Ecuador
See artikkel ootab keeletoimetamist. (Detsember 2020) |
 |
See artikkel räägib riigist; vulkaani kohta vaata artiklit Ecuador (vulkaan) |
Ecuador (ametlikult Ecuadori Vabariik (hispaania keeles República del Ecuador)) on demokraatlik vabariik Lõuna-Ameerikas. Piirneb põhjas Colombiaga, lõunas ja idas Peruuga ning läänes Vaikse ookeaniga. Ecuadorile kuuluvad ka Galápagose saared (Archipiélago de Colón) Vaikses ookeanis, umbes 965 kilomeetrit mandrist lääne pool. Ecuador asub ekvaatoril ja selle järgi ongi riik nime saanud. Ecuadori pindala on 256 370 ruutkilomeetrit. Ecuadori pealinn on Quito ja suurim linn on Guayaquil. Riigi keskosa (Sierra) läbivad Andid. Idaosas asub Amazonase vihmamets.
|
Ecuadori Vabariik
| |||
 | |||
| Riigihümn | Salve, Oh Patria | ||
|---|---|---|---|
| Pealinn | Quito | ||
| Pindala | 283 560 km² | ||
| Riigikeel | hispaania | ||
| Rahvaarv |
18 000 062 (2022)[1]  | ||
| Rahvastikutihedus | 63,5 in/km² | ||
| President | Guillermo Lasso | ||
| Asepresident | Alfredo Borrero | ||
| Iseseisvus | 24. mail 1822 | ||
| SKT | $193 mld (2017) | ||
| SKT elaniku kohta | $11 500 (2017) | ||
| Rahaühik | dollar (USD) | ||
| Ajavöönd | maailmaaeg −5 | ||
| Tippdomeen | .ec | ||
| ROK-i kood | ECU | ||
| Telefonikood | 593 | ||
AjaluguRedigeeri
Tänane Ecuador kuulus kuni Hispaania vallutamiseni 1533. aastal Inkade riigi alla. 1563. aastal kolis Hispaania koloniaalvalitsus Quitosse, 1717. aastal sai linn osaks Uus-Granada asekuningriigist. Asekuningriigi territooriumid – Uus-Granada (Kolumbia), Venezuela ja Quito – saavutasid iseseisvuse aastatel 1819–1822 ning moodustasid föderatsiooni, mida teatakse Suur-Kolumbia nime all. Kui Quito 1830. aastal föderatsioonist lahkus, muudeti territooriumi nimi Ecuadori Vabariigiks. Ecuadori ametlik iseseisvuspäev on 24. mail 1822.
Aastatel 1904–1942 kaotas Ecuador osa oma territooriumist naaberriikidega toimunud konfliktide tõttu. 1995–1999 toimus piirisõda Ecuadori ja Peruu vahel.
1972. aastal võttis valitsuse üle kindral Guillermo Rodrígueze juhitud militaarvalitsus, mis püsis kuni 1976. aastani, kui see teise, admiral Alfredo Poveda juhitud militaarvalitsuse poolt võimult eemaldati. Sõjaline diktatuur kestis Ecuadoris kuni 1979. aastani, kui kolonel Richelieu Levoyer (tolleaegne valitsusminister) pakkus välja plaani, mis kujutas endast läbi universaalsete valimiste põhiseadusliku süsteemi juurde naasmist. Valimised peeti 29. aprillil 1979. aastal uue põhiseaduse alusel. Pärast peaaegu kümnendi pikkust diktatuuri sai presidendiks Jaime Roldós Aguilera, kes kogus üle 1 miljoni hääle, mis on suurim kogutud häälte arv Ecuadori ajaloos.[2]
Ehkki Ecuador tähistas 2004. aastal 30 aastat tsiviiljuhtimist, valitses tol perioodil siiski riigis poliitiline ebastabiilsus. Quitos toimunud protestid aitasid kaasa neljast demokraatlikult valitud presidendist kolme ametist tagandamisele enne nende ametiaja lõppu.
