Karl Vaino
See artikkel ootab keeletoimetamist. (Veebruar 2024) |
Karl Vaino (venepäraselt Karl Genrihhovitš Vaino, Карл Генрихович Вайно; 28. mai 1923 Tomsk[1], NSV Liit – 12. veebruar 2022[2][3] Moskva) oli Eesti NSV parteitegelane, aastatel 1978–1988 Eestimaa Kommunistliku Partei eelviimane esimene sekretär.
Karl Vaino | |
---|---|
Карл Генрихович Вайно | |
![]() Karl Vaino (1987, fotograaf Jaan Künnap) | |
Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee I sekretär | |
Ametiaeg 26. juuli 1978 – 16. juuni 1988 | |
Eelnev | Johannes Käbin |
Järgnev | Vaino Väljas |
EKP Keskkomitee sekretär | |
Ametiaeg 17. veebruar 1960 – 26. juuli 1978 | |
ENSV Ülemnõukogu V, VI, VII, VIII, IX, X ja XI koosseisude saadik | |
Ametiaeg 1959–1990 | |
ENSV Rahvamajanduse Nõukogu esimehe asetäitja | |
Ametiaeg 1957–1960 | |
Isikuandmed | |
Sünninimi | Karl Genrihhovitš Vaino |
Sünniaeg |
28. mai 1923 Tomsk, Nõukogude Liit |
Surmaaeg |
12. veebruar 2022 (98-aastaselt) Moskva, Venemaa |
Erakond | NLKP (1947) |
Abikaasa | Anna Iljinitšna Vaino |
Vanemad | Heinrich Vaino (isa) |
Lapsed | Eduard Vaino |
Sugulased | Anton Vaino (lapselaps) |
Haridus | Tomski Raudteetranspordi Elektrotehnika Instituut |
Elukutse | insener-energeetik |
Tunnustus |
Lenini orden Loend... |
Teda peetakse 1980. aastate venestamispoliitika võrdkujuks Eestis.[viide?]
Perekond, haridus ja varasem elukäik
muudaNii Karl Vaino isa kui ema olid mõlemad kommunistliku partei liikmed.[4] Isa Heinrich Vaino (Genrihh[5]; 1889–1965) oli olnud bolševik 1917. aastast. Ta osales Nõukogude võimu kehtestamises Virumaal 1917. aastal, olles valitud Virumaa nõukogude võimuorganitesse. Eestist siirdus 1918. aastal Venemaale Tomskisse, kus oli samuti aktiivne Nõukogude võimu kehtestaja, kuuludes Tomski oblasti ja linna juhtorganistesse ning töötades Venemaa Kommunistliku (bolševike) Partei Tomski oblastikomitees. 1947. aastal pöördus Genrihh Vaino Eestisse tagasi ja osales kolhoosikorra kehtestamises Virumaal. Tema abikaasa ja Karl Vaino ema oli eestlanna Liidia Savi, kelle pere oli Siberisse rännanud 20. sajandi alul.
Vaino noorusaastad möödusid Siberis, peamiselt Novosibirskis ja Tomskis. Lõpetanud 1941. aastal Tomski 3. Keskkooli, õppis ta Novosibirski Raudteetranspordi Sõjaväeinseneride Instituudis, kust 1943. aastal siirdus Tomski Raudteetranspordi Elektrotehnika Instituuti, mille lõpetas inseneri-energeetikuna.
1947. aastal sai temast Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei (NLKP) liige.[4] Pärast parteisse astumist saadeti Vaino kui päritolult eestlane tööle Eesti NSV-sse. 1947. aasta septembrist kuni 1948. aasta veebruarini oli ta Tapa veduridepoos tehnik, aastail 1948–1949 Eesti Raudtee veojaoskonna elektritehnik ja Tapa–Narva liini elektriseadmete lõigu ülem.[6]
Poliitiline karjäär
muudaTegevus EK(b)P Keskkomitees
muuda1948. aastal kutsus samas Tomskis lähedasel erialal õppinud Aleksei Müürisepp Vaino tööle EKP Keskkomiteesse, ta oli EKP Keskkomitee tööstuse ja transpordi osakonna instruktor, rasketööstuse osakonna juhataja asetäitja[6]. 1952. aastal sai Vaino EKP Tallinna Oblastikomitee sekretäriks, seejärel 1953. aasta mais asus ta juhtima EKP KK tööstuse ja transpordi osakonda[6][7].
