Ecuador
 |
See artikkel räägib riigist; vulkaani kohta vaata artiklit Ecuador (vulkaan) |
Ecuador (ametlikult Ecuadori Vabariik, hispaania keeles República del Ecuador) on demokraatlik vabariik Lõuna-Ameerikas. Riik piirneb põhjas Colombiaga, lõunas ja idas Peruuga ning läänes Vaikse ookeaniga. Ecuadorile kuuluvad ka Vaikses ookeanis asuvad Galápagose saared (Archipiélago de Colón), mis asuvad ligikaudu 1000 kilomeetrit mandrist lääne pool. Ecuador asub ekvaatoril, mille järgi on riik ka nime saanud. Ecuadori pindala on 256 370 ruutkilomeetrit. Riigi pealinn on Quito ning suurim linn on Guayaquil. Riigi keskosa (Sierra) läbib Andide mäestik; idaosas asub Amazonase vihmamets. Ecuadori ametlik riigikeel on kastiilia keel.[4]
|
Ecuadori Vabariik
| |||
 | |||
| Riigihümn | Salve, Oh Patria | ||
|---|---|---|---|
| Pealinn | Quito | ||
| Pindala | 283 560 km² | ||
| Riigikeel | hispaania | ||
| Rahvaarv |
18 000 062 (2022)[1]  | ||
| Rahvastikutihedus | 63,5 in/km² | ||
| President | Guillermo Lasso | ||
| Asepresident | Alfredo Borrero | ||
| Iseseisvus | 24. mail 1822 | ||
| SKT |
103,057 mld $ (2017)[2] | ||
| SKT elaniku kohta |
6273 $ (2017)[3] | ||
| Rahaühik | dollar (USD) | ||
| Ajavöönd | maailmaaeg −5 | ||
| Tippdomeen | .ec | ||
| ROK-i kood | ECU | ||
| Telefonikood | 593 | ||
AjaluguRedigeeri
Tänase Ecuadori alad kuulusid inkade riigi alla kuni Hispaania vallutamiseni 1533. aastal. 1563. aastal kolis Hispaania koloniaalvalitsus Quitosse, 1717. aastal sai linn osaks Uus-Granada asekuningriigist. Asekuningriigi territooriumid – Uus-Granada (Colombia), Venezuela ja Quito – saavutasid iseseisvuse aastatel 1819–1822 ning moodustasid föderatsiooni, mida teatakse Suur-Kolumbia nime all. Kui Quito 1830. aastal föderatsioonist lahkus, muudeti territooriumi nimi Ecuadori Vabariigiks. Ecuadori ametlik iseseisvuspäev on 24. mail 1822, kuid rahvuspüha tähistatakse 10. augustil.[5]
Aastatel 1904–1942 kaotas Ecuador naaberriikidega aset leidnud konfliktide tõttu osa oma territooriumist. Aastatel 1995–1999 toimus piirisõda Ecuadori ja Peruu vahel.
1972. aastal võttis senise valitsuse üle kindral Guillermo Rodrígueze juhitud militaarvalitsus, mis püsis kuni 1976. aastani. Valitsuse kõrvaldas võimult admiral Alfredo Poveda juhitud militaarvalitsus. Sõjaline diktatuur kestis Ecuadoris kuni 1979. aastani, kui kolonel Richelieu Levoyer (tolleaegne valitsusminister) pakkus välja plaani, mis kujutas endast põhiseadusliku süsteemi juurde naasmist universaalsete valimiste abil. Valimised peeti 29. aprillil 1979. aastal uue põhiseaduse alusel. Peale ligi kümnendi pikkust diktatuurkorda sai presidendiks Jaime Roldós Aguilera, kes kogus valimistel üle 1 miljoni hääle, mis on ühtlasi suurim kogutud häälte arv Ecuadori ajaloos.
Ehkki Ecuador tähistas 2004. aastal 30 aastat tsiviiljuhtimist, valitses riigis tol perioodil siiski tugev poliitiline ebastabiilsus. Quitos toimunud protestid aitasid kaasa neljast demokraatlikult valitud presidendist kolme ametist tagandamisele enne nende ametiaja lõppu.
