Gaza sektor ehk Gaza tsoon ehk Gaza maariba on üks kahest araablaste Palestiina lahusasuvast osast (teine on Jordani Läänekallas). See on rannariba Vahemere kagurannikul, piirneb põhjas ja idas Iisraeliga ning edelas Egiptusega.

Gaza sektor

araabia قطاع غزة
Qiţā‘ Ghazzah
heebrea רצועת עזה
Retsu'at-Azza

Pindala: 360 km²
Elanikke: 2 375 259 (2022)
Rahvastikutihedus: 6598 in/km²
Keskus: Gaza

Tsooni pindala on 360 km². Pikkus on umbes 40 km, laius 6–14 km. Maismaapiiri pikkus on 62 km, sellest Iisraeliga 51 km ja Egiptusega 11 km. Rannajoon on 40 km pikkune.

Elanike arv oli 2017. aasta juulis hinnanguliselt 1 795 183[1], 2008. aasta juuli hinnangul 1 500 202[2]. 2004. aastal oli seal 1 145 100 elanikku.

Rahvastiku tihedus on 4167 in/km².

Gaza tsoon kuulub formaalselt tervikuna Palestiina omavalitsuse administratsiooni alla. Alates Gaza lahingust juunis 2007 hoiab Gaza tsooni enda kontrolli all radikaalne islamirühmitus Ḩamās.

Aastatel 1967–2005 valitses Gaza tsooni Iisrael. Vastavalt Oslo lepetele hoiab Iisrael enda kontrolli all Gaza tsooni õhuruumi ja territoriaalvett, maapiiri Iisraeliga põhjas ja idas ning merepiiri läänes. Koostöös Egiptuse ja Euroopa Liiduga hoiab Iisrael videolülituse kaudu kaudselt enda kontrolli all ka inimeste liikumist lõunapiiril Egiptusega.

Vee- ja elektrivarustus ning telekommunikatsioonid sõltuvad Iisraelist.

Aastatel 1948–1967 valitses Gaza tsooni Egiptus. Egiptus hoiab enda kontrolli all Egiptuse ja Gaza tsooni vahelist piiri.

Gaza tsoonis paikneb Palestiina araablaste suurim linn ja omavalitsuse keskus Gaza, mille järgi piirkond on nime saanud.

Ajavöönd muuda

Gaza sektoris kehtib Ida-Euroopa aeg, suvel Ida-Euroopa suveaeg.

Tähised muuda

Kaugekõnekood muuda

Palestiina kaugekõne-maakood on 970, kuid seda saab kasutada ainult araabia maadest helistades. Kõik kõned läbivad Iisraeli telekommunikatsioonivõrgu, mistõttu alati töötab Iisraeli maakood 972. Gaza tsooni helistades lisatakse prefiks 082.

Loodus muuda

 
Gaza liivarand

Nagu kogu ajaloolise Palestiina Vahemere rannik, koosneb Gaza tsoon liivast ja luidetest. Ainult 14% pindalast on põllumajanduslikult kasutatav maa.

Kõrgeim punkt on Abu 'Awdah (105 m üle merepinna) tsooni kagunurgas.

Aasta keskmine sademete hulk on 150–450 mm. Põhjavett on rikkalikult.

Rahvastik muuda

Elanike arv oli 2008. aasta hinnangul 1 500 000. Aastal 2004 oli elanikke 1 145 100, 2007. aasta juuli hinnangul 1 481 080. Elanike arv kahekordistub praeguse kasvutempo juures umbes iga 15–20 aasta tagant.

Sündimus on üks suuremaid maailmas. Üle poole rahvastikust on nooremad kui 15-aastased.

Keskmine eluiga on väiksem kui Jordani Läänekaldal ja Iisraelis. 1990. aastate teisel poolel oli see meestel 70,4 ja naistel 73,4 aastat.

Päritolu muuda

Umbes 60% elanikest on esimese araabia-Iisraeli sõja ajal 1948 praeguse Iisraeli territooriumilt saabunud põgenikud ja nende järeltulijad.

