Tartu Kubermangugümnaasium
Tartu Kubermangugümnaasium (saksa keeles Gouvernements-Gymnasium zu Dorpat) oli 1804. aastal Tartus avatud saksakeelne kubermangugümnaasium. 1890–1904 kandis nime Tartu gümnaasium ning 1904–1918 Tartu Aleksandri gümnaasium.
Ajalugu
muudaEellugu
muuda1803. aastal kinnitati Venemaa keisri Aleksander I poolt Venemaa Keisririigi "Rahvahariduse esialgsed eeskirjad", mille kohaselt moodustati Venemaa keisririigis kolmeastmeline haridusasutuste süsteem: kihelkonnakoolid ehk elementaarkoolid või rahvakoolid maapiirkondades; maakonna- ehk kreiskoolid maakonnalinnades ja kubermangugümnaasiumid kubermangulinnades. Avalike koolide kõrval olid lubatud ka elementaarkooli-, kreiskooli- või gümnaasiumikursusega eraõppeasutused.
Gümnaasiumi avamine
muudaTartu Kubermangugümnaasium avati Tartus 15.vkj /27. septembril 1804. aastal, samaaegselt selle ettevalmistuskooli – Tartu kreiskooliga.
Algul asus kubermangugümnaasium Laial tänaval Schultzi majas, kuid juba 1804. aasta detsembris kolis gümnaasium Tartu Jaani kiriku kõrval asunud paruness Tšerkassova (sünd. printsess Hedvig Elisabeth Biron) (1727—1797)[1] nn. Printsessi majja, kus enne seda asus Liivimaa Aadlipreilide Asutus. 1828. aastal aga ehitati gümnaasiumile oma hoone Rüütli tänava äärde, mis avati 1830. aastal.
Kubermangugümnaasiumi tegevust juhtis algusaastatel Tartu Ülikooli esimene rektor George Frederic Parrot, 1814. aastast aga määrati alaline gümnaasiumi direktor.
Likvideerimine
muudaTartu Aleksandri gümnaasium lõpetas tegevuse Saksa okupatsiooni ajal 1918. aastal. 1919. aastal võttis kooli hooned ning eestlastest õpilased üle Hugo Treffneri eragümnaasium.[2]
Õppetegevus
muudaAlgselt oli TKG kolmeklassiline, 1821. aastal lisati kaks nooremat klassi ja 1861. aastal veel kaks vanemat klassi ning kool muutus seitseklassiliseks. Klasse nimetati alates madalamatest klassidest septima, sexta, quinta, quarta, tertia, secunda ja prima. 1855. aastal loodi veel ettevalmistusklass gümnaasiumi madalamasse klassi sisseastumiseks. Venestamisaja alguses 1879. aastal loodi veelgi täiendusklass vene keele paremaks omandamiseks selecta.
Õppetegevus oli jaotatud kaheks semestriks jaanuar–juuni ja august–detsember. Õppeainetest omandati: usuõpetus, ladina keel, kreeka keel, saksa keel, vene keel, matemaatika, füüsika, ajalugu, geograafia, loodusõpetus ja ilukiri ning fakultatiivselt prantsuse keel, heebrea keel, joonistamine, laulmine ja võimlemine. Õpiedukust hinnati viiepallisüsteemis, parim hinne I madalaim hinne V. Küpsuseksameid sooritati juunis ja detsembris.
1880. aastail Venemaa keisri Aleksander III poolt algatatud venestamispoliitika käigus kinnitas keiser 10. aprillil 1887 "Vene õppekeele tarvituselevõtmisest Tartu õpperingkonna riiklikes keskõppeasutustes", mille kohaselt pidid ka kõik Läänemere kubermangude riiklikud õppeasutused järk-järgult üle minema saksakeelselt õppetöölt venekeelsele õppetööle ja aastail 1887–1892 mindi koolides kõikides ainetundides (v.a usuõpetus) järk-järgult üle venekeelsele õpetusele. 1893. aastast keelati emakeel linnas mitte ainult õppekeelena, vaid ka õpilaste suhtlemiskeelena koolis.
Õpilased
muudaAastatel 1804–1879 võeti kooli vastu kokku 4290 õpilast. 1879. aastaks oli kooli lõpetanud 3728 õpilast; 78 noort oli surnud õpingute ajal ja 484 olid sel ajal õpilased.
