvusaja viimasest ametlikust sõprusmängust.[19] Vaidlusi tekitasid koondise koostamise põhimõtted. Sama aasta aprillis tegid 63 jalgpallurit avaliku pöördumise (Päevaleht, 24. aprill 1990), kutsudes jalgpallijuhte üles arvama koondisse vaid Eesti kodanike järeltulijad, jättes sealt välja pärast Teist maailmasõda Eestisse rännanud.

Naasmine jalgpalliareenile, kodakondsustüli ja õpipoisiaeg (1991–1996)

muuda
 
Mart Poom seisis koondise väravasuul aastail 1992–2009

Eesti taasiseseisvus 20. augustil 1991 ja seejärel uuesti kokku tulnud koondis debüteeris sama aasta novembris Leedus korraldatud Balti turniiril,[13] kuid FIFA tunnustuse pälvis alles 3. juunil 1992 Tallinnas peetud sõprusmäng Sloveeniaga (1:1). Ajaloolisest kohtumisest võtsid peatreener Uno Piiri juhendamisel osa Mart Poom, Urmas Hepner, Igor Prins, Urmas Kaljend, Meelis Lindmaa, Toomas Kallaste, Tarmo Linnumäe, Indro Olumets, Martin Reim, Sergei Ratnikov, Risto Kallaste, Viktor Alonen, Urmas Kirs, Marko Kristal ja Aleksandr Puštov.[20] Kodakondsuseta Puštov oli ka Eesti esimese taasiseseisvumisjärgse värava autor.

Koondise koosseisule jättis oma pitseri toonane kodakondsuspoliitika. Vaidlusi põhjustas jätkuvalt küsimus, kas rakendada nõndanimetatud nullvarianti ja kaasata Eestis elavaid ja jalgpallioskustelt võimekaid, kuid valdavalt vene juurtega kodakondsuseta mängijaid.[21][22] Eestimeelse klubina asutatud FC Flora esitas 21. jaanuaril 1992 ehk rohkem kui neli kuud enne esimest ametlikku maavõistlust Sloveeniaga Eesti Jalgpalli Liidule (EJL) 25 jalgpalluri allkirjaga ultimaatumi, et "koondisse võetaks ainult neid, kes omavad Eesti kodakondsust õigusliku järjepidevuse alusel".[23] Sama aasta juulis andis FIFA Eesti koondises mängimise loa 97 mittekodanikule, kes EJL-i väitel olid Eestis sündinud ja taotlesid Eesti kodakondsust.[24] Oktoobris langetas EJL-i juhatus otsuse, et pärast 1. aprilli 1993 ei tohi koondises enam mittekodanikud debüteerida.[25]

Tüli lõi uue hooga lõkkele 1993. aasta veebruaris Soomes peetud kolme riigi sõprusturniir, kus Eestit pääsesid esimest korda esindama mittekodanikud Andrei Borissov ja Sergei Bragin. Peaminister Mart Laari valitsus manitses 27. veebruaril Eesti Spordi Keskliitu "kaaluma võimalust Eesti spordimeeskondadesse koondada vaid Eesti Vabariigi kodanikke".[26] 11. märtsil ilmus ajakirjanduses avalik pöördumine, millele alla kirjutanud süüdistasid jalgpalliliitu ja peatreener Piiri nelja "võõrkodaniku" (peale Borissovi, Bragini, Puštovi ka Sergei Hohlov-Simsoni) platsile saatmises, vene keele kasutamises koondise töökeelena ja selles, "et enamiku eesti poistele kuuluvaid [noortevõistkondade] kohti hõivavad mittekodanikud".[26] Eesti ajakirjanduse väitel oli EJL vassinud ka FIFA-le esitatud 97 mittekodanikust jalgpalluri osas, sest enamik neist polnud kodakondsustaotlust esitanud.

Kodakondsusprobleemide kõrval tuli koondisel teha läbi ka sportlikud sünnivalud. EJL otsustas 5. detsembril 1991 majandusraskustest, Kadrioru staadioni viletsast seisust ja meeskonna kogenematusest hoolimata osaleda 1994. aasta maailmameistrivõistluste valikturniiril.[27] Pika vaheaja järel rahvusvahelisele jalgpalliareenile naasnud Eesti lõpetas alagrupi väravate vahega 1:27 viimasena, olles saanud üheksa kaotuse kõrvale ühe viigi Malta vastu. 1996. aasta Euroopa meistrivõistluste valiktsükliks asus koondist juhendama Ubakivi, kelle taktikepi all jäädi punktita (väravate vahe 3:31), seejuures suurimad kaotused tuli vastu võtta võõrsil Horvaatialt (1:7) ja Leedult (0:5).

Eesti jäi sel perioodil pea kolm aastat (14. oktoober 1993 – 5. oktoober 1996) võiduta. 1996. aasta veebruariks oli koondis langenud FIFA edetabelis 135. kohale. Vilets seis kajastus ka publikuhuvis, 1994. aasta sügisel kogunes Kadrioru staadionile Eesti ja värske MM-hõbeda Itaalia valikmängu vaatama vaid 3000 pealtvaatajat.[28]

Esimene välistreener ja tulemuste paranemine (1996–2000)

muuda
 
Eesti tõus FIFA edetabelis algas islandlase Teitur Þórðarsoni ametiajal

Tulemused paranesid esimese Eesti taasiseseisvumise järgse välistreeneri, islandlase Teitur Þórðarsoni tuleku järel. Esimene taasiseseisvumisjärgne võit valikturniiril saavutati 5. oktoobril 1996, kui Kadrioru staadionil alistati Sergei Hohlov-Simsoni väravast Valgevene. Eesti sai selles 1998. aasta maailmameistrivõistluste kvalifikatsioonigrupis peale võidu valgevenelaste üle veel rahvusvahelist tähelepanu pälvinud viigi. Nimelt tuli 9. oktoobril 1996 Tallinnas ebaselgetel põhjustel ära jäänud kohtumine Šotimaa vastu FIFA otsuse kohaselt neutraalsel väljakul uuesti korraldada[29] ning Monacos 11. veebruaril 1997 peetud kordusmatš lõppes väravateta.[30] Eesti kogus lõpuks neli punkti (väravate vahe 4:16) ja pääses esimest korda viimasest kohast, jäädes kuueliikmelises alagrupis Valgevene ees viiendaks.

Eesti lõpetas eelviimasena ka 2000. aasta Euroopa meistrivõistluste valikturniiri, kuid seekord saavutati kümnes mängus kolm võitu ja kaks viiki (väravate vahe 15:17). Alagrupikaaslaseks loositi taas Šotimaa, kellelt võõrsil saadud 2:3 kaotus oli ajakirja Sporditäht hinnangul 1998. aasta tähelepanuväärsemate spordisündmuste esikümnes ("Eesti-Šotimaa vastasseis palliplatsil hakkab omandama juba Eesti-Läti maavõistluse pinget").[31] 31. märtsil 1999 alistas koondis Vilniuses 2:1 Leedu, mis oli esimene võõrsil saavutatud valikmängu võit pärast taasiseseisvumist. Eestil säilis kuni eelviimase vooruni teoreetiline võimalus pääseda EM-finaalturniirile ja meeskond kogus lõpuks rekordilised 11 punkti. Eesti-Šotimaa kohtumine 8. septembril 1999 oli taasiseseisvumise järel esimene mäng, kus 5000-kohaline Kadrioru staadion oli välja müüdud.[28]

Koondise koostamisel oli varasem kodakondsustüli vaibunud, kuid selle asemel valmistas pahameelt asjaolu, et valdav osa koondislastest olid FC Flora või välisklubide mängijad. Peatreener Þórðarson oli sarnaselt oma eelkäija Roman Ubakiviga ühtlasi FC Flora esindusmeeskonna juhendaja. Oponendid kahtlustasid, et selline skeem aitab FC Flora presidendil Aivar Pohlakul mängijaid välismaale müüa ja konkurendid eemale tõrjuda.[32]

Hollandi periood ja uus kodustaadion (2000–2007)

muuda
 
Eesti koondis on Inglismaaga pidanud kaks kohtumist ning mõlemad lõppesid seisuga 0:3. Wembley staadion, 13. oktoober 2007

Peatreener Teitur Þórðarson lahkus ametist 1999. aasta lõpus ja jalgpalliliitu asus koondisele uut välistreenerit otsima. Seni võttis meeskonna juhendamise üle Tarmo Rüütli (keda kahes mängus asendas Aivar Lillevere), kes jäi ametisse 2000. aasta sügiseni ja tüüris koondist 2002. aasta maailmameistrivõistluste esimeses neljas valikmängus. Lepingu kohaselt pani Rüütli ameti maha, kui EJL oli palganud uueks peatreeneriks hollandlase Arno Pijpersi.