2008. aastal kiitsid valijad heaks uues põhiseaduse, mis on Ecuadori 20. põhiseadus iseseisvumisest saati. Viimatised presidendivalimised toimusid 2017. aasta aprillis, kui uueks riigipeaks valiti Lenin Moreno.[3]
Poliitika ja haldusjaotusRedigeeri
PoliitikaRedigeeri
[4]Ecuador on presidentaalne vabariik. Ecuadori riigipeaks on nelja aasta pikkuseks ametiajaks valitud president. Praegune president Lenin Moreno tegutseb Palacio de Carondelet presidendipalees Quitos. Kehtiva põhiseaduse koostas 2007. aastal valitud Asutav Kogu ning see kiideti heaks 2008. aastal rahvahääletusega. Alates 1936. aastast on valimistel hääletamine kohustuslik kõigile kirjaoskajatele vanuses 18-65 aastat ja valikuline kõigi ülejäänud kodanike jaoks.
Ecuadori Rahvusassamblee koguneb aastaringselt. Rahvusassamblees on 13 alalist komiteed.
Riigi valitsus jaguneb viieks haruks: täidesaatev, seadusandlik, kohtuvõimu- ja valimisharu ning sotsiaalse kontrolli haru.
.jpg)
Täidesaatev haruRedigeeri
Valitsuse täidesaatev haru hõlmab 23 ministeeriumi. Täidesaatev võim on presidendil. Täidesaatev haru määratleb välispoliitika, nimetab ametisse vabariigi kantsleri, suursaadikud ja konsulaadid, omab ülemvõimu Ecuadori relvajõudude, riikliku politsei ja ametisse nimetavate asutuste üle.
Seadusandlik haruRedigeeri
Seadusandliku haru moodustab Rahvusassamblee, mille peakorter asub pealinnas Quitos ja mis valitakse neljaks aastaks. Rahvusassamblee koosneb 137 rahvasaadikust ning on jagatud kümneks komiteeks.
Kohtuvõimu haruRedigeeri
Ecuadori kohtusüsteemi põhiosa moodustab justiitsnõukogu, kuhu kuuluvad ka riigikohus, provintsikohtud ja madalama astme kohtud. Legal representation is made by the judicial council. Riigikohtu moodustavad 21 kohtunikku, kes valitakse 9 aastaks.
Kohtusüsteemi toetavad prokuröride ja advokaatide sõltumatud bürood.
ValimisharuRedigeeri
Valimisharu põhifunktsioonideks on valimiste korraldamine, kontrollimine ja valimisreeglite rikkumise eest karistamine. Valimisharu peamine organ on Quitos asuv riiklik valimisnõukogu, mis koosneb seitsmest kõige enam hääli kogunud erakondadest, kellel on täielik finants- ja haldusautonoomia. Valimisharu moodustab valimisnõukogu koos valimiskohtuga.
Sotsiaalse kontrolli haruRedigeeri
Sotsiaalse kontrolli haru koosneb kodanike osaluse ja sotsiaalse kontrolli nõukogust, ombudsmanist, riigi peakontrolörist ja superintendentidest. Ametis ollakse viis aastat. See haru vastutab kontrollikavade avaliku edendamise eest, samuti korruptsioonivastaste mehhanismide väljatöötamise ja mõningate ametivõimude määramise eest.
VälispoliitikaRedigeeri
Ecuador ühines 1973. aastal Naftat Eksportivate Riikide Organisatsiooniga (OPEC), kuid loobus oma liikmesusest 1992. aastal. Presidendi Rafael Correa ametiajal liituti organisatsiooniga taas enne uuesti lahkumist 2020. aastal, viidates soovile toornafta impordi läbi riigi tulu suurendada.
Ecuadoril on Antarktika lepingu liikmena ka sealne teadusuuringute jaam.
Ecuador on sageli suurt rõhku pannud mitmekülgsele lähenemisele rahvusvahelistes küsimustes. Riik on Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ja enamiku selle allasutuste) liige ning paljude piirkondlike ühenduste liige, sealhulgas Rio grupp, Ladina-Ameerika majandussüsteem, Ladina-Ameerika energiaorganisatsioon, Ladina-Ameerika integratsiooni assotsiatsioon, ALBA, Andide Rahvaste Ühendus, Lõuna-Ameerika Riikide Liit ja Lõunapank (hispaania keeles Banco del Sur või BancoSur).