Direktorid
muudaTartu Kubermangugümnaasiumi direktorid 1814−1890
muudaDaatum | Nimi | Teenistusaste |
---|---|---|
Otto Benjamin Gottfried Rosenberger (1769–1856) | ||
Johann Samuel Eduard von Haffner (1804–1889) | ||
Julius von Schroeder (1808–1888) | ||
Theodor Gööck (1828–1893) | riiginõunik (a-st 1881 tõeline riiginõunik) |
Tartu Gümnaasiumi direktorid 1890−1904
muudaDaatum | Nimi | Teenistusaste |
---|---|---|
Theodor Gööck (1828–1893) | tõeline riiginõunik | |
Nil Ivanovitš Tihhomirov (1857–pärast 1917) | ||
Nikolai Ivanovitš Ivanov (1855−?) | ||
Alphons Grosset (1849−1911) | riiginõunik |
Tartu Aleksandri Gümnaasiumi direktorid 1904−1918
muudaDaatum | Nimi | Teenistusaste |
---|---|---|
Alphons Grosset (1849−1911) | riiginõunik (a-st 1905 tõeline riiginõunik) | |
Nil Ivanovitš Tihhomirov (1857–pärast 1917) | tõeline riiginõunik | |
Pjotr Grigorjevitš Rutski (1865−1926) | riiginõunik | |
Vassili Jevdokimovitš Popelišev | ||
Illarion Kapitonovitš Vassilkov (1862−?) | riiginõunik | |
Grigori Vassiljevitš Barhhov (1859−1928) | riiginõunik |
Vilistlasi
muuda- Carl Gottfried Gustav Masing (1789–1859)
- Johann Friedrich Parrot (1791–1841)
- Johann Laaland (1792–1854)
- Johann Friedrich Eschscholtz (1793–1831)
- Friedrich Wilhelm Rembert von Berg (1794–1874)
- Friedrich Robert Faehlmann (1798–1850)
- Alexander Georg von Bunge (1803–1890)
- Emil Lenz (1804–1865)
- Otto Wilhelm Struve (1819–1905)
- Cornelius Laaland (1824–1891)
- Peter Leopold Schrenk (1826–1894)
- Oswald Schmiedeberg (1838–1921)
- Jakob Hurt (1839–1907)
- Friedrich Gustav Cornelius Treffner (1839–1917)
- Jakob Hurt (1839–1907)
- Hugo Treffner (1845–1912)
- Maximilian Põdder (1852–1905)
- Martin Lipp (1854–1923)
- Gustav Tammann (1861–1938)
- Henrik Koppel (1863–1944)
- Philipp Jürgensohn
- Jacob Johann Nocks
- Alexander Paldrock (1871–1944)
- Karl Reinhold (1873–1933)
- Karl Menning 1874–1941)
- Aadu Lüüs (1878–1967)
- Gustav Suits (1883–1956)
- Rudolf Bernakoff (1885–1959)
- August Paris (1888–1944)
- Nikolai Rootsi (1888–1974)
- Friedrich Puksoo (1890–1969)
- Aleksander Eller (1891–1971)
- Villem Ernits (1891–1982)
- Konstantin Savi (1894–1943)
- Ferdinand Linnus (1895–1942)
- keemik Arthur Puksov (1896–1973)
- Harry Busch (1896–1964)
- Johannes Kaarde (1896–1976)
- Herbert Normann (1897–1961)
- Oskar Loorits (1900–1961)
- Karl Leius
Vaata ka
muudaViited
muuda- ↑ Hugo Treffneri Gümnaasiumi koolikvartali ehituslugu
- ↑ Tartu Kubermangugümnaasium, TRÜ : Tartu Riiklik Ülikool, 22. märts 1974
Kirjandus
muuda- Liim, Allan. Saksa koolidest Tartus 19. sajandil. − Tartu, baltisakslased ja Saksamaa. Artiklikogumik. Koostajad: Helmut Piirimäe, Claus Sommerhage. Tartu Ülikool, Saksa filoloogia õppetool. Tartu Ülikooli Kirjastus, 1998.
- Schüler-Album des Dorpatschen Gymnasiums von 1804 bis 1879. Dorpat: Druck von C. Mattiesen, 1879 [1].