Mart Laari esimene valitsus

Mart Laari valitsus oli Eesti Vabariigi 36. valitsus, mis töötas 21. oktoobrist 1992 kuni 8. novembrini 1994. See oli esimene Eesti Vabariigi 1992. aasta põhiseaduse alusel ametisse astunud valitsus. Valitsuskoalitsiooni moodustasid valimisliit Isamaa, valimisliit Mõõdukad ja Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei.

Mart Laari esimene valitsus
Flag of Estonia.svg
Eesti Vabariigi 36. valitsus
1992–1994
Mart Laar (PaMu 39573F19582 1) (cropped).jpg
Ametisse astumise kuupäev 21. oktoober 1992
Ametist lahkumise kuupäev 8. november 1994
President Lennart Meri
Valitsuse liikmed
Peaminister Mart Laar
Ministrite arv 15 (alates 8. detsembrist 1992)
14 (kuni 8. detsembrini 1992)
Valitsuserakonnad RKEI
Mõõdukad
ERSP
ELDP
Opositsioonierakonnad Keskerakond
Koonderakond
Maaliidu Ühendus
Kuningriiklased
Eesti Kodanik
Ajalugu
Valimised 1992. aasta Riigikogu valimised
Esinduskogu koosseis VII Riigikogu
Eelnev Tiit Vähi esimene valitsus
Järgnev Andres Tarandi valitsus

Valitsuse moodustas Isamaa esinumber Mart Laar, kelle juhitud valimisliit võitis 1992. aasta Riigikogu valimised ning sai 22% häältest ja 29 mandaati Riigikogus. Vaid 32-aastase Laari saamine valitsusjuhiks ajal, mil Eesti majandusolukord oli väga raske ja läbi tuli viia mitmeid keerulisi reforme, tekitas avalikuses vastakaid arvamusi. Eelkõige heideti ette tema kogenematust majandusküsimuste teemal. Laari valitsus suutis siiski koos püsida üle kahe aasta ja läbi viia maksureformi, tasakaalustada riigieelarve, käivitada omandireformi ning korraldada Vene vägede väljaviimise Eestist. Samas raputasid valitsust selle ametisoleku jooksul mitmed kriisid ja poliitilised skandaalid. Suurimad neist olid jäägrikriis, Narva kriis, rublatehing ja Iisraeli relvatehing. Skandaalid ja kiired reformid riigi majanduskorralduses muutsid valitsuse ebapopulaarseks ning võimendasid vastuolusid Isamaa sees. Koalitsioon kaotas liikmeid ka Riigikogus ja alates 1993. aasta keskpaigast tegutses Mart Laari juhitud valitsus sisuliselt vähemusvalitsusena.[1][2]

26. septembril 1994 avaldas Riigikogu Mart Laari valitsusele umbusaldust, ajendiks rahareformi käigus kogutud rublade müük Tšetšeeniasse. Koalitsioon siiski ei lagunenud – Mõõdukad, ERSP, Isamaa ning Isamaast lahku löönud erakonnad jäid edasi Andres Tarandi valitsusse, mis astus ametisse 8. novembril 1994.[2]

Valitsuse moodustamineRedigeeri

1992. aasta Riigikogu valimised võitnud Isamaa oli juba enne valimisi esitlenud oma potentsiaalsete liitlastena Mõõdukaid ja ERSP-d, seetõttu ei olnud ka üllatav, et just need kolm poliitilist jõudu asusid koalitsiooniläbirääkimisi pidama. Isamaal, Mõõdukatel ja ERSP-l oli kokku 51 kohta Riigikogus. Kuna Rein Helme otsustas peale valimisi lahkuda Eesti Kodaniku fraktsioonist ja liituda Isamaaga ning Tiina Benno liikus Eesti Kodanikust ERSP fraktsiooni, siis oli koalitsioonil kokku 53 kohta. Kuna kardeti, et raskete reformide läbiviimiseks nii väikesest enamusest ei piisaks, siis prooviti koalitsiooni kaasata ka Koonderakond, mille üks juhtfiguure oli ametisolev peaminister Tiit Vähi. Koonderakondlased aga arvasid, et Isamaa ei suudaks riiki juhtida sellises majanduslikult ja poliitiliselt raskes olukorras, kus Eesti 1992. aastal oli. Seetõttu soovis Koonderakond valitsusega liitudes saada peaministri, välisministri, rahandusministri, majandusministri ja siseministri portfelli. Sellised nõudmised olid Isamaa juhtidele vastuvõetamatud ja kui Isamaa lubas Tiit Vähile vaid transpordiministri portfelli, siis otsustas Koonderakond koostööst loobuda.[3][4]