2008. aastal kiitsid valijad heaks uues põhiseaduse, mis on Ecuadori 20. põhiseadus iseseisvumisest saati.[5] Viimased presidendivalimised toimusid 2021. aasta 24. mail, kui uueks riigipeaks valiti CREO parteisse kuuluv Guillermo Lasso.[4]
RiikRedigeeri
Riigikord ja valitsemineRedigeeri
Ecuador on presidentaalne vabariik, mille riigipea on nelja aasta pikkuseks ametiajaks valitud president. Praegune president Guillermo Lasso tegutseb Palacio de Carondelet presidendipalees Quitos.[4] Kehtiva põhiseaduse koostas 2007. aastal valitud Asutav Kogu ning see kiideti heaks 2008. aastal rahvahääletusega. Alates 1936. aastast on valimistel hääletamine kohustuslik kõigile kirjaoskajatele vanuses 18–65 aastat ja valikuline kõigi ülejäänud täisealiste kodanike jaoks.
Ecuadori Rahvusassamblee koguneb aasta ringi. Rahvusassamblees on 13 alalist komiteed.
VõimuharudRedigeeri
Riigivõim jaguneb viieks haruks: täidesaatev, seadusandlik, kohtuvõimu- ja valimisharu ning sotsiaalse kontrolli haru.
.jpg)
Valitsuse täidesaatev haru hõlmab 23 ministeeriumi. Täidesaatev võim on presidendil. Täidesaatev haru määratleb välispoliitika, nimetab ametisse vabariigi kantsleri, suursaadikud ja konsulaadid, sel on ülemvõim Ecuadori relvajõudude, riikliku politsei ja ametisse nimetatavate asutuste üle.[5]
Seadusandliku haru moodustab Rahvusassamblee, mille peakorter asub pealinnas Quitos ja mis valitakse neljaks aastaks. Rahvusassamblee koosneb 137 rahvasaadikust ning on jagatud kümneks komiteeks.
Ecuadori kohtusüsteemi põhiosa moodustab justiitsnõukogu, kuhu kuuluvad ka riigikohus, provintsikohtud ja madalama astme kohtud. Riigikohtu moodustavad 21 kohtunikku, kes valitakse üheksaks aastaks.
Kohtusüsteemi toetavad prokuröride ja advokaatide sõltumatud bürood.
Valimisharu põhifunktsioonid on valimiste korraldamine, kontrollimine ja valimisreeglite rikkumise eest karistamine. Valimisharu peamine organ on Quitos asuv riiklik valimisnõukogu, mis koosneb seitsmest enim hääli kogunud erakonnast, kellel on täielik finants- ja haldusautonoomia. Valimisharu moodustab valimisnõukogu koos valimiskohtuga.
Sotsiaalse kontrolli harusse kuuluvad kodanike osaluse ja sotsiaalse kontrolli nõukogu, ombudsman, riigi peakontrolör ja superintendendid. Ametiaeg kestab viis aastat. Haru vastutab eelkõige kontrollikavade avaliku edendamise eest, samuti korruptsioonivastaste mehhanismide väljatöötamise ja mõningate ametivõimude määramise eest.
VälispoliitikaRedigeeri
Ecuador ühines 1973. aastal Naftat Eksportivate Riikide Organisatsiooniga (OPEC), kuid loobus liikmesusest 1992. aastal. Presidendi Rafael Correa ametiajal liituti organisatsiooniga taas enne uuesti lahkumist 2020. aastal, viidates soovile toornafta impordi läbi riigi tulu suurendada.
Ecuadoril on Antarktika lepingu liikmena ka sealne teadusuuringute jaam.