Uuendused puudutasid ka koondise mängupaika. Jalgpalliliidu plaan ehitada Tallinna moodne koduväljak sai teoks 2000. aasta lõpus, kui Lillekülas algasid kahe raudteeharu vahelisel tühermaal riigi esimese jalgpallistaadioni ehitustööd. Toona veel Lilleküla staadioni nime kandnud areen avati 2. juunil 2001 eelseisvate 2002. aasta maailmameistrivõistluste valikmänguga Hollandi vastu (2:4). Eelmüüki antud 9300 piletit müüdi maha kuue tunniga.[33]

MM-valikgrupis saadi kaks võitu Andorra üle ja viigistati kahel korral Küprosega. Kaheksa punkti andis lõpptabelis neljanda koha nende samade meeskondade ees. Sama palju punkte kogus Eesti ka 2004. aasta Euroopa meistrivõistluste kvalifikatsioonis: taas kaks võitu Andorra üle ning väravateta viigid kodustaadionil Bulgaaria ja Horvaatia vastu.

Eesti seni edukaimaks valikturniiriks kujunesid 2006. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused. Viis võitu, kaks viiki ja viis kaotust andsid kvalifikatsioonigrupis 17 punktiga neljanda koha Läti, Liechtensteini ja Luksemburgi ees.[34]

Juubeliaasta ja esimene kohtumine Brasiiliaga (2007–2009)

muuda
 
Eesti ja Türgi väravateta viik A. Le Coq Arenal 15. oktoobril 2008
 
Eesti-Brasiilia 0:1 kohtumise lahtimäng A. Le Coq Arenal 12. augustil 2009

2007. aasta novembris kinnitati kaheaastase lepinguga uueks peatreeneriks Tarmo Rüütli,[35] kes oli juba tüürinud koondist aastail 1999–2000, kuniks jalgpalliliit leidis pärast Þórðarsoni lahkumist Pijpersi näol järgmise välismaalasest juhendaja. Rüütli peaülesanne oma teisel ametiajal oli juhtida meeskonda 2010. aasta MM-i valikmängudes. Sõprusmängudes heitlikku vormi üles näidanud Eesti alustas 2008. aasta septembris alagrupiturniiri võõrsil 2:3 kaotusega Belgiale, kuid langes madalseisu pärast 0:7 allajäämist Bosnias[36][37] ning läbi aegade viletsaima kohaga (137.) oktoobrikuises FIFA edetabelis. Esimeses kodumängus tuli 0:3 alla vanduda valitsevale Euroopa meistrile Hispaaniale. Punktiarve avas Eesti alles neljandas valikmängus, kui mängus EM-poolfinalisti Türgiga jäid Tallinnas väravad löömata. Alagrupi kahest autsaiderist osutus Eesti 2009. aasta kevadel aga tugevamaks, tehes Armeeniaga võõrsil 2:2 viigi ja võites kaukaaslasi kodus 1:0.

EJL oli 2009. aasta kuulutanud Eesti jalgpalli sajandaks juubeliks. Tähtpäevakohtumistel tegid koondisega lõpparve rekordinternatsionaal Martin Reim (6. juunil Ekvatoriaal-Guinea vastu) ja koondise kauane väravavaht Mart Poom (10. juunil Portugali vastu). Sajandi mänguks[38] oli ristitud esmakordne kohtumine Brasiiliaga, mille pea parimas rivistus Tallinna saabunud FIFA edetabeli liider ja viiekordne maailmameister 1:0 võitis. Päev pärast rahvusvahelist tähelepanu pälvinud sõprusmängu[39] teatas EJL, et pikendab peatreener Rüütli lepingut 2011. aastani.[40]

Tarmo Rüütli aeg (2010–2013)

muuda

Eesti saavutas oma senise jalgpalliajaloo ühe kaalukama võidu 8. oktoobril 2010, kui alistas EM-valikmängus võõrsil FIFA edetabeli 15. meeskonna, neli kuud varem MM-il osalenud Serbia 3:1.[41][42]

Palju vastukaja tõi Eesti-Bulgaaria 2:2 viigimäng. EJL teatas 11. veebruaril 2011, et kaks päeva varem peetud sõpruskohtumisel lasub kihlveokontorites tehtud panuste analüüsi põhjal tulemusega manipuleerimise kahtlustus. Kahtlustatav Ungari kohtunik oli kummalegi meeskonnale andnud kaks penaltit. Sama kohtunik oli ka päev varem peetud Läti-Boliivia mängus määranud 3 penaltit, millest löödi ka kõik väravad.[43] Hiljem teatas FIFA, et mängu ei arvestata ametlikus statistikas.[44]

Eesti koondis sai järgmise tähtsa võidu 25. märtsil A. Le Coq Arenal peetud sõpruskohtumises Uruguay vastu. Viimase MM-i neljandat, kahekordset maailmameistrit, kahekordset olümpiavõitjat ja FIFA edetabeli 7. koondist võideti 2:0. Oma 100. koondisemängu tegi kapten Raio Piiroja.[45]

29. märtsil jätkati head esitust Serbia vastu, kui mängiti kodus 1:1 viiki.[46]

Sellele järgnes koondises mõõnaperiood, mis algas mitteametliku sõprusmängu kaotusega Baskimaale, edasi valikturniiri kaotused Itaaliale ja Fääri saartele, Lõuna-Ameerika turnee kaotused Tšiilile ja Uruguayle ning sõpruskohtumises Türgile.

Seejärel aga valikturniiril võideti võõrsil Sloveeniat ja kodus Põhja-Iirimaad ning FIFA edetabelis tõusti ajaloo kõrgeimale, 58. kohale.

Valikturniiri viimases mängus võideti võõrsil taas Põhja-Iirimaad ja säilitati võimalus oma alagrupis lõpetada teise kohaga ning jõuda väljalangemismängudele. Selleks ei tohtinud Serbia oma viimases kohtumises võita Sloveeniat.[47] Sloveenia võitis kohtumise kodus 1:0 ning Eesti kvalifitseerus väljalangemismängudele,[48] kus jäi kahe mängu kokkuvõttes 1:5 alla Iirimaale.[49]

Enne väljalangemismänge pikendati Tarmo Rüütli lepingut 2013. aasta lõpuni.[50]

Magnus Pehrssoni aeg (2014–2016)

muuda

5. detsembril 2013 toimus Eesti Jalgpalli Liidu kontoris pressikonverents, kus tutvustati Eesti jalgpallikoondise uut peatreenerit Magnus Pehrssoni.[51] Magnus Pehrssoni abilisteks said Janno Kivisild, Jesper Norberg ja Mart Poom.

26. juulil 2015 andis Eesti Jalgpalli Liit andis ametlikult teada, et on pikendas koondise peatreeneri Magnus Pehrssoniga lepingut, mis ulatub 2017. aasta lõpuni.

2016. aasta Euroopa meistrivõistluste valikturniiril saavutas koondis 6 meeskonnaga E-alagrupis 4. koha. Tulemuseks oli kolm võitu, üks viik ja kuus kaotust ning väravate vahe 4:9.

Suurim kaotuse sai koondis Pehrssoni juhendamisel 8. juunil 2016, kui Lissabonis peetud sõprusmängus kaotati Portugalile 0:7.