Isamaa, Mõõdukate ja ERSP koalitsioonikõnelused kulgesid suuremate viperusteta ning lõpliku koalitsioonileppe kirjutas valimis Mart Laar oma isiklikus sülearvutis. Uus valitsus lubas riigiaparaadi vähendamist kolmandiku võrra, haldusreformi, omandireformi ning õiguskaitse- ja kohtureformi läbiviimist. Maksureformiga lubati muuta tulumaks proportsionaalseks ja ettevõtte tulumaksumäär vähendada enam-vähem samale tasemele üksikisiku tulumaksuga. Riigieelarve tasakaalustamiseks soovis koalitsioon kehtestada maamaksu ja mootorkütuse aktsiisi. Riikluse tugevdamiseks oli esmatähtis Vene vägede kiire ja tingimusteta väljaviimine ning võtta riigipiir kindla kontrolli alla. Valitsuse välispoliitilisteks eesmärgiks oli alustada Eesti integreerumist Euroopaga. Võimuleppe allkirjastasid Isamaa, Mõõdukate ja ERSP fraktsioonide juhid 19. oktoobril 1992.[3][4][5]

Koalitsioonileppe sõnastamisest märksa raskem oli sobivate ministrite leidmine. Paljud, kellele ministriportfelli pakuti, loobusid, sest ajad olid väga keerulised ja tõenäosus ebaõnnestuda suur. Kuna esimesel okupatsioonijärgsel Riigikogu koosseisul tuli vastu võtta vastu hulk tähtsaid seaduseid, siis oli ka see üks põhjuseid, miks mitmed tipp-poliitikud eelistasid tööd valitsuse asemel parlamendis. Sobivate kandidaatide puuduse tõttu kutsuti ministriteks mitmeid väliseestlasi ja oma ala spetsialiste, kes olid aga Eesti poliitikas tundmatud.[3]

8. oktoobril 1992 andis president Lennart Meri välja dekreedi nr 1, millega ta määras Mart Laari peaministrikandidaadiks ning tegi talle ülesandeks valitsuse moodustamise. Valitsuse ametisseastumine venis, kuna loodav koalitsioon soovis kohe läbi viia valitsusreformi ja moodustada valitsus uue, mitte nõukogudeaegse seaduse alusel. 19. oktoobril 1992 esines Mart Laar Riigikogus ettekandega valitsuse moodustamise alustest ning sai 54 poolthäälega volitused valitsuse moodustamiseks. 21. oktoobri õhtul kell kuus nimetas president Lennart Meri käskkirjaga nr 1 valitsuse ametisse ning 22. oktoobri hommikul andis uus valitsus Riigikogu ees ametivande.[3]

Hääletus RiigikogusRedigeeri

19. oktoober 1992
Peaministrikandidaadile volituste andmine valitsuse moodustamiseks

101 Riigikogu liiget
Vajalik poolthäälte enamus
Kandidat Hääletustulemus Koalitsioon
Mart Laar
(Isamaa)
Poolt 54 Isamaa
Mõõdukad
ERSP
Vastu 30
Erapooletu 4
Ei hääletanud 0
Puudub 13
Otsus:  J Vastu võetud

