Ava peamenüü

Vikipeedia β

Isemajandava Eesti ettepanek

(Ümber suunatud leheküljelt Isemajandav Eesti)
Ettepanek ajalehes Edasi

"Ettepanek: kogu Eesti NSV täielikule isemajandamisele" ilmus 26. septembril 1987 Tartu ajalehes Edasi. Selle kirjutise autoriteks olid märgitud Siim Kallas, Tiit Made, Edgar Savisaar ja Mikk Titma ning see sai nõnda tuntuks kui nelja mehe ettepanek. Artiklil oli Eesti rahvast ühendav ning turumajanduse aluseid tundma õppimisele suunav ja vabadustunnet äratav roll ning see osales sisuliselt üldrahvaliku vabadusvõitluse käivitamisel ning oli laulva revolutsiooni stardipauguks. Pakuti välja majandusprogrammi idee, kuidas Eesti NSV peaks saavutama majandusliku iseseisvuse Nõukogude Liidu koosseisus. Selle varjus oli ettepanekul iseseisvumisele suunda andev poliitiline motiiv, millest kõik üheselt aru said.

Ettepaneku väljatöötamine algas tollase Eesti NSV Riikliku Plaanikomitee arengustsenaariumidega tegeleva osakonna juhataja Edgar Savisaare initsiatiivil. Initsiatiiv toetus NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimehe Nikolai Rõžkovi vihjele vajadusest genereerida üldises perestroika tuhinas ideid majanduse juhtimise parandamiseks. Rõžkov käis Tallinnas 19. detsembril 1986 avamas Tallinna Uussadamat, mis oli Nõukogude Liidu Euroopasse suunduvale naftaekspordile eluliselt vajalik. Rõžkov oli NSV Liidu majandusliku olukorra võimaluste suhtes äärmiselt pessimistlik ning innustas Eesti seltsimehi, et need pakuksid midagi põhimõtteliselt uut üleliidulise majanduselu korraldamiseks. Karl Vaino aga teatas mõne aja pärast Moskvasse, et Eestis pole sellist teadlaste kaadrit, kes suudaks midagi konstruktiivset välja pakkuda.

Sellele reageeris Savisaar ning kutsus 18. augustil 1987 kella 10-ks Plaanikomiteesse grupi tollaseid nimekaid noorema generatsiooni teadlasi. Vaja olevat arutada, milliseid ettepanekuid majanduselu korrastamiseks võiks Eesti Moskvast tulnud käsu peale või soovituse kohaselt välja pakkuda, et leevendada räiget stagnatsiooni ja üle poole sajandi toiminud liiduvabariikide ekspluateerimist NSV Liidu keskvõimu poolt. Vaja olevat rahvusvabariikidele suuremat majanduslikku enesemääramise õigust.

Plaanikomitee parteikomitee nõupidamisesaali kogunesid Ministrite Nõukogu esimehe abi Rein Kaarepere, Tallinna Polütehnilise Instituudi tööstuse juhtimise ja planeerimise kateedri dotsent Peeter Kross, Kvalifikatsiooniinstituudi direktor Jaak Leimann, Teaduste Akadeemia Majandusinstituudi teadusdirektor Olav Lugus, Õpetajate Täiendusinstituudi dotsent Tiit Made, TRÜ vanemteadur Ivi Proos ja Majandusinstituudi vanemteadur Ivar Raig. Ajalehe Rahva Hääl toimetaja asetäitjat Siim Kallas liitus kollektiiviga hiljem.  

Arutelu juhtis Savisaar. Ettepaneku koostamine käivitus ajurünnaku korras. Kahetunniline mõttevahetus olevat olnud elav, kus vabameelseid ideid laekus seinast seina. Jutt keerles selle ümber, kuidas saada Kremlilt kätte õigus ise otsustada oma majandusasjade üle. Üldiselt idealiseeriti perestroika ideoloogiat. Tulemusenaks oli, et otsustati genereerida ettepanek, mis üdini muudab Eesti NSV-s kehtivat majandusmehhanismi.

Ettepaneku lõppteksti väljatöötamiseks moodustati sektsioonid ja nende vahel jaotati temaatika. Lepiti kokku, et septembri alguseks esitatakse need Savisaarele. Ivi Proos tegi lindistuste alusel arutelust põhjaliku kokkuvõtte, mis jagati igale osavõtnule. Kross ja Leimann tegid ettepanekuid Eesti NSV rahvamajanduse juhtimise ümberkorraldamiseks. Made ülesandeks oli esitada seisukohti, mis on vajalikud rahvusvahelise turumajanduse aspektide juurutamiseks, vaba ettevõtluse finants-majanduslikuks funktsioneerimiseks. Raig tegeles liiduvabariikide vaheliste majandussuhete väljatöötamisega. Pärast esimest kohtumist loobusid osalemast Kaarepere ja Lugus. Leimann oli seotud põhitöökoha tööülesannetega.

