Eesti Kirjameeste Selts
Eesti Kirjameeste Selts (lühend EKmS) oli Viljandis asutatud ning Tartus aastail 1872–1893 tegutsenud kirjanduslik ja kultuuriline selts.[1]
| Asutatud | 1872 |
|---|---|
| Tegevuse lõpetanud | 1893 |
| Ametlikud keeled | eesti |
| Allorganisatsioonid | Eesti Kirjameeste Seltsi Toimetused |
Seltsi loomine ja eesmärgid Redigeeri
Ühingu rajamise mõte tuli päevakorrale Viljandis 1868. aasta juunis toimunud koolmeistrite konverentsil. Seltsi asutamise eestvedajaks saab pidada Carl Robert Jakobsoni, kelle arvates oli Eestis vajalik kirjastuslik ettevõte. Nii oli juba algselt organisatsiooni ülesandeks eesti rahva kultuuritaseme tõstmine eestikeelse kirjanduse läbi. Lisaks sellele on täpsustatud seltsi eesmärke põhikirja teises paragrahvis: raamatute kirjastamine, auhindade andmine, uurimisreiside korraldamine, teiste sarnaste seltsidega suhtlemine ning raamatukogu ja muuseumi rajamine. Seejuures oli dokumendis ka kirjas, et liikmeks võib astuda igaüks, kes soovib ühingu heaks midagi ära teha, kuigi enamiku neist moodustasid kooliõpetajad. Seltsi liikmemaksuks määrati kaks rubla hõbedat. Põhikiri kinnitati 25. novembril 1871. aastal ning saadeti asutajatele 1872. aasta alguses.[2]
Selts 1872–1881 Redigeeri
Eesti Kirjameeste Seltsi esimene koosolek toimus 25. veebruaril 1872 Viljandis Shwalbe võõrastemaja saalis. Sellest võtsid osa seltsi liikmed, kes olid põhikirjale alla kirjutanud. Sel ajal oli kokkutulnute soovil koosoleku läbiviijaks veel Johann Voldemar Jannsen, kuid esimeseks presidendiks sai Jakob Hurt, kelle kirjutatud dokumenti seal esitati. Asutatud selts ei paistnud aga esialgu silma liikmete arvu kasvuga – 1873. aasta lõpuks oli seltsis 85 inimest (võrreldes algul seltsi astunud 43 inimesega) ning alles nelja aasta pärast küündis arv üle 200.[1]
Aastatel 1872–1881 koguti Jakob Hurda eestvedamisel rahvaluulet, sellega olid rohkem seotud ka Mihkel Veske ja Carl Robert Jakobson. Koguti ja avaldati rahvalaule ja -jutte, mõistatusi, vanasõnu ja kõnekäände, loodushääli, mänge, rahvaviise ja muud sellist.
1881. aastal toimus seltsis muutus – Jakobsoni ja Hurda vahelise pikaajalise konflikti tõttu tekkisid seal sisepinged. Tüli lõppes sellega, et ühingu uueks presidendiks valiti Jakobson ning Jakob Hurt lahkus ja siirdus Peterburi Jaani kogudusse.[1]
Selts 1881–1893 Redigeeri
Aastatel 1881–1882 oli Eesti Kirjameeste Seltsi edukäiguks, kuid seda häiris tugevalt Jakobsoni surm 1882. aastal. Hilem hakkas liikmete arv aastati vähenema ja seltsist lahkusid Jakobsoni pooldajad. Seltsi presidendina jätkas Mihkel Veske ning ka järgnenud aastaid võib siiski pidada viljakaks. Allakäiku võis märgata ajal, kui presidendiametis olid Hugo Treffner ja Karl August Hermann – nemad osutusid seltsi arengut takistavaks asjaoluks väheste võimete tõttu. Nii sai järgmiseks presidendiks Johann Köler. Kuna ühingu liikmete seas oli erineva poliitikasuuna esindajad, hakkas selts konfliktide ja võimuvõitluse tõttu lagunema. 1892. aastal toimus EKmS-i viimane koosolek ning Jüri Truusmanni kaebuse peale pidi selts 1893. aastal tegevuse lõpetama.[2]
Seltsi lõpp 1893–1907 Redigeeri
Eesti Kirjameeste Selts suleti 1893. aastal. Ühingu vara jagamine kestis aastaid. Seltsi maja müüdi 1897. aastal kunstnik J. Buchmeistrile ning nende pärand anti üle Eesti Üliõpilaste Seltsile ja Õpetatud Eesti Seltsile. Lõplik kokkuvõte varajagamise kohta tehti alles 1907. aastal.[1]
Seltsi presidendid Redigeeri
- Jakob Hurt (1872–1881)
- Carl Robert Jakobson (1881–1882)
- Mihkel Veske (1882–1886)
- Hugo Treffner (1887–1890)
- Karl August Hermann (1890–1891)
- Johann Köler (1891–1893)
Vaata ka Redigeeri
Viited Redigeeri
Kirjandus Redigeeri
- Eesti Kirjameeste Seltsi põhjuskiri. Tartu, 1878, 8 lk.