Valitsuse koosseisRedigeeri

Ametinimetus Nimi Ametisse asumise aeg Ametist lahkumise aeg Erakond
Peaministri büroo
Peaminister Mart Laar 21. oktoober 1992 8. november 1994 RKEI
Justiitsministeerium
Justiitsminister Kaido Kama 21. oktoober 1992 23. mai 1994 RKEI
Urmas Arumäe 6. juuni 1994 8. november 1994 RKEI
Kaitseministeerium
Kaitseminister Hans Rebas 21. oktoober 1992 5. august 1993 ERSP
Jüri Luik 23. august 1993 7. jaanuar 1994 RKEI
Indrek Kannik 12. jaanuar 1994 23. mai 1994 RKEI
Enn Tupp 29. juuni 1994 8. november 1994 RKEI
Keskkonnaministeerium
Keskkonnaminister Andres Tarand 21. oktoober 1992 8. november 1994 M
Kultuuri- ja Haridusministeerium
Kultuuri- ja haridusminister Paul-Eerik Rummo 21. oktoober 1992 21. juuni 1994 ELDP
Peeter Olesk 27. juuni 1994 8. november 1994 ERSP
Majandusministeerium
Majandusminister Ain Saarmann 21. oktoober 1992 5. veebruar 1993 RKEI
Toomas Sildmäe 8. veebruar 1993 11. jaanuar 1994 RKEI
Toivo Jürgenson 12. jaanuar 1994 8. november 1994 RKEI
Põllumajandusministeerium
Põllumajandusminister Jaan Leetsar 21. oktoober 1992 8. november 1994 M
Rahandusministeerium
Rahandusminister Madis Üürike 21. oktoober 1992 7. jaanuar 1994 RKEI
Heiki Kranich 12. jaanuar 1994 21. juuni 1994 ELDP
Andres Lipstok 28. juuni 1994 8. november 1994 ELDP
Siseministeerium
Siseminister Lagle Parek 21. oktoober 1992 27. november 1993 ERSP
Heiki Arike 15. detsember 1993 8. november 1994 ERSP
Sotsiaalministeerium
Sotsiaalminister Marju Lauristin 21. oktoober 1992 20. september 1994 M
Toomas Vilosius 21. september 1994 8. november 1994 ELDP
Teede- ja Sideministeerium
Teede- ja sideminister Andi Meister 21. oktoober 1992 8. november 1994 ERSP
Välisministeerium
Välisminister Trivimi Velliste 21. oktoober 1992 7. jaanuar 1994 RKEI
Jüri Luik 7. jaanuar 1994 8. november 1994 RKEI
Ei juhi ministeeriumi
Minister (Eesti-Vene läbiräägimiste juht) Jüri Luik 8. detsember 1992 6. oktoober 1993 RKEI
Minister (energeetikaminister) Arvo Niitenberg 21. oktoober 1992 8. november 1994 RKEI
Minister (rahvastikuminister) Peeter Olesk 12. oktoober 1993 27. juuni 1994 ERSP
Minister (reformiminister) Liia Hänni 21. oktoober 1992 8. november 1994 M

Valitsuse poliitika, kriisid ja skandaalidRedigeeri

Siseminister Lagle Pareki nõunikuks määrati Tiit Madisson, kes hakkas juhtima illegaalse metalliäri tõkestamise erigruppi. 1993. aastal puhkesid rahutused vangilaagrites, nende mahasurumiseks jõudu kasutanud Kinnipidamiskohtade Ameti peadirektor Rein Laid vallandati. Poliitilistel põhjustel sunniti lahkuma Eesti piirivalvejuht Andrus Öövel. Esimesena astus Jäägrikriisi tulemusel tagasi kaitseminister Hain Rebas 5. augustil. Parekile endale sai saatuslikuks vahejuhtum 26. novembril 1993, kui mässulise jäägrikompanii ülem Asso Kommer haavas Tallinna kesklinnas teda kinni pidada üritanud Koit Pikarot ja Argo Aunapuud. Järgmisel päeval astus siseminister nn Pullapää kriisi tõttu tagasi. 27. novembrist kuni 14. detsembrini 1993 täitis siseministri ülesandeid peaminister Mart Laar, seejärel sai siseministriks senine ministeeriumi asekantsler Heiki Arike. Tema periood oli illegaalse relvaäri õitseaeg, mil enam kui 30 000 püstolit TT müüdi kahtlaste tehingutega Venemaale. Opositsioon püüdis Arikesele relvaäri tõttu umbusaldust avaldada, kuid Isamaa ja ERSP vastuseis nurjas selle. 7. detsembril 1993 sai teatavaks, et Iisraeli relvaostu hinnaks kujunes 59 miljonit dollarit, mis tuli tasuda aastaks 2000. 15. detsembril 1993 deklareerisid Eesti, Läti ja Leedu presidendid Tallinnas toimunud kohtumisel, et Balti riikide peamine julgeolekugarantii saab olla ainult NATO. 1994. aastal tulid valitsuses ilmsiks sisevastuolud ja Rahvuslik Koonderakond Isamaa lõhenes. Isamaast eraldusid Vabariiklaste Koonderakonna ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna liikmed (nende hulgas Isamaa fraktsiooni juht Illar Hallaste, kaitseminister Indrek Kanniku ja justiitsminister Kaido Kamaga), kes hiljem moodustasid Parempoolsete erakonna.