Rahvusvaheline Migratsiooniorganistatsioon tunnistab Ecuadori kui esimest riiki, mis on oma põhiseaduses loonud universaalse kodakondsuse kontseptsiooni, eesmärgiga edendada migrantide inimõiguste üldist tunnustamist ja kaitset.
2017. aastal kirjutas Ecuador alla ÜRO tuumarelvade keelustamise lepingule.
HaldusjaotusRedigeeri
[5]Provintside kubernerid ja volikogu liikmed valitakse otseste valimiste kaudu.
Ecuador jaguneb 24 provintsiks:
| Kaardil | Provints | Pindala (km2) | Rahvaarv (2020) | Maakonnakeskus |
| 10 | Guayas | 15 927 | 4 387 434 | Guayaquil |
| 19 | Pichincha | 9692 | 3 228 233 | Quito |
| 14 | Manabí | 19 427 | 1 562 079 | Portoviejo |
| 13 | Los Ríos | 7100 | 921 763 | Babahoyo |
| 1 | Azuay | 8189 | 881 394 | Cuenca |
| 7 | El Oro | 5879 | 715 751 | Machala |
| 8 | Esmeraldas | 14 893 | 643 654 | Esmeraldas |
| 23 | Tungurahua | 3222 | 590 600 | Ambato |
| 5 | Chimborazo | 5999 | 524 004 | Riobamba |
| 12 | Loja | 11 100 | 521 154 | Loja |
| 6 | Cotopaxi | 6085 | 488 716 | Latacunga |
| 11 | Imbabura | 4611 | 476 257 | Ibarra |
| 21 | Santo Domingo de los Tsáchilas | 4180 | 458 580 | Santo Domingo |
| 20 | Santa Elena | 3696 | 401 178 | Santa Elena |
| 3 | Cañar | 3669 | 281 396 | Azogues |
| 22 | Sucumbíos | 18 612 | 230 503 | Nueva Loja |
| 2 | Bolívar | 4148 | 209 933 | Guaranda |
| 15 | Morona Santiago | 23 875 | 196 535 | Macas |
| 4 | Carchi | 3790 | 186 869 | Tulcán |
| 17 | Orellana | 21 691 | 161 338 | Puerto Francisco de Orellana |
| 16 | Napo | 12 476 | 133 705 | Tena |
| 24 | Zamora Chinchipe | 10 556 | 120 416 | Zamora |
| 18 | Pastaza | 29 068 | 114 202 | Puyo |
| 9 | Galápagos | 8010 | 33 042 | Puerto Baquerizo Moreno |
Riikidevahelised probleemid[3]Redigeeri
NarkokaubandusRedigeeri
Ecuadori ja Colombia ühisel piiril tegeletakse organiseeritud illegaalsete narkootikumide kaubandusega. Samuti on riigi põhjapiiril aktuaalne inimkaubandusgrupeeringute ja Colombia mässuliste aktiivsuse suurenemine.
Ecuador on oluline transiidiriik Colombiast ja Peruust pärit kokaiini jaoks, kusjuures suur osa USA-ga seotud kokaiinist liigub läbi Ecuadori Vaikse ookeani vete.
Ecuador on narkootikumide tootmisel kasutatavate lähteainete importija ning seal on soodsad tingimused rahapesuks (põhjusteks dollariseerimine, nõrk rahapesuvastane režiim).
PagulasedRedigeeri
Ecuador on Ladina-Ameerika suurim pagulaste vastuvõtja. Pagulastest 98% on kolumblased, kes põgenevad oma kodumaalt vägivalla eest.
Ecuadoris on pagulasi Colombiast (2018. aasta seisuga 50 532) ja Venezuelast (2019. aasta seisuga 120 587).
GeograafiaRedigeeri
Ecuador asub Vaikse ookeani ääres, koordinaatidel 2°N 5°S ning on ekvaatoril asuvatest riikidest läänepoolseim. Riigil on 2337 km pikkune rannajoon. Ecuadori kõrgeim mägi on Chimborazo (6267 m).
