Ehud Olmert

Ehud Olmert (heebrea אהוד אולמרט; sündinud 30. septembril 1945 Binyaminas Iisraelis) on Iisraeli poliitik. 14. aprillist 2006 kuni 31. märtsini 2009 oli ta Iisraeli peaminister.

Ehud Olmert
12. Iisraeli peaminister
Ametiaeg 14. aprill 2006 – 31. märts 2009
Eelnev	Ari'el Sharon
Järgnev	Binyamin Netanyahu
Jeruusalemma linnapea
Ametiaeg 2. november 1993 – 16. veebruar 2003
Eelnev	Teddy Kollek
Järgnev	Uri Lupolianski
Isikuandmed
Sündinud	30. september 1945 Binyamina-Giv'at Ada, Briti Palestiina mandaatterritoorium (tänapäeva Iisrael)
Erakond	Likud (1973–2006) Kadima (2006–)
Abikaasa	Aliza Olmert
Lapsed	4 last (teiste seas Shaul ja Dana Olmert
Alma mater	Jeruusalemma Heebrea Ülikool

Noorpõlv

Ehud Olmert sündis Binyamina alevis, mis tema lapsepõlves asus Briti Palestiina mandaadi aladel. Olmerti vanaisa sündis Venemaal. Pärast Iisraeli riigi loomist 1948. aastal astusid tema vanemad Menaẖem Begini asutatud rahvuslik-konservatiivsesse parteisse Herut. Noor Ehud Olmert kuulus ise Herutiga lähedalt seotud parempoolsesse noorteorganisatsiooni Betar.

Ta lõpetas Jeruusalemma Heebrea Ülikooli bakalaureusekraadiga psühholoogias, filosoofias ja õigusteaduses ning tegutses 1970. aastatest alates juristina.

Kohustuslikku ajateenistust alustas Ehud Olmert Golani brigaadis. Teenistuse ajal sai ta vigastada ja saadeti ravile. Puudutud aja teenis Olmert hiljem tasa Iisraeli kaitsejõudude ajakirja BaMaẖane ajakirjanikuna. Neljanda Iisraeli-Araabia sõja ehk Yom Kippuri sõja ajal 1973. aastal oli ta sõjakorrespondent Ari'el Sharoni juhitava soomustatud diviisi staabis.

Poliitiline tegevus

Aastal 1973 valiti Ehud Olmert parempoolse erakonna Likud nimekirjas esimest korda Iisraeli parlamenti Knessetisse. Hiljem on tal seitsmel korral õnnestunud saavutada enda tagasivalimine. Aastatel 1981–1988 kuulus ta välissuhete ja julgeoleku parlamendikomisjoni. Hiljem on ta osalenud ka rahanduse, hariduse ja riigikaitse eelarve komisjonide töös.

Yitzhak Shamiri valitsuses oli Olmert aastatel 1988–1990 portfellita vähemusrahvuste minister ja 1990–1992 tervishoiuminister.

Aastatel 1993–2003 oli Ehud Olmert kaks ametiaega Jeruusalemma linnapea, saades ühtlasi esimeseks Likudi liikmeks sellel ametikohal. Olmert keskendus linna haridussüsteemi ja teedevõrgu arendamisele, tõhustades samaaegselt Jeruusalemma ühistranspordivõrgustikku.

Parlamendivalimiste perioodil 2002–2003 vastutas ta Likudi valimiskampaania eest ja oli pärast valimisvõitu üks pealäbirääkijaid koalitsioonileppe sõlmimisel. Ari'el Sharon nimetas ta 2003. aastal oma teise valitsuse asepeaministriks ning tööstuse, kaubanduse ja tööministriks. Lisaks oli Olmert 2003–2004 ka Iisraeli sideminister.

7. augustil 2005 nimetati ta pärast Binyamin Netanyahu tagasiastumist ühtlasi rahandusministri kohusetäitjaks. Peaminister Ari'el Sharoni ustava liitlasena kuulus Olmert nende hulka, kes pooldasid eraldumist Likudist ja uue erakonna moodustamist, et viia ellu peaministri rahuplaan, mis nägi ette Iisraeli asunduste likvideerimise Palestiina territooriumil. 21. novembril 2005 astus ta Ari'el Sharoni uude parteisse Kadima.

Iisraeli peaminister

Seoses peaminister Sharoni haigestumisega täitis Olmert alates 4. jaanuarist 2006 Iisraeli peaministri kohuseid ja valiti 16. jaanuaril 2006 ka Kadima partei ajutiseks esimeheks.

28. märtsil 2006 toimunud parlamendivalimistel kogus Kadima Ehud Olmerti juhtimisel 29 kohta. Kuigi tulemus oli oodatust nõrgem, kujunes Kadimast siiski parlamendi suurim erakond ja Olmert alustas läbirääkimisi uue koalitsioonivalitsuse moodustamiseks.