4. jaanuaril 1994 tutvustas Isamaa valitsusremondi kava ja 6. jaanuaril 1994 esitas Eesti peaminister Mart Laar presidendile ettepaneku kaitseministri, majandusministri, välisministri ja rahandusministri väljavahetamiseks. President Lennart Meri ei vabastanud ametist majandusminister Toomas Sildmäed ega kinnitanud uut rahandusministrit. Uueks välisministriks nimetatud Jüri Luik ja kaitseminister Indrek Kannik teatasid, et kujunenud olukorras ei saa nad ministrikohuseid täita. 11. jaanuaril 1994 kirjutas president alla valitsusuuendusele, arvestades täielikult peaministri ettepanekut. Majandusministriks sai Toivo Jürgenson ja rahandusministriks Heiki Kranich. 14. jaanuaril 1994 kirjutasid president Lennart Meri ja peaminister Mart Laar alla NATO rahupartnerlusprogrammiga ühinemise taotlusele.

1994. aasta juulist hakkas Venemaa Föderatsioon maksustama põllumajandussaadusi topelttollidega, mis tähendas põllumajandussektorile hoopi. 1994. aasta suvel lahkus Eestist Venemaa Föderatsiooni sõjavägi.

MaksureformRedigeeri

Kohe ametisse astumise järel asus valitsus tegelema maksureformiga. Maksureformi ettevalmistamise eest vastutas algul rahandusminister Madis Üürike, kuna ta oli ainuke valitsuse liige, kellel oli rahanduse vallas praktilisi kogemusi. Esimese asjana tühistas valitsus rahareformi ajal kehtestatud kõrgeima tulumaksustme, mis oli 50% üle 2000-krooniselt tulult kuus. Peaminister Mart Laar soovis uute maksuseaduste kiiret vastuvõtmist, kuna kartis, et valitsus võib enne laguneda, kui maksureformiga lõpuni jõutakse. Ametnikud rahandusministeeriumist pidasid aga võimatuks koalitsiooni kokkulepitud ühetaolise tulumaksu kehtestamist. Veel ei olnud Maksuametile meeltmööda, et ajal, mil riigis lokkas ulatuslik varimajandus, tekitab valitsus radikaalsete maksumuudatustega ametile hulga tööd juurde. Kuna Üürike oli Laari meelest maksureformi ettevalmistamisel olnud liiga aeglane, siis lõi ta protsessi kiirendamiseks spetsiaalse töörühma. Selle tulemusena kiitis Riigikogu 1993. aasta esimesel poolel heaks maamaksuseaduse, alkoholiaktsiisi seaduse ja mootorikütuse aktsiisi seaduse. Uued seadused hakkasid kehtima 1. juulist 1993. Riiklik maamaks oli 0,5% ja kohalik 0,3–0,7% maa maksustamisehinnast. Bensiinile kehtestati aktsiis 40 senti liitrilt. Kange alkoholi aktsiis oli 4 krooni ja lahja alkoholi aktsiis oli 3 krooni liitrilt.[6][7]

25. augustil 1993 kiitis Riigikogu heaks käibemaksuseaduse, millega hakkas senise 10-protsendilise käibemaksumäära asemel kehtima 18-protsendiline määr. Kõige revolutsioonilisem oli tulumaksuseadus, millega kehtestati progressiivse tulumaksu asemel proportsionaalne maksumäär. Algselt pakkus Isamaa saadikuterühma aseesimees ning Riigikogu eelarve- ja maksukomisjoni liige Heiki Kranich maksumääraks 25%, kuna ta olevat kuskilt lugenud, et inimene hakkab maksudest kõrvale hiilima, kui maksumäär on üle veerandi tuludest. Lõpuks jäi maksumääraks 26% nii eraisikutele kui ka ettevõtjatele, sest muidu poleks saadud riigieelarvet tasakaalu. Riigikogu andis tulumaksuseadusele oma heakskiidu 8. detsembril 1993 ning uued käibemaksu ja tulumaksu määrad hakkasid kehtima 1. jaanuarist 1994.[6][7]