(Kuna Maa pole täiuslik kera ning ekvaatoril on omapärane mõhk, asub planeedi keskpunktist kõige kaugemal mitte Mount Everesti (kõrgeim tipp merepinnast), vaid Chimborazo tipp.)[3]
Geograafilised piirkonnad[6]Redigeeri
Ecuadoril on 4 peamist geograafilist piirkonda:
- La Costa ehk "rannik" – hõlmab provintse, mis jäävad Andide mäestikust lääne poole: Esmeraldas, Guayas, Los Ríos, Manabí, El Oro ja Santa Elena. Rannikuala on riigi viljakaima pinnasega, seal asuvad firmade Dole ja Chiquita suured banaaniistandused ning seal kasvatatakse ka suur osa Ecuadori riisisaagist. Ookeaniäärsetes provintsides tegeletakse aktiivselt kalandusega. Suurim rannikulinn on Guayaquil.
- La Sierra ehk "mägismaa" – hõlmab provintse, mis asuvad riigi mägisel alal, Andide mäestikus: Azuay, Cañar, Carchi, Chimborazo, Imbabura, Loja, Pichincha ja Tungurahua. La Sierra alale jäävad kõik Ecuadori lumiste tippudega mäed ning enamik riigi vulkaanidest – Cotopaxi on üks maailma aktiivsematest vulkaanidest. Sealne põllumajandus keskendub traditsioonilistele põllukultuuridele, nt kartul, mais, kinoa. Mägedes elavad inimesed on peamiselt ketšuad. La Sierra suurimaks linnaks on pealinn Quito.
- La Amazonia (El Oriente) ehk "idaosa" – hõlmab Amazonase vihmametsa provintsidest: Morona Santiago, Napo, Orellana, Pastaza, Sucumbíos ja Zamora-Chinchipe. Piirkond koosneb peamiselt tohutu suurtest Amazonase rahvusparkidest ja puutumatutest Ameerika indiaanlaste aladest, mis on ettenähtud Amazonase indiaanlaste hõimude traditsioonilise elu säilitamiseks. La Amazonias asuvad Ecuadori suurimad naftavarud ning suur osa riigi vihmametsast on naftakompaniide kasutuses. Idaosas elavad inimesed kuuluvad peamiselt pärismaalaste ketšuade, shuaride ja huaoranide hulka, sügaval vihmametsas elab aga palju hõime, kellega kokkupuude on minimaalne. La Amazonia suurimad linnad on Lago Agrio ja Macas.
- La Región Insular ehk "saarte piirkond" – hõlmab Galápagose saari, mis asuvad mandrist umbes 1000 km kaugusel.
Kliima[7]Redigeeri
Ecuadori kliima varieerub ning sõltub suuresti altituudist. Rannikualadel ja vihmametsas valitseb aastaringselt niiske lähistroopiline ja ekvatoriaalne, Vaikse ookeani ääres tugevate vihmaperioodidega troopiline kliima. Mägedes on loodus iseloomuslik parasvöötmele ning sealne ilm suhteliselt kuiv.
Oma geograafilise asukoha tõttu ei esine Ecuadori öö ja päeva pikkuses aasta jooksul suuri erinevusi. Nii päikesetõus kui -loojang leiavad aset iga päev umbes samal ajal.
Veestik[8]Redigeeri
Andid eraldavad kahte suurt vesikonda – Amazonase ja Vaikse ookeani vesikonda. Vaikse ookeani vesikonda kuuluvad lisaks ookeanile ka jõed Mataje, Santiago, Esmeraldas, Chone, Guayas, Jubones ja Puyango-Tumbes.
Peaaegu kõik Ecuadori jõed algavad La Sierras ning suubuvad kas läänes Vaiksesse ookeani või ühinevad idas Amazonase jõgikonnaga. Jõed tekivad mägedes lumesulamisveest ja sademetest. Sierra piirkonnas on jõed kitsad ja kiirevoolulised, Costas ja Amazonias need laienevad ning aeglustuvad. La Costa ookeaniäärseid jõgesid toidab peamiselt detsembrist maini kestev vihmaperiood, kuivaperioodil jäävad sängid tühjaks.