Plaanikomitees Savisaare kabinetis kogunes kokkukuivanud kollektiiv veel kaks korda. 7. septembril tehti vahekokkuvõtteid ning vormistati lõpptekst, mis kandis algselt pealkirja "On tulnud idee: läheme üle isemajandamisele". Seda peeti aga liiga lohisevaks ja pikaks. Pärast mõningast vaidlust valiti artikli pealkirjaks "Majandus uude kvaliteeti". 21. septembril kohtusid Savisaar, Proos, Made ja Raig, et otsustada, mida valminud ettepanekuga teha, ehk kus seda avaldada. Esialgu otsustati glasnosti vaimu kasutades pöörduda avaldamissooviga EKP Keskkomitee häälekandja Rahva Hääle poole, kus Siim Kallas oli asetoimetaja, sest ettepanek lähtus partei nõudest teha ettepanekuid majanduse juhtimise ümberkorraldamiseks. Kuid Kallas teadis, et poliitilise taustaga artiklid kooskõlastatakse jätkuvalt EKP Keskkomitees, mis võis kaasa tuua avaldamise keelu. Seega jäi üle vaid Tartu edumeelne Edasi. Savisaar otsustas 24. septembril viia ise artikli Tartusse. Artiklile olid soostunud alla kirjutama vaid Savisaar, Made ja Kallas. Savisaar hankis sinna lisaks veel ka sotsioloog Titma allkirja, kes polnud artikli teksti väljatöötamisel osalenud.

Originaalkäsikiri koos ajalehe Edasi toimetaja Mart Kadastiku parandustega

Edasi toimetaja Mart Kadastik oli otsekohe valmis artiklit avaldama. Käiku läks Rahva Hääle blanketile ümber löödud trükivalmis tekst. Originaalkäsikirjal on Rahva Hääle nimi maha tõmmatud ning Edasi käsitsi asemele kirjutatud. Peale on löödud 25. septembri kuupäeva kandev laekumist tähistav Edasi tempel. Tekst kandis numbrit 5447 ning Mart Kadastik oli kirjutanud pealdisesse resolutsiooni "Palun mitte keeleliselt parandada!" ja korralduse "Täna!". Tekstis on küll Kadastiku enda käega tehtud kergeid redaktsioonilisi parandusi. See tekst löödi veel kord masinal ümber ja alles selle käigus võttis pealkiri lõpliku kuju, milleks oli "Ettepanek: kogu Eesti NSV täielikule isemajandamisele!".  

Selle kümme teesi (põhiprintsiipi) olid järgmised:

1. Majanduse juhtimise ja planeerimise aluseks on väärtusseaduse arvestamine ja kaubalis-rahalised suhted.
2. Eesti NSV territooriumil paiknev majandus on Eesti NSV alluvuses. See kehtib ka raudtee, merelaevanduse ja praegu üleliidulises alluvuses olevate ettevõtete kohta. Majanduse struktuur korraldatakse ümber, et tagada eelisareng nendele valdkondadele, mis põhinevad eeskätt kohalikul ressursil, on meile majanduslikult kasulikud, kultuuriliselt vastuvõetavad ja majandamise traditsioonidega kooskõlas.
3. Kaubavahetus nii NSV Liidu teiste liiduvabariikide, kraide ja oblastite kui ka välisriikidega toimub turu kaudu ning on rajatud tootja ja tarbija otsesidemetele.
4. Võetakse kasutusele konverteeritav rubla, kui rahvusvaheliselt aktsepteeritud arveldusvahend. Selle abil toimuvad ka kõik arveldused NSV Liidu teiste piirkondadega, asutuste ja ettevõtetega.
5. NSV Liidu eelarvega on suhetes vabariik kui tervik. Vabariigi maksed üleliidulisse eelarvesse kehtestatakse NSV Liidu Ülemnõukogu poolt pikaajaliste normatiivide alusel. Üleliidulisest tööjaotusest võtab Eesti NSV osa eeskätt valuutatulude suurendamise kaudu. Eesti NSV eelarve tulude formeerimiseks kujundatakse eri maksusüsteem. Kohalikud eelarved lahutatakse vabariiklikust eelarvest.
6. Täielikule isemajandamisele üleminek viiakse läbi kogu territooriumil ja kõigil majanduse juhtimise tasanditel. Isemajandamisesuhetele rajatakse ka koostöö vabariigi eri piirkondade, linnade ja rajoonide vahel.
7. Majanduses valitseb organisatsiooniline paljusus, kusjuures igati soodustatakse tarbija pärast konkureerivate ettevõtete olemasolu. Laiendatakse kooperatiivset tootmist, osa ettevõtete tegevus rajatakse aktsiaseltsi põhimõttele. Ettevõtete loomiseks ja nende tegevuse korraldamiseks tõmmatakse kaasa nii Eesti NSV elanike rahalised vahendid kui ka väliskapital. Toodete kvaliteeti hinnatakse lähtudes rahvusvahelistest standarditest.
8. Tööjõu liikumist isemajandamisele üle läinud liiduvabariigi ja teiste NSV Liidu osade vahel reguleeritakse tööjõu ratsionaalse kasutamise erirežiimiga. 
9.  Juhtimine rajatakse majanduslike meetodite ja ettevõtete iseseisvusele. Ametkonnad, mis pole seotud majanduse üldise arengustrateegia kavandamise ja elluviimisega, likvideeritakse. Plaaniorganid tegelevad ainult üldiste proportsioonide perspektiivse planeerimisega.
10. Otsustamisõigus antakse sinna, kus luuakse tulemusi. Majanduse organisatsiooniline ühitamine areneb alt üles, s.t kõrgemalseisvaid organisatsioone luuakse ettevõtete poolt ja nende algatusel, kui seda peetakse otstarbekaks.