2018. aasta jalgpalli maailmameistrivõistluse valikmänge alustati 6. septembril 2016 kaotusega võõrsil Bosnia ja Hertsegoviina jalgpallikoondisele tulemusega 0:5. 14. septembril 2016 lõpetasid Eesti Jalgpalli Liit ja koondise peatreener Magnus Pehrsson vastastikusel kokkuleppel koostöö.[52]

Pehrssoni käe all pidas koondis 33 mängu, millest võideti 11, viigistati 8 ja kaotati 14. Selle aja jooksul lõi Eesti koondis 24 väravat, oma võrgust tuli korjata 37 palli. Nende aastate positiivsemateks tulemusteks olid võidud Sloveenia, Norra, Leedu, Soome ja Gruusia üle ning viigid Islandi ja Rootsiga.[53]

Martin Reimi aeg (2016–2019)

muuda

14. septembril 2016 teatas Eesti Jalgpalli Liit, et Pehrssoni asemel asub koondist juhendama Eesti rekordinternatsionaal Martin Reim ning abitreeneriteks Andres Oper, Mart Poom ja Janno Kivisild.[54]

28. märtsil 2017 sai Eesti ühe oma ajaloo kuulsaima võidu, kui kodus alistati sõprusmängus Horvaatia tulemusega 3:0.[55] Taasiseseisvunud Eesti koondise suurim võit saavutati Reimi juhendamisel 7. oktoobril 2017, kui alistati 2018. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlusete valikmängus Algarves Gibraltar 6:0. Ründes tegutsenud keskkaitsja Joonas Tamm lõi mängus 3 väravat. Enne seda pärines viimane kübaratrikk 1998. aasta novembrist, kui Indrek Zelinski lõi Indoneesia võrku kolm palli.

Eesti koondisel oli reaalne võimalus esimest korda pärast 1938. aastast Balti turniir 2018. aastal ära võita, kuid positiivne oli ka see, et 22aastase pausi järel tuldi turniiril teiseks.[56]

Reimi juhendamisel sai koondis kaks väga suurt kaotust, kui 13. novembril 2016 kaotati 2018. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlusete valikmängus Brüsselis Belgiale 1:8 ja 11. juunil 2019 2021. aasta Euroopa meistrivõistluste valikmängus Mainzis Saksamaale 0:8.[57] Saksamaalt saadud kaotuse suuruse osas korrati koondise ajaloo negatiivset rekordit. Ajaloo suurimaks allajäämiseks oli enne seda olnud Soome käest 1922. aastal saadud 2:10 kaotus.[58] 17. juunil 2019 teatasid Martin Reim ja koondise abitreenerid oma tagasiastumisest.

Reimi peatreeneriks oleku ajal sai koondis 36 mängust 13 võitu, 8 viiki ja 15 kaotust. Võiduprotsent 36,1 oli taasiseseisvumise järgselt Eesti koondise peatreeneritest kõrgeim.[59]

Karel Voolaiu aeg (2019–2020)

muuda

2019. aasta 3. juulist nimetati Eesti meeste koondise peatreeneri kohusetäitjaks Karel Voolaid pooleli olnud Euroopa meistrivõistluste valiksarja lõpuni. Abitreeneritena tegutsesid Mario Hansi, Aivar Anniste ja Vladimir Vassiljev, väravavahtide juhendaja oli Mart Poom ning kehalise ettevalmistuse treener Ott Meerits.

6. detsembril 2019 sai Voolaid koondise peatreeneriks, sõlmides lepingu Eesti Jalgpalli Liiduga 2020. aasta lõpuni. Selleks ajaks oli koondis tema juhtimisel pidanud viis kohtumist EM-valiksarjas Hollandi, Valgevene ja Saksamaaga ning ühe maavõistluse Ukrainaga. Kuuest kohtumisest oli kirjas 0:0 viik Valgevenega ning viis kaotust väravate vahega 1:15.[60] 2021. aasta Euroopa meistrivõistluste valikturniiri C-alagrupis jäi Eesti koondis lõpuks viimaseks kogudes 1 punkti 8 mängust väravate vahega 2:24.

Viimast koondisemängu juhendas Voolaid peatreenerina 18. novembril 2020 Gruusia vastu Thbilisis. Rahvuste liiga mäng lõppes 0:0 ning Eesti jäi C-divisjoni 2. alagrupis viimaseks, mis tähendas ülemineku mängude pidamist D-divisjoni langemise vältimiseks.[61] Karel Voolaidi saldoks jäi 14 mänguga on neli viiki ja kümme kaotust. Selleks ajaks oli Eesti võiduta seeria juba 15-mänguline. Viimane võit pärines 2019. aasta märtsist, kui 1:0 oldi parem Gibraltarist.

Thomas Häberli aeg (2021–2024)

muuda

5. jaanuaril 2021 teatas Eesti Jalgpalli Liit, et nad on palganud koondise peatreeneriks Thomas Häberli. Temaga allkirjastati leping, mille kohaselt pidi ta olema Eesti jalgpallikoondise peatreener kuni 2022. aasta jalgpalli maailmameistrivõistluste kvalifikatsioonimängude lõpuni.

Kuna COVID-19 pandeemia tõttu määrati Thomas Häberli eneseisolatsiooni, nimetati kolmes esimeses koondise mängus 2021. aastal peatreeneri asendajaks mängudes Tšehhi, Valgevene ja Rootsiga Martin Reim.[62] Need kolm kohtumist Eesti koondis kaotas.

Võidusoonele jõudis koondis sama aasta juunis kolme järjestikuse mänguga. Häberli juhendamisel võideti Balti turniir (Leedut võideti 1:0 ja Lätit 2:1), millega Eesti koondis lõpetas 83 aastat väldanud põua, tulles esmakordselt pärast 1938. aastat Balti turniiri võitjaks.[63] Sõprusmängus võideti Helsinkis ka Soomet 1:0.

2021. aastal peeti ka 2022. aasta jalgpalli maailmameistrivõistluste valikmänge, kus Eesti saavutas 5-liikmelises alagrupis 4. koha nelja punktiga Valgevene ees. Võit saadi Valgevene üle 2:0, viik 0:0 tehti Walesiga, suurim kaotus saadi Belgialt 2:5. Balti turniiril saadi 3. koht Islandi ja Läti järel.

2022. aastal pidas koondis Rahvuste liigas üleminekumänge Küprosega. Tallinnas oli tulemuseks 0:0 ja Küprosel 0:2, mis tähendas Eesti koondise langemist D-divisjoni, kus mängivad Euroopa 7 kehvemat jalgpalliriiki.[64] Samal aastal saavutati siiski D-divisjonis täiseduga alagrupi võit ning oldi ühtlasi divisjoni parimad.

2024. aasta Euroopa meistrivõistluste valikmänge pidas koondis 2023. aastal. Tulemused oli nõrgad: 8 mängust üks viik ja seitse kaotust, väravate vahe 2:22 ja alagrupis kindlalt viimane koht. Kaks suurimat kaotust olid Rootsile ja Belgiale, mõlemale tulemusega 0:5.

2024. aastal said peatreeneri ettepanekul koondise abitreeneriteks Jürgen Henn ja Joel Lindpere.[65] Eestil avanes vastavalt reglemendile võimalus tänu Rahvuste liiga D-divisjoni võidule, kui saadi kaks korda jagu nii San Marinost kui Maltast, mängida märtsis 2024 EM finaalturniiri kohale play-off süsteemis. Vastaseks tuli Poola, kes oli kõige parem UEFA rahvuste liiga A-divisjoni koondis, kes ei pääsenud otse finaalturniirile. Eesti kaotas mängu Varssavis 1:5.