La Amazonia piirkonna suuremate jõgede hulka kuuluvad Pastaza, Napo ja Putumayo, kõik kolm suubuvad Amazonase jõkke. Pastaza moodustavad kaks ühinenud jõge – Chambo ja Patate, mõlemad saavad alguse La Sierra mägismaal. Pastaza jõe teele jääb Agoyani juga, mis on 61 meetri kõrgune ja seega Ecuadori kõrgeim. Napo jõgi kulgeb Cotopaxi mäe lähedalt ja on idapoolsete tasandike peamine transpordiks kasutatav jõgi, mille laius ulatub 500 kuni 1800 meetrini. Putumayo jõgi moodustab osa Ecuadori ja Colombia vahelisest piirist. Galápagose saartel olulisi jõgesid pole, kuid hoolimata ümbritsevast ookeanist leidub suurematel saartel mageveeallikaid.
Bioloogiline mitmekesisus[9]Redigeeri
Ecuador kuulub Conservation Internationali andmetel maailma 17 kõige liigirikkama riigi hulka[10], riigil on maailma kõige suurem bioloogiline mitmekesisus ühe ruutkilomeetri kohta.
Ecuadori maismaa-alal elab 1600 linnuliiki (15% teadaolevatest) ning Galápagose saartel veel 38 endeemilist linnuliiki. Lisaks üle 16 000 taimeliigile leidub Ecuadoris 258 imetajaliiki, 106 endeemilist roomaja- ja 138 kahepaikseliiki ning 6000 liblikaliiki. Galápagose saared on tuntud oma erilise loomastiku poolest, samuti on need Darwini evolutsiooniteooria sünnikohaks ja kuuluvad UNESCO maailmapärandi nimistusse.
Ecuadori põhiseadus on esimene, mis tunnustab looduse õiguseid.[11] Praeguste kaitsealuste alade hulka kuulub 11 rahvusparki, 10 looduslikku varjupaika, 9 ökoloogilist reservi jm.
Loodus- ja keskkonnaprobleemidRedigeeri
Hoolimata selle kuulumisest UNESCO nimistusse, ähvardavad Galápagose saarte eksootilist ökosüsteemi mitmed probleemid, näiteks kalade ülepüük, kohalike liikide salaküttimine ning võõrliigid, mis suurenenud turistide hulgaga saartele jõuavad.
Amazonase vihmametsas asuvate naftavarude kasutamine on viinud ulatusliku reostuseni: keskkonda satub tohututes kogustes töötlemata jäätmeid, gaasi ja toornaftat, saastades ökosüsteeme ja põhjustades terviseprobleeme sealsetele indiaanlastele.[9]
Ecuadori keskkonnaprobleemide hulka kuuluvad metsatustumine, pinnase erosioon, kõrbestumine ning veekogude reostus.[3]
MajandusRedigeeri
Ecuadoril on arenev majandus, mis sõltub tugevalt tarbekaupadest nagu nafta ning põllumajandustooted.[12] Naftaeksport moodustas 2017. aastal kolmandiku riigi sissetulekust.[3] Riigi SKT ulatub 193 miljardi dollarini, 2017. aastal oli SKT kasvumäär 2,4% aastas.
Aastatel 1999–2000 kannatas Ecuadori majandus panganduskriisi tõttu, mis tõi kaasa reformid, sealhulgas USA dollari kasutuselevõtu seadusliku maksevahendina. Dollariseerumine stabiliseeris riigi majandust ning järgnevatel aastatel taastus selle positiivne kasv. Alates 2008. aastast on Hiina Ecuadori suurimaks välislaenuandjaks – Hiina arvele langeb pea 77,7% Ecuadori kahepoolsest võlast. Correa valitsuse erinevad majanduspoliitikad (nt 2017. aastal avaldatud teadaanne, et Ecuador lõpetab 13 kahepoolset investeerimislepingut, sh ka Ameerika Ühendriikidega sõlmitud investeerimislepingu) tekitasid majanduslikku ebakindlust ja pärssisid erainvesteeringuid.[3]
2013. aastal, seistes silmitsi 1,1 miljardi suuruse kaubandusdefitsiidiga, kehtestas Ecuador tariifilisa 5–45% hinnanguliselt 32% impordile. 2015. aastal langeti majanduskriisi, mis kestis ka 2016. aastal. Langevad naftahinnad ja eksport sundisid Correa valitsust vähendama kehtestatud lisamakse. Välisinvesteeringud Ecuadori on ebastabiilse regulatsiooni ja nõrga õigussüsteemi tõttu väikesed.