Ettepanekust kujunes kiiresti eestlaste perestroika rüpes pead tõstvale legaalsele opositsioonile ideoloogiline ja teoreetiline nurgakivi. Nelja mehe ettepanek ärritas okupatsioonivõimu, kuid innustas eestlasi laulvale revolutsioonile. Ettepanek oli rüütatud NSV Liidus põlatud turumajanduse põhimõtete rüüsse ja juhtis avalikult tähelepanu sotsialistliku majandamise lollustele. Anti kõigile arusaadav signaal, et eestlased kavatsevad hakata ise oma maal asju ajama. Ka mitmed liiduvabariigid said ettepanekust üheselt aru, nagu ka Kremli institutsioonid, kes üritasid esialgu ettepanekut maha vaikida, kuid hiljem hakkasid manööverdama ja ettepaneku eesmärke tõlgendama. Autorid ei pidanud vajalikus põhjendada, kuidas on võimalik ühe tsentraalselt juhitud majandussüsteemi sees viljeleda vabaturu põhimõtetest lähtuvat majandust. Mõnda aega oli see, nn "ühe suure katla nurgas rammusama supi keetmise" esiletoomine peamiseks argumendiks ettepaneku kritiseerijate käes, mis sisuliselt oli ju igati tõepärane pretensioon, kuid üldises poliitilises kontekstis ei äratanud laiemat tähelepanu.

Pärast Loomeliitude ühispleenumit alustasid eestlased 1988. aasta suvel isemajandamise-alast rünnakut Moskvale. Eesti delegatsioon sai NLKP XIX konverentsile sõites aktiivselt perestroikaprotsessi sulandunud Eesti põlisrahvalt ülesande tutvustada Nõukogude Liidu juhtivatele kommunistidele ja parteilastele konverentsil osalejatele regionaalse isemajandamise ideed. NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimees Nikolai Rõžkov oli nüüd eestlaste ideele vastu. Mihhail Gorbatšov suhtus aga ettepanekusse tolerantselt. Lõpuks õnnestuski Eesti NSV delegatsioonil isemajandamise küsimus rahvussuhete resolutsiooni sisse manööverdada. Moskvas sündis tekst, mis muu hulgas ütles: "Üks keskseid ülesandeid on luua tingimused regioonide suuremaks iseseisvuseks [...] Tähelepanu väärib idee, mis näeb ette vabariikide ja regioonide ülemineku isemajandamise põhimõtetele."

Isemajandamise ettepanekut asus aktiivselt toetama Eesti avalikkus. Rahvarinne pani selle oma ideoloogia nurgakiviks. Läti, Leedu, Ukraina, Armeenia iseseisvumismeelsed rahvuslased juhindusid samuti eestlaste ettepanekust, nagu ka siin-seal Venemaal. 1988. aasta alguses võttis Eesti NSV Ministrite Nõukogu vastu otsuse jätkata tööd Teaduste Akadeemia Majanduse Instituudis regionaalse isemajandamise skeemi väljatöötamiseks. Kuid hoopis konsultatsioonifirmast Mainor kujunes nelja mehe ettepanekust lähtunud Isemajandava Eesti (IME) programmi käivitaja ning Rahvarinde vastavate üldpoliitiliste aktsioonide koordineerimise keskus.