Viimane mäng Häberli juhtimisel toimus treeneri kodumaal Šveitsis Luzernis 4. juunil 2024, kus kaotati sõprusmängus kohalikule koondisele 0:4. Konstantin Vassiljevist (vahetati väljakule 81. minutil) sai selles mängus Eesti koondise rekordinternatsionaal, kes jõudis tähiseni 158 mängu koondises.[66]

Häberli käe all pidas koondis 36 mängu, millest meie mehed kaotasid 19, võitsid kümme ja viigistasid seitse. Juhendaja võiduprotsent 27,7 on taasiseseisvusaja järgsete välistreenerite hulgas paremuselt kolmas, jäädes alla hollandlasele Arno Pijpersile (29,1) ja rootslasele Magnus Pehrssonile (33,3).[67]

Jürgen Henni aeg (2024–)

muuda

Jürgen Henni leping peatreenerina algas 5. juunil 2024 ning kestab kuni 2027. aasta lõpuni. Lepingu aeg hõlmab kaks Rahvuste liiga hooaega (2024 ja 2026) ning kaks valiksarja aastat (2025 MM- ja 2027 EM-valiksari). Alaliidul on võimalus leping 2026. aasta lõpus katkestada. 2027. aasta lõpus pikeneb leping automaatselt, kui Eesti on taganud pääsu 2028. aasta Euroopa meistrivõistluste sõelmängudele või finaalturniirile.[68]

Värske peatreeneri esimene mäng koondise eesotsas toimus Balti turniiri raames 8. juunil 2024 Tallinnas Fääri saartega. Peale vastaste avaväravat vastas Eesti neljaga ning võitis 4:1. Finaalimängus Kaunases kohtuti Leedu koondisega. Normaalaeg lõppes viigiga 1:1, peale väravateta lisaaega võitis Eesti penaltitega (4:3) ja tuli üle aasta taas Balti meistriks.[69]

UEFA rahvuste liiga C-divisjoni kaks esimest mängu peeti septembri alguses Slovakkia ja Rootsi koondistega, kuid tuli tunnistada vastaste paremust – kaotati vastavalt 0:1 ja 0:3. Kolmas mäng peeti Tallinnas 11. oktoobril 2024 Aserbaidžaaniga ning saavutati 3:1 võit.

Eesti rahvusvahelistel suurturniiridel

muuda

Olümpiamängud

muuda

Eesti tänini ainus osavõtt suurturniirilt pärineb 1924. aastast, kui kaotati Pariisi suveolümpia eelringis 0:1 USA-le. Meeskonda juhendas 1923. aastal koondise esimeseks peatreeneriks palgatud ungarlane Ferenc Kónya. Mängu ainsa värava lõid ameeriklased 15. minutil penaltist. Eestlastele määrati 68. minutil samuti penalti, kuid Elmar Kaljot ei suutnud seda kahel katsel väravaks lüüa. Pärast ameeriklastele allajäämist viibis olümpiakoondis Pariisis veel kolm nädalat, pidades seejuures sõprusmängu Iirimaaga (1:3), ja käis võistlemas Saksamaal (sealhulgas viigistati 2:2 Kaiserslauterniga) ja Hollandis.[70]

MM-i ja EM-i valikturniirid

muuda

Eesti koondis on üks 18-st UEFA praegusest liikmesriigist, kes pole pääsenud ei maailmameistrivõistluste (MM) ega Euroopa meistrivõistluste (EM) finaalturniirile (peale Eesti veel Andorra, Armeenia, Aserbaidžaan, Fääri saared, Gibraltar, Kasahstan, Kosovo, Küpros, Leedu, Liechtenstein, Luksemburg, Malta, Moldova, Montenegro, Põhja-Makedoonia, San Marino ja Valgevene).

Kokku on Eesti osalenud kümnel MM-valikturniiril (1934, 1938, 1994, 1998, 2002, 2006, 2010, 2014, 2018), 2022) ja kaheksal EM-valikturniiril (1996, 2000, 2004, 2008, 2012, 2016, 2020, 2024)). Aastail 1940–1991 puudus Eestil NSV Liitu kuulumise tõttu võimalus osaleda rahvusvahelistel võistlustel.

Eesti valikmängude etapilised edusammud on olnud järgmised [aeg, koht, vastane (tulemus)]:

Turniir Koht Punktid Väravad Peatreener(id) Valikgrupi vastased (punktid)
MM 1934 3. 0 2:6 – Rootsi (4), Leedu (0), Eesti (0)
MM 1938 3. 2 4:11 Rein Saksamaa (6), Rootsi (4), Eesti (2), Soome (0),
MM 1994 6. 1 1:27 Piir Itaalia (16), Šveits (15), Portugal (14), Šotimaa (11), Malta (3), Eesti (1)
EM 1996 6. 0 3:31 Ubakivi Horvaatia (23), Itaalia (23), Leedu (16), Ukraina (13), Sloveenia (11), Eesti (0)
MM 1998 5. 4 4:16 Þórðarson Austria (25), Šotimaa (23), Rootsi (21), Läti (10), Eesti (4), Valgevene (4)
EM 2000 5. 11 15:17 Þórðarson Tšehhi (30), Šotimaa (18), Bosnia ja Hertsegoviina (11), Leedu (11), Eesti (11), Fääri saared (3)
MM 2002 4. 8 10:26 Rüütli, Pijpers Portugal (24), Iirimaa (24), Holland (20), Eesti (8), Küpros (8), Andorra (0)
EM 2004 4. 8 4:6 Pijpers Bulgaaria (17), Horvaatia (16), Belgia (16), Eesti (8), Andorra (0)
MM 2006 4. 17 16:17 Pijpers, Goes Portugal (30), Slovakkia (23), Venemaa (23), Eesti (17), Läti (15), Liechtenstein (8), Luksemburg (0)
EM 2008 6. 7 5:21 Goes, Jensen Horvaatia (29), Venemaa (24), Inglismaa (23), Iisrael (23), Makedoonia (14), Eesti (7), Andorra (0)
MM 2010 5. 8 9:24 Rüütli Hispaania (30), Bosnia ja Hertsegoviina (19), Türgi (15), Belgia (10), Eesti (8), Armeenia (4)
EM 2012 2. 16 15:14 Rüütli Itaalia (26), Eesti (16), Serbia (15), Sloveenia (14), Põhja-Iirimaa (9), Fääri saared (4)
MM 2014 5. 7 6:20 Rüütli Holland (28), Rumeenia (19), Ungari (17), Türgi (16), Eesti (7), Andorra (0)
EM 2016 4. 10 4:9 Pehrsson Inglismaa (30), Šveits (21), Sloveenia (16), Eesti (10), Leedu (10), San Marino (1)
MM 2018 4. 11 9:18 Pehrsson, Reim Belgia (28), Kreeka (19), Bosnia ja Hertsegoviina (17), Eesti (11), Küpros (10), Gibraltar (0)
EM 2020 5. 1 2:26 Reim, Voolaid Saksamaa (21), Holland (19), Põhja-Iirimaa (13), Valgevene (4), Eesti (1)
MM 2022 4. 4 9:21 Häberli, Reim (2 mängu) Belgia (20), Wales (15), Tšehhi (14), Eesti (4), Valgevene (3)
EM 2024 5. 1 2:22 Häberli Belgia (20), Austria (19), Rootsi (10), Aserbaidžaan (7), Eesti (1)

Kodustaadion

muuda
 
A. Le Coq Arena on koondise peamine kodustaadion 2001. aastast

Koondis peab kõik kodused valikmängud Tallinnas 2001. aastal avatud A. Le Coq Arenal, mis mahutab 9692 ja koos lisatribüünidega kuni 11 000 pealtvaatajat.[71][72] Staadion avati 2. juunil 2001 väljamüüdud MM-valikmänguga Hollandi vastu. See on Eesti suurim jalgpallistaadion. A. Le Coq Arena on ühtlasi jalgpalliklubi FC Flora koduväljak.

Varasem peamine koduväljak oli Kadrioru staadion, mis juunis 1926 avati 3:1 võiduga sõpruskohtumises Läti vastu. Kadriorus on istekohti 5000 pealtvaatajale[73] ja erinevalt A. Le Coq Arena staadionist peetakse seal regulaarselt ka kergejõustikuvõistlusi.

