Eesti NSV Rahvamajanduse Nõukogu

Eesti NSV Rahvamajanduse Nõukogu oli 1957. aastal loodud institutsioon Eesti NSV tööstuse, ehituse ja energeetika juhtimiseks.[1]

Eesti NSV Rahvamajanduse Nõukogu
Asutatud 1957
Tegevuse lõpetanud 1965
Peakorter Tallinn
Tegevuspiirkond Eesti NSV
Emaorganisatsioon Eesti NSV Ministrite Nõukogu

Rahvamajanduse Nõukogule läksid loomise järel üle mitmed seniste vabariiklike tööstusministeeriumide ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu valitsuste ülesanded. Samuti allutati sellele suurem osa seni üleliidulistele ministeeriumidele allunud ettevõtteid.[1]

1957. aasta seadusega tööstuse ja ehituse juhtimise organisatsiooni tõhustamisest jaotati NSV Liidu territoorium administratiivseteks majanduspiirkondadeks ning nende piirkondade tööstuse ja ehitustegevuse juhtimiseks moodustati liiduvabariikide ministrite nõukogu alluvuses uued institutsioonid, rahvamajanduse nõukogud, seniste üleliiduliste ning liidulis-vabariiklike tööstusministeeriumide asemele. Likvideeriti kümme üleliidulist ja viisteist liidulis-vabariiklikku ministeeriumi. Tegutsema jäid üleliidulised lennundus-, raadiotehnika, kaitse-, laeva- ja keemiatööstuse ning elektrijaamade ministeeriumid, kelle ülesanne oli tootmise planeerimine ja tootmise kõrge tehnilise taseme kindlustamine oma tootmisharu ettevõtteis, mis asusid administratiivsetes majanduspiirkondades.

Eesti NSV Ülemnõukogus 7. juunil 1957 heaks kiidetud seaduse "Tööstuse ja ehitustegevuse juhtimise organiseerimise edasisest tõhustamisest Eesti NSV-s" alusel tuli 1. juuliks 1957 likvideerida seitse liidulis-vabariiklikku (Metsatööstuse, Linna- ja Maaehituse, Kergetööstuse, Liha- ja Piimasaaduste Tööstuse, Toidukaupade Tööstuse, Ehitusmaterjalide Tööstuse ja Kalatööstuse Ministeerium) ning kaks vabariiklikku tööstusministeeriumi (Kommunaalmajanduse ja Kohaliku Tööstuse ning Eesti NSV Põlevkivi- ja Keemiatööstuse Ministeerium) ning nende alluvuses olnud ettevõtted ja organisatsioonid ning anda Eesti NSV Ministrite Nõukogu (ENSV MN) kinnitatud nimekirja alusel kas Eesti NSV Rahvamajanduse Nõukogu (ENSV RMN) või kohalike töörahva saadikute nõukogude juhtimisele.

Eesti NSV Rahvamajanduse Nõukogu esimees Arnold Veimer

Eesti NSV Ülemnõukogu nimetas 7. juunil 1957 Arnold Veimeri Eesti NSV Rahvamajanduse Nõukogu esimeheks ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehe asetäitjaks, Albert Vendelini rahvamajanduse nõukogu esimehe esimeseks asetäitjaks ning Eesti NSV ministriks ja Karl Vaino ning Vladimir Käo rahvamajanduse nõukogu esimehe asetäitjateks ja Eesti NSV ministriteks[2].

ENSV RMN-i struktuur koosnes keskaparaadist (14) ja kümnest tööstusharu valitsusest, mis hõlmasid kõiki Eesti NSV põhilisi tööstusharusid ning ehitusorganisatsioone.

ENSV RMN-i struktuuri kuulusid 1957. aastal:

  1. Juhtkond
  2. Inspektsioon esimehe juures
  3. Tehnikaosakond
  4. Tootmisosakond
  5. Plaani- ja ökonoomikaosakond
  6. Transpordi ja vedude osakond
  7. Juhtiva kaadri ja õppeasutuste osakond
  8. Tööliskaadri, töö ja töötasu osakond
  9. Kapitaalehituse osakond
  10. Finantsosakond
  11. Juriidiline osakond
  12. Keskraamatupidamine
  13. Eriosakond
  14. Administratiiv- ja majandusosakond.

ENSV RMN-i struktuuri tööstusharude valitsused:

Likvideeritud vabariiklike ministeeriumide varustuse ja turustuse peavalitsuste alusel moodustati isemajandav ENSV RMN Materiaal-tehnilise Varustuse ja Turustuse Valitsus[11] juhataja Peeter Rahomägi. Materiaal-tehnilise varustuse ja turustuse valitsuse ülesanne oli kindlustada ENSV RMN-ile alluvate ettevõtete ja ehituste materiaal-tehniline varustamine ning nende toodangu turustamine.

Eesti NSV kohalikule turule töötavaid ettevõtteid juhtisid kohaliku töörahva saadikute nõukogud või Eesti NSV Kohaliku Tööstuse Ministeerium, ENSV Kohaliku Majanduse Ministeerium ja kooperatiivseid tööndusartelle Eesti NSV Riiklik Töönduskooperatsiooni Nõukogu.

Eesti NSV RMN-i alluvusse anti ka projekteerimis- ja teaduslik uurimisinstituut, Põlevkivi Instituut ning 12 tehnikumi, sealhulgas Tallinna Polütehnikum, Pärnu Turbatehnikum, Võru Kohaliku Tööstuse Tehnikum, Tartu Ehitustehnikum, Tallinna Kalatööstuse Tehnikum, Õisu Piimatööstustehnikum, Tallinna Kergetööstustehnikum ja Tallinna Mäetehnikum, kelle ülesandeks oli ette valmistada erialaspetsialiste rahvamajanduse süsteemi jaoks. 1958. aastal moodustati Eesti NSV RMN Elektrotehnika Teadusliku Uurimise Instituut.

1962. aastal Rahvamajanduse Nõukogu võimupiire kärbiti. Selle käigus viidi energeetika, naftasaadustega varustamine ja ehitus üle teiste ametkondade vastutusalasse. 1962. aastal reorganiseeriti Eesti NSV Kohaliku Majanduse Ministeerium Eesti NSV Kommunaalmajanduse ja Elukondliku Teenindamise Ministeeriumiks ning selle valitsemisalas olnud tööstusettevõtted viidi rahvamajanduse nõukogu alluvusse. Rahvamajanduse nõukogu materiaal-tehnilise varustuse ja turustuse valitsus nimetati ümber materiaal-tehnilise varustuse ja turustuse peavalitsuseks ning Liha- ja piimatööstuse valitsus ning toiduainete tööstuse valitsus liideti toiduainete tööstuse valitsuseks. Ehitusmaterjalide tööstuse valitsus, kergetööstuse valitsus, masinaehituse valitsus, metsa-, puidu- ja paberitööstuse valitsus, põlevkivi- ja keemiatööstuse valitsus, toiduainete tööstuse valitsus ning materiaal-tehnilise varustuse ja turustuse peavalitsus tegutsesid kuni Eesti NSV Rahvamajanduse Nõukogu likvideerimiseni.

Rahvamajanduse Nõukogu likvideeriti 1965. aastal, NLKP Keskkomitee 1965. aasta septembripleenumi otsuse kohaselt, kui eri tööstusharude juhtimine viidi taas vastavate ministeeriumide alluvusse.[12] Taas moodustati üleliidulised, liidulis-vabariiklikud ja vabariiklikud tööstusministeeriumid, millest suuremal osal oli endine nimi.

Vaata ka

muuda

Viited

muuda

Välislingid

muuda