2006. aasta Liibanoni sõda
2006. aasta Iisraeli-Liibanoni sõda ehk Teine Liibanoni sõda oli 34 päeva kestnud konflikt Iisraeli vägede ja Ḩizb Allāh (ehk Hezbollah) võitlejate vahel.
| 2006. aasta Liibanoni sõda | |||
|---|---|---|---|
| Osa Iisraeli-Liibanoni konfliktist | |||
  | |||
| Toimumisaeg | 12. juuli 2006 – 14. august 2006 | ||
| Toimumiskoht |
Lõuna-Liibanon Põhja-Iisrael | ||
| Osalised | |||
| |||
Konflikt algas 12. juulil 2006, kui Ḩizb Allāh ründas operatsiooni "Ustav Tõotus" käigus juudiriigi sihtmärke Põhja-Iisraelis, tappis kaheksa ja võttis vangi kaks Iisraeli Kaitsejõudude sõdurit. Operatsiooni eesmärk oli vahetada Iisraeli sõdurid hiljem välja Iisraeli vanglates kinnipeetavate liibanonlaste vastu (nende ametlik arv on 3, kuid arvati tollal olevat sadu). Iisrael tungis Liibanoni, kus organisatsioon asus, sihiga Hezbollah hävitada, kuid ei suutnud seda edukalt teha ja taandus 14. augustil 2006 Liibanonist.
Sõda lõppes Iisraeli jaoks poliitilise ja strateegilise lüüasaamisega. Iisrael ei toonud koju röövitud sõdureid ega suutnud teha lõppu sissirühmitusele Hezbollah, kelle püsimajäämine muutis aastaid kestnud seisukohta, et ükski Araabia jõudude koalitsioon ei suuda Iisraeli vägesid lüüa.
Sündmuste käik
muudaEellugu
muuda- Vaata ka: Iisraeli-Liibanoni konflikt
Hezbollah rajati 1985. aastal Liibanoni kodusõja ajal. Sellest sai Lõuna-Liibanoni valdavalt šiiitlikust moslemi elanikkonna peamine kaitse kodusõja ja Iisraeli kaitsejõudude (IDF) vastu. Rühmitus võitles IDF vastu edasi ka pärast kodusõda, sest Iisraeli väed olid jäänud Lõuna-Liibanoni okupeerima ning saavutas 2000. aastal Iisraeli vägede väljaviimise. Madala intensiivsusega konflikt siiski jätkus, sest piiri üle jätkusid tülid ja Liibanoni kodanikke peeti Iisraelis kinni. Jaanuaris 2004 vabastas Iisrael sadu peamiselt Palestiina ja Liibanoni vange vastutasuks ühe Iisraeli ärimehe ja kolme Iisraeli sõduri säilmete eest, kelle Hezbollah oli 2000. aasta oktoobris vangi võtnud.[1] Hezbollah-Iisraeli konflikt pingestus, kui 25. mail 2006 tapeti autopommiga Palestiina Islami Džihaadi juht Mahmoud al-Majzoub.[2] Vastusena sellele alustas Ḩizb Allāh 27. mail raketirünnakuid sõjaväesõidukitele ning Meroni sõjaväebaasile Iisraelis.[3][4]
2006. aastal pingestusid Iisraeli-Palestiina suhted, kui 2006. aasta Palestiina parlamendivalimised võitis Ḩamās, kes ei olnud tunnustanud veel Iisraeli õigust olemasolule. Suhete pingestumisele aitas veelgi kaasa Iisraeli peaministri Ehud Olmerti "konvergentsiplaan", mille järgi plaanis Iisrael annekteerida veevarude ja maavarade rikkaima piirkonna Jordani Läänekaldal ja liigutada kolm suletud juudi asundust Läänekaldale ja Ida-Jeruusalemma. Palestiina kontrolli alla jäi seega vaid väike ressursivaene piirkond.[5][6]
Pinged eksaleerusid 24. juunil, kui Iisrael röövis Gaza tsoonist kaks tsiviilisikut (arsti ja tema venna). 25. juunil röövisid Gaza tsoonist pärit sissid teiselt poolt piiri Iisraeli sõduri Gilad Shaliti. Järgnesid Iisraeli kättemaksuoperatsioonid Gaza tsoonis. Mitmed analüütikud on arvamust väljendanud, et Hezbollahi rünnak oli teadlikult ajastatud 2006. aasta juulisse, et Iisrael peaks võitlema korraga Hamasi ja Hezbollah vastu kahel rindel.[6]
