Ava peamenüü

Mittetunnustamispoliitika on rahvusvahelise poliitika üks erimenetlus rahvusvahelise õiguse rikkumisest tuleneva olukorra kehtetuks tunnistamiseks. Rajaneb tavadele ja pretsedentidele ning 1928. aastast alates ka Haagi rahvusvahelise kohtu mitmele otsusele. Neist esimene, 3. märtsil 1928 langetatud otsus käsitles Danzigi kohtute jurisdiktsiooni küsimust.

Eesti Vabariigi ja teiste Balti riikide puhul on mittetunnustuspoliitika seisnenud välisriikide ja eriti Ameerika Ühendriikide välispoliitilises doktriinis, mille kohaselt ei tunnustata võõra territooriumi Nõukogude Liidu poolsest vägivaldsest ülevõtust tekkivaid olukordi ega nende järelmeid.

Balti riikide sovetliku okupatsiooni ja anneksiooni mittetunnustuspoliitika kestis 1940–1991 ja järjekindlamalt järgisid seda eeskätt USA, Vatikan ja Iirimaa, kes ei andnud Nõukogude Liidu anastusele Eestis, Lätis ega Leedus ei juriidilist ega faktilist tunnustust.

23. juulil 1940 reageeris USA välisministri kohusetäitja Sumner Welles Nõukogude Liidu okupatsioonile ja anneksioonile Baltimail avaldusega, et "kolme väikese Balti riigi – Eesti, Läti ja Leedu – poliitiline sõltumatus ja territoriaalne puutumatus hävitati ettekavatsetult ühe nende võimsama naabri poolt" ja et "Ühendriikide rahvas seisab vastu mis tahes röövellikule tegevusele, sõltumata sellest, kas see viiakse läbi jõu või jõu kasutamisega ähvardamise teel".

Kui Nõukogude pool 27. veebruaril 1941 Washingtonis toimunud nõupidamisel tuli välja väitega, et president Roosevelti administratsioon olevat oma ajal andnud Nõukogude Liidule tunnustuse (de jure) arusaamisega, et Venemaad ei tükeldata ja Baltikum on Venemaa lahutamatu osa, siis vastas välisministri asetäitja Sumner Welles sellele, et Nõukogude Liit ise tunnustas Balti riike esimesena ja varem kui Ühendriigid; pealegi hakkas Nõukogude Liit Balti riikidega kohe nii diplomaatiliselt kui ka majanduslikult suhtlema. Sellele argumendile polnud Nõukogude Liidu esindajatel midagi vastu panna.

Wellesi avaldus lülitas Nõukogude Liidu samasse kategooriasse, kuhu USA valitsus oli varem arvanud Jaapani ja Itaalia, kelle teostatud võõralade vallutamist USA põhimõtteliselt ei tunnustanud.

Stimsoni doktriinRedigeeri

Kolm aastat pärast Rahvasteliidu põhikirja täiendamist Kelloggi-Briandi paktiga 1928. aastal, okupeeris Jaapan Hiina provintsi Mandžuuria ja Rahvasteliit seisis katsumuse ees, kuidas tõhusalt rakendada oma põhikirja §10. USA tollane välisminister Henry Stimson, toetudes Kelloggi-Briandi paktile, saatis Hiina ja Jaapani valitsustele märgukirja, milles rõhutas, et Ühendriigid ei tunnusta lepinguid ega territoriaalseid muudatusi, mis pole kooskõlas Kelloggi-Briandi paktiga. Stimsoni märgukirjast julgustatuna mõistis Rahvasteliit 11. märtsil 1932 Jaapani anneksiooni hukka, kehtestades agressorriigi vastu sanktsioonid. Jaapan vastas Rahvasteliidust väljaastumisega.

Sumner Wellesi avaldusega käivitatud mittetunnustuspoliitika raames keeldus USA valitsus Moskvale üle andmast Balti riikide varasid, muuhulgas ka kaubalaevu, ning jätkas Eesti, Läti ja Leedu diplomaatiliste esindajate tunnustamist. See aitas kaasa Balti riikide taasiseseisvumisele õigusliku järjepidevuse alusel.

Mittetunnustuspoliitika ja külm sõdaRedigeeri

Külmas sõjas kasutas Lääs mittetunnustuspoliitikat relvana Moskva vastu.

Peale lääneriikide järgis ka Hiina Rahvavabariik alates aastast 1977 ja peamiselt propagandistlikel kaalutlustel niihästi Balti riikide kui ka mõne teise liiduvabariigi (näiteks Ukraina) mittetunnustutamise poliitikat. Helsingi lepete sõlmimise järel avaldas Puna-Hiina ametlik uudistetalitus mõistvat seisukohta USA mittetunnustuspoliitika asjus. Hiinas ei kasutatud enam Balti riike mainides Eesti, Läti ega Leedu osas liiduvabariigi (Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi, lühendina NSV) terminit, kuni taasiseseisvumiseni nimetati neid lihtsalt Eestiks, Lätiks ja Leeduks. See sobis igati Pekingil Moskvaga tekkinud ideoloogilise tüli (1962–1986) ja Washingtoniga (1978...) paranevate suhete raamistikku.

Vaata kaRedigeeri

KirjandusRedigeeri