Ecuador on sageli suurt rõhku pannud mitmekülgsele lähenemisele rahvusvahelistes küsimustes. Riik on Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) (ja enamiku selle allasutuste) liige ning paljude piirkondlike ühenduste liige, sealhulgas Rio grupp, Ladina-Ameerika majandussüsteem, Ladina-Ameerika energiaorganisatsioon, Ladina-Ameerika integratsiooni assotsiatsioon, ALBA, Andide Rahvaste Ühendus, Lõuna-Ameerika Riikide Liit ja Lõunapank (hispaania keeles Banco del Sur või BancoSur).[5]
Rahvusvaheline Migratsiooniorganisatsioon tunnistab Ecuadori kui esimest riiki, mis on põhiseaduses loonud universaalse kodakondsuse kontseptsiooni, eesmärgiga edendada migrantide inimõiguste üldist tunnustamist ja kaitset.
2017. aastal kirjutas Ecuador alla ÜRO tuumarelvade keelustamise lepingule.
HaldusjaotusRedigeeri
Provintside kubernerid ja volikogu liikmed valitakse otseste valimiste kaudu.
Ecuador jaguneb 24 provintsiks:
| Provints | Pindala (km²) |
Rahvaarv (2020) |
Keskus |
|---|---|---|---|
| Azuay | 8189 | 881 394 | Cuenca |
| Bolívar | 4148 | 209 933 | Guaranda |
| Cañar | 3669 | 281 396 | Azogues |
| Carchi | 3790 | 186 869 | Tulcán |
| Chimborazo | 5999 | 524 004 | Riobamba |
| Colóni saarestik | 8010 | 33 042 | Puerto Baquerizo Moreno |
| Cotopaxi | 6085 | 488 716 | Latacunga |
| El Oro | 5879 | 715 751 | Machala |
| Esmeraldas | 14 893 | 643 654 | Esmeraldas |
| Guayas | 15 927 | 4 387 434 | Guayaquil |
| Imbabura | 4611 | 476 257 | Ibarra |
| Loja | 11 100 | 521 154 | Loja |
| Los Ríos | 7100 | 921 763 | Babahoyo |
| Manabí | 19 427 | 1 562 079 | Portoviejo |
| Morona Santiago | 23 875 | 196 535 | Macas |
| Napo | 12 476 | 133 705 | Tena |
| Orellana | 21 691 | 161 338 | Puerto Francisco de Orellana |
| Pastaza | 29 068 | 114 202 | Puyo |
| Pichincha | 9692 | 3 228 233 | Quito |
| Santa Elena | 3696 | 401 178 | Santa Elena |
| Santo Domingo de los Tsáchilas | 4180 | 458 580 | Santo Domingo |
| Sucumbíos | 18 612 | 230 503 | Nueva Loja |
| Zamora-Chinchipe | 10 556 | 120 416 | Zamora |
| Tungurahua | 3222 | 590 600 | Ambato |
Riikidevahelised probleemidRedigeeri
NarkokaubandusRedigeeri
Ecuadori ja Colombia ühisel piiril tegeletakse organiseeritud illegaalsete narkootikumide kaubandusega. Samuti on riigi põhjapiiril aktuaalne inimkaubandusgrupeeringute ja Colombia mässuliste aktiivsuse suurenemine.[5]
Ecuador on oluline transiidiriik Colombiast ja Peruust pärit kokaiini jaoks, kusjuures suur osa USA-ga seotud kokaiinist liigub läbi Ecuadori Vaikse ookeani vete.[5]
Ecuador on narkootikumide tootmisel kasutatavate lähteainete importija ning seal on soodsad tingimused rahapesuks (põhjused dollariseerimine, nõrk rahapesuvastane režiim).[5]
PagulasedRedigeeri
Ecuador on Ladina-Ameerika suurim pagulaste vastuvõtja. Pagulastest 98% on kolumblased, kes põgenevad oma kodumaalt vägivalla eest.[5]
Ecuadoris on pagulasi Colombiast (2018. aasta seisuga 50 532) ja Venezuelast (2019. aasta seisuga 120 587).[5]
LoodusRedigeeri
Pinnamood ja maastiku liigestusRedigeeri
Ecuadori kõrgeim mägi on Chimborazo (6267 m).
