Karl Vaino

Karl Vaino (venepäraselt Karl Genrihhovitš Vaino, Карл Генрихович Вайно; 28. mai 1923 Tomsk, NSV Liit – 12. veebruar 2022 Moskva) oli Eesti NSV parteitegelane, aastatel 1978–1988 Eestimaa Kommunistliku Partei eelviimane esimene sekretär.

Karl Vaino
Карл Генрихович Вайно
Karl Vaino (1987, fotograaf Jaan Künnap)
Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee I sekretär
Ametiaeg 26. juuli 1978 – 16. juuni 1988
Eelnev	Johannes Käbin
Järgnev	Vaino Väljas
EKP Keskkomitee sekretär
Ametiaeg 17. veebruar 1960 – 26. juuli 1978
ENSV Ülemnõukogu V, VI, VII, VIII, IX, X ja XI koosseisude saadik
Ametiaeg 1959–1990
ENSV Rahvamajanduse Nõukogu esimehe asetäitja
Ametiaeg 1957–1960
Isikuandmed
Sünninimi	Karl Genrihhovitš Vaino
Sünniaeg	28. mai 1923 Tomsk, Nõukogude Liit
Surmaaeg	12. veebruar 2022 (98-aastaselt) Moskva, Venemaa
Erakond	NLKP (1947)
Abikaasa	Anna Iljinitšna Vaino
Vanemad	Heinrich Vaino (isa)
Lapsed	Eduard Vaino
Sugulased	Anton Vaino (lapselaps)
Haridus	Tomski Raudteetranspordi Elektrotehnika Instituut
Elukutse	insener-energeetik
Tunnustus	Lenini orden Loend...

Teda peetakse 1980. aastate venestamispoliitika võrdkujuks Eestis.

Perekond, haridus ja varasem elukäik

Nii Karl Vaino isa kui ema olid mõlemad kommunistliku partei liikmed. Isa Heinrich Vaino (Genrihh; 1889–1965) oli olnud bolševik 1917. aastast. Ta osales Nõukogude võimu kehtestamises Virumaal 1917. aastal, olles valitud Virumaa nõukogude võimuorganitesse. Eestist siirdus 1918. aastal Venemaale Tomskisse, kus oli samuti aktiivne Nõukogude võimu kehtestaja, kuuludes Tomski oblasti ja linna juhtorganistesse ning töötades Venemaa Kommunistliku (bolševike) Partei Tomski oblastikomitees. 1947. aastal pöördus Genrihh Vaino Eestisse tagasi ja osales kolhoosikorra kehtestamises Virumaal. Tema abikaasa ja Karl Vaino ema oli eestlanna Liidia Savi, kelle pere oli Siberisse rännanud 20. sajandi alul.

Vaino noorusaastad möödusid Siberis, peamiselt Novosibirskis ja Tomskis. Lõpetanud 1941. aastal Tomski 3. Keskkooli, õppis ta Novosibirski Raudteetranspordi Sõjaväeinseneride Instituudis, kust 1943. aastal siirdus Tomski Raudteetranspordi Elektrotehnika Instituuti, mille lõpetas inseneri-energeetikuna.

1947. aastal sai temast Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei (NLKP) liige. Pärast parteisse astumist saadeti Vaino kui päritolult eestlane tööle Eesti NSV-sse. 1947. aasta septembrist kuni 1948. aasta veebruarini oli ta Tapa veduridepoos tehnik, aastail 1948–1949 Eesti Raudtee veojaoskonna elektritehnik ja Tapa–Narva liini elektriseadmete lõigu ülem.

Poliitiline karjäär

Tegevus EK(b)P Keskkomitees

1948. aastal kutsus samas Tomskis lähedasel erialal õppinud Aleksei Müürisepp Vaino tööle EKP Keskkomiteesse, ta oli EKP Keskkomitee tööstuse ja transpordi osakonna instruktor, rasketööstuse osakonna juhataja asetäitja. 1952. aastal sai Vaino EKP Tallinna Oblastikomitee sekretäriks, seejärel 1953. aasta mais asus ta juhtima EKP KK tööstuse ja transpordi osakonda.

Aastatel 1957–1960 oli Vaino Eesti NSV Rahvamajandusnõukogu esimehe asetäitja. 1960. aastal sai temast EKP Keskkomitee sekretär, kes tegeles tööstuse küsimustega, ja ta töötas sellel ametikohal kuni temast sai 26. juulil 1978 EKP Keskkomitee I sekretär., oli EKP Keskkomitee büroo liige.

Vaino on Venemaa eestlane ja sellest tingitult kõneles ta aktsendiga ning mitte väga hästi eesti keelt. Oma venemeelsusega oli ta 1978. aastal Moskva jaoks sobiv kandidaat EKP juhi kohale, et algavale venestuslainele hoogu juurde anda. Liiga vabameelseks peetud Johannes Käbin sunniti oma kohast loobuma ja talle anti tseremoniaalne Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe koht.

Karl Vaino oli Eesti NSV Ülemnõukogu V, VI, VII, VIII, IX, X, XI koosseisu saadik.

EKP KK I sekretärina

EKP KK büroo juhina tegutses Vaino NLKP Keskkomitee truu käsutäitjana, suhtus üleolevalt eesti keelde ja kultuuri, mistõttu tema maine eestlaste silmis oli algusest peale kehv.

