Mihkel Veske
Mihkel Veske (28. jaanuar 1843 Holstre vald – 16. mai 1890 Kaasan) oli eesti teoloog, luuletaja ja keeleteadlane.
.jpg)
Elulugu
muudaVeske sündis Holstre vallas Veske talus. Õppis Pulleritsu külakoolis, Paistu kihelkonnakoolis, Tartu Kubermangugümnaasiumis ja (Paistu Maarja koguduse õpetaja Woldemar Adolf Hanseni toel) Leipzigi misjonikoolis ning Leipzigi ülikoolis, kus 1872. aastal kaitses ta doktoriväitekirja "Untersuchungen zur vergleichenden Grammatik des finnischen Sprachstammes". Seejärel töötas ta aastatel 1874–1887 Tartu ülikoolis eesti keele lektorina [1] ning püüdis seal Tartu Ülikoolis avada eesti keele õppetooli. Veskest olekski võinud saada esimene eesti keele professor Tartu ülikoolis, aga venestusajal sai talle ilmselt saatuslikuks tema liigne rahvuslikkus.[2] 1885. aastal läks uurimisretkele Ungarisse, sealt Venemaale, kus töötas 1886. aastast kuni surmani Kaasani ülikoolis soome-ugri keelte õppejõuna.
Veske kuulus Carl Robert Jakobsoni vaadete pooldajana ärkamisaja rahvusliku liikumise juhtide hulka, olles 1882–1886 Eesti Kirjameeste Seltsi president.[1]
Eesti keele uurimise ajalukku läks Veske muuhulgas esimesena, kes 1879. aastal ilmunud teoses "Eesti keele healte õpetus ja kirjutuse viis" püstitas teooria, et eesti keeles on kolm väldet – lühike, pikk ja ülipikk –, mis eristuvad häälikute pikkuse järgi. Häälikuvälte teooriat arendas hiljem edasi Paul Ariste.[3]
Veske avaldas 1874. aastal luulekogu "Laulud Viisidega". 1880. aastal ilmus koos Peter Abeliga koorilauluväljaande „Laulukogu...”, mis sisaldas Veske sulest 13 laulu. Postuumselt on ilmunud kogud "Dr. Veske Laulud" (1899), "Mihkel Veske Laulud (1931), "Valitud laulud" (1949) ja "Ka tunned maad ..." (1996) [4]. Veske patriootilised luuletused "Kas tunned maad..." ja "Mingem üles mägedele" on leidnud koha üldrahvalikus lauluvaras.[5]
3. septembril 1887 pidas Veske Kaasani ülikoolis esimese loengu teemal „Finnoloogia tähtsus ja edusammud”. Kuna ta ei vallanud piisavalt vene keelt, siis oli tal vaid üks üliõpilane. Kaasanis töötades sooritas Veske kaks ekspeditsiooni soome-ugri rahvaste juurde ja korjas ligi 200 tšeremissi ja mordva laulu. 1889. aastal ilmus Veskel oluline uurimus mari keele murdelise liigenduse kohta „Исследования о наречиях черемисского языка”. Veske mahukaim uurimus on Kaasanis 1890. aastal ilmunud I köide „Славяно-финские культурные отношения по данным языка”, kus ta püüab selgitada slaavi ja soome-ugri keelte vastastikuseid sõnalaene. Ta näitas veenvalt, et kogu Põhja-Venemaa on olnud asustatud soome-ugri hõimude poolt, eriti tõendavad seda arvukad hüdronüümid.[2]
Veske töö leidis tunnustamist 1889. aastal, mil ta sai riiginõuniku auastme.[2]
Veske maeti algul Kaasanisse, kuid toodi Karl August Hermanni palvekirja alusel Tartusse ja maeti sinna 21. oktoobril 1890, kus teda oli ära saatmas tuhandeid inimesi.[2]
Mälestuse jäädvustamine
muuda
1899. aastal avati tema haual Tartu Uus-Jaani kalmistul mälestussammas.[6] Graniidist alusel asus August Weizenbergi loodud Mihkel Veske büst. Büst eemaldati haualt pärast teist maailmasõda, haud ise ning samba graniitalus on muinsuskaitse all.[7] Tänapäeval on haual koopia Weizenbergi loodud büstist.
Vaata ka
muudaViited
muuda- ↑ 1,0 1,1 Eesti Entsüklopeedia. Kd 10 TÜRI - Y (2 trükk). Eesti entsüklopeediakirjastus. 1998. Lk 360-361.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 Prozes, Jaak (31. jaanuar 2013). "Mihkel Veske 170. Kaasan ja soome-ugri rahvad". Sirp. Vaadatud 11.12.2020.
- ↑ Nele Salveste "Ikka need välted – no mida neist arvata?" Oma Keel 1-2/2012, lk 20-21
- ↑ "Eesti rahvusbibliograafia otsing "Mihkel Veske"". Vaadatud 11.12.2020.[alaline kõdulink]
- ↑ "28. jaanuar - Mihkel Veske 175". Viljandi Linnaraamatukogu tegemised, lugemissoovitused ja maakonna kodulugu. 30. jaanuar 2018. Vaadatud 11.12.2020.
- ↑ Dr. M.Veske mälestussamba avamine, Postimees, 28.05.1899
- ↑ Mihkel Veske haud kultuurimälestiste riiklikus registris
Välislingid
muuda |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Mihkel Veske |
- "Eesti värss" - Mihkel Veske: elulugu ja terviktekstid
- Mihkel Veske Eesti biograafilises andmebaasis ISIK