(Kuna Maa pole täiuslik kera ning ekvaatoril on omapärane mõhk, asub planeedi keskpunktist kõige kaugemal mitte Mount Everesti (kõrgeim tipp merepinnast), vaid Chimborazo tipp.)[5]
Ecuadoril on neli peamist geograafilist piirkonda:
- La Costa ('rannik') – hõlmab provintse, mis jäävad Andide mäestikust lääne poole: Esmeraldas, Guayas, Los Ríos, Manabí, El Oro ja Santa Elena. Rannikuala on riigi viljakaima pinnasega, seal asuvad firmade Dole ja Chiquita suured banaaniistandused ning seal kasvatatakse ka suur osa Ecuadori riisisaagist. Ookeaniäärsetes provintsides tegeletakse aktiivselt kalandusega. Suurim rannikulinn on Guayaquil.
- La Sierra ('mägismaa') – hõlmab provintse, mis asuvad riigi mägisel alal, Andide mäestikus: Azuay, Cañar, Carchi, Chimborazo, Imbabura, Loja, Pichincha ja Tungurahua. La Sierra alale jäävad kõik Ecuadori lumiste tippudega mäed ning enamik riigi vulkaanidest – Cotopaxi on üks maailma aktiivsematest vulkaanidest. Sealne põllumajandus keskendub traditsioonilistele põllukultuuridele, nt kartul, mais, kinoa. Mägedes elavad inimesed on peamiselt ketšuad. La Sierra suurim linn on pealinn Quito.
- La Amazonia (El Oriente, 'idaosa') – hõlmab Amazonase vihmametsa provintse: Morona Santiago, Napo, Orellana, Pastaza, Sucumbíos ja Zamora-Chinchipe. Piirkond koosneb peamiselt tohutu suurtest Amazonase rahvusparkidest ja puutumatutest Ameerika indiaanlaste aladest, mis on ettenähtud Amazonase indiaanlaste hõimude traditsioonilise elu säilitamiseks. La Amazonias asuvad Ecuadori suurimad naftavarud ning suur osa riigi vihmametsast on naftakompaniide kasutuses. Idaosas elavad inimesed kuuluvad peamiselt pärismaalaste ketšuade, šuaride ja vaoranide hulka, sügaval vihmametsas elab aga palju hõime, kellega kokkupuude on minimaalne. La Amazonia suurimad linnad on Lago Agrio ja Macas.
- La Región Insular ('saarte piirkond') – hõlmab Galápagose saari, mis asuvad mandrist u 1000 km kaugusel.
KliimaRedigeeri
Ecuadori kliima varieerub ning sõltub suuresti altituudist. Rannikualadel ja vihmametsas valitseb aasta ringi niiske lähistroopiline ja ekvatoriaalne, Vaikse ookeani ääres tugevate vihmaperioodidega troopiline kliima. Mägedes on loodus iseloomuslik parasvöötmele ning sealne ilm on suhteliselt kuiv.
Geograafilise asukoha tõttu ei esine Ecuadori öö ja päeva pikkuses aasta jooksul suuri erinevusi. Nii päikesetõus kui ka -loojang leiavad aset iga päev ligikaudu samal ajal, päeva pikkus on 12 tundi.
VeestikRedigeeri
Andid eraldavad kahte suurt vesikonda: Amazonase ja Vaikse ookeani vesikonda. Vaikse ookeani vesikonda kuuluvad lisaks ookeanile ka jõed Mataje, Santiago, Esmeraldas, Chone, Guayas, Jubones ja Puyango-Tumbes.
Peaaegu kõik Ecuadori jõed algavad La Sierras ning suubuvad kas läänes Vaiksesse ookeani või ühinevad idas Amazonase jõgikonnaga. Jõed tekivad mägedes lumesulamisveest ja sademetest. Sierra piirkonnas on jõed kitsad ja kiirevoolulised, Costas ja Amazonias need laienevad ning aeglustuvad. La Costa ookeaniäärseid jõgesid toidab peamiselt detsembrist maini kestev vihmaperiood, kuivaperioodil jäävad sängid tühjaks.