Konflikti algus
muudaKasutades piiril olevaid piirivalvele märkamatuid ületuskohtasid, imbus Ḩizb Allāhi sisside maaväekontingent 12. juulil 2006 üle piiri Põhja-Iisraeli. Esimene lahing toimus hommikul kella 9 paiku, kui Hezbollah sissid ründasid RPG granaadiheitjate ja tulirelvadega kahte soomustatud Humveed, mis olid patrullretkel Iisraeli-Liibanoni piiril Iisraeli poolel. Hezbollah teatel võeti kell 9.04 (kohaliku aja järgi) vangi kaks vigastatud Iisraeli kaitsejõudude sõdurit (Ehud Goldwasser ja Eldad Regev) ja kolm sai surma.[7][8][9]
Hezbollah peasekretär Hassan Nasrallah teatas edukast inimröövist kell 10.15 Liibanoni televisioonis ja andis teada soovist korraldada rahumeelne pantvangivahetus, et vabastada taas liibanonlasi ja palestiinlasi röövitud iisraelaste vastu.[8]
Iisrael süüdistas juhtunus lisaks Hezbollahle ka Liibanoni riiki, kuna Hezbollah erakonna liikmed olid ka Liibanoni valitsuses ja vastas inimröövile sõjalise tegevusega.[9] Juba 10.20 alustasid esimesed Iisraeli õhuväe lennukid pommitamist Hezbollah sihtmärkide vastu.[8] Käivitatud õhuoperatsiooni jooksul pommitati Hezbollahi peakorterit, raketivarusid Beirutis ja raketiheitjaid lõunas. Õhurünnakud olid tõhusad ja 12. juuli öösel hävitasid Iisraeli õhujõud 39 minutiga enamiku Hezbollah Iraanis toodetud Zelzal kaugmaarakettidest, mis oli organisatsiooni hinnatud relv.[1]
Õhurünnakutega kaasnesid ka Iisraeli Kaitsejõudude sissetung Liibanoni territooriumile, kus aeti taga Ḩizb Allāhi võitlejate jälgi. Kella 11 paiku sõitis üks Iisraeli Merkava tüüpi tank Liibanoni territooriumil umbes 70 meetrit piiritarast põhja pool pommi otsa, mis sisaldas hinnanguliselt 200-300 kilogrammi lõhkeainet. Plahvatus hävitas tanki peaaegu täielikult ja kõik neli tanki meeskonnaliiget said kohapeal surma.[8] Ellujäänud sõdurid pidasid mitu tundi lahingut Ḩizb Allāhi võitlejatega, et vältida tanki langemist Hezbollah kätte. Umbes kell viis sai veel üks Iisraeli sõdur surma ja kaks sõdurit sai haavata.[7]
Konflikti kulgemine
muuda
13. juulist ründas Iisrael Liibanoni nii õhust, merelt kui ka maalt. 13. juulil kehtestas Iisrael mereblokaadi ning kogu sõja jooksul jätkus Iisraeli igapäevane sihtmärkide pommitamine õhust üle kogu Liibanoni.[10] Lisaks Hezbollah baasidele pommitati ka strateegilisi sihtmärke, nagu Beiruti lennujaam, teed ja sillad, et takistada röövitud sõdurite väljaviimist riigist ja värskete varude jõudmist Hezbollahni. Intensiivne õhukampaania sundis Hezbollahi juhid maa alla ja löögid põhjustasid sadade Liibanoni tsiviilisikute surma. Hezbollah jätkas samal ajal raketirünnakuid Põhja-Iisraelis.[1]
Liibanoni valitsus mõistis Ḩizb Allāhi rünnakud hukka ja protesteeris Iisraeli rünnakute vastu Liibanonis. 27. juulil otsustas Liibanoni valitsus, et ta laiendab oma võimu oma territooriumil, et tagada, et vägivallamonopol kuuluks riigis edaspidi vaid Liibanoni riigile. Konflikti jooksul pöördus Liibanon korduvalt ÜRO poole, paludes julgeolekunõukogul viivitamatut ja tingimusteta relvarahu Iisraeli ja Hezbollahi vahel.[10] Kuigi pommitamine purustas suure osa Liibanoni armee infrastruktuurist, jäi Liibanoni armee passiivseks, piirdudes sümboolse õhukaitsega.[11]