Aastatel 1957–1960 oli Vaino Eesti NSV Rahvamajandusnõukogu esimehe asetäitja. 1960. aastal sai temast EKP Keskkomitee sekretär[6], kes tegeles tööstuse küsimustega, ja ta töötas sellel ametikohal kuni temast sai 26. juulil 1978 EKP Keskkomitee I sekretär.[8], oli EKP Keskkomitee büroo liige.
Vaino on Venemaa eestlane ja sellest tingitult kõneles ta aktsendiga ning mitte väga hästi eesti keelt. Oma venemeelsusega oli ta 1978. aastal Moskva jaoks sobiv kandidaat EKP juhi kohale, et algavale venestuslainele hoogu juurde anda. Liiga vabameelseks peetud Johannes Käbin sunniti oma kohast loobuma ja talle anti tseremoniaalne Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe koht.
Karl Vaino oli Eesti NSV Ülemnõukogu V, VI, VII, VIII, IX[6], X, XI koosseisu saadik.
EKP KK I sekretärina
muudaEKP KK büroo juhina tegutses Vaino NLKP Keskkomitee truu käsutäitjana, suhtus üleolevalt eesti keelde ja kultuuri, mistõttu tema maine eestlaste silmis oli algusest peale kehv.
Avalikke kõnesid pidas ta enamasti vene keeles. Üks Vaino väheseid eestikeelseid avalikke sõnavõtte toimus septembris 1982, kui ta Tartu ülikooli 350. aastapäeva puhul kõva vene aktsendiga esinedes andis üle riiklikke autasusid TRÜ töötajatele. Teiste seas autasustas ta siis rektor Arnold Koopi sotsialistliku töö kangelase kuldtähega.
1988. aasta laulev revolutsioon
muuda1988. aasta esimesel poolel lõhenes Eestimaa Kommunistlik Partei rahvuskommunistideks ja impeeriumimeelseteks. Viimaseid juhtis Vaino, teiste liidriks kujunes aga suvel Ladina-Ameerikast tagasi kutsutud Vaino Väljas. Vainot peeti ka Moskvas liialt vanameelseks ja ta kaotas oma koha Väljasele. 15. juunil 1988 saabus Tallinnasse NLKP Keskkomitee sekretär Nikolai Sljunkov ja Vaino Väljas, NLKP Keskkomitee Poliitbüroo otsusega sai Vaino Väljasest EKP Keskkomitee uus esimene sekretär. 16. juunil vormistas EKP Keskkomitee pleenum Karl Vaino tagandamise ja valis Väljase partei esimeseks sekretäriks.[9] Karl Vaino läks tööle Moskvasse. Rahvuskommunistid võtsid enda kätte olulisemad ametikohad ja hakkasid harjuma mõttega Eesti taasiseseisvumise teele asumisest.
Hilisem karjäär
muudaPärast seda, kui Vaino oli 16. juunil 1988 EKP Keskkomitee esimese sekretäri ametikohalt vabastatud, siirdus ta Moskvasse, kus ta oli aastail 1988–1990 NLKP Keskkomitee juures asuva Parteikontrolli Komitee liige. Sellest ajast oli ta kuni surmani riikliku tähtsusega personaalpensionär.
Isiklikku
muudaTa oli abielus Anna Iljinitšna Vainoga (1922–2022). Karl Vaino poeg on Eduard Vaino, endine Nõukogude Liidu kaubandusdiplomaat Jaapanis, kes oli 2009–2020 Venemaa autotööstuskontserni AvtoVAZ asepresident.[10]
Eduard Vaino abikaasa oli Tatjana Galinskaja, kellega tal on poeg Anton Vaino. Tatjana Galinskaja isa oli Erik Roberti poeg Galinski (1926–2010), kes oli pärit Leningradist ning keda 1985. aastal autasustati Suure Isamaasõja II klassi ordeniga. Erik Galinski ema oli eestlanna Luise Valge. Erik Galinski oli Tallinna Polütehnilise Instituudi vilistlane, Eesti NSV teeneline insener. Tema abikaasa oli Helene Galinskaja (Delvin) (1931–2000), kes oli sündinud Prantsusmaal. Eesti NSV haridusjuhi Helene Galinskaja vanemad olid Nikolai Aleksandri poeg Delvin (1899–1969), kes oli sündinud Hiinas, ja Zinaida Tsvetkova (1908–1975).