Avalikke kõnesid pidas ta enamasti vene keeles. Üks Vaino väheseid eestikeelseid avalikke sõnavõtte toimus septembris 1982, kui ta Tartu ülikooli 350. aastapäeva puhul kõva vene aktsendiga esinedes andis üle riiklikke autasusid TRÜ töötajatele. Teiste seas autasustas ta siis rektor Arnold Koopi sotsialistliku töö kangelase kuldtähega.

1988. aasta laulev revolutsioon

1988. aasta esimesel poolel lõhenes Eestimaa Kommunistlik Partei rahvuskommunistideks ja impeeriumimeelseteks. Viimaseid juhtis Vaino, teiste liidriks kujunes aga suvel Ladina-Ameerikast tagasi kutsutud Vaino Väljas. Vainot peeti ka Moskvas liialt vanameelseks ja ta kaotas oma koha Väljasele. 15. juunil 1988 saabus Tallinnasse NLKP Keskkomitee sekretär Nikolai Sljunkov ja Vaino Väljas, NLKP Keskkomitee Poliitbüroo otsusega sai Vaino Väljasest EKP Keskkomitee uus esimene sekretär. 16. juunil vormistas EKP Keskkomitee pleenum Karl Vaino tagandamise ja valis Väljase partei esimeseks sekretäriks. Karl Vaino läks tööle Moskvasse. Rahvuskommunistid võtsid enda kätte olulisemad ametikohad ja hakkasid harjuma mõttega Eesti taasiseseisvumise teele asumisest.

Hilisem karjäär

Pärast seda, kui Vaino oli 16. juunil 1988 EKP Keskkomitee esimese sekretäri ametikohalt vabastatud, siirdus ta Moskvasse, kus ta oli aastail 1988–1990 NLKP Keskkomitee juures asuva Parteikontrolli Komitee liige. Sellest ajast oli ta kuni surmani riikliku tähtsusega personaalpensionär.

Isiklikku

Ta oli abielus Anna Iljinitšna Vainoga (1922–2022). Karl Vaino poeg on Eduard Vaino, endine Nõukogude Liidu kaubandusdiplomaat Jaapanis, kes oli 2009–2020 Venemaa autotööstuskontserni AvtoVAZ asepresident.

Eduard Vaino abikaasa oli Tatjana Galinskaja, kellega tal on poeg Anton Vaino. Tatjana Galinskaja isa oli Erik Roberti poeg Galinski (1926–2010), kes oli pärit Leningradist ning keda 1985. aastal autasustati Suure Isamaasõja II klassi ordeniga. Erik Galinski ema oli eestlanna Luise Valge. Erik Galinski oli Tallinna Polütehnilise Instituudi vilistlane, Eesti NSV teeneline insener. Tema abikaasa oli Helene Galinskaja (Delvin) (1931–2000), kes oli sündinud Prantsusmaal. Eesti NSV haridusjuhi Helene Galinskaja vanemad olid Nikolai Aleksandri poeg Delvin (1899–1969), kes oli sündinud Hiinas, ja Zinaida Tsvetkova (1908–1975).

Anton Vaino ema Tatjana Galinskaja lahutas abielu Eduard Vainoga ning abiellus Viktor Ježevskiga, kes oli endise NSV Liidu traktori- ja põllumajandusmasinaehituse ministri, aastatel 1980–1988, Aleksandr Ježevski (1915–2017) poeg. Eduard Vaino ja Viktor Ježevski töötasid ühel ajal, 1980. aastatel, NSV Liidu kaubandusesinduses Jaapanis.

Tunnustus

• Oktoobrirevolutsiooni orden (25.08.1971)
• 3 Tööpunalipu ordenit (19.03.1959; 01.10.1965; 12.12.1973)
• 2 Lenini ordenit (16.03.1981; 27.05.1983)
• Eesti NSV Teaduste Akadeemia mälestusmedal (1983)

Teosed

• "Kaalukas panus" (1971)
• "Nõukogude Eesti eile, täna ja homme" (1980)

Kirjandus

• Mart Laar, Urmas Ott, Sirje Endre. Teine Eesti. Eesti iseseisvuse taassünd 1986–1991. Tallinn, SE&JS 1996. ISBN 9985-854-03-9. (2. trükk: SE&JS 2000. ISBN 9985-854-27-6)
• Mati Graf. Kalevipoja kojutulek. 1978. aasta poliitilisest pööripäevast 1988. aasta suveräänsusdeklaratsioonini. Tallinn, kirjastus Argo 2008. ISBN 978-9949-438-53-2

Välislingid

• Intervjuu Karl Vainoga – Bengt von zur Mühlen , Eesti Ekspress, 20. mai 2000.
• Eesti elava kommunismilegendi pihtimuste õhtu – Eesti Päevaleht, 3. juuli 2001.
• Karl Vaino rongivagun läheb uuendamisele – Postimees, 10. veebruar 2009.
• Karl Vaino autojuhi naljakad mälestused – Eesti Ekspress 18. aprill 2009
• Vainode klann õitseb Putini Venemaal edasi – Eesti Ekspress 29. mai 2008
• FOTOD ja VIDEO: Karl Vaino punker peideti kutsekooli alla – Eesti Ekspress, 4. september 2009
• Madis Jürgen. Neli põlve Vainosid – Siberi reakommar, Eesti parteijuht, AvtoVAZi asepresident ja Putini aparaadiülem – Eesti Ekspress, 5. jaanuar 2012
• Tomskist Tapale ja tagasi ehk Lugusid raudteeinsener Karl Vainost – Maaleht, 23. mai 2013

Eelnev Johannes Käbin

EKP Keskkomitee esimene sekretär 1978–1988

Järgnev Vaino Väljas