22. juulil algas ulatuslik Iisraeli maapealnepealetung Liibanoni, millest võttis osa ligikaudu 30 000 sõdurit. Pealetungi sihiks oli suruda Hezbollah Litani jõeni, Iisraeli piirist eemale. Kuid suured inimohvrid, sõjategevuse kulud (ligikaudu 7 miljardit seeklit) ja IDF-i suutmatus alistada Hezbollahi tõid Iisraelis kaasa märkimisväärse kriitika sõja juhtimisviisi üle.[1][12]
Sõja lõpp
muuda9. augustil kaks päeva enne ÜRO Julgeolekunõukogu kogunemist, mis soovis vaherahu kehtestada, otsustas Iisrael enne korraldada veel viimase suurema pealetungi, mis sai nimeks "Suunamuutus". Operatsioon algas 16.30, loetud tunnid enne julgeolekunõukogu otsust. Iisraeli kaitseväed ründasid Hezbollah vägesid Litani jõe ääres sihiga šiiidi üksused hävitada. Lahingud toimusid kuni 14. augustini, mil vaherahu kehtima hakkas. IDF ei saavutanud operatsiooniga oma sihti.[13]
ÜRO Julgeolekunõukogu võttis 11. augusti õhtul vastu resolutsiooni 1701, millega kutsuti üles mõlema poole vaenutegevuse täielikule lõpetamisele. Resolutsioonis nõuti relvarahu, Liibanoni vägede ja täiendavate ÜRO rahuvalvajate saatmist Lõuna-Liibanoni, IDF-i ja Hezbollahi väljaviimist piirkonnast ning Hezbollahi desarmeerimist. Rõhutati ka vajadust röövitud Iisraeli sõdurid tingimusteta vabastada, kuid sellest ei tehtud relvarahu tingimust. Samal päeval võttis inimõiguste nõukogu erakorralisel istungil vastu resolutsiooni S-2/1, milles mõisteti hukka inimõiguste ja rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumised Iisraeli poolt ning kutsuti üles uurimiskomisjoni loomisele.[1][10][13]
Mõlemad pooled nõustusid resolutsiooni tingimustega ja relvarahu hakkas kehtima 14. augustil kell 8.00 hommikul. Kuigi esines üksikuid konflikte, relvarahu laias laastus toimis.[14] Mereblokaad lõpetati 6.–7. septembril 2006. Esimesel oktoobril teatas Iisraeli armee, et on lõpetanud tagasitõmbumise Lõuna-Liibanonist. Seda kinnitas ka UNIFIL.[10]
Tagajärjed
muudaKuigi ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioon oli Iisraelile soodne, nõudes Hesbollah desarmeerimist ning mainides selgesõnaliselt pantvange, jäid siiski 12. juulil röövitud pantvangidest sõdurid Hezbollahi kätte. Nende surnukehad saabusid Iisraeli tagasi 2008. aastal, kui Iisrael vabastas sõdurite kehade eest terroristi ja neli Hezbollah sõdurit.[1][13][15]
Hezbollah suutlikkus võidelda IDF-i vastu võimaldas tal esitleda end Araabias võitjana, mis oli tulemus, mida ükski teine araabia relvarühmitus ei olnud varem saavutanud.[1] 2006. aasta Liibanoni sõda (lisaks koos 1982. aasta sõjaga) muutis aastaid kestnud seisukohta, et ükski Araabia jõudude koalitsioon ei suuda Iisraeli lüüa. Eriti tõi sõda Iisraeli jaoks esiplaanile Iraanist lähtuva ohu, sest Hezbollah tegutses suuresti Iraani toel. Konflikti jooksul ei suutnud Iisrael tuua koju röövitud sõdureid ega teha lõppu Hezbollah sissirühmitusele.[16]