Sõpruskohtumisi on peetud ka Kohtla-Järvel, Kuressaares, Narvas, Pärnus, Rakveres, Tartus, Valgas ja Viljandis.

Mänguvorm

muuda

Eesti koondise peavorm (kodumängudel) koosneb traditsiooniliselt sinisest särgist, mustadest pükstest ja valgetest põlvikutest ning varuvorm (võõrsilmängudel) valgest särgist, valgetest pükstest ja valgetest sokkidest. Enne 1996. aastat kasutati teisi värvikombinatsioone.[viide?] Pildil on näha, kuidas on peavormi värvid muutunud läbi aja:

 
 
 
 
1922
 
 
 
 
1924
 
 
 
 
1992–1996
 
 
 
 
1996–

Disain

muuda

Mänguvormi disaini vahetatakse iga kahe aasta tagant uue valiktsükliga. Aastast 2000 on varustajaks Nike,[74] aastail 1992–2000 oli selleks Lotto.[75] Pildil on 1992.–2010. aasta peavormi disain:

 
Eesti jalgpallikoondise mänguvormid

Poolehoidjad

muuda

Eesti koondise arvukaim fännirühmitus on Jalgpallihaigla, millel on üle 600 liikme.[76] Rühmitus on seadnud eesmärgiks "tegeleda kõigi oma meeskonna toetamist puudutavate küsimustega alates piletite levitamisest spetsiaalsesse fännisektorisse ning lõpetades fännide huvide eest seismisel suhetes Eesti Jalgpalli Liidu ja klubidega".[77] Kodumängudel koonduvad häälekamad poolehoidjad reeglina A. Le Coq Arena lõunapoolsele otsatribüünile.

Rahvarohkeim välisreis leidis aset oktoobris 2007, kui Wembley staadionile kogunes EM-valikmänguks Inglismaaga umbes 2000 Eesti fänni.[78]

Arvukamaid Tallinna külastanud fänkondi on olnud 1938. aastal, kui Balti turniiri otsustavaks kohtumiseks väljakuperemeeste ja Läti vahel kogunes Kadrioru staadionile 12 000 pealtvaatajat, neist 2000 lätlased. Bosnia ja Hertsegoviina toetajaid tuli 2009. aasta oktoobris oma meeskonnale kaasa elama 1700.[79]

Mängud ja tulemused

muuda
  Pikemalt artiklis Eesti jalgpallikoondise mängude loend

Viimase aasta kohtumised

muuda
Toimumisaeg Mängupaik Võistlus Vastane ja tulemus Väravalööjad

Eelseisvad kohtumised

muuda
Toimumisaeg Mängupaik Võistlus Vastane

Koondislased

muuda
  Pikemalt artiklis Eesti jalgpallikoondislaste loend

Rekordkoondislased

muuda
Mängija Aastad Mänge
Konstantin Vassiljev 2006–2024 158
Martin Reim 1992–2009 157
Marko Kristal 1992–2005 143
Andres Oper 1995–2014 134
Ragnar Klavan 2003–2024 130
Enar Jääger 2002–2020 126
Mart Poom 1992–2009 120
Kristen Viikmäe 1997–2013 115
Dmitri Kruglov 2004–2020 115
Raio Piiroja 1998–2015 114
Sergei Zenjov 2004–... 113
Joel Lindpere 1999–2016 107
Tabel seisuga 7. september 2024.

Eesti koondises on (andmed ja tabel seisuga 7. september 2024) mänginud 324 mängijat, neist 100 kahe maailmasõja vahelisel ajal (1920–1940). Vähemalt 100 mängu on pidanud 14, vähemalt 50 mängu 45 ja vähemalt 25 mängu 95 koondislast. Ligikaudu pooled koondislastest on mänginud vähem kui kümme kohtumist, umbkaudu iga seitsmes mängija (44) on piirdunud ühe kohtumisega.[80]

Enne Konstatntin Vassiljevit olid kaks enim Eestit esindanud mängijat (Martin Reim ja Marko Kristal) koondislased, kes debüteerisid esimeses ametlikus taasiseseisvumisjärgses matšis (3. juunil 1992 Sloveeniaga):

  1. Konstantin Vassiljev (158 koondisemängu) mängis koondises aastatel 2006 kuni 2024. Tema debüüt koondises oli 31. mail 2006 mängus Uus-Meremaaga (tulemus 1:1) ning viimane mäng 4. juunil 2024 Šveitsi vastu (0:4).
  2. Martin Reim (157 koondisemängu) oli Euroopa rekordinternatsionaal 2009. aasta novembrini, kui selle aunimetuse ainuomanikuks sai lätlane Vitālijs Astafjevs.[1][2] Tema esimene mäng oli Sloveenia vastu (1:1). Reim tegi lahkumismängu 6. juunil 2009 sõpruskohtumises Ekvatoriaal-Guinea vastu (3:0).
  3. Marko Kristal (143) jõudis 28. märtsil 2001 esimese eestlasena saja koondisemänguni. Tema esimene mäng oli samuti Sloveenia vastu (1:1). Kristal jooksis koondise eest viimast korda väljakule 30. mail 2005 Norraga peetud sõpruskohtumises (1:2). Tegemist oli esimese Eesti jalgpalliliidu korraldatud ametliku lahkumismänguga.
  4. Andres Oper (134) debüteeris koondises 19. mail 1995 Balti turniiri mängus Läti vastu (tulemus 0:2), olles 17-aastane. Tema viimane mäng oli 26. mail 2014, kui Eesti kohtus Gibraltariga ja viigistas 1:1. Ta on Eesti läbi aegade edukaim väravalööja. Oper on ka pikima koondisekarjääriga Eesti jalgpallur (19 aastat).

Koondise kandidaatidest oli (seisuga 7. september 2024) lisaks Zenjovile enim koondisemänge Taijo Tenistel (99), Henri Anieril (96) ja Karol Metsal (95).[81]

Sõjaeelsed rekordinternatsionaalid olid väravavaht Evald Tipner (67) ja väljakumängijatest Eugen Einman (65), kes paiknevad sellega üldtabeli kolmanda kümne alguses. Toonaste mängijate väiksem kohtumiste arv on tingitud tollal harvemini peetud koondisemängudest.[82]

Edukaimad väravakütid

muuda
Mängija[82] Aeg V1 M2 Ø3
Andres Oper 1995–2014 38 134 0,28
Indrek Zelinski 1994–2010 27 103 0,26
Konstantin Vassiljev 2006–2024 26 158 0,16
Henri Anier 2011– 23 96 0,24
Eduard Ellman-Eelma 1921–1935 21 60 0,35
Richard Kuremaa 1933–1940 19 42 0,45
Sergei Zenjov 2008– 17 113 0,15
Arnold Pihlak 1920–1931 16 44 0,36
Kristen Viikmäe 1997–2013 15 115 0,13
Martin Reim 1992–2009 14 157 0,09
Georg Siimenson 1932–1939 13 42 0,31
1 väravaid; 2 mänge; 3 väravaid mängu kohta
Tabel seisuga 7. september 2024.

Eesti koondises on (andmed seisuga 7. september 2024) värava löönud 106 mängijat, neist 31 esimese vabariigi ajal (1920–1940). Vähemalt 20 tabamuseni on jõudnud viis, vähemalt kümne tabamuseni 13 mängijat. Ühe värava on löönud 38 mängijat.