Asustus muuda

Rahvastiku tihedus on 4167 in/km² (2007. aasta juulis hinnanguliselt 4118 in/km²). Gaza tsoon on üks tihedamini asustatud piirkondi maailmas.

Gaza tsoonis on järgmised linnad:

Kuni augustini 2005 oli Gaza tsoonis juudi enklaavis 21 juudi asundust umbes 8500 elanikuga.

Majandus muuda

Sisemajanduse kogutoodang on hinnanguliselt 770 miljonit USA dollarit, elaniku kohta 600 USA dollarit.

Ametlikult on käibel Iisraeli uus seekel, faktiliselt Egiptuse nael.

Ajalugu muuda

 
Vana postkaart Gaza piirkonna elanikega
 
Gaza linna turulinnaosa (sūq)
 
Vaade Gaza linnale (2007)
 
Via Maris (lilla) ja teised Levandi kaubateed 1300. aasta paiku e.Kr

Viimase 3500 aasta jooksul on Gaza ajalugu kujundanud tema asend Põhja-Aafrikat Levandi viljaka maaga ühendaval teel. Ta oli strateegiliselt tähtis Egiptuse kuningatele ja paljudele hilisematele riikidele, mis piirkonda valitseda tahtsid. Seetõttu on ta korduvalt olnud suurte sõjakäikude keskmes. Gaza tsooni peamaantee Şalāḩ ad-Dīni tee on üks maailma vanemaid. Seda on kasutanud Vana-Egiptuse kuningate ja Aleksander Suure väed, ristisõdijate ratsavägi ning Napoleon.

Vanaaeg muuda

Gaza piirkond oli vanaajal oluline kaubanduskeskus Aafrika, Aasia ja Euroopa piirialal. Läbi Palestiina viis kaubatee Via Maris.

Gaza linna on esmamainitud 15. sajandil eKr.

Kui mererahvad 12. sajandil eKr ründasid Egiptust, hõivasid selle ala vilistid ning tegid sellest oma asuala keskuse.

Alates 8. sajandist eKr vahetus piirkonnas võim kiiresti. Ala oli vaheldumisi Egiptuse, Assüüria ja Uus-Babüloonia võimu all.

6. sajandi lõpust eKr oli piirkond Pärsia võimu all.

Aleksander Suur vallutas ägedat vastupanu osutava Gaza linna 332 eKr pärast kolm kuud kestnud piiramist. Seejärel tapsid tema väed kõik linna meessoost elanikud. Piirkonda valitsesid hiljem Ptolemaiosed Egiptusest ja Seleukiidid Süüriast.

1. sajandil eKr vallutas piirkonna Rooma riik. Roomlased ehitasid Gaza linna taas üles, nii et ta puhkes jälle õitsele.

Keskaeg muuda

Pärast Yarmūki lahingut 636 vallutasid linna araablased.

11. sajandil vallutasid piirkonna ajutiselt ristisõdijad.

12. sajandil hõivasid selle Egiptuse mamelukid.

Uusaeg muuda

1517. aastal langes mamelukkide riik Osmanite riigi võimu alla.

Pärast Esimest maailmasõda Osmanite riik lagunes ning piirkond kuulus Rahvasteliidu Briti Palestiina mandaatala alla.

1948–1967 muuda

Iisraeli riigi väljakuulutamisest 1948 kuni Kuuepäevase sõjani 1967 haldas piirkonda Egiptus, kuigi ta seda ei annekteerinud.

Suessi kriisi ajal 1956 vallutas Gaza tsooni Iisrael ning okupeeris seda ajutiselt, kuni see jälle Egiptuse kätte langes.

1967–2005 muuda

Kuuepäevases sõjas 1967. aastal vallutas Iisrael Egiptuselt muu hulgas Gaza tsooni.

Iisrael rajas Gaza tsooni mitu juudi asundust (Neẕarim, Kefar Darom, Gush Qatif). Need hõlmasid 40% Gaza tsooni pindalast ja seal elas 8000 asunikku. Gaza tsooni araablastest elanikel ei olnud neile asundustele ligipääsu ning nad lõikasid ära tee randa ja põldude juurde.

