Bosnia ja Hertsegoviina

Bosnia ja Hertsegoviina (bosnia, horvaadi ja serbia keeles Bosna i Hercegovina, kirillitsas Босна и Херцеговина) on riik Kagu-Euroopas Balkani poolsaarel.

Bosnia ja Hertsegoviina


bosnia Bosna i Hercegovina
serbia Босна и Херцеговина
Bosna i Hercegovina
horvaadi Bosna i Hercegovina
Bosnia ja Hertsegoviina asendikaart
Riigihümn Intermeco
Pealinn Sarajevo
Pindala 51 129 km²
Riigikeel bosnia, serbia ja horvaadi
Rahvaarv 3 507 017 (2017)[1] Muuda Vikiandmetes
Rahvastikutihedus 68,6 in/km²
Presidentuur Milorad Dodik (serblasest liige, esimees),
Šefik Džaferović (bosnialasest liige),
Željko Komšić (horvaadist liige)
Ministrite Nõukogu esimees Zoran Tegeltija
Iseseisvus 5. aprill 1992
SKT 18,169 mld $ (2017)[2] Muuda Vikiandmetes
SKT elaniku kohta 5148 $ (2017)[3] Muuda Vikiandmetes
Rahaühik konverteeritav mark (BAM)
Ajavöönd Kesk-Euroopa aeg
Tippdomeen .ba
ROK-i kood BIH
Telefonikood 387

Lääne-Balkani riikide hulka arvatud Bosnia ja Hertsegoviina piirneb põhjas, läänes ja lõunas Horvaatia, idas Serbia ning kagus Montenegroga. Merepiiri on Bosnial ja Hertsegoviinal vaid ligikaudu 20 km Aadria mere rannikul Neumi linna ümbruses, kuid arvestatavaid sadamaid sellel lõigul ei ole (merre sirutub pikk kaljune poolsaar).

Bosnia ja Hertsegoviina kaart

LoodusRedigeeri

Riigi kesk- ja lõunaosa on mägised, loodeosa künklik ning kirdeosa tasasema pinnamoega. Kõrgeimaks tipuks on Maglič (2386 m) Montenegro piiril Dinaari Alpides, massiivi lääneosas on levinud tugevasti karstunud lubjakivilavad rohkete koobastega. Samas on moodustatud Sutjeska rahvuspark. Maa kõrguselt teine mägi on Čvrsnica (tipp Plocno, 2228 m) Hertsegoviina (maa lõunapoolse viiendiku) põhjaosas, kolmas mägi on Prenj (tipp Zelena glava, 2115 m). Mitte palju madalamad on ka mäed tähtsamate talispordikeskuste juures: Vlašič(ka) Gromila (1969 m), Orjen (1894 m), lisaks olümpialinna Sarajevot lõunast piiravad Treskavica (2088 m), Bjelašnica (2067 m) ja Jahorina (tipp Ogorjelica, 1916 m), mille nõlvul peeti 1984. aasta taliolümpia mäesuusaalad. Maa loodeosa kõrgem tipp on Grmeč (1605 m). Mitmed neist on järsakute tõttu tehniliselt üpris raskesti vallutatavad, eriti talvekuudel, kui lisandub laviinioht. Riigi sisemaal valitseb mõõdukas kontinentaalne kliima, mida iseloomustavad kuumad suved ning külmad, lumised talved. Bosnia ja Hertsegoviina lõunatipus valitseb vahemereline kliima. Ligi 50% maast on kaetud metsadega. Mägialal on rohkesti maalilisi järvi, millest suurim on Buško blato (jezero, 55,8 km²) Horvaatia piiri ääres teel Spliti.

RiikRedigeeri

Riik on detsentraliseeritud võimuga ning koosneb kahest föderatiivsest haldusüksusest – Bosnia ja Hertsegoviina Föderatsioonist (Federacija Bosne i Hercegovine, Федерација Босне и Херцеговине) ning Serblaste Vabariigist (Republika Srpska, Република Српска). Mõlemad föderatiivsed piirkonnad haldavad üheskoos Brčko ringkonda (Brčko distrikt, Брчко дистрикт).

Riik on koduks kolmele etnilisele rühmale, keda nimetatakse Bosnia ja Hertsegoviinale ainulaadselt konstitutsioonilisteks rahvasteks ehk kolmeks rahvaks, keda on mainitud riigi põhiseaduses ning kes seetõttu ei saa olla vähemused ega immigrandid. Kolmest suurima rühma moodustavad bosnialased, suuruselt teise Bosnia serblased ja kolmanda Bosnia horvaadid.

2013. aasta rahvaloenduse andmetel oli riigi elanikest bosnialasi 50,1%, serblasi 30,8% ja horvaate 15,4%.[4]

Iseseisvaks riigiks sai Bosnia ja Hertsegoviina 1990. aastatel Jugoslaavia sõja käigus, olles enne seda Jugoslaavia Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi osa. Bosnia ja Hertsegoviina on parlamentaarse demokraatliku riigikorraga riik, mis sai 2010. aasta aprillis NATO liikmekandidaadiks. Euroopa Nõukogu liige on Bosnia ja Hertsegoviina alates 24. aprillist 2002.