11. aprillil 2006 pikendas parlament tema volitusi ajutise peaministrina. Kui 14. aprillil kuulutati Ari'el Sharon püsivalt võimetuks peaministri kohuseid täitma, sai Ehud Olmertist ametlikult Iisraeli 12. peaminister.

4. mail 2006 astus ametisse tema uus koalitsioonivalitsus, kus lisaks Kadima parteile on esindatud ka erakonna Shas, liikumise Gil – Iisraeli Pensionärid Knessetisse ja Iisraeli Tööpartei liikmed. Oktoobris 2006 peetud läbirääkimiste tulemusel laiendati 30. oktoobril valitsuskoalitsiooni radikaalse parempoolse parteiga Yisra'el Betenu, mille liidrist Avigdor Liebermanist sai Olmerti valitsuse asepeaminister.

Olmerti valitsuse üks peamisi ülesandeid oli algselt jätkata Iisraeli–Palestiina rahuplaani elluviimist, mis sai tõsise tagasilöögi seoses äärmusliku islamiliikumise Ḩamās tõusuga Palestiina Omavalitsuse etteotsa pärast valimisi jaanuaris 2006.

2006. aasta Iisraeli-Liibanoni konflikt

 Pikemalt artiklis 2006. aasta Iisraeli-Liibanoni konflikt

Kui 25. juunil 2006 röövisid tundmatu Palestiina relvarühmituse liikmed Iisraeli armee kaprali Gil'ad Shaliti, tuli Olmerti valitsusel rahuplaani elluviimise asemel asuda kõigi vahenditega võitlema Iisraeli kodaniku vabastamise eest. Diplomaatilised katsed Shaliti vabastada nurjusid palestiinlaste ebarealistlike nõudmiste tõttu ja 28. juunil alustas Iisraeli armee õhurünnakuid Gaza tsoonis, mis tõi omakorda kaasa palestiinlaste raketirünnakud Iisraeli linnade pihta ja arvukad tsiviilohvrid mõlemal poolel.

Sõjaline konflikt laienes veelgi, kui sõjategevusse sekkusid 12. juulil 2006 Liibanoni territooriumil tegutseva islamiliikumise Ḩizb Allāh võitlejad, tulistades Iisraeli aladele rakette ja võttes pantvangi veel kaks Iisraeli sõdurit. Samal päeval alustas Iisrael sõjalist vastuoperatsiooni, rünnates Ḩizb Allāhi positsioone Liibanonis lennukite ja rakettidega. 19. juulil viidi Liibanoni ka Iisraeli maaväed.

Vaatamata ulatuslikele sõjalistele operatsioonidele, milles hukkus sadu Liibanoni tsiviilisikuid, ei õnnestunud Iisraeli armeel vabastada röövitud sõdureid ega peatada ka islamiliikumise Ḩizb Allāh rünnakuid Iisraeli territooriumile. ÜRO initsiatiivil ja rahvusvahelise kogukonna toetusel kehtestati 14. augustil 2006 vaherahu, mille tulemusena peatas Iisrael rünnakud Liibanoni aladele ja viis Lõuna-Liibanonist oma maaväed välja. Viimased Iisraeli väeüksused lahkusid Liibanoni aladelt alles 1. oktoobril 2006.

Konflikti tulemusel karmistas Ehud Olmerti kabinet ka oma poliitikat Palestiina Omavalitsuse suhtes, arreteerides mitmed kõrged Palestiina valitsusametnikud ja parlamendiliikmed, ning külmutades ühepoolse kava juudi asunduste likvideerimiseks Jordani jõe läänekaldal.

Pikemas perspektiivis viis konflikt Olmerti populaarsuse langemiseni Iisraelis. Mitmed poliitikud ja ametnikud on alates sellest ajast kutsunud teda tagasi astuma, sealhulgas ka tema enda personaliülem Moshe Ya'alon.

1. mail 2007 avaldatud Iisraeli-Liibanoni konflikti uurimiskomisjoni eelaruande kohaselt oli Olmert vähemalt osaliselt vastutav konflikti ebaõnnestunud lahendamise eest. Samal päeval pärast aruande avaldamist toimus Tel Avivis 100 000 osavõtjaga meeleavaldus, kus Olmertit kutsuti üles ametist lahkuma. Samal kuul läbi viidud avaliku arvamuse küsitluste kohaselt toetas Olmertit veel ainult 3 protsenti elanikkonnast.

Iraani aatomiprogrammi küsimus

Alates detsembrist 2006 on Olmert võtnud karmilt sõna Iraani aatomienergiaprogrammi küsimuses, mida Iisraelis käsitletakse reaalse ohuna riigi julgeolekule. 8. detsembril 2006 avaldas ta kohtumisel Venemaa presidendi Vladimir Putiniga soovi Iraani suhtes täiendavate majandussanktsioonide kehtestamiseks ÜRO Julgeolekunõukogu poolt. Järgmisel päeval, enne oma ametlikku visiiti Saksamaale, teatas Olmert, et ei välista ennetava sõjalise löögi andmist Iraanile ja nõudis rahvusvahelise kogukonna aktiivsemat sekkumist.

