Nõukogude Liidu kodakondsus
Nõukogude Liidu ühtne kodakondsus kehtestati esmakordselt 30. detsembril 1922 liidulepinguga, mis hiljem sai osaks 1924. aasta konstitutsioonist.
1938. aasta kodakondsusseaduse järgi on Nõukogude Liidu kodanikud isikud, kes 7. novembril 1917 olid Venemaa Keisririigi kodanikud ning kes ei ole vahepeal oma Nõukogude kodakondsust kaotanud.[1]
Kõik Nõukodude Liidu kodanikud olid ühtlasi mingi liiduvabariigi kodanikud ning kõik liiduvabariikide kodanikud olid ühtlasi Nõukogude Liidu kodanikud.[2] Liiduvabariikide kodakondsus oli üksnes vormiline, see määratleti elukoha alusel ja näitas lihtsalt, millistel kohalikel ja regionaalsetel valimistel inimene peab osalema. Tegelikud õigused ja kohustused olid määratud Nõukogude Liidu kodakondsusseaduste ja praktikatega.[3]
1940. aastate piirkondlikud seadlused muuda
1940. aastatel võeti vastu seadlused, mis puudutasid äsja liidetud piirkondi või Venemaa endisi piirkondi.[1]
7. septembril 1940 võeti vastu NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi seadlus Leedu, Läti ja Eesti Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide kodanike NSV Liidu kodakondsuse omandamise korra kohta. Selle järgi said Leedu NSV, Läti NSV ja Eesti NSV kodanikest Nõukogude Liidu kodanikud nende liiduvabariikide Nõukogude Liitu vastuvõtmise päevast alates. Välismaal viibivaid Leedu NSV, Läti NSV ja Eesti NSV kodanikke kohustati hiljemalt 1. novembril 1940 registreerima end Nõukogude Liidu saatkonnas või konsulaadis Nõukogude Liidu kodanikuks.[4]
8. märtsi 1941 seadlusega kuulutati kõigi Bessaraabia elanike, kes 7. novembril 1917 olid olnud Venemaa Keisririigi kodanikud ning 28. juunil 1940 elasid Bessaraabias, Nõukogude Liidu kodakondsus taastatuks.
Kõik 28. juunil 1940 Põhja-Bukoviinas elanud isikud, välja arvatud välismaalased ning pärast 28. juunit 1940 Rumeeniasse evakueerunud, kuulutati Nõukogude Liidu kodanikeks.
10. novembri 1945 seadlusega said Mandžuurias elavad isikud, kes olid 7. novembril 1917 olnud Venemaa Keisririigi kodanikud, samuti isikud, kes olid olnud Nõukogude kodanikud, kuid olid kodakondsuse vahepeal kaotanud ning nende isikute lapsed õiguse taastada Nõukogude Liidu kodakondsus.
20. jaanuari 1946 seadlus endiste Venemaa Keisririigi kodanike kohta Xinjiangi provintsis, Shanghais ja Tianjinis.
19. oktoobri 1946 seadlusega võimaldati Nõukogude Armeeniasse naasvatel armeenia päritolu inimestel saada Nõukogude kodakondsus.
31. oktoobri 1946 seadlusega said Tšehhoslovakkias elavad isikud, kes olid 7. novembril 1917 olnud Venemaa Keisririigi kodanikud, samuti isikud, kes olid olnud Nõukogude kodanikud, kuid olid kodakondsuse vahepeal kaotanud ning nende isikute lapsed õiguse taastada Nõukogude Liidu kodakondsus.
16. detsembri 1947 seadlus Leedu NSV Klaipėda linna ning Klaipeda, Šilutė ja Pagėgiai maakonna kohta.
30. märtsi 1948 seadlusega pikendati Ladina-Ameerikas elavate Leedu, Läti ja Eesti vabariikide kodanike ning Bessaraabias sündinute võimalust registreerida end Nõukogude Liidu kodanikuks kuni 1. juulini 1949.[5]
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 "Laws Concerning Nationality" (PDF). United Nations Legislative Series. United Nations. 1954. Lk xiv–xv. Vaadatud 12. aprillil 2023.
- ↑ Taracouzio, Timothy Andrew (1935). The Soviet union and international law; a study based on the legislation, treaties and foreign relations of the Union of socialist soviet republics. Macmillan. Lk 379–382.
- ↑ Leif Kalev, Rein Ruutsoo, Kodakondsus ja mitmikkodakondsus euroopastuvas Eestis, Acta Politica, Nr 3/2009
- ↑ Указ Президиума ВС СССР от 07.09.1940 о порядке приобретения гражданства СССР гражданами ЛитССР, ЛатССР и ЭССР, 7. september 1940
- ↑ Указ Президиума ВС СССР от 30.03.1948 о порядке приобретения гражданства СССР гражданами Литовской, Латвийской и Эстонской республик и ..., 30. märts 1948