2017. aasta aprillis valiti rahvahääletuse tulemusena Ecuadori presidendiks Lenin Moreno. Tema koheseks väljakutseks oli erasektori taaskaasamine majandusse, et parandada raha liikumist riigis. Ecuadori majandus hakkas aeglaselt kasvama. 2018. aasta alguses korraldas Moreno valitsus avaliku rahvahääletuse seitsmel majanduslikul ja poliitilisel teemal, soovides olla Correa valitsuse poliitika vastu, vähendada korruptsiooni, tugevdada demokraatiat, suurendada tööhõivet ja parandada majanduse olukorda. Referendumi tulemusena tunnistati kehtetuks 2016. aasta maavärinast taastumisega seotud maksud, vähendati metalli kaevandamise piiranguid Yasuni immateriaalses tsoonis (kaitsealune ala) ja mitmeid teisi poliitilisi reforme.[3]
Kultuurtaimedest kasvatatakse Ecuadoris banaani, kohvi- ja kakaoube, riisi, kartulit, jahubanaani, maniokki ja suhkruroogu, kariloomadest veiseid, lambaid, sigu ja lehmi. Rannikualadel on oluline osa kalandusel. Samuti toodetakse balsapuud.[3]
Ecuadori peamised ekspordi sihtriigid on Ameerika Ühendriigid, Vietnam, Peruu, Tšiili, Panama, Venemaa ja Hiina. Eksporditakse naftat, banaani, lõikelilli, krevette, kakao- ja kohviube, puitu ja kala.
Ecuadori peamised impordi lähteriigid on Ameerika Ühendriigid, Hiina, Colombia, Panama, Brasiilia ja Peruu. Imporditakse tööstuslikke materjale, kütuseid ja määrdeaineid ning mittekestvaid tarbekaupu.
RahvastikRedigeeri
[13]Ecuadoris elab 2020. aasta seisuga hinnanguliselt 16 904 867 inimest, kellest 71.9% on mestiitsid. Lisaks ametlikule riigikeelele (hispaania keel) räägitakse ketšuade ning teiste indiaani hõimude keeli.
Ecuadori suur vaesus ja sissetulekute ebavõrdsus mõjutavad kõige rohkem põliselanikke, segarassist inimesi ning maapiirkondade elanikke. Valitsus on nende probleemide leevendamiseks suurendanud oma sotsiaalkulutusi, kuid kriitikud seavad selle riikliku arengukava tõhususe ja rakendamise kahtluse alla. Sellest hoolimata on tingimuslik sularahaülekande programm aidanud parandada vaesuses elavate alste haridustaset ja tervishoidu. Programm nõuab osalejate lastelt koolis käimist ja nende arstlikku kontrolli.[3]
64.2% rahvastikust elab linnades. 2017. aasta seisuga töötas 26.1% tööealistest primaarsektoris (põllumajandus), 18.4% sekundaarsektoris (tööstus) ja 55.5% tertsiaarsektoris (teenindus).
RänneRedigeeri
[3]Hinnanguliselt elab välismaal 2–3 miljonit ecuadorlast, kuid suurenenud tööpuudus põhilistes sihtriikides (Hispaania, USA, Itaalia) vähendab väljarännet ja suurendab Ecuadori naasmise tõenäosust. Ecuadorlaste esimene ulatuslik väljaränne toimus aastatel 1980–2000, kui majanduskriis pani lõunaprovintside elanikud rändama New Yorki, kus neil olid kaubanduskontaktid. Teise üleriigilise emigratsioonilaine põhjustas 1990ndate lõpus järjekordne majanduslangus, poliitiline ebastabiilsus ja valuutakriis. Hispaania sai loogiliseks sihtriigiks, kuna puudus keelebarjäär ning seal oli lai kättesaadavus madala kvalifikatsiooniga mitteametlikele töökohtadele, samal ajal muutis rangem piirikontroll keeruliseks ebaseadusliku rände USAsse.