Ettepaneku najal sündis kaks Isemajandavaks Eestiks nimetatud majandusprogrammide väljatöötamise töörühma. 1988. aasta alguses võttis Eesti NSV Ministrite Nõukogu vastu otsuse jätkata tööd Teaduste Akadeemia Majanduse Instituudis regionaalse isemajandamise skeemi väljatöötamiseks. Vastavat töögruppi juhtis Rein Otsason. Pärast Rahvarinde käivitamist aprillis 1988 moodustati konsultatsioonifirma Mainor juures Isemajandava Eesti (IME) probleemnõukogu, mida juhtis Edgar Savisaar. Mainori rühmal ei tekkinud erilisi raskusi Teaduste Akadeemia töögrupi teisele plaanile manööverdamisega. Mõlemale töögrupile määrati tähtajaks, et põhjalik IME kontseptsioon peab olema valmis 1988. aasta novembriks. Mainor sai ülesandega hakkama. Teaduste Akadeemia Majandusinstituudile käis see üle jõu.

Eestis valitud eestlastest NSV Liidu rahvasaadikud algatasid NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressil seaduseelnõu liiduvabariikide isemajandamisele üleviimise kohta. Kongress delegeeris selle seaduse arutamise ja vastuvõtmise NSV Liidu Ülemnõukogule. Isemajandamise seadus pandi seal hääletusele korraga nii Rahvuste Nõukogus kui ka Liidunõukogus ühel ja samal päeval 27. novembril 1989. aastal. Hääletamistel osales mõlemas kojas kokku 400 saadikut. Seadus loeti vastuvõetuks, kui seda mõlemas kojas toetas 136 saadikut. Hääletustulemused tehti teatavaks 27. novembril kell 17.20. Rahvuste Nõukogus läks isemajandamise seadus läbi 23 enamhäälega. Seaduse poolt hääletas 159 saadikut. Liidunõukogus oli aga vajaliku tulemuse saamine raskem. Isemajandamise seadus läks läbi kõigest ühe enamhäälega. Selle poolt oli 137 saadikut. Tulemus oli eestlaste esimene suur ja Nõukogude Liidu keskvõimu tahte vastane võit, mida aga Nõukogude riigi järelejäänud kahe aasta jooksul keskvõimu poolt ministeeriumidele antud käsul ei rakendatud.

Nelja mehe ettepanekust kujunes vaatamata nii mõnegi Eesti NSV autoriteetse institutsiooni ja võimutegelase vastuseisule hoopis tõsine poliitiline aktsioon ning tõeline rahvahariduslik ettevõtmine. Algas senitundmatute turumajanduslike põhimõtete selgitamine. Seni tsentraliseeritud majandamise küsimustega kokku puutunud teadlased, sotsioloogid, filosoofid, ajakirjanikud ja kultuuriinimesed hakkasid omandama neile täiesti uusi teadmisi, mida mõne aasta pärast vaja läks. See üldteoreetiline ettevalmistus andiski Eestile võimaluse taastada iseseisvus ja teha kiire ning pikk hüpe sotsialismist kapitalismi.

Ettepaneku ja IME programmi teene kokku oli sedavõrd suur, et kui Eesti Vabariigi Ülemnõukogu taastas 20. augustil 1991 Eesti iseseisvuse, olid tulevase majandus- ja rahandussüsteemi põhimõtted suures plaanis selged, rahvale selgeks räägitud ning esimesteks omapead tegutsemise sammudeks ka läbi harjutatud.  

Iseseisvuse taastamise eelõhtul ametisse asunud Savisaare valitsusel oli läbimõeldud majandusalase tegutsemise kontseptsioon olemas. Kuid materiaalsed võimalused piirasid tugevalt teoreetilise kontseptsiooni ellurakendamist. Ajaloolasest peaminister Savisaar ise oli läbinud omamoodi kõrgetasemelise majandusülikooli kursuse, mis seda ametit pidavale inimesele on hädavajalik, et valitsust õiges suunas tegutsema suunata. Võrreldes teiste endiste sotsialistlike liiduvabariikidega, eriti Läti ja Leeduga, oli Eesti saanud sedavõrd suure üldteoreetilise edu turumajanduse aluste sisseseadmisel, et just Eestile tehti Balti riikidest esimesena ettepanek astuda Euroopa Liidu liikmeks.

Vaata kaRedigeeri

VälislingidRedigeeri

  • Terviktekst Eesti Päevaleht, 26. september 2007
  • Kuulsa kvarteti kirjatükk Vaba Eesti Sõna (Rootsi Eesti Päevalehes ilmunud 5. septembri 2012 artikkel, milles vaadatakse tagasi 25 aasta eest avalikustatud IME programmile).