Anton Vaino ema Tatjana Galinskaja lahutas abielu Eduard Vainoga ning abiellus Viktor Ježevskiga, kes oli endise NSV Liidu traktori- ja põllumajandusmasinaehituse ministri, aastatel 1980–1988, Aleksandr Ježevski (1915–2017) poeg. Eduard Vaino ja Viktor Ježevski töötasid ühel ajal, 1980. aastatel, NSV Liidu kaubandusesinduses Jaapanis.
Tunnustus
muuda- Oktoobrirevolutsiooni orden (25.08.1971)
- 3 Tööpunalipu ordenit (19.03.1959; 01.10.1965; 12.12.1973)
- 2 Lenini ordenit (16.03.1981; 27.05.1983)
- Eesti NSV Teaduste Akadeemia mälestusmedal (1983)
Teosed
muuda- "Kaalukas panus" (1971)
- "Nõukogude Eesti eile, täna ja homme" (1980)
Viited
muuda- ↑ Intervjuu Karl Vainoga – Bengt von zur Mühlen, Eesti Ekspress, 20. mai 2000
- ↑ "Suri ENSV riigitegelane Karl Vaino". Eesti Rahvusringhääling. 19. veebruar 2022. Vaadatud 19.02.2022.
- ↑ Вайно Карл Генрихович[alaline kõdulink]
- ↑ 4,0 4,1 Mati Graf. Kalevipoja kojutulek. 1978. aasta poliitilisest pööripäevast 1988. aasta suveräänsusdeklaratsioonini. Tallinn, kirjastus Argo 2008, lk 35.
- ↑ Viktoria Ladõnskaja, Vainode klann õitseb Putini Venemaal edasi, Eesti Ekspress, 29. mai 2008
- ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 Karl Genrihi p. Vaino, Eesti NSV Ülemnõukogu IX koosseis = Верховный Совет ЭССР IX созыв: biograafiline lühiteatmik. EESTI RAAMAT TALLINN 1976, lk 194
- ↑ Aastaplaani ennetähtaegse täitmise eest, Eesti Meremees: Eesti Riikliku Merelaevanduse Parteikomitee, Valitsuse ning Mere- ja Jõelaevastiku Tööliste Ametiühingu Basseinikomitee häälekandja, nr. 10, 30 märts 1957
- ↑ "EKP KK esimene sekretär Karl Genrihovitš Vaino: elukäik ja vaated." – Raamatus: Mati Graf. Kalevipoja kojutulek. 1978. aasta poliitilisest pööripäevast 1988. aasta suveräänsusdeklaratsioonini. Tallinn, kirjastus Argo 2008, lk 35.
- ↑ Toomas Sildam, Kommunistid pagendasid Vaino Moskvasse, www.postimees.ee, 15. juuni 200
- ↑ https://www.rbc.ru/business/31/10/2019/5dbae9ab9a79475e54fafc62
Kirjandus
muuda- Mart Laar, Urmas Ott, Sirje Endre. Teine Eesti. Eesti iseseisvuse taassünd 1986–1991. Tallinn, SE&JS 1996. ISBN 9985-854-03-9. (2. trükk: SE&JS 2000. ISBN 9985-854-27-6)
- Mati Graf. Kalevipoja kojutulek. 1978. aasta poliitilisest pööripäevast 1988. aasta suveräänsusdeklaratsioonini. Tallinn, kirjastus Argo 2008. ISBN 978-9949-438-53-2
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Karl Vaino |
Välislingid
muudaTsitaadid Vikitsitaatides: Karl Vaino |
- Intervjuu Karl Vainoga – Bengt von zur Mühlen , Eesti Ekspress, 20. mai 2000.
- Eesti elava kommunismilegendi pihtimuste õhtu – Eesti Päevaleht, 3. juuli 2001.
- Karl Vaino rongivagun läheb uuendamisele – Postimees, 10. veebruar 2009.
- Karl Vaino autojuhi naljakad mälestused – Eesti Ekspress 18. aprill 2009
- Vainode klann õitseb Putini Venemaal edasi – Eesti Ekspress 29. mai 2008
- FOTOD ja VIDEO: Karl Vaino punker peideti kutsekooli alla – Eesti Ekspress, 4. september 2009
- Madis Jürgen. Neli põlve Vainosid – Siberi reakommar, Eesti parteijuht, AvtoVAZi asepresident ja Putini aparaadiülem – Eesti Ekspress, 5. jaanuar 2012
- Tomskist Tapale ja tagasi ehk Lugusid raudteeinsener Karl Vainost – Maaleht, 23. mai 2013
Eelnev Johannes Käbin |
EKP Keskkomitee esimene sekretär 1978–1988 |
Järgnev Vaino Väljas |