Hiina Vabariik (1912–1949)

Hiina Vabariik oli riik Ida-Aasias, mis eksisteeris aastatel 1912–1949.

Hiina Vabariik 中華民國 1912–1949
Ülemine: 1912–1928 Alumine: 1928–1949 Ülemine: 1912–1928 Alumine: 1928–1949
Hiina Vabariik oma territoriaalses haripunktis
Valitsusvorm	Poolpresidentaalne vabariik
President	Sun Zhongshan (esimene) Li Zongren (viimane)
Peaminister	Tang Shaoyi (esimene) He Yingqin (viimane)
Pealinn	Nanjing, Peking, Chongqing
Pindala	11 077 380 (1912)
Rahvaarv	489 000 000 (1930) 44,1 in/km²
Ajalugu ja sündmused Xinhai revolutsioon 10. oktoober 1911 Vabariigi loomine 1. jaanuar 1912 Natsionalistid valitsevad riiki Nanjingist 18. aprill 1927 Teise Hiina-Jaapani sõja algus 7. juuli 1937 Uus põhiseadus 25 detsember 1947
Rahaühik	Jüaan Vana Taiwani dollar
Hümn	《中華民國國歌》 (1937–1949)
Eelnev Järgnev Qingi dünastia Mongoolia Hiina Rahvavabariik Mongoolia Rahvavabariik Hiina Vabariik

Riigi territooriumile jäid tänapäevase Hiina mandriosad ning mõnda aega ka tänapäeva Mongoolia ja Taiwani alad. Enne Hiina Vabariiki oli Hiinas võimul Hiina viimane keisridünastia, Qingi dünastia. Hiina Vabariigi lõpuks loetakse Hiina kodusõja lõppu, millega kaotanud Guomindang põgenes Taiwanile ja moodustas seal tänapäevase Hiina Vabariigi. Mandriosa jäi kommunistidele ja seal asutati Hiina Rahvavabariik.

Vabariigi esimene president Sun Yat-sen oli võimul lühikest aega. Tema partei, mida juhtis sel ajal Song Jiaoren, võitis detsembris 1912 parlamendivalimised. Sellest hoolimata jäi kontroll Pekingis asuva valitsuse üle sõjaväele, mida juhtis president Yuan Shikai. Pärast Yuani surma 1916. aastal saavutasid kohalikud armeejuhid või sõjapealikud teatud autonoomsuse.

Aastal 1925 rajas Guomindang riigi lõunaosas Guangzhou linnas uue valitsuse. Majandus kukkus aastatel 1927–1928 liiga kõrgete maksude ja vabariigi põhjaosas kehtiva sõjapealike võimu tõttu kokku. Kindral Chiang Kai-shek, kes sai Guomindangi juhiks pärast Suni surma, alustas põhjaekspeditsiooniga, et kukutada Pekingi keskvalitsus. Valitsus kukutati võimult 1928 ja Chiang moodustas Nanjingis uue, natsionalistliku valitsuse. Hiljem lõpetas ta koostöö kommunistidega täielikult, ning viskas kõik kommunistid Guomindangist välja.

Toimus riigi industrialiseerimine ja moderniseerimine, kuid seda protsessi aeglustasid konfliktid natsionalistliku Najingi valitsuse, Hiina Kommunistliku Partei, allesjäänud pooleldi iseseisvate sõjapealike ja Jaapani keisririigi vahel. Riigi ülesehitamine sai suure tagasilöögi, kui Jaapan alustas Hiina okupatsiooni 1937. aastal. Natsionalistid suutsid küll mais-juunis 1944 jaapanlased Yunnanist tagasi lüüa, kuid üldiselt olid nende sõjalised tulemused pigem halvad. Aasta hiljem, 1945, andsid jaapanlased küll alla, aga USA ja Nõukogude Liidu vaheline külm sõda viis kohalikud kommunistid ja Guomindangi uuesti omavahelisse sõtta. Aastal 1947 võeti vastu uus põhiseadus, kaks aastat hiljem võitsid kommunistid Hiina kodusõja, rajasid Hiina Rahvavabariigi ja paljud natsionalistid põgenesid Taiwanile, kus algas tänapäevane Hiina Vabariik.

Ajalugu

Vabariik asutati ametlikult 1. jaanuaril 1912, pärast Xinhai revolutsiooni, mis algas Wuchangi rahutustest 10. oktoobril 1911. Sellega lõppes Qingi dünastia ja kahe tuhande aastane keisrivõim Hiinas. Riigi rajamisest kuni 1949. aastani oli riigi territooriumiks peamiselt Hiina mandriosa. Keskvalitsuse tugevus oli ajati erinev, seda mõjutasid kohalike sõjapealike ajastu (1915–1928), Jaapani sissetung (1937–1945) ja Hiina kodusõda. Keskvalitsus oli tugevaim Nanjingi kümnendil (1927–1937), kui riik oli autoritaarne ja üheparteiline, kogu võim oli Guomindangi käes. Teise maailmasõja lõpus andis Jaapan Taiwani ja selle ümbruses asuvad saared liitlasvägede kontrolli alla, Taiwan anti Hiina Vabariigile. Selle üleandmise legitiimsuse üle vaieldakse tänapäevani ja see on üks paljudest aspektidest Taiwani poliitilise staatuse üle käivates aruteludes.

Kui kommunistid 1949. aastal Hiina mandriosa ja 1950ndate alguses Hainani, Dacheni ning teiste väiksemate saarte üle kontrolli said, jäid Guomindangi võimu alla vaid Taiwan, Penghu, Kinmen, Matsu ja veel mõni väike saar. Kui kodusõjas mandriosa kaotati, põgenes HV valitsus Taiwanile ja kuulutas Taipei ajutiseks pealinnaks. Kommunistid rajasid valitsuse Pekingisse ja väitsid, et vastrajatud Hiina RV on Hiina Vabariigi õiguslik järeltulija ning Pekingi valitsus on ainus legitiimne Hiina valitsus. Sama väitsid (endised) natsionalistid oma Taipei valitsuse kohta. Vaidlused jätkuvad tänapäevani, kuigi HV ei proovi enam Mandri-Hiinat aktiivselt tagasi saada. HV Taiwanil on praegu ametlikult tunnustatud 22 riigi poolt, paljude teistega on mitteametlikud sidemed. HV ei kuulu Hiina Rahvavabariigi suure vetojõu tõttu endiselt ÜRO-sse.