Alates Gaza-Jeeriko leppest oli Gaza tsoon valdavalt Palestiina omavalitsuse all.

Alates Teise intifāḑah' väljakuulutamisest 1994. aastal oli Iisraeli ja Palestiina vahel korduvaid veriseid kokkupõrkeid. Gaza tsoon on endiselt islamistliku Ḩamāsi kants.

2004. aastal viisid Iisraeli relvajõud läbi operatsiooni Vikerkaar relvade salakaubaveo tõkestamiseks.

2005 muuda

Iisraeli peaminister Ariel Sharon alustas 2005 pärast pikaajalisi sisepoliitilisi tülisid nn Sharoni plaani järgi tagasitõmbumist Gaza tsoonist, mis hõlmas kõikide juudi asunduste likvideerimist piirkonnas. Knessetis oli see plaan saanud 60 poolt- ja 47 vastuhäält. Sellise enamuse saamiseks pidi Sharon toetuma opositsiooni, sealhulgas Tööpartei häältele, sest tema enda partei oli selles küsimuses lõhenenud ning mõned selle saadikud hääletasid vastu.

15. augustil 2005 algas Gaza tsoonist tagasitõmbumine keeluga Iisraeli tsiviilisikutele Gaza tsooni siseneda ja seal viibida. 21 piirkonnas paikneva juudi asunduse asunikule anti algul 48-tunnine tähtaeg piirkonnast lahkumiseks. Seejärel algas Iisraeli vägede väljaviimine. Mõne päevaga lahkuti juudi asundustest. Majad lammutati, et anda need alad araablastele üle. 2005. aasta 12. septembri hommikul lahkus Kisufimi piiripunkti kaudu Gaza tsoonist viimane Iisraeli sõjaväekonvoi. Sellega lõppes Iisraeli 38 aastat kestnud sõjaline kohalolek Gaza tsoonis. Palestiina araablased tähistasid seda paugutamise ja tuututavate autode rongidega. Mitmes juudi asunduses süütasid araablased sünagoogi, mis oli ainsa hoonena püsti jäetud.

Järgnes verine võitlus araabia klannide vahel ning Ḩamāsi ja Fataḩi vahel. Hukkus sadu tsiviilisikuid. Infrastruktuuri väljaehitamine takerdus.

Sagenesid raketirünnakud Iisraeli territooriumile. 25. detsembril 2005 andis Ariel Sharon vägedele korralduse raketirünnakuid Iisraeli linnadele takistada. Selleks oli ette nähtud 2,5 km laiune tsoon Gaza tsooni põhjaosas, kuhu Palestiina araablastel oli sissepääs keelatud. 27. detsembril 2005 kutsus Iisraeli armee selle "turvatsooni" elanikke valjuhääldite ja lendlehtedega üles sealt lahkuma.

2007 muuda

Juunis 2007 jõudsid Palestiina juhtivate poliitiliste rühmituste, islamistliku Ḩamāsi ja mõõdukama Fataḩi vahelised pinged uude haripunkti. 14. juunil 2007 läks kontroll Gaza tsooni üle Ḩamāsi kätte.

Palestiina president Maḩmūd ‘Abbās kutsus 17. juunil 2007 ametisse Salām Fayyāḑi valitsuse, mida Ḩamās aga ei tunnustanud. See ajendas Ḩamāsi ja Fataḩi vahelise Gaza lahingu, millest tuli võitjana välja Ḩamās.

Selle konflikti tagajärjel valitseb Gaza tsooni faktiliselt islamistlik Ḩamās eesotsas Ismā‘īl Hanīyah'ga. Ḩamāsil on kavas rajada oma riik, mida hakataks valitsema šariaadi kohaselt. 30. juulil kutsus Hanīyah Gaza tsooni üle 40 välismaa ajakirjaniku.