Ecuadoril on väike, kuid kasvav sisserändajate arv. Ecuador on Ladina-Ameerika suurim pagulaste vastuvõtja. Pagulastest 98% on kolumblased, kes põgenevad oma kodumaalt vägivalla eest.
Rahvastiku paiknemineRedigeeri
.jpg)
Peaaegu pool riigi rahvastikust elab mägedes ja mägedevahelistes orgudes, olulised on ka läänepoolsed rannikualad. Ecuadori idaosas olev vihmamets on üpris hõredalt asustatud, olles koduks vaid 3% elanikele.[3]
VaesusRedigeeri
Vaesuse määr Ecuadoris langes märkimisväärselt aastatel 1999-2010. Kui 2001. aastal elas äärmises vaesuses umbes 40% elanikkonnast, siis 2011. aastaks langes see 17.4%-ni. Mõningal määral selgitab seda väljaränne ja majanduslik stabiilsus, mis saavutati pärast USA dollari kasutuselevõttu (enne 2000. aastat oli Ecuadori sucrel kalduvus inflatsioonile). Alates 2008. aastast on vaesuse määra vähendatud siiski sotsiaalsete kulutuste abil, peamiselt hariduse ja tervishoiu valdkonnas.[12]
ReligioonRedigeeri
[14]Enamik Ecuadori rahvastikust (92%) on usklikud: suurima osatähtsusega on roomakatoliku kirik, kuhu kuulus 2014. aastal 77% rahvastikust. Järgnevad protestandid (14%) ning ateistid (5%). Leidub ka vähesel määral kreeka-õigeusklikke, indiaani religioonide järgijaid, moslemeid, budiste, Jehoova tunnistajaid ja baha'i usklikke.
Maapiirkondades sünkretiseeritakse vahetevahel indiaanlaste uskumusi ja katoliiklust. Enamik pidustusi ja iga-aastasi paraade põhineb usupühadel, paljudes on kaasatud riitused ja ikoonid.[15]
TurismRedigeeri
10. augustil 1992 loodi Ecuadoris president Sixto Duran Balléni valitsusajal Informatsiooni ja Turismi Ministeerium. President Ballén nägi turismi kui rahva majandusliku ja sotsiaalse arengu alustala. Seoses turismisektori suurenemisega ministeeriumis, otsustati 1994. aastal luua turismile ja informatsioonile eraldi ministeeriumid, nii et turismiministeerium oleks täielikult pühendunud Ecuadori turismi edenemisele ja arendamisele.
Ecuadoris asub 2 UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluvat linna ja loodusala: linnad Quito ja Cuenca ning Galápagose saared ja Sangay rahvuspark.
Populaarsemad turistiatraktsioonid on:
- looduslikud atraktsioonid: Galápagose saared (ligi 200 000 turisti aastas[16]), Yasuni rahvuspark, El Cajas rahvuspark, Sangay rahvuspark, Podocarpus rahvuspark, Vilcabamba, Baños de Agua Santa.
- vulkaanid: Antisana vulkaan, Cayambe vulkaan, Chimborazo vulkaan, Cotopaxi vulkaan, Illinizas vulkaanid.
- rannad: Atacames, Bahía de Caráquez, Crucita, Esmeraldas, Manta, Montañita, Playas, Salinas.
KultuurRedigeeri
[17]Regionaalne konkurentsRedigeeri
Neli geograafilist piirkonda ei erine üksteisest mitte ainult looduslike elementide, vaid ka kultuuri poolest ning nende vahel esineb ka rivaalitsemist – kõige tähelepanuväärsem on vastasseis Guayaquileñose ja Quiteñose vahel. See regionaalsuse tunne on inimeste vahel tekitanud palju tõkkeid, selle tõttu on kannatanud majandus, kuna kummagi poole elanikud väldivad millegi ette võtmist, sest see võib viia teise poole majanduse kasvamiseni. Sõja ajal oli piirkondlik konkurents oluliselt vähenenud, kuid leidub teateid sellest, kuidas inimesed reetsid oma riiki sooviga kaotada teine piirkond. Enamik piirkondade vahelisest võitlusest leiab aset teismeliste ja tudengite seas.