Sõja käigus hukkus umbes 120 IDF-i sõdurit ja üle 40 Iisraeli tsiviilisiku. Üle 1100 Liibanoni tsiviilisiku ja Hezbollahi võitleja hukkus. Lisaks põhjustas sõda Lõuna-Liibanonis massilist ümberasustamist ja infrastruktuuri kahjustamist.[1]
Sõjale järgnenud süüdlaste otsimine nõrgestas Iisraeli koalitsiooni ja peaminister Ehud Olmert loobus oma valimislubadusest lahkuda suuremalt osalt Jordani jõe läänekaldalt. Pärast seda, kui Iisraeli lahkumine Lõuna-Liibanonist 2000. aastal ja Gaza sektorist 2005. aastal araabia äärmuslaste rünnakuid ei lõpetanud, hakkas Iisraeli avalikkus teise Liibanoni sõja järel kahtlema, kas asunike äratoomine Läänekaldalt parandab suhteid Araabia maadega. Mitmeid poliitikuid süüdistati valede otsuste tegemises ja 2008. aastal aruande avaldanud Winogradi komisjon oli väga kriitiline Iisraeli juhtkonna sõjaaegsete otsuste suhtes.[1][16]
Vaata ka
muudaVälislingid
muuda- Day-by-day: Lebanon crisis BBC kokkuvõte kriisist päev-päevalt (inglise keeles)
Viited
muuda- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 1,8 "2006 Lebanon War". Britannica. 1. oktoober 2024. Vaadatud 7. oktoobril 2024.
- ↑ "Beirut bombings: Israel's long history of assassination attempts in Lebanon". Aljazeera. 4. jaanuar 2024.
- ↑ Kesic, Ivan (26. august 2024). "Explainer: Which Israeli military sites did Hezbollah target in occupied territories?". Press TV.
- ↑ "Timeline". United Against Nuclear Iran. Vaadatud 7. oktoobril 2024.
- ↑ Paech, Norman (30. juuni 2006). "Ehud Olmerts "Konvergenz-Plan": Das Zwei-Staaten-Modell ist möglich - die Annexion sicher". Kasseli Ülikool. Originaali arhiivikoopia seisuga 17. juuli 2006. Vaadatud 7. oktoobril 2024.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: robot: algse URL-i olek teadmata (link) - ↑ 6,0 6,1 Goodman, Amy; Chomsky, Noam (15. juuli 2006). "Israel-Palästina - Interview mit Noam Chomsky und anderen". ZNet. Originaali arhiivikoopia seisuga 14. oktoober 2007. Vaadatud 7. oktoobril 2024.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: robot: algse URL-i olek teadmata (link) - ↑ 7,0 7,1 Harel, Amos; Khoury, Jack (14. juuli 2006). "IDF retrieves bodies of four tank soldiers killed in south Lebanon". Haaretz. Originaali arhiivikoopia seisuga 15. juuli 2006. Vaadatud 7. oktoobril 2024.
- ↑ 8,0 8,1 8,2 8,3 Lopez Mercado, Rafael (1. juuli 2020). "Chronicle of the 2006 Lebanon War (Part One)". Revista Ejércitos.
- ↑ 9,0 9,1 "Hezbollah seizes Israel soldiers". BBC. 12. juuli 2006.
- ↑ 10,0 10,1 10,2 10,3 "Israel/Lebanon/Hezbollah Conflict in 2006". ICRC. Vaadatud 7. oktoobril 2024.
- ↑ Nerguizian, Aram (30. oktoober 2018). "The Lebanese Armed Forces and Hezbollah: Military Dualism in Post-War Lebanon". Carnegie Endowment for International Peace.
- ↑ Tiks, Oliver (13. august 2006). "Liibanoni sõda on Iisraelile maksma läinud üle 64 miljardi krooni". Postimees.
- ↑ 13,0 13,1 13,2 KATZ, YAAKOV (10. jaanuar 2008). "The story of 'Changing Direction 11'". The Jerusalem Post.
- ↑ "Day-by-day: Lebanon crisis - week five". BBC. 17. august 2006.
- ↑ Hiietamm, Aadu (10. juuli 2008). "Surnult koju tagasi". Õhtuleht.
- ↑ 16,0 16,1 "Iisrael kaotas sõja Liibanonis". Õhtuleht. 2. oktoober 2006.