19. septembril 2007 kuulutas Iisraeli Ehud Olmerti valitsus Gaza tsooni "vaenulikuks alaks", viidates sagenevatele raketirünnakutele. Kaitseminister Ehud Baraki sõnul ei piisanud selleks enam õhurünnakutest rakettide oletatavate asupaikade pihta ja maavägede lühiedasitungidest. Enne Gaza tsoonile suure rünnaku alustamist proovitavat Ḩamāsi nõrgestamiseks alternatiivseid meetmeid. Need nägid ette kütuse ja elektriga varustamise vähendamist ning kaubavahetuse ja piiriületusvõimaluste piiramist, vältides aga humanitaarkriisi[3]. ÜRO peasekretär Ban Ki Moon kutsus seepeale Iisraeli üles oma otsust veel kord kaaluma, viidates sellele, et Iisraelil on kohustused tsiviilelanike ees ning inimõigusi tuleb austada. Palestiina president Maḩmūd ‘Abbās nimetas seda otsust meelevaldseks, kuna seetõttu peaks 1,5 miljonit Palestiinlast vastutama araablaste tegude eest, mida nemad ei ole korda saatnud.[4]

2008 muuda

Reaktsioonina Ḩamāsi jätkuvatele rünnakutele Gaza tsooni põhjaosast Iisraeli linna Sederoti pihta raketirünnakutele rakettidega Qasām sulges Iisrael 18. jaanuaril 2008 piiripunktid Gaza tsooniga ning lõpetas Gaza tsooni kütusega (nafta, bensiini ja maagaasiga) varustamise. Ainus naftat kasutav elektrijaam Gaza linna juures pidi pühapäeval, 20. jaanuaril 2008 kella 20 paiku elektritootmise katkestama, mis tingis suure (vähemalt 800 000 elanikku puudutava) elektrikatkestuse Gaza tsoonis. Elektrikatkestuses süüdistasid teineteist Iisrael ja Ḩamāsi režiim eesotsas Ismā‘īl Hanīyah'ga. Iisraeli poole arvates oli elektritootmise katkestamine ja elektrikatkestus lavastatud, et rahvusvaheline üldsus mõjutaks Iisraeli blokaadi lõpetama; et Iisraelist tuleb kaablite kaudu 70% Gaza tsooni elektrist, ei olevat elektrikatkestusel seost bensiiniga varustamise katkestamisega. Ka kütusevarud olevat olnud elektritootmise jätkamiseks piisavad. Samuti olevat neil olnud mitmenädalased toiduvarud.[5] Et paljud pagaritöökojad pidid elektri puudumise tõttu töö katkestama, tekkisid suured leivajärjekorrad. Kalurid ei saanud bensiini puudumise tõttu merele minna. Maḩmūd ‘Abbās kutsus Iisraeli üles taastama bensiini ja maagaasiga varustamise ning avama piiripunktid.[6] Varsti teatas Iisraeli Ehud Olmerti valitsus piiride avamisest ning abisaadetiste ning elektritarnete taastamisest.[7]

23. jaanuaril 2008 lõhkasid sissid mitusada meetrit Gaza tsooni ja Egiptuse vahelisest piirimüürist Philadelphi koridorist. Julgeolekujõud ei suutnud piiri ületamist takistada. Kümned tuhanded Palestiina araablased valgusid Egiptuse Põhja-Siinai kubernerkonda. Piirilinna Rafaḩi Egiptuse osast sai koht, kust käidi leiba jm kaupu ostmas. Egiptuse arstide liit saatis üle piiri 20 tonni ravimeid; julgeolekujõud lubasid neil saata üle piiri veel miljoni naela eest ravimeid. USA avaldas avatud piiri pärast muret; Egiptus kinnitas, et piir suletakse lähipäevil. Kairos avaldas 2000 inimest meelt Gaza tsooni elanike toetuseks. Politsei sulges peatänavad ja sadu demonstrante võeti kinni.[8] Iisraelist hakkasid kostma hääled, et Gaza tsooni elanike varustamine tuleb jätta Egiptuse õlule, nagu see Kuuepäevase sõjani 1967 oli olnud.[9]

2007. aastast on Gaza tsoon rühmituse Ḩamās kontrolli all. 19. detsembril 2008 kuulutas Ḩamās juunis 2008 Iisraeliga sõlmitud vaherahu Gaza piirkonnas lõppenuks. Gaza tsoonist hakati tulistama rakette Iisraeli linnade pihta. 27. detsembril alustas Iisrael operatsiooni "Sulatina" õhuvägede rünnakuga arvatavate Ḩamāsi juhtide asupaikade ja ühendusteede pihta.