OmandireformRedigeeri

17. novembril 1992 kuulutas Eesti Erastamisettevõte välja Eesti esimese erastamisvooru, mida reklaamiti mainekates ajalehtedes üle maailma. Kokku pandi müüki 38 ettevõtet. Kuna müüdavatele ettevõtetele kuulus ka objekte, mis oleks tulnud endistele omanikele tagastada, siis otsustas valitsus müügi peatada. Peaminister Mart Laar väitis, et ta oli enne müügi väljakuulutamist Erastamisettevõte juhil Andres Bergmannil käskinud kontrollida, et müüki ei pandaks tagastamisele minevat vara, kuid Bergmann ei olevat sellest välja teinud. Seetõttu otsustas Laar Bergmanni vallandada. Detsembris 1992 teatas Laar, et esimene erastamisvoor siiski jätkub muudatusteta. Tulevikus sarnaste olukordade vältimiseks töötas valitsus välja erastamisseaduse, mille Riigikogu võttis vastu 1993. aasta juunis. Uue seadusega liideti Eesti Erastamisettevõte ja Riigivaraamet Eesti Erastamisagentuuriks, mida asus juhtima Väino Sarnet. Seejärel sai erastamine hoo sisse – 1993. aastal sõlmiti 55 müügilepingut ja 1994. aastal juba 214 müügilepingut. Laari valitsuse ajal erastati üle poole riigi suurettevõtetest.[8][9]

Kuigi erastamine pälvis palju rahvusvahelist tähelepanu, siis valitsus pidas väga oluliseks ka okupatsiooni käigus kaotatud vara tagastamise. Riigikogu võttis Laari valitsuse ajal vastu üle 20 omandireformi puudutava seaduse ja valitsus ise kinnitas ligi 40 vastavasisulist määrust. Esimene kinnistu tagastati 21. detsembril 1992. 1. jaanuariks 1994 oli tagastatud juba üle 2000 kinnistu ja sellest ajast peale hakkas tagastamise tempo kiiresti kasvama.[8]

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Maarja Pakats (4. august 2021). "" Kamikazed ja rock 'n' roll". Esimesed demokraatlikud valimised värskes vabariigis tõid platsi puhtaks lööma Mart Laari valitsuse". delfi.ee. Vaadatud 11.09.2022.
  2. 2,0 2,1 Kalle Muuli (2012). Isamaa tagatuba. Mart Laari valitsus 1992–1994. Tallinn: Tulimuld. Lk 258–279. ISBN 9789949306855.
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 Kalle Muuli (2012). Isamaa tagatuba. Mart Laari valitsus 1992–1994. Tallinn: Tulimuld. Lk 67–98. ISBN 9789949306855.
  4. 4,0 4,1 Mart Laar (2002). Eesti uus algus. Tallinn: Konrad Adenaueri Fond, Tänapäev. Lk 58–67. ISBN 9985620798.
  5. "Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei, "Isamaa" ja "Mõõdukate" koalitsioonilepe". Vaadatud 09.09.2022.
  6. 6,0 6,1 Kalle Muuli (2012). Isamaa tagatuba. Mart Laari valitsus 1992–1994. Tallinn: Tulimuld. Lk 126–137. ISBN 9789949306855.
  7. 7,0 7,1 Mart Laar (2015). Pööre. Tallinn: Read OÜ. Lk 297–309. ISBN 9789949963447.
  8. 8,0 8,1 Kalle Muuli (2012). Isamaa tagatuba. Mart Laari valitsus 1992–1994. Tallinn: Tulimuld. Lk 229–242. ISBN 9789949306855.
  9. Mart Laar (2015). Pööre. Tallinn: Read OÜ. Lk 285–295. ISBN 9789949963447.

VälislingidRedigeeri

Eelnev
Tiit Vähi esimene valitsus
Eesti Vabariigi valitsus
19921994
Järgnev
Andres Tarandi valitsus