Linnakool (1428–1805)
Linnakool oli Eesti- ja Liivimaa linnades ja mõnes alevis keskajal ja uusajal tegutsenud saksakeelne koolitüüp, mis oli mõeldud linnaelanike poegadele alghariduse andmiseks.
Esimene linnakool asutati Tallinnas (Tallinna linnakool) Oleviste kiriku juures 1428. aastal. 16. sajandi esimesel poolel loodi linnakoolid ka Narvas, Tartus, Pärnus, Paides ja Haapsalus. Sajandi teisest poolest on teada linnakooli tegevus Viljandis, Lihulas ja Rakveres. 17. sajandil asutati linnakoolid Valgas, Kuressaares ja Põltsamaal. Enamasti oli tegemist linnakooli alama astme – saksa kooliga, mõnel juhul aga kõrgema astme – ladina kooliga. Osades linnades tegutsesid mõlemad astmed koos triviaalkooli nimetuse all. Linnakoolid kuulusid rae järelevalve alla, kes määras ametisse õpetajad. Koole rahastati linna ja koguduste poolt.[1]
Põhiõppeaineteks olid lugemine, kirjutamine ja arvutamine, linnakooli kõrgemas astmes ka ladina keel. Reformatsiooni järel muutus õppekavas üha tähtsamaks usuõpetus.
Linnakoolid lõpetasid tegevuse Aleksander I 1803. aasta haridusreformide tagajärjel. Aastatel 1804–1805 reorganiseeriti need Tallinnas, Tartus, Pärnus, Kuressaares, Haapsalus, Rakveres, Viljandis ja Valgas kreiskoolideks ning Lihulas, Paides ja Põltsamaal elementaarkoolideks.[2]
ViitedRedigeeri
- ↑ Liim, A. Linnakool. – Haridusinstitutsioonid Eestis keskajast kuni 1917. aastani. Tartu: Rahvusarhiiv, 1999, lk 103; Eesti kooli ajalugu. 1. köide. 13. sajandist 1860. aastateni. Tegevtoimetaja Endel Laul. Tallinn: Valgus, 1989, lk 57.
- ↑ Liim, A. Linnakool. – Haridusinstitutsioonid Eestis keskajast kuni 1917. aastani. Tartu: Rahvusarhiiv, 1999, lk 104.