 
Eesti läbi aegade edukaim väravakütt Andres Oper
  1. Andres Oper (38 väravat 134 mängus) lõi oma esimese koondisevärava kaks aastat pärast debüteerimist 8. juunil 1997 MM-valikmängus Rootsile (2:3).
  2. Indrek Zelinski (27/103) kuulus koondisse aastail 1994–2010. Esimese koondisevärava lõi 13. novembril 1996 sõpruskohtumises Andorrale (6:1). Novembris 1996 lõi sõprusmängus Indoneesiaga kolm väravat.
  3. Konstantin Vassiljev (26/158) mängis koondises alates 2006 kuni 2024. 28. märtsil 2009 MM valikmängus Armeenia vastu lõi Vassiljev 1:1 viigivärava, mis oli temale esimeseks koondisesärgis. Viimase värava lõi ta 9. juunil 2022 Maltale.
  4. Henri Anier (23/96) on tegevmängijatest parim väravakütt koondises. Oma esimese värava koondise eest lõi 8. novembril 2012 mängus Omaani vastu.
  5. Eduard Ellman-Eelma (21/60) mängis koondises aastail 1921–1935 ja oli sõjaeelse meeskonna parim väravakütt.

Tegevjalgpalluritest on seisuga 7. september 2024 kõige rohkem koondiseväravaid löönud Konstantin Vassiljev (26), Henri Anier (23), Sergei Zenjov (17), Rauno Sappinen (12) ning Mattias Käit (8).[83]

Kõige sagedamini on vähemalt viie tabamusega koondislastest löönud värava Friedrich Karm (9 väravat/ 13 mängu/ 0,69 väravat mängu kohta), Vladimir Tell (5/11/0,45) ja Richard Kuremaa (19/42/0,45), kes kõik olid tegevad esimese vabariigi ajal. Taasiseseisvumisjärgsel perioodil juhib selles arvestuses Andres Oper (38/134/0,28), Indrek Zelinski (27/103/0,26), Henri Anieri (23/96/0,24), Argo Arbeiteri (6/29/0,20) ja Konstantin Vassiljevi (26/106/0,16) ees.[82]

Mängijad

muuda

Järgmised mängijad kutsuti koondisse UEFA rahvuste liiga mänguks Aserbaidžaani koondise vastu 11. oktoobril 2024.[84]

# Nimi Sünniaeg ja vanus Mängud Väravad Koduklubi
Väravavahid
12 Karl Jakob Hein 13. aprill 2002 (22-aastane) 32 0   Real Valladolid
1 Matvei Igonen 2. oktoober 1996 (28-aastane) 15 0   Plovdivi Botev
22 Karl Andre Vallner 28. veebruar 1998 (26-aastane) 4 0   Tallinna FCI Levadia
Kaitsjad
18 Karol Mets 16. mai 1993 (31-aastane) 96 0   FC St. Pauli
3 Maksim Paskotši 19. jaanuar 2003 (21-aastane) 30 0   Opole Odra
16 Joonas Tamm 2. veebruar 1992 (32-aastane) 60 4   Plovdivi Botev
2 Märten Kuusk 5. aprill 1996 (28-aastane) 32 0   GKS Katowice
19 Michael Lilander 20. juuni 1997 (27-aastane) 18 0   Paide
Linnameeskond
6 Rasmus Peetson 3. mai 1995 (29-aastane) 16 1   Tallinna FCI Levadia
6 Michael Schjønning-Larsen 2. veebruar 2001 (23-aastane) 4 0   Tallinna FCI Levadia
Poolkaitsjad
4 Mattias Käit 29. juuni 1998 (26-aastane) 54 8   FC Rapid
17 Martin Miller 25. september 1997 (27-aastane) 35 2   Bohemian FC
23 Vlasiy Sinyavskiy 27. november 1996 (28-aastane) 35 0   FC Slovacko
20 Markus Poom 27. veebruar 1999 (25-aastane) 26 0   Shamrock Rovers
11 Mihkel Ainsalu 8. märts 1996 (28-aastane) 19 0   Tallinna FCI Levadia
5 Rocco Robert Shein 14. juuli 2003 (21-aastane) 13 0   FC Dordrecht
21 Martin Vetkal 21. veebruar 2004 (20-aastane) 9 1   Brommapojkarna
9 Ioan Yakovlev 19. jaanuar 1998 (26-aastane) 1 0   Tallinna FCI Levadia
14 Patrik Kristal 12. november 2007 (17-aastane) 0 0   Paide
Linnameeskond
Ründajad
9 Erik Sorga 8. juuli 1999 (25-aastane) 12 3   Ho Chi Minh City FC
10 Sergei Zenjov 20. aprill 1989 (35-aastane) 113 17   Tallinna FC Flora
13 Henri Anier 17. detsember 1990 (34-aastane) 96 23   Lee Man
7 Robi Saarma 20. mai 2001 (23-aastane) 4 0   Paide
Linnameeskond

Hiljutised koondislased

muuda

Mängijate viimased mängud koondises eelmiste aastate jooksul (2024. aasta seisuga):

Nimi Sünniaeg ja vanus Mängud Väravad Koduklubi Viimane koondisekutse
Väravavahid
Mihkel Aksalu 7. november 1984 (40-aastane) 46 0   Paide
Linnameeskond 		  Tšehhi, 24. märts 2021
Marko Meerits 26. aprill 1992 (32-aastane) 14 0   Nõmme United   Soome, 12. jaanuar 2023
Kaitsjad
Enar Jääger 18. november 1984 (40-aastane) 126 0   Vålerenga IF   Malta, 12. november 2017
Taijo Teniste 31. jaanuar 1988 (36-aastane) 99 1   JK Tallinna Kalev   Belgia, 23. juuni 2023
Ken Kallaste 31. august 1988 (36-aastane) 61 0   Levadia FC   Poola, 21. märts 2024
Nikita Baranov 19. august 1992 (32-aastane) 48 0   Paide
Linnameeskond 		  Rootsi, 12. jaanuar 2024
Artur Pikk 5. märts 1993 (31-aastane) 62 1   Opole Odra   Rootsi, 8. september 2024
Ragnar Klavan 30. oktoober 1985 (39-aastane) 130 3   JK Tallinna Kalev   Poola, 21. märts 2024
Poolkaitsjad
Ilja Antonov 5. detsember 1992 (32-aastane) 52 2   Corvinul 1921 Hunedoara   Tsehhi, 24. märts 2021
Siim Luts 12. märts 1989 (35-aastane) 43 3   Paide
Linnameeskond 		  Põhja-Makedoonia, 11. oktoober 2020
Konstantin Vassiljev 16. august 1984 (40-aastane) 158 26   FC Flora   Šveits, 4. juuni 2024
Bogdan Vaštšuk 4. oktoober 1995 (29-aastane) 15 0   FKS Stal Mielec   Rootsi, 19. november 2023
Markus Soomets 2. märts 2000 (24-aastane) 14 0   FC Flora   Soome, 26. märts 2024
Ründajad
Sergei Zenjov 20. aprill 1989 (35-aastane) 114 17   FC Flora   Aserbaidžaan, 11. oktoober 2024
Georgi Tunjov 17. aprill 2001 (23-aastane) 16 0   Delfino Pescara 1936   Rootsi, 19. november 2023

Peatreenerid

muuda
  Pikemalt artiklis Eesti jalgpallikoondise peatreener

Eesti koondist on juhendanud 18 peatreenerit,[85] neist seitse esimese iseseisvusperioodi (1918–1940) ajal. Ungarlane Antal Mally (1927, 1935) ja Tarmo Rüütli (1999–2000, 2008–2013) on peatreener olnud kahel ametiajal.

Vastased

muuda
  Pikemalt artiklis Eesti jalgpallikoondise mängude loend#Tulemused riigiti
# Vastane Mänge + = – Väravad
3.   Läti 55 10 20 25 57:79
4.   Leedu 48 20 8 20 77:71
1.   Soome 33 7 10 16 40:75
2.   Rootsi 17 0 3 14 17:54
31.   Andorra 12 12 0 0 28:5
6.   Poola 9 1 1 7 4:18
14.   Sloveenia 9 2 1 6 5:13
25.   Horvaatia 9 1 2 6 5:16
Koondised, kellega Eesti on kohtunud vähemalt üheksal korral.
Vasakpoolses tulbas on märgitud, mitmendana Eesti nimetatud vastasega esimest korda mängis.
 
