Heiki Suurkask

Heiki Suurkask (sündinud 12. aprillil 1972 Tallinnas) on eesti ajakirjanik ja ajaloolane.

1990. aastal lõpetas Tallinna 32. Keskkoolis ajaloo süvaõppega klassi, 1996. aastal sai bakalaureuse kraadi Tartu Ülikoolist ajaloolasena (diplomitöö juhendaja Kaido Jaanson) ja 1999. aastal kaitses magistrikraadi Tartu Ülikoolis politoloogia alal (juhendaja Rein Taagepera). Vahepeal õppis 1997. aastal ühe semestri riigiteadusi Oslo Ülikoolis koostööprojekti Project Balticum raames.

1987. aasta sügisel osales Tallinna rohelise liikumise tuumikuks kujunenud A-klubi tegevuses, sh roheliste esimesel meeleavaldusel Tallinna hõlmikpuu kaitseks 6. detsembril 1987. Osales Eesti Rohelise Liikumise asutamiskoosolekutel Tallinnas 28. aprillil ja 23. mail 1988, samuti roheliste kolonni maiparaadil Tallinnas 1. mail 1988, rohelisel foorumil Tartus 10. detsembril 1988 ja enamikul Tallinna roheliste ettevõtmistel kuni 1989. aastani.

Alates 25. maist 1988 osales ka teisitimõtlejate korraldatud meeleavaldustel Tallinnas ja mujal, 1. juulist 1988 Draamateatri ees toimunud piketil poliitvangide vabastamiseks, ning 20. augustil 1988 Pilistveres astus 16-aastasena Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) asutajaliikmeks[1]. Kuulus ERSP Tallinna piirkonna juhatusse aastail 1990–1992.

1988. aastal osales ka koolis õpilasrinde loomisel, mida esindas II sõltumatul noortefoorumil Tartus 12. novembril 1988. Osales ka ERSP korraldatud foorumil "Kuidas taastada Eesti iseseisvus" Tartus 21. jaanuaril 1989.

1989. aastal osales algusest peale kodanike komiteede organiseerimisel Tallinnas ja oli Tallinnas Lillekülas loodud Eesti kodanike komitees (EKK) kodanike registreerija, ühtlasi Lilleküla EKK aseesimees, hiljem esimees. Kuulus ka Eesti Vabariigi kodanike Tallinna komitee mõlemasse koosseisu[2]. Eesti Kongressi valimiste ringkonnakomisjoni aseesimees Lillekülas 1990. aasta valimistel. 1991–1992 töötas Eesti Komitee kodakondsusameti isikutunnistuste väljastajana.

Aitas organiseerida 1990. aastal ka kaitseliidu Lilleküla rühma ja Lilleküla majaomanike seltsi loomist. Oli Kaitseliidu liige kuni 1995. aastani, 1991. aastal valitud ka Tallinna II malevkonna revisjonikomisjoni koosseisu. Osales staabiõppusel Riigipiir'90 3. septembril 1990 ja Kaitseliidu aktsioonides 1991. aasta augustiputši päevil Tallinnas. 1992. aastal lühemat aega ajateenistuses Kuperjanovi üksikjalaväepataljonis Võrus Meegomäel.

1998. aasta jaanuaris asus tööle ajalehe Postimees välisuudiste toimetajana, 2000. aasta novembrist Eesti Päevalehes välisuudiste toimetajana. Raadiosaadetes (peamiselt Vikerraadio ja Kuku Raadio) osalenud regulaarselt 1998. aastast. 2012. aastast asus tööle Delfi teadus- ja tehnoloogiauudiste portaali Forte toimetajana.

2017. aastast kaitseväe ajakirja Sõdur peatoimetaja, ühtlasi oli 2017–2019 ka kirjastusgrupi juhataja. Koostanud ja toimetanud raamatu "Sidepataljoni sada aastat. Traadita telegraafist kuni küberväejuhatuse loomiseni" I ja II osa, aastail 2018 ja 2019.[3][4] Toimetanud ka kaitseväe aastaraamatuid alates 2018. aastast.

Eesti Mälumänguliidu liige. Mälumänguga tegelenud 1992. aastast, saanud meeskonnaga Historia 1999. aastal Eesti meistrivõistluste hõbemedali ja 2019. aastal B-liiga kuldmedali. Harrastuseks on ka filateelia ja genealoogia.

Isa Frits-Allan Suurkask on korvpalli mitmekordne Eesti meister. Ema Helju Suurkask on endine tehnoloog tootmiskoondises Mistra. Onu Valdu Suurkask, rahvusvahelise kategooria korvpallikohtunik.

ViitedRedigeeri

  1. Koostaja ja toimetaja Eve Pärnaste (2008). ERSP aeg. Tallinn: MTÜ Magna Memoria. Lk 718.
  2. Koostaja ja toimetaja Eve Pärnaste (2000). Eesti Kongress siis ja praegu. Tallinn: SE&JS. Lk 478.
  3. Reet Kõrver, Kalev Konso, toimetaja Heiki Suurkask (2018). Sidepataljoni sada aastat I osa. Tallinn: Staabi- ja sidepataljoni teavituskeskus.
  4. Reet Kaljula ja Heiki Suurkask (2019). Sidepataljoni sada aastat II osa. Tallinn: Küberväejuhatuse StratKomKe kirjastusgrupp.