La Amazonia piirkonna suuremate jõgede hulka kuuluvad Pastaza, Napo ja Putumayo, kõik kolm suubuvad Amazonase jõkke. Pastaza moodustavad kaks ühinenud jõge – Chambo ja Patate, mõlemad saavad alguse La Sierra mägismaal. Pastaza jõe teele jääb Agoyani juga, mis on 61 meetri kõrgune ja seega Ecuadori kõrgeim. Napo jõgi kulgeb Cotopaxi mäe lähedalt ja on idapoolsete tasandike peamine transpordiks kasutatav jõgi, mille laius ulatub 500st kuni 1800 meetrini. Putumayo jõgi moodustab osa Ecuadori ja Colombia vahelisest piirist. Galápagose saartel olulisi jõgesid pole, kuid hoolimata ümbritsevast ookeanist leidub suurematel saartel mageveeallikaid.
ElustikRedigeeri
Ecuador kuulub Conservation Internationali andmetel maailma 17 kõige liigirikkama riigi hulka,[6] riigil on maailma kõige suurem bioloogiline mitmekesisus ühe ruutkilomeetri kohta.
Ecuadori maismaa-alal elab 1600 linnuliiki (15% teadaolevatest) ning Galápagose saartel veel 38 endeemilist linnuliiki. Lisaks üle 16 000 taimeliigile leidub Ecuadoris 258 imetajaliiki, 106 endeemilist roomaja- ja 138 kahepaikseliiki ning 6000 liblikaliiki. Galápagose saared on tuntud erilise loomastiku poolest, samuti on need Darwini evolutsiooniteooria sünnikohaks ja kuuluvad UNESCO UNESCO maailmapärandi nimistusse.
Ecuadori põhiseadus on esimene, mis tunnustab looduse õiguseid.[7] Praeguste kaitsealuste alade hulka kuulub 11 rahvusparki, 10 looduslikku varjupaika, 9 ökoloogilist reservi jm.
Loodus- ja keskkonnaprobleemidRedigeeri
Hoolimata selle kuulumisest UNESCO nimistusse, ähvardavad Galápagose saarte eksootilist ökosüsteemi mitmed probleemid, näiteks kalade ülepüük, kohalike liikide salaküttimine ning võõrliigid, mis suurenenud turistide hulgaga saartele jõuavad.
Amazonase vihmametsas asuvate naftavarude kasutamine on viinud ulatusliku reostuseni: keskkonda satub tohututes kogustes töötlemata jäätmeid, gaasi ja toornaftat, saastades ökosüsteeme ja põhjustades terviseprobleeme sealsetele indiaanlastele.
Ecuadori keskkonnaprobleemide hulka kuuluvad metsatustumine, pinnase erosioon, kõrbestumine ja veekogude reostus.[5]
MajandusRedigeeri
Ecuadoril on arenev majandus, mis sõltub tugevalt tarbekaupadest nagu nafta ning põllumajandustooted. Naftaeksport moodustas 2017. aastal kolmandiku riigi sissetulekust.[5] Riigi SKT ulatub 193 miljardi dollarini, 2017. aastal oli SKT kasvumäär 2,4% aastas.
Aastatel 1999–2000 kannatas Ecuadori majandus panganduskriisi tõttu, mis tõi kaasa reformid, sealhulgas USA dollari kasutuselevõtu seadusliku maksevahendina. Dollariseerumine stabiliseeris riigi majandust ning järgnevatel aastatel taastus selle positiivne kasv. Alates 2008. aastast on Hiina Ecuadori suurim välislaenuandja: Hiina arvele langeb pea 77,7% Ecuadori kahepoolsest võlast. Correa valitsuse majanduspoliitikad (nt 2017. aastal avaldatud teadaanne, et Ecuador lõpetab 13 kahepoolset investeerimislepingut, sh ka USA-ga sõlmitud investeerimislepingu) tekitasid majanduslikku ebakindlust ja pärssisid erainvesteeringuid.[5]
2013. aastal, seistes silmitsi 1,1 miljardi suuruse kaubandusdefitsiidiga, kehtestas Ecuador tariifilisa 5–45% hinnanguliselt 32% impordile. 2015. aastal langes riik majanduskriisi, mis kestis ka 2016. aastal. Langevad naftahinnad ja eksport sundisid Correa valitsust vähendama kehtestatud lisamakse. Välisinvesteeringud Ecuadori on ebastabiilse regulatsiooni ja nõrga õigussüsteemi tõttu väikesed.