AjaluguRedigeeri

  Pikemalt artiklis Bosnia ja Hertsegoviina ajalugu keskajal

Esimestel sajanditel pKr oli Bosnia Rooma riigi osa Illüüria provintsina. Pärast Rooma riigi langemist pretendeerisid Bosniale Bütsants ja Rooma riigi järglased Läänes. Slaavlased asusid piirkonda elama 7. sajandil. 9. sajandil jagasid Bosnias võimu Serbia ja Horvaatia kuningriik. 11. ja 12. sajandil oli piirkond Ungari kuningriigi võimu all. Keskaegne Bosnia kuningriik sai iseseisvaks umbes aastal 1200. Riigi sõltumatus säilis 1463. aastani, mil piirkonna vallutas Osmani impeerium.

Türgi võimu all pöördusid paljud bosnialased Osmani impeeriumi sisepoliitika tõttu kristlusest islamisse. Enne Osmani impeeriumi vallutusi olid Bosia elanikud valdavalt bogomiilide ja Kreeka-Rooma kiriku usutunnistuse järgijad.

1875. aastal toimus Bosnias osmanitevastane ülestõus, millesse sekkus ka õigeusklike kaitse ettekäändel Venemaa keisririik. San Stefano rahulepinguga tunnistas Osmani impeerium Bosnia ja Hertsegoviina iseseisvust, kuid 1879. aastal toimunud Euroopa suurriikide Berliini kongressil määrati Bosnia tegelikult Austria-Ungari Habsburgide valitsemise alla. Sellal kui Bosnia elanikud nautisid Austria-Ungari alamate hüvesid, taotlesid slaavlased Serbias ja mujal lõunaslaavlaste riigi loomist.

Esimene maailmasõda algas siis, kui Bosnia serbia rahvuslane Gavrilo Princip tappis Sarajevos ertshertsog Franz Ferdinandi. Pärast sõda sai Bosniast lõunaslaavlaste riigi Jugoslaavia osa. Teise maailmasõja ajal kuulus Bosnia Horvaatia riigi koosseisu. Külma sõja ajal moodustati Josip Broz Tito juhtimisel kommunistlik Jugoslaavia liitriik, millesse Bosnia kuulus liiduvabariigina oma keskaegsetes piirides.

Oktoobris 1991 kuulutas Bosnia välja suveräänsuse. Sellele järgnes iseseisvusreferendum 29. veebruaril–1. märtsil 1992. Bosnia serblased rahvahääletusest osa ei võtnud ning reageerisid Serbia toetusel relvastatud vastupanuga, püüdes Bosniat ja Hertsegoviinat etnilisi piire mööda tükeldada ning serblaste alad ühendada (Suur-Serbia). Täiemahuline kodusõda kolme kogukonna (bosnialased, serblased ja horvaadid) vahel puhkes 8. aprillil 1992, mil Bosnia serblaste relvajõud ja Jugoslaavia föderaalarmee alustasid Sarajevo tulistamist. ÜRO ja Euroopa Liit püüdsid vahendada vaherahu, kuid see ei õnnestunud ning riiki saadeti rahvusvahelised relvajõud. Jaanuaris 1993 nõustusid serblased ja horvaadid ametlikult ÜRO ja ELi rahuplaaniga, kuid sõjategevus jätkus sellegipoolest ning 6. mail 1993 teatas ÜRO julgeolekutsoonide loomisest Bosnia-Hertsegoviina territooriumil. 23. veebruaril 1994 saavutati kokkulepe kehtestada relvarahu bosnialaste ja horvaatide vahel. Märtsis loobusid bosnialased ja horvaadid omavahelisest võitlusest ning leppisid 18.03.1994 kokku liitriigi Bosnia ja Hertsegoviina Föderatsiooni moodustamises. 8. juunil 1994 kirjutasid relvarahu kokkuleppele alla ka serblaste juhid, kuid see ei peatanud verevalamist. Seetõttu algasid 21. novembril 1994 NATO lennukite pommirünnakud serblaste positsioonidele. 21. novembril 1995 kirjutasid vaenupooled USA Ohio osariigis Daytonis alla vaherahule, mis lõpetas kolm aastat kestnud kodusõja. Lõplikule leppele kirjutati pidulikult alla Pariisis 14. detsembril 1995. Daytoni lepe jagab Bosnia ja Hertsegoviina enam-vähem võrdselt Bosnia ja Hertsegoviina Föderatsiooni ning Serblaste Vabariigi vahel. ÜRO rahuvalvejõuna paigutati konfliktipiirkonda 60 000 NATO sõjaväelast. Esimesed sõjajärgsed valimised toimusid 1996. aastal.[5]

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Maailmapanga andmebaas, vaadatud 8.04.2019.
  2. Maailmapanga andmebaas, vaadatud 19.10.2018.
  3. Maailmapanga andmebaas, vaadatud 27.05.2019.
  4. http://uudised.err.ee/v/valismaa/179bee37-10f1-4cd0-b035-de5dbb4b98cd/bosnia-ja-hertsegoviinas-tekitab-pingeid-rahvaloenduse-tulemus
  5. Hermann Kinder ja Werner Hilgemann 2001. Maailma ajalugu esiajast tänapäevani. Tallinn: Avita, lk 593-594.

VälislingidRedigeeri

  Bosnia ja Hertsegoviina – kasutusnäited, päritolu, sünonüümid ja tõlked Vikisõnastikus