Oswald Schmiedeberg
Johann Ernst Oswald Schmiedeberg (29. september 1838 Laidsen – 12. juuli 1921 Baden-Baden) oli baltisaksa arstiteadlane.
Oswald Schmiedebergi peetakse moodsa farmakoloogia rajajaks.
Schmiedemann sündis Kuramaal amtmanni pojana. Ta õppis Tartu Ülikoolis 1860–1866 ja lõpetas selle doktorikraadiga. Tema väitekiri käsitles vere kloroformisisalduse mõõtmist. Pärast töötas ta sealsamas farmakoloogia, dieetika ja meditsiini ajaloo eradotsendina 1867–1868, dotsendina 1868–69 ja professorina 1869–1872. Ta oli ka Rudolf Buchheimi assistent.
1872. aastal sai Schmiedeberg farmakoloogiaprofessoriks Strasbourgi Ülikoolis, kuhu jäi järgmiseks 46 aastaks.
Schmiedebergi teadustöö seisnes peamiselt seoste leidmises ainete keemilise struktuuri ja nende farmakoloogilise mõju vahel. Koos oma õpilase Hans Horst Meyeriga avastas ta metabolismi uurides glükuroonhappe. Hiljem avastas ta, et glükuroonhapet leidub kõhres ja see esineb kondroitiinsulfaadi disahhariidina. Ta õppis tundma hüaluronaani struktuuri ning uuris selle suhteid kollageeni, amüloidide ja kondroitiinsulfaadiga. 1869 demonstreeris ta, et muskariinil on südame tegevusele samasugune mõju kui uitnärvi stimuleerimisel elektrivooluga.
Schmiedeberg andis suure panuse Saksamaa farmakoloogiatööstuse õitsengusse enne teist maailmasõda. Enamik tolle aja farmakoloogiaprofessoritest oli tema õpilased. Schmiedeberg avaldas üle 200 raamatu ja artikli. Koos patoloogide Bernhard Naunyni (1839–1825) ja Edwin Klebsiga (1834–1913) oli ta mõjuka Eksperimentaalpatoloogia ja -farmakoloogia arhiivi asutaja.