Eesti jalgpallikoondise vastased läbi aegade

Eesti koondis on (andmed ja tabel on seisuga 12. september 2018) pidanud 447 ametlikku kohtumist, neist võitnud 116, viigistanud 98 ja kaotanud 233. Enim võite on saavutatud Leedu (20), Andorra (12) ja Läti (10) üle; enim viike Läti (20), Soome (10) ja Leedu (8) vastu; enim kaotusi on saadud Lätilt (25), Leedult (20) ja Soomelt (16).

Eesti on mänginud 91 eri vastasega. Suur osa kohtumisest on peetud nelja lähinaabri Läti (55), Leedu (48), Soome (33) ja Rootsiga (17). Suurturniiride valikmänge on Eesti pidanud kõige enam Andorra (8), Horvaatia, Itaalia, Portugali ja Šotimaaga (kõigiga kuus).

Avamängu pidas koondis Soomega (17. oktoober 1920), esimene väljastpoolt Euroopat pärit vastane oli USA (25. mai 1924). Eesti edasistest oponentidest oli esimene Aasia jalgpalliliidu liige Vietnam (4. jaanuar 1995),[86] esimene Ladina-Ameerika meeskond Mehhiko (9. mai 1998), esimene Aafrika ja araabia meeskond Egiptus (23. september 1998), esimene Okeaania meeskond Uus-Meremaa (12. oktoober 2002), esimene Lõuna-Ameerika meeskond Ecuador (9. veebruar 2003) ja esimene Sahara-taguse Aafrika meeskond Ekvatoriaal-Guinea (6. juuni 2009).

5. juunil 2012 pärast Prantsusmaaga kohtumist sai Eestist esimene Euroopa koondis, kes kohtunud kõigi teise 52 UEFA liikmesriigiga.[87][88][89] Mais 2013 liitus UEFA-ga Gibraltar, kellega Eesti mängis 5. märtsil 2014. Seniks oli Eesti enimate UEFA liikmetega mänginud koondis.[90][91][92] 3. mail 2016 liitus UEFA-ga Kosovo,[93] kellega Eesti mänginud ei ole.

Eesti on olnud esimeseks vastaseks Lätile (24. septembril 1922 Riias), Leedule (24. juunil 1923 Kaunases), Sloveeniale (3. juunil 1992 Tallinnas) ning Andorrale (13. novembril 1996 Andorra la Vellas) ja esimeseks Euroopa vastaseks Kõrgõzstanile (15. novembril 2000 Kuressaares).

Eesti on löönud 458 väravat (1,02 mängu kohta). Suureskoorilisim paremus ehk vähemalt viieväravalised võidud on saavutatud Leedu (6:0, juuli 1928; 5:0, juuni 1923; 5:0, august 1927; 5:0, september 1933), Andorra (6:1, november 1996), Fääri saarte (5:0, juuni 1998) ja Gibraltari (6:0, november 2017) üle. Enim väravaid on löönud eestlased Leedule (75), Lätile (57) ja Soomele (40). Positiivseim väravate vahe on Andorraga (+23).

Eestile on löödud 775 väravat (1,73 mängu kohta). Suureskoorilisimad allajäämised ehk vähemalt seitsmeväravalised kaotused on tulnud vastu võtta Soomelt (2:10, august 1922; 0:7, oktoober 1994), Norralt (0:7, veebruar 1995), Leedult (0:7, mai 1995), Iisraelilt (0:7, jaanuar 1999), Bosnia ja Hertsegoviinalt (0:7, september 2008), Portugalilt (0:7, juuli 2016) ja Belgialt (1:8, november 2016). Viimane oli ühtlasi suurim MM- või EM-valikturniiridel saadud kaotus. Enim väravaid on löönud eestlastele Läti (79), Soome (75) ja Leedu (71). Negatiivseim väravate vahe on Rootsiga (−37).

Tunnustus

muuda

Eesti jalgpallikoondis valiti Eesti 2011. aasta parimaks võistkonnaks.