Süüdistused korruptsioonis

Ehud Olmertit on tema ametiajal korduvalt süüdistatud korruptsioonis.

16. jaanuaril 2007 algatati tema suhtes uurimine seoses rahandusettevõtte Bank Leumi müügiga. Oletati, et Olmert oli Iisraeli rahandusministrina üritanud riigihanget suunata oma lähedase sõbra, kinnisvaraettevõtja Frank Lowy kasuks. Politsei ei suutnud aga leida piisavalt tõendusmaterjali ja Olmert pääses ametliku süüdistuse esitamisest.

Mais 2008 jõudis avalikkusesse informatsioon, et Olmert on taas uurimise all kahtlustatuna altkäemaksu võtmises. Peaministrit süüdistati ärimees Morris Talanskylt pistise võtmises ajal, mil ta kandideeris Jeruusalemma linnapeaks ja erakonna Likud esimehe kohale. Ta ise lükkas kõik süüdistused kindlameelselt tagasi. 23. mail 2008 kuulasid inspektorid Olmerti tema kodus üle ja 27. mail tunnistas Talansky ise kohtus, et on andnud Olmertile viimase 15 aasta kestel ümbrikes 150 000 USA dollarit.

Tagasiastumine

30. juulil 2008 teatas Ehud Olmert lõpuks, et ei kavatse kandideerida sama aasta septembris toimuvatel erakonna Kadima sisevalimistel partei esimehe ametikohale ja astub pärast uue esimehe valimist ka peaministri ametist tagasi. Olmerti otsusele avaldasid teiste seas tunnustust ka tema valitsuse ministrid Tzipi Livni ja Ehud Barak. Opositsioonilise Likudi partei esimees ja endine peaminister Binyamin Netanyahu kutsus aga üles korraldama erakorralisi parlamendivalimisi, nimetades Kadima juhitud valitsust läbikukkunuks.

17. septembril 2008 valiti Kadima sisevalimistel erakonna uueks esimeheks Olmerti valitsuse välis- ja asepeaminister Tzipi Livni, kellest loodeti Olmertile järglast ka peaministri toolil.

21. septembril 2008 esitas Olmert president Shim'on Peresele ametliku tagasiastumispalve, mille president rahuldas. Ometi ei õnnestunud Tzipi Livnil uut valitsust moodustada ja 10. veebruariks 2009 määrati ennetähtaegsed parlamendivalimised, Olmert jätkas aga ametis peaministri kohusetäitjana.

Pärast valimisi tegi president Peres 20. veebruaril 2009 ettepaneku uue valitsuse moodustamiseks erakonna Likud esimehele Binyamin Netanyahule. Netanyahu esitas oma valitsuskabineti parlamendile kinnitamiseks 31. märtsil 2009 ja astus samal päeval ametisse, millega lõppesid ka Ehud Olmerti volitused peaministrina.

Elu pärast poliitilist karjääri

Pärast peaministri ametist lahkumist on Olmerti tervis halvenenud. Oktoobris 2007 oli ta avalikult teatanud, et kannatab eesnäärmevähi all ja aprillis 2009 kinnitas tema pressiesindaja, et Olmerti vähk on progresseerunud.

Samal ajal on jätkunud Ehud Olmertiga seotud korruptsiooniskandaalid.

Perekond

Ehud Olmerti abikaasa Aliza on kirjanik ja kunstnik. Neil on neli bioloogilist ja üks adopteeritud laps.

Olmertite vanim tütar Mikhal on psühholoogia magister, tütar Danna kirjanduse õppejõud Tel Avivi Ülikoolis. Vanem poeg Sha'ul elab oma abikaasaga New Yorgis ja noorem poeg Ari'el õpib Sorbonne'is prantsuse kirjandust. Nende adopteeritud tütre nimi on Shuli.

Töökäik

• 1973. aastast Iisraeli parlamendi (Knesseti) liige
• 1988–1990 Iisraeli portfellita vähemusrahvuste minister
• 1990–1992 Iisraeli tervishoiuminister
• 1993–2003 Jeruusalemma linnapea
• 2003–2004 Iisraeli sideminister
• 2003–2005 Iisraeli tööstuse, ehituse ja tööminister
• 2003–2006 Iisraeli asepeaminister
• 2005–2006 Iisraeli rahandusministri kohusetäitja
• 2006 Iisraeli peaministri kohusetäitja
• 2006–2009 Iisraeli peaminister
• 2006–2008 partei Kadima esimees

Välislingid

• Iisraeli endist peaministrit süüdistatakse korruptsioonis ERR uudised, 30. august 2009

Eelnev Ari'el Sharon

Iisraeli peaminister 2006–2009

Järgnev Binyamin Netanyahu‎