Eesti Kirjameeste Selts

"EKMS" suunab siia. Sõnaraamatu kohta vaata artiklit Eesti keele mõisteline sõnaraamat.

Eesti Kirjameeste Selts (lühend EKmS) oli Viljandis asutatud ning Tartus aastail 18721893 tegutsenud kirjanduslik ja kultuuriline selts.[1]

Eesti Kirjameeste Selts
Asutatud 1872
Tegevuspiirkond Eesti
Ametlikud keeled eesti keel
Juhtkond Seltsi presidendid:
Jakob Hurt
Carl Robert Jakobson
Mihkel Veske
Hugo Treffner
Karl August Hermann
Johann Köler
Allorganisatsioonid Eesti Kirjameeste Seltsi Toimetused

Eesti Kirjameeste Seltsi püüdmine on, üleüldse kasulisi raamatuid Eestikeeli välja anda, et neid Saksakeele raamatute asemele astuda lasta, mis seni ajani pea ainsad hallikad olivad, kust Eestlased vaimuharimist saivad, ja selle läbi selle raskusele otsa teha, et iga Eestlane, kes täielisemat vaimu harimist nõudis, suure aja ja raha kuluga Saksakeele ära pidi õppima. Kasulisi raamatuid emakeeli välja andes loodab Selts ühtlasi laiemalt rahva seas vaimu valgustada ja pääle selle rutemine, kergemine ja kindlamine vaimuharimise tööd Eestlaste seas edasi aidata, kui se ühel võõral keelel võimalik on.

(Eesti Kirjameeste Seltsi Põhjuskiri, § 1.)


Seltsi loomine ja eesmärgidRedigeeri

Ühingu rajamise mõte tuli päevakorrale Viljandis juba 1868. aasta juunis, kus toimus koolmeistrite konverents. Seltsi asutamise eestvedajaks saab pidada Carl Robert Jakobsoni, kelle arvates oli Eestis vajalik kirjastuslik ettevõte. Nii oli juba algselt organisatsiooni ülesandeks eesti rahva kultuuritaseme tõstmine eestikeelse kirjanduse läbi. Lisaks sellele on täpsustatud seltsi eesmärke põhikirja teises paragrahvis: raamatute publitseerimine, auhindade andmine, uurimisreiside korraldamine, teiste sarnaste seltsidega suhtlemine, raamatukogu ning muuseumi rajamine. Seejuures oli dokumendis ka kirjas, et liikmeks võib astuda igaüks, kes soovib ühingu heaks midagi ära teha, kuigi enamiku neist moodustasid kooliõpetajad. Seltsile määrati ka liikmemaks, milleks sai kaks rubla hõbedat. Põhikiri ise kinnitati 25. novembril 1871. aastal ning saadeti asutajatele 1872. aasta alguses. [2]

Selts 1872–1881Redigeeri

Eesti Kirjameeste Seltsi esimene koosolek toimus 25. veebruaril 1872. aastal Viljandis Shwalbe võõrastemaja saalis. Sellest võtsid osa seltsi liikmed, kes olid põhikirjale alla kirjutanud. Sel ajal oli kokkutulnute soovil koosoleku läbiviijaks veel Johann Valdemar Jannsen, kuid esimeseks presidendiks sai Jakob Hurt, kelle poolt kirjutatud dokumenti seal esitati. Asutatud selts ei paistnud aga esialgselt silma liikmete kasvuga – 1873. aasta lõpuks oli seltsiga liitunud 85 inimest (võrreldes algselt liitunud 43 inimesega) ning alles 4 aasta pärast küündis arv üle 200. [1]

18721881 toimus aktiivne rahvaluule kogumine Jakob Hurda eestvedamisel, kusjuures sellega olid rohkem seotud ka Mihkel Veske ning Carl Robert Jakobson. Koguti ning publitseeriti rahvalaule – ja jutte, mõistatusi, vanasõnu ja kõnekäände, loodushääli, mänge, rahvaviise ja muud sellist.

1881. aastal toimus seltsis muutus – Jakobsoni ning Hurda vahelise pikaajalise konflikti tõttu tekkisid seal sisepinged. Tüli lõppes sellega, et ühingu uueks presidendiks valiti Jakobson ning Jakob Hurt lahkus, et siirduda Peterburi Jaani kogudusse.[1]

Selts 1881–1893Redigeeri

18811882 oli Eesti Kirjameeste Seltsi edukäiguks, kuid seda häiris tugevalt Jakobsoni surm 1882. aastal. Peale seda liikmete arv aastatega ainult kahanes ja seltsist lahkusid Jakobsoni pooldajad. Sellest alates jätkas seltsi presidendina Mihkel Veske ning ka järgnevaid aastaid võib siiski pidada viljakaks. Allakäiku saab märkida ajal, kui presidendiametides oli Hugo Treffner ning Karl August Hermann – nemad osutusid seltsile takistavaks asjaoluks enda väheste võimete tõttu. Nii sai järgmisena presidendiks Johann Köler. Kuna ühingu liikmeteks olid erineva poliitikasuuna esindajad, siis konfliktide ning võimuvõitluse tõttu hakkas selts lähenema oma lõpule. 1892. aastal toimus EKmS-i viimane koosolek ning Jüri Truusmanni kaebuse peale pidi selts oma tegevuse lõpetama 1893. aastal.[2]

Seltsi lõpp 1893–1907Redigeeri

Kuigi Eesti Kirjameeste Selts suleti 1893. aastal, kulus mitmeid aastaid ühingu varanduse jagamiseks. Seltsi maja müüdi 1897. aastal kunstnikule J. Buchmeistrile ning nende pärand anti üle Eesti Üliõpilaste Seltsile ja Õpetatud Eesti Seltsile. Lõplik kokkuvõte varajagamise kohta tehti aga alles 1907. aastal.[1]

Seltsi presidendidRedigeeri

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Friedebert Tuglas (1958). Eesti Kirjameeste Selts. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus. Lk 66; 67–71; 78; 116; 354–356. 
  2. 2,0 2,1 Vaina Mälk (1963). Eesti Kirjameeste Seltsi osa eesti folkloristika arengus. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus. Lk 44; 213–214. 

KirjandusRedigeeri

  • Eesti Kirjameeste Seltsi põhjuskiri. Tartu, 1878, 8 lk