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. ↑ 1,0 1,1 Läti kapten kordas Martin Reimi rekordit Soccernet.ee, 15. oktoober 2009
  2. ↑ 2,0 2,1 Läti kapten purustas Martin Reimi rekordi Soccernet.ee, 15. november 2009
  3. ↑ Schwede, Indrek 2001. Väike jalgpallipiibel. Tallinn: K-Kirjastus, lk 8
  4. ↑ Eesti jalgpallikoondise 1.maavõistlus ERR Sport, 17. oktoober 2010
  5. ↑ Schwede, Indrek 2001. Väike jalgpallipiibel. Lk 9.
  6. ↑ Schwede, Indrek 2001. Väike jalgpallipiibel. Lk 13.
  7. ↑ Schwede, Indrek 2001. Väike jalgpallipiibel. Lk 119.
  8. ↑ Schwede, Indrek 2001. Väike jalgpallipiibel. Lk 15.
  9. ↑ Margus Luik ja Indrek Schwede. Eesti Jalgpall 2002. Eesti Jalgpalliliidu ametlik teatmik, lk 50
  10. ↑ 10,0 10,1 Schwede, Indrek 2001. Väike jalgpallipiibel. Lk 17.
  11. ↑ 11,0 11,1 Schwede, Indrek 2001. Väike jalgpallipiibel. Lk 31.
  12. ↑ Schwede, Indrek 2001. Väike jalgpallipiibel. Lk 32–33.
  13. ↑ 13,0 13,1 Baltic Cup Overview
  14. ↑ Schwede, Indrek 2001. Väike jalgpallipiibel. Lk 32–36.
  15. ↑ Reim, Olev 2002. Rahvuskoondise kümme aastat. Lk. 5.
  16. ↑ Schwede, Indrek 2001. Väike jalgpallipiibel. Lk 33.
  17. ↑ Indrek Schwede, Olev Reim: Lõvid on legend, Sporditäht, 1998, nr 12, lk 20–25
  18. ↑ Schwede, Indrek 2001. Väike jalgpallipiibel. Lk 42.
  19. ↑ Schwede, Indrek 2001. Väike jalgpallipiibel. Lk 47.
  20. ↑ Reim, Olev 2002. Rahvuskoondise kümme aastat. Lk 9.
  21. ↑ Reim, Olev 2002. Rahvuskoondise kümme aastat. Lk 7–8.
  22. ↑ Schwede, Indrek 2001. Väike jalgpallipiibel. Lk 46–54.
  23. ↑ Schwede, Indrek 2001. Väike jalgpallipiibel. Lk 48.
  24. ↑ Schwede, Indrek 2001. Väike jalgpallipiibel. Lk 54.
  25. ↑ Schwede, Indrek 2001. Väike jalgpallipiibel. Lk 53.
  26. ↑ 26,0 26,1 Schwede, Indrek 2001. Väike jalgpallipiibel. Lk 49.
  27. ↑ Reim, Olev 2002. Rahvuskoondise kümme aastat. Lk 6–7.
  28. ↑ 28,0 28,1 Schwede, Indrek 2001. Väike jalgpallipiibel. Lk 97.
  29. ↑ Scotland must play an Estonian encore The Independent, 8. november 1996.
  30. ↑ Šotlased lõõbivad mängu üle, mida kunagi ei toimunud. SLÕhtuleht, 27. mai 2004.
  31. ↑ 10 tähelepanuväärsemat spordisündmust Eestis, Sporditäht, 1998, nr 12, lk 9
  32. ↑ Schwede, Indrek 2001. Väike jalgpallipiibel. Lk 100.
  33. ↑ Schwede, Indrek 2001. Väike jalgpallipiibel. Lk 93.
  34. ↑ Graafik: vaata, kuidas on Eesti koondisel valiksarjades läinud Postimees, 7. oktoober 2011
  35. ↑ Tarmo Rüütli kinnitati Eesti koondise peatreeneriks Postimees.ee, 22. november 2007
  36. ↑ "Kas Eesti jalgpalli matused? Bosniale kaotati 0:7!" SL Õhtuleht, 10. september 2008
  37. ↑ "Eesti jalgpallikoondis jäi häbisse" Postimees, 10. september 2008
  38. ↑ Eesti-Brasiilia sajandi mäng? Vaevalt küll Soccernet.ee, 6. veebruar 2009
  39. ↑ Lost and found: Kaka gets police escort back to hotel Reuters, 12. august 2009
  40. ↑ EJL pikendas lepingut Tarmo Rüütliga Soccernet.ee, 13. august 2009
  41. ↑ SAJANDI VÕIT! Eesti jalgpallikoondis alistas võõrsil Serbia 3:1 eestisport.ee, 8. ktoober 2010
  42. ↑ Estonia celebrate their greatest night uefa.com, 8. ktoober 2010
  43. ↑ Tulemusega manipuleerimine leidis kinnitust Soccernet.ee, 11. veebruar 2011
  44. ↑ Vassiljev jääb kahest koondiseväravast ilma Soccernet.ee, 14. jaanuar 2012
  45. ↑ Eesti võitis Uruguayd 2:0! Eesti Jalgpalli Liit, 25. märts 2011
  46. ↑ Eesti teenis Serbia vastu ülimagusa 1:1 viigi Eesti Jalgpalli Liit, 29. märts 2011
  47. ↑ Konstantin Vassiljev tõi kastanid tulest ja Eesti võitis Põhja-Iirimaad 2:1 ERR Sport, 7. oktoober 2011
  48. ↑ Sloveenia alistas EM-valikmängus Serbia ja Eesti pääses play-offi! ERR Sport, 11. oktoober 2011
  49. ↑ Eesti lõpetas EM-valiktsükli võitlusliku 1:1 viigiga Dublinis ERR Sport, 15. november 2011
  50. ↑ Eesti Jalgpalli Liit pikendas lepingut Tarmo Rüütliga Postimees, 21. oktoober 2011
  51. ↑ Jalgpallikoondise uus peatreener Magnus Pehrsson: kõige olulisem on meeskonna areng Postimees, 5. detsember 2013
  52. ↑ Eesti Jalgpalli Liit lõpetas koostöö Magnus Pehrssoniga Postimees, 5. detsember 2013
  53. ↑ Ametlik: Pehrsson ei jätka Eesti treenerina. soccernet.ee, 14. september 2016.
  54. ↑ Koondise eesotsas alustas tööd Martin Reim Eesti Jalgpalli Liit, 14. september 2016
  55. ↑ "[VIDEO] Estonia Shock Croatia in Tallinn". Croatia Week. Vaadatud 28. märts 2017.
  56. ↑ Martin Reimi perioodi parimad ja halvimad esitused. Õhtuleht, 18. juuni 2019.
  57. ↑ Martin Reim: mis iganes on Eesti jalgpallile parem, olen seda nõus tegema. sport.delfi.ee, 12. juuni 2019.
  58. ↑ Saksamaa lõi Eesti võrku kaheksa vastuseta palli ... sport.delfi.ee, 19. juuni 2019.
  59. ↑ Martin Reimi aeg on läbi! Eesti koondise treenerid esitasid lahkumispalve. Õhtuleht, 17. juuni 2019.
  60. ↑ Karel Voolaid jätkab Eesti jalgpallikoondise peatreenerina. sport.err.ee, 6. detsember 2019.
  61. ↑ Karel Voolaid: mõtlemine sellest, mis juhtub pärast mängu Gruusiaga, ei aitaks kuidagi ei mind ega võistkonda. m.soccernet.ee, 17. november 2020.
  62. ↑ Uue näoga jalgpallikoondis tegi Martin Reimi juhendamisel enne äralendu viimase trenni. Õhtuleht, 23. märts 2021.
  63. ↑ Eesti jalgpallikoondis võitis 83-aastase vaheaja järel Balti turniir. sport.err.ee, 10. juuni 2021.
  64. ↑ Parimatest rääkimine on kohatu, kuid Eesti kõige vähem halb oli Küprosel Ragnar Klavan. soccernet.ee, 30. märts 2022.
  65. ↑ Jürgen Henn alustab tööd Eesti koondise abitreenerina. fcflora.ee, 9. detsember 2023.
  66. ↑ Eesti jalgpallikoondis kaotas Häberli lahkumismängus Šveitsile kindlalt. sport.err.ee, 4. juuni 2024.
  67. ↑ Vutikoondise legend Häberli ajast: lõpuks kukkus välja nagu ikka. sport.postimees.ee, 5. juuni 2024.
  68. ↑ Jürgen Henn saab Eesti jalgpallikoondise peatreeneriks. sport.delfi.ee, 15. mai 2024.
  69. ↑ Peatreener Henn Vallnerist: kui sa kaks penaltit ära võtad, ei ole midagi muud öelda! sport.postimees.ee, 11. juuni 2024.
  70. ↑ Schwede, Indrek 2001. Väike jalgpallipiibel. Lk 11–12.
  71. ↑ fcflora.ee
  72. ↑ "A. Le Coq. Meie partnerid". Originaali arhiivikoopia seisuga 25. aprill 2009. Vaadatud 1. septembril 2009.
  73. ↑ Kadrioru staadioni tutvustus kodulehel
  74. ↑ Eesti koondis astub Fääri saarte vastu uues vormis Delfi Sport, 11. august 2010
  75. ↑ Eesti vutikoondis saab uuel aastal uued särgid Eesti Päevaleht, 12. november 2003
  76. ↑ Jalgpallihaigla liikmete nimekiri – jalgpallihaigla.ee
  77. ↑ "Mis on Jalgpallihaigla ehk Eesti jalgpallifänluse lühiülevaade"
  78. ↑ Hambutu mäng jättis Eesti fännid tagasihoidlikuks EPL, 15. oktoober 2007
  79. ↑ Nädala tegija – Bosnia "BH Fanaticos" fännid Soccernet.ee, 12. oktoober 2009
  80. ↑ Koondislaste statistika. Eesti Jalgpalli Liit, vaadatud 10. september 2024.
  81. ↑ Koondislaste statitika. Eesti Jalgpalli Liit, vaadatud 7. september 2024.
  82. ↑ 82,0 82,1 82,2 "Kõik Eesti internatsionaalid". Eesti Jalgpalli Liit. Vaadatud 6. aprill 2018.
  83. ↑ Vassiljevi kaks tabamust 9. veebruaril 2011 Bulgaariaga peetud sõpruskohtumises tühistati kihlveopettuse tõttu.
  84. ↑ Selgusid Eesti ja Slovakkia koosseisud tänaseks Rahvuste liiga kohtumiseks. Eesti Jalgpalli Liit, 5. september 2024.
  85. ↑ Loendisse pole lisatud ajutiselt peatreeneri kohusetäitjana tegutsenud Aivar Lillevere ja Aavo Sarap.
  86. ↑ Eesti koondis oli juba varem kohtunud kahe osaliselt Aasiasse kuuluva, kuid Euroopa jalgpallis tegeva riigiga (Nõukogude Liit, 18. september 1923; Türgi, 19. juuni 1924)
  87. ↑ Estonia's sights on UEFA record fifa.com, 5. jaanuar 2011
  88. ↑ France friendly tees up Estonia's European record fifa.com, 8. veebruar 2012
  89. ↑ "Eesti kohtub Prantsusmaaga ja püstitab Euroopa jalgpallis rekordi!". EJL, 7. veebruar 2012
  90. ↑ Gibraltar given full Uefa membership at London Congress BBC, 24. mai 2013
  91. ↑ Allkirju veel paberil pole, aga Eesti vutikoondis kohtub Gibraltariga
  92. ↑ Eesti jalgpallikoondis kohtub kahel korral uue UEFA liikmega ERR Sport, 13. juuni 2013
  93. ↑ Kosovo accepted as member of Uefa after Congress vote (inglise keeles) theguardian.com, 3. mai 2016

Kirjandus

muuda

Välislingid

muuda
  Eesti jalgpallikoondis – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Eesti_jalgpallikoondis&oldid=6755467"