2017. aasta aprillis valiti rahvahääletuse tulemusena Ecuadori presidendiks Lenín Moreno. Tema üks keerukamaid ülesandeid oli erasektori taaskaasamine majandusse, et parandada raha liikumist riigis. Ecuadori majandus hakkas aeglaselt kasvama. 2018. aasta alguses korraldas Moreno valitsus avaliku rahvahääletuse seitsmel majanduslikul ja poliitilisel teemal, soovides seista Correa valitsuse poliitika vastu, vähendada korruptsiooni, tugevdada demokraatiat, suurendada tööhõivet ja parandada majanduse olukorda. Referendumi tulemusena tunnistati kehtetuks 2016. aasta maavärinast taastumisega seotud maksud, vähendati metalli kaevandamise piiranguid Yasuni immateriaalses tsoonis (kaitsealune ala) ja viidi läbi mitmeid teisi poliitilisi reforme.[5]
Kultuurtaimedest kasvatatakse Ecuadoris banaani, kohvi- ja kakaoube, riisi, kartulit, jahubanaani, maniokki ja suhkruroogu, kariloomadest veiseid, lambaid, sigu ja lehmi. Rannikualadel on oluline osa kalandusel. Samuti toodetakse balsapuitu.[5]
Ecuadori peamised ekspordi sihtriigid on USA, Vietnam, Peruu, Tšiili, Panama, Venemaa ja Hiina. Eksporditakse naftat, banaani, lõikelilli, krevette, kakao- ja kohviube, puitu ja kala.
Ecuadori peamised impordi lähteriigid on USA, Hiina, Colombia, Panama, Brasiilia ja Peruu. Imporditakse tööstuslikke materjale, kütuseid ja määrdeaineid ning mittekestvaid tarbekaupu.
RahvastikRedigeeri
Ecuadoris elas 2021. aasta seisuga hinnanguliselt 17 700 000 inimest. Lisaks ametlikule riigikeelele (hispaania keel) räägitakse ketšuade ning teiste indiaani hõimude keeli.
Ecuadori suur vaesus ja sissetulekute ebavõrdsus mõjutavad kõige rohkem põliselanikke, segarassist inimesi (mestiitsid) ning maapiirkondade elanikke. Valitsus on nende probleemide leevendamiseks suurendanud oma sotsiaalkulutusi, kuid kriitikud seavad selle riikliku arengukava tõhususe ja rakendamise kahtluse alla. Sellest hoolimata on tingimuslik sularahaülekande programm aidanud parandada vaesuses elavate laste haridustaset ja tervishoidu. Programm nõuab osalejate lastelt koolis käimist ja nende arstlikku kontrolli.[5]
64,2% rahvastikust elab linnades. 2017. aasta seisuga töötas 26,1% tööealistest primaarsektoris (põllumajandus), 18,4% sekundaarsektoris (tööstus) ja 55,5% tertsiaarsektoris (teenindus).
RänneRedigeeri
Hinnanguliselt elab välismaal 2–3 miljonit ecuadorlast, kuid suurenenud tööpuudus põhilistes sihtriikides (Hispaania, USA, Itaalia) vähendab väljarännet ja suurendab Ecuadori naasmise tõenäosust. Ecuadorlaste esimene ulatuslik väljaränne toimus aastatel 1980–2000, kui majanduskriis pani lõunaprovintside elanikud rändama New Yorki, kus neil olid kaubanduskontaktid. Teise üleriigilise emigratsioonilaine põhjustasid 1990. aastate lõpus järjekordne majanduslangus, poliitiline ebastabiilsus ja valuutakriis. Populaarseimaks sihtriigiks kujunes Hispaania, kuna seal puudus keelebarjäär ning väga kättesaadavad olid madala kvalifikatsiooniga mitteametlikud töökohad. Samal ajal muutis rangem piirikontroll keeruliseks ebaseadusliku rände USA-sse.