2009 muuda

3. jaanuaril 2009 algas Iisraeli tanki- ja jalaväe sissetung Gaza tsooni. 4. jaanuariks oli õhurünnakutes hukkunud umbes 460 inimest, nende seas mitu Ḩamāsi juhti, kuid ka palju lapsi ja naisi. Õhust rünnati hooneid, mida Iisraeli väitel kasutati relvaladudena: politseijaoskondi, koole, haiglaid, ÜRO ladusid, mošeesid, Ḩamāsi valitsushooneid ja muid hooneid.[10] Iisrael teatas, et rünnak oli vastus Ḩamāsi raketirünnakutele Lõuna-Iisraelis, mida 2008. aastal oli kokku üle 3000 ja mis olid intensiivistunud operatsioonile eelnenud paari nädala jooksul. Iisrael soovitas sõjaliste sihtmärkide lähedal asuvatel inimestel enne rünnakuid lahkuda.

5. jaanuaril alustasid Iisraeli kaitsejõud tegevust Gaza tihedalt asustatud linnakeskustes. Ḩamās intensiivistas oma raketi- ja miinipildujarünnakuid peamiselt tsiviilobjektide vastu Lõuna-Iisraelis, jõudes esimest korda konflikti jooksul suurematesse linnadesse Beersheba ja Ashdod.[11]

Relvakonflikt Gaza sektori palestiinlaste poolsõjaväeliste rühmituste ja Iisraeli kaitsejõudude (IDF) vahel kestis kolm nädalat ja lõppes 18. jaanuaril 2009 ühepoolse relvarahuga Iisraeli poolt. Sellele järgnes Ḩamāsi ühenädalase relvarahu väljakuulutamine 12 tundi hiljem.[12] Iisraeli kaitsejõudud lõpetasid lahkumise Gazast 21. jaanuaril. Konflikt põhjustas 1166–1417 palestiinlase ja 13 Iisraeli kodaniku surma.[13]

2023 muuda

7. oktoobril 2023 korraldas Ḩamās Gaza sektorist ulatusliku rünnaku Iisraeli vastu. Üllatusrünnak algas hommikul Iisraelis paiknevate asulate ja objektide suunas välja saadetud vähemalt 3000 raketiga.[14] Paralleelselt murdis umbes 2500 Palestiina võitlejat läbi Gaza-Iisraeli piiril paiknevast tõkestavast tarast, tungis Iisraeli asulatesse ning asus ründama Iisraeli kogukondade tsiviilisikuid.[15] Vähemalt 1400 inimest mõrvati,[16] nende hulgas olid peamiselt elanikud kaheksast Lõuna-Iisraeli kibutsist, aga ka 260 inimest, kes osalesid noorte muusikafestivalil Re'im.[17] Gaza sektorisse viidi tsiviilpantvangid, sealhulgas naised ja lapsed, ning vangistatud Iisraeli sõdurid.[18]

Ḩamās teatas, et nad on saanud Iraanilt toetust Iisraeli ründamiseks ja et rünnak tehti vastusena Iisraeli asunike vägivallale, Gaza sektori blokaadile, Jeruusalemma Al–Aqsa mošee rüvetamisele ning Iisraeli julmustele palestiinlaste vastu aastakümnete jooksul.[19]

9. oktoobril 2023 kuulutas Iisrael Ḩamāsile sõja ja kehtestas Gaza sektorile "täieliku blokaadi". Blokaadi kuulutas välja Iisraeli kaitseminister Yoav Gallant, kes teatas: "Ei anta elektrit, toitu ega kütust, kõik varustusteed on suletud. Me võitleme inimloomadega ja tegutseme vastavalt."[20]