PerekondRedigeeri
Ecuadorlased peavad perekonda väga tähtsals. Erinevalt suurest osast läänemaailmast, kus vanurid paigutatakse sageli hooldusasutustesse, elavad pensionäridest ecuadorlased sageli koos oma lastega. Viimastel aastatel on eakate hooldusasutuste arv Ecuadoris siiski märkimisväärselt kasvanud.
Samuti mängivad Ecuadoris olulist rolli ristivanemad ning neilt oodatakse, et nad toetaksid oma ristilapsi nii rahaliselt kui psühholoogiliselt. Just sel põhjusel küsivad suhteprobleemidega paarid sageli oma ristivanematelt nõu.
KöökRedigeeri
Ecuadorlaste söögikordadest on tähtsaim lõunasöök, mitte õhtusöök nagu läänekultuuridele tavaliselt omane.
Ecuadoril pole oma konkreetset rahvustoitu, kuna köök erineb piirkonniti. Näiteks eelistavad costeñod (rannikualadel elavad inimesed) oma toidus kalu, ube ja jahubanaane, samas kui mägipiirkondade serranodele meeldib liha, riis ja valge hominy.
Mõned näited Ecuadori köögist:
- patacones – küpsed jahubanaanid praetakse tervelt õlis, seejärel purustatakse ning praetakse uuesti;
- llapingachos – pannil praetud kartulipall;
- seco de chivo – kitselihast valmistatud hautis;
- fanesca – ubadest, läätsedest ja maisist tehtud supp, mida pakutakse tavaliselt lihavõttepühade ajal.
- ceviche – (La Costa) mereanniroog
- almidoni leib
- purustatud maapähklite või salprietaga serveeritud jahubanaanid
- encebollado – (La Costa piirkonna populaarseim roog) suurte kalatükkide, sibulate ja kohalike vürtsidega marinaad.
SportRedigeeri
Ecuadori populaarseim sport on jalgpall. Sealse jalgpalli silmapaistvamad saavutused kuuluvad Barcelona spordiklubile, mis on võitnud 15 tiitlit.
Ecuadoris tegutseb peale meeste jalgpallikoondise ka naiste jalgpallikoondis, pesapallimeeskond, riiklik kriketimeeskond ning populaarne on ka võrkpall.
Vaata kaRedigeeri
ViitedRedigeeri
- ↑ Ecuador supera los 18 millones de habitantes, según el INEC, vaadatud 8.09.2022.
- ↑ "Ecuador - Military governments". Wikipedia. Vaadatud 01.05.2020.
- ↑ 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 "Ecuador". The World Factbook. Originaali arhiivikoopia seisuga 12.06.2007. Vaadatud 01.05.2020.
- ↑ "Ecuador - Government and politics". Wikipedia. Vaadatud 01.05.2020.
- ↑ "Ecuador - Administrative divisions". Wikipedia. Vaadatud 01.05.2020.
- ↑ "Ecuador - Geography". Wikipedia. Vaadatud 08.05.2020.
- ↑ "Ecuador - Climate". Wikipedia. Vaadatud 08.05.2020.
- ↑ "Ecuador - Hydrology". Wikipedia. Vaadatud 08.05.2020.
- ↑ 9,0 9,1 "Ecuador - Biodiversity". Wikipedia. Vaadatud 08.05.2020.
- ↑ "South America Banks on Regional Strategy to Safeguard Quarter of Earth's Biodiversity". Conservation International. Originaali arhiivikoopia seisuga 11. oktoober 2007. Vaadatud 08.05.2020.
- ↑ "Constitutions - Republic of Ecuador". Political Database of the Americas. Vaadatud 08.05.2020.
- ↑ 12,0 12,1 "Ecuador - Economy". Wikipedia. Vaadatud 08.05.2020.
- ↑ "Ecuador - Demographics". Wikipedia. Vaadatud 08.05.2020.
- ↑ "Religion in Ecuador". Wikipedia. Vaadatud 08.05.2020.
- ↑ "Ecuador - Demographics - Religion". Wikipeida. Vaadatud 08.05.2020.
- ↑ "Tourism in Ecuador". Wikipedia. Vaadatud 08.05.2020.
- ↑ "Culture of Ecuador". Wikipedia. Vaadatud 08.05.2020.
VälislingidRedigeeri