Ecuadoril on väike, kuid kasvav sisserändajate arv. Ecuador on Ladina-Ameerika suurim pagulaste vastuvõtja. Pagulastest 98% on kolumblased, kes põgenevad kodumaalt vägivalla eest. Samuti on viimastel aastatel suurenenud Venezuela põgenike sisseränne.
Rahvastiku paiknemineRedigeeri
.jpg)
Peaaegu pool riigi rahvastikust elab mägedes ja mägedevahelistes orgudes, olulised on ka läänepoolsed rannikualad. Ecuadori idaosas paiknev vihmamets on üpris hõredalt asustatud, olles koduks vaid 3% elanikele.[5]
VaesusRedigeeri
Vaesuse määr Ecuadoris langes märkimisväärselt aastatel 1999–2010. Kui 2001. aastal elas äärmises vaesuses umbes 40% elanikkonnast, siis 2011. aastaks langes see 17,4%-ni. Mõningal määral selgitab seda väljaränne ja majanduslik stabiilsus, mis saavutati pärast USA dollari kasutuselevõttu (enne 2000. aastat oli Ecuadori sucre 'l kalduvus inflatsioonile). Alates 2008. aastast on vaesuse määra vähendatud sotsiaalsete kulutuste abil, peamiselt hariduse ja tervishoiu valdkonnas.
ReligioonRedigeeri
Enamik Ecuadori rahvastikust (92%) on usklikud: suurima osatähtsusega on roomakatoliku kirik, kuhu kuulus 2014. aastal 77% rahvastikust. Järgnevad protestandid (14%) ning ateistid (5%). Vähesel määral leidub ka kreeka-õigeusklikke, indiaani religioonide järgijaid, moslemeid, budiste, Jehoova tunnistajaid ja baha'i usklikke.
Maapiirkondades esineb sünkreetilist usundit, milles katoliiklus on segunenud indiaanlaste uskumustega. Enamik pidustusi ja iga-aastasi paraade põhineb usupühadel, paljudes on kaasatud riitused ja ikoonid.
TurismRedigeeri
10. augustil 1992, president Sixto Duran Balléni valitsusajal, loodi Ecuadoris Informatsiooni ja Turismi Ministeerium. President Ballén nägi turismi kui rahva majandusliku ja sotsiaalse arengu alustala. Seoses turismisektori suurenemisega ministeeriumis otsustati 1994. aastal luua turismile ja informatsioonile eraldi ministeeriumid, nii et turismiministeerium oleks täielikult pühendunud Ecuadori turismi edenemisele ja arendamisele.
Ecuadoris asub kaks UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluvat linna ja loodusala: linnad Quito ja Cuenca ning Galápagose saared ja Sangay rahvuspark.
Populaarsemad turistiatraktsioonid on
- loodusobjektid ja kaitsealad: Galápagose saared (ligi 200 000 turisti aastas), Yasuni rahvuspark, El Cajase rahvuspark, Sangay rahvuspark, Podocarpuse rahvuspark, Vilcabamba, Baños de Agua Santa.
- vulkaanid: Antisana vulkaan, Cayambe vulkaan, Chimborazo vulkaan, Cotopaxi vulkaan ja Illinizas vulkaan.
- rannad: Atacames, Bahía de Caráquez, Crucita, Esmeraldas, Manta, Montañita, Playas, Salinas.