Iisrael alustas rünnatud piirkondade puhastamist Ḩamāsi võitlejatest ning samaaegselt õhurünnakuid Gaza sektorile, mille käigus oli 15. oktoobri seisuga hukkunud 2750 palestiinlast. ÜRO teatas, et umbes 1 miljon palestiinlast, peaaegu pool Gaza elanikkonnast, on piirkonnasiseselt ümberasunud.[21] Humanitaarkriisi oht kasvas pärast seda, kui Iisrael katkestas toidu-, vee-, elektri- ja kütusetarned Gazasse, mis oli juba varem blokeeritud nii Egiptuse kui ka Iisraeli poolt.[22] Iisrael kutsus üles 1,1 miljonit Gaza elanikku Gaza põhjaosast evakueeruma, samal ajal kui Ḩamās käskis elanikel jääda koju ja blokeeris lõunasse viivad teed.[23] ÜRO ja paljud riigid nõudsid viivitamatut relvarahu. Inimõigusorganisatsioonid kutsusid üles võtma vastu sõja eest põgenevaid Gaza elanikke.[24] Kuna sõjategevuse käigus on hukkunud palju tsiviilelanikke, on ÜRO eriraportööridest koosnev rühm ja inimõigusorganisatsioonid nii Iisraeli kui ka Ḩamāsi süüdistanud sõjakuritegudes.[25]

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. CIA Factbook (vaadatud 26. oktoobril 2017)
  2. "CIA. The World Factbook". Originaali arhiivikoopia seisuga 8. juuni 2014. Vaadatud 10. jaanuaril 2009.
  3. Neue Zürcher Zeitung: Israel erklärt Gazastreifen zum «feindlichen Gebiet», 19. september 2007
  4. Der Standard: UNO: Israel muss Gaza-Beschluss überdenken, 19. september 2007
  5. Ynet news, 20. jaanuar 2008
  6. tagesschau.de: Blackout im Gaza-Streifen – Inszenierung oder humanitäre Krise?, 21. jaanuar 2008
  7. tagesschau.de: Israel öffnet vorübergehend die Grenzen, 21. jaanuar 2008
  8. tagesschau.de: Grenzöffnung zwischen Ägypten und Gaza – Rafah wird zum Marktplatz, jaanuar 2008
  9. tagesschau.de: tagesschau – Israel will Gaza an Ägypten abschieben, 24. jaanuar 2008
  10. IDF shell kills 30 in Gaza UN school; Israel mulls appeal over Hamas fire from UN facilities. Haaretz. Archived from the original on 1 April 2009.
  11. Rockets land east of Ashdod. The Jerusalem Post. Retrieved 18 June 2011.
  12. Hamas agrees to 1-week ceasefire. CBC News. 18 January 2009.
  13. Last Israeli troops leave Gaza. BBC News, 21 January 2009.
  14. Around 1,000 dead in Israel-Hamas war. South China Morning Post. 8 October 2023. Archived from the original on 8 October 2023.
  15. "Hamas Leaves Trail of Terror in Israel". The New York Times. 10 October 2023.
  16. Over 1,400 Killed In Hamas Attacks On Israel: PM Office. Barron's. 15 October 2023.
  17. Israeli music festival: 260 bodies recovered from site where people fled in hail of bullets. BBC News. Archived from the original on 8 October 2023.
  18. Israel and Hamas at war after surprise attacks from Gaza Strip. The Guardian. Archived from the original on 7 October 2023.
  19. Hamas Says Attacks on Israel Were Backed by Iran. Wall Street Journal.
  20. Israel announces 'complete siege' of Gaza, cutting its electricity, food, water, and fuel. Business Insider. 9 October 2023.
  21. "Palestinians struggle to evacuate northern Gaza amid growing Israeli warnings of ground offensive. AP News. 14 October 2023.
  22. Gaza 'soon without fuel, medicine and food' - Israel authorities. BBC News. Archived from the original on 9 October 2023.
  23. Hamas tells Gaza residents to stay put as Israel ground offensive looms. Reuters. 13 October 2023.
  24. Progressives call for US to take refugees from Gaza. The New York Post. Retrieved 15 October 2023.
  25. Experts say Hamas and Israel are committing war crimes in their fight. AP News. Retrieved 18 October 2023.

Välislingid muuda