KultuurRedigeeri
Regionaalne konkurentsRedigeeri
Neli geograafilist piirkonda ei erine üksteisest mitte ainult looduslike elementide, vaid ka kultuuri poolest ning nende vahel esineb ka rivaalitsemist – kõige tähelepanuväärsem on vastasseis Guayaquileñose ja Quiteñose vahel. Regionaalsuse tunne on inimeste vahel tekitanud palju erimeelsusi, mille tõttu on kannatanud eelkõige majandus, sest kummagi poole elanikud väldivad teadlikult teise poole majanduskasvu soodustamist. Sõja ajal oli piirkondlik konkurents oluliselt vähenenud, kuid leidub teateid sellest, kuidas inimesed reetsid oma riiki sooviga kaotada teine piirkond. Enamik piirkondadevahelisest võitlusest leiab aset teismeliste ja tudengite seas.
PerekondRedigeeri
Ecuadorlased peavad perekonda väga tähtsaks. Erinevalt suurest osast läänemaailmast, kus vanurid paigutatakse sageli hooldusasutustesse, elavad pensionäridest ecuadorlased sageli koos oma lastega. Viimastel aastatel on eakate hooldusasutuste arv Ecuadoris siiski märkimisväärselt kasvanud.
Samuti mängivad Ecuadoris olulist rolli ristivanemad, kellelt oodatakse, et nad toetaksid oma ristilapsi nii rahaliselt kui ka psühholoogiliselt. Just sel põhjusel küsivad suhteprobleemidega paarid sageli oma ristivanematelt nõu.
KöökRedigeeri
Ecuadorlaste söögikordadest on tähtsaim lõunasöök, mitte õhtusöök, nagu läänekultuuridele tavaliselt omane.
Ecuadoril pole konkreetset rahvustoitu, kuna köök erineb piirkonniti. Näiteks eelistavad costeñod (rannikualadel elavad inimesed) oma toidus kalu, ube ja jahubanaane, samas kui mägipiirkondade serranod 'ele meeldivad liha, riis ja valge hominy.
Mõned näited Ecuadori köögist:
- patacones – küpsed jahubanaanid praetakse tervelt õlis, seejärel purustatakse ja praetakse uuesti;
- llapingachos – pannil praetud kartulipall;
- seco de chivo – kitselihast valmistatud hautis;
- fanesca – ubadest, läätsedest ja maisist tehtud supp, mida pakutakse tavaliselt lihavõttepühade ajal.
- ceviche – (La Costa) mereanniroog
- almidon'i leib
- purustatud maapähklite või salprieta 'ga serveeritud jahubanaanid
- encebollado – (La Costa piirkonna populaarseim roog) suurte kalatükkide, sibulate ja kohalike vürtsidega marinaad.
SportRedigeeri
Ecuadori populaarseim sport on jalgpall. Sealse jalgpalli silmapaistvamad saavutused kuuluvad Barcelona spordiklubile, mis on võitnud 15 tiitlit.
Ecuadoris tegutsevad peale meeste jalgpallikoondise ka naiste jalgpallikoondis, pesapallimeeskond, riiklik kriketimeeskond ning populaarne on ka võrkpall.
Vaata kaRedigeeri
ViitedRedigeeri
- ↑ Ecuador supera los 18 millones de habitantes, según el INEC, vaadatud 8.09.2022.
- ↑ Maailmapanga andmebaas, vaadatud 21.10.2018.
- ↑ Maailmapanga andmebaas, vaadatud 27.05.2019.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 "Ecuador" (PDF). Ministerio de Asuntos Exteriores, Unión Europea y Cooperación. September 2021. Vaadatud 11.03.2023.
- ↑ 5,00 5,01 5,02 5,03 5,04 5,05 5,06 5,07 5,08 5,09 5,10 5,11 5,12 5,13 5,14 5,15 5,16 "Ecuador". The World Factbook. Originaali arhiivikoopia seisuga 12.06.2007. Vaadatud 01.05.2020.
- ↑ "South America Banks on Regional Strategy to Safeguard Quarter of Earth's Biodiversity". Conservation International. Originaali arhiivikoopia seisuga 11. oktoober 2007. Vaadatud 08.05.2020.
- ↑ "Constitutions - Republic of Ecuador". Political Database of the Americas. Vaadatud 08.05.2020